Taevas ei ma aga ka. Ema on köögis ja askeldab. Heida oi, nõuda. Auto käima aga jaa jaa, vaadi. Tuutuutuutuutuutuutaakna. Kas te teate, miks on jänesel lühike saba ja pikad kõrvad? Ei tea? Kuulake siis hoolega ja saate teada. Peale jänku tuleb selles loos veel juttu kavalpeast, reinuvader, rebasest, aeglasest ja kohmakas kilpkonnast ja kaladest, kes jões vilkalt edasi-tagasi uluvad. Nii. Olete juba voodis ja valmis kuulama. See juhtus sel ajal, kui jänku ja rebane veel kahekesi suured sõbrad olid. Jänesel oli tollal haaria pikk saba ja ümmargused kõrvad. Ja rebasega olid nad päevade kaupa koos. Käisid jahil ja koos püüdsid kala. Juhtus kord nii, et nad sattusid selge veelise jõe kaldale. Kuna jahipidamine oli neid tublisti väsitanud, istusid nad jõe kaldale puhkama, vestlesid mõnusalt ja kiitsid teineteise jahiosavust. Jões kuulis üks kala, nende jutt ja naeru ning ujus uudishimulikult lähemale. Rebanen nägi teda ja hüüdis ärevalt. Vaata, vend jänku, vaata kui suur kala. See jõgi oli ju lausa toidukamber. Ma tunnen juba ja töötusööki kõhus olevat. Hakkame kalu püüdma. Hakkame, vend Reinuvader, ütles jänku, kes tollal väga kalarooga armastas. Kuid seda oli kergem öelda, kui teha. Neil ei olnud õnge kaasas ja kuidas sa ilma õngeta kalu, pöiad? Teeme õnge, ütles Rebane. Mõlemad hakkasid oma jahitaskutes tuhnima, mõnda konksu või haaki leida. Lõpuks jänku leidiski. Näed, siin on haakneel, mille ma oma laste eest ära olen peitnud, ütles ta rebasele. Aga kust me nööri saame? Kas sul on? Reinuvader, otsis, kuid ei leidnud. Ilma nööridega õnge teha ei saa. Kalaisu aga muutus järjest suuremaks. Küll proovisid sõbrad kastehein testnööri punuda, proovisid pärnaniinest õnge teha. Aga asjata. Järsku hüüatas Rebane rõõmsalt ja näitas jänese saba peale. Nagu öeldud, jänku saba oli tollal pikk ja kähar palju pikem ja ilusam kui rebasel. Muidugi ei meeldinud see Reinuvader-ile sugugi. Ta näitas jänku saba peale ja hüüdis. Nüüd ma tean, mis me teeme, nüüd ma tean, kuidas kalu püüda. Silu saba on nagu loodud õnge nööriks. Ma seon konksu sule sappa sai, istud jõe kaldal ja lased oma saba vette. Ära karda, ma seisan sinu kõrval ja hüppan kohe appi, kui nii suur kala õnge satub, et sa seda üksinda ei jõua välja tirida. Jäin kooli oma saba peale väga uhke ja arvas, et see on tema narrimine. Võib-olla kinnitame konksu hoopis sinu saba külge arvasta minu saba on paljulühe, vaidles rebari vastu. Hea küll, ütles jänku lõpuks. Kui ma kõige suurema kala endale saan, siis olen nõus. Muidugi. Hüüdis Rebane kohe ja sidus haaknõela jänesele sappa. Suures vaidluse hoos ja suures kala-is uus unustasid mõlemad ära, et selles jões elab suur kilpkonn. See ei tulnud neile üldse meelde. Jänku istus kaldaveerele ning laskis oma pika ja uhke saba vette. Rebane seisis tema kõrvalhüppevalmis, et kohe appi karata, kui on vaja. Kilpkonn oli aga sõprade vaidlust kalda varjus pealt kuulanud. Kohe kui jänese saba vetel asi, haaras ta sellest kinni ja hakkas enda poole tirima. Vend Reinuvader, vend Reinuvader, karjus jänes, suur, suur kala väkkis. Ma arvan, et selle kõige suuremat ala. Samal ajal pingutas jänku kogu jõudu, et kilpkonna kaldale tirida. Rebane hüppas ligi, hakkas ehmunult kiljuma. See ei ole üldse kala, see ei ole kalakelm. Konn on hõnge hakanud. Jänku hakkas seda kuuldes kogu kehast värisema. Niisugust saaki oodanud kumbki hirmutageda Ermuta teda üldistan rebasele hirmudega minema. Ma ei oska ju teda hirmutada, hüüdis Rebane vastu hirmuta ise. Ma ei tea, ma ei tea, kas ta üldse kardabki, ütles õnnetu jänku ja tegi karu häält järele. Muidugi ei teinud kilpkonn sellest väljagi ja tiris aina järjest vette. Viimases hädas hüppas rebane ligi, haaras jänesel kõrvadest kinni. Seegi ei aidanud midagi. Jänes aina libises ja libises jõe poole, ainult tema ümmargused kõrvad muutusid ikka pikemaks ja pikemaks. Peawasto veel jänes pea. Oo äkis Rebane. Pühan küll. Hüüdis jänku ja tema kõrvad muutusid aina pikemaks. Rebane võttis viimase jõu kokku ja tõmbas. Jäid jänkud pikast uhkest sabast ainult jupikene järele. Kilpkonnaga kukkus sulpsatades vette tagasi. Jänes sai rebase peale väga pahaseks. See on sinu süü, ütles ta. Sina tulid sellele rumalale mõttele sabaga kala püüdma. Aga Reinuvader jooksis naerdes minema. Sellest ajast alates on jänesel lühike sabajupp ja pikad kõrvad. Ja rebasega ei käi nad enam kunagi koos jahti pidamas. Jänes teab, et kaval ja valelik rebane ei ole kellelegi sõber. Ja seda teavad ka teised loomad. Nüüd te siis teate, miks jänesel on lühike saba ja pikad kõrvad ja ka seda, et õige sõber ei kasuta kunagi kavalust ega valet. On ju nii? Kindlasti meie tänane muinaspunu otsas. Jäägem nüüd ilusasti magama. Head und. Ta uttu tool, kiisu ja too. Idu uneteedki läesti.
