Tere nüüd kutsume teid kaasa rännule mööda teid. Täna me oleme tulnud Eesti maanteemuuseumisse. Varbusel postijaama juures oleme ja siin on ka varguse teema ja mina olen Tiina ja mul on kaasas kaks abilist. Tere minelile ise, ma olen 11 aastani pere, minul, Ameerika, ma olen 12 aastane. Eerik ja Eliise on siis teiega kaaslased, kellega me avastame, mida saab teha ja mida saab teada Eesti maanteemuuseumis. Mitte kunagi varem olnud mõnes postijaamas. Mina isiklikult, mis meid siin ees ootab, ei oska kindlasti arutada, kuidas sinuga neli, ise ma ei ole ka varem olnud, aga ma arvan, et siin võib olla päris palju, saab näha ja kuulda ajaloost. Vaatame, mis siin Varbuse postijaama lehe peal meile öeldud on. 19. sajandi keskel posti ja reisijateveoks avatud Tartu Võru postiteele tuli välja ehitada kaks uut postijaama, üks neist otsustati ehitada Maidla ja teine Varbuse mõisa maadele ja me oleme siis endises Vorbuse postijaamas selles postijaamas, siis oli pea hoone sepikoda tall-tõllakuur ja ait ja uhked õue. Müürid on meil siin ka olles siis olid siis tõllas sepad ja sadulsepad ja kõik, keda siis oli vaja selleks, et liiklussüdamiku korras hoida. Ka siin on üks suur suur hoonetekompleks telliskividest suure õuega, kus on munakiviväljak. Lähme otsime edasi. Kas me leiame kusagilt ka sissepääsu ja kelleltki, kes oskaks meile sellest kohast natukene rohkem rääkida. Nii on siis siin suur silt Varbuse postijaam valminud 1865. aastal. Ja siin on ka näitus. Tee ajalugu. Mis teie arvate, milline võib olla ühe tee ajalugu? Kohe vaatame, mis me siit kuulda saame, lähme sisse. Tervist ja mina olen Tiina, meie oleme tulnud raadiost, et näha, milline on maanteemuuseum. Kas te olete neidis, mina? Neidi on meile siis abiks tulnud teekonda juhtima, siin maanteemuuseumis laulavad linnud siseruumides. Miks meil ka talvel laulavad? Aga lähme, vaatame, miks nad laulavad, Lähme, uurime asja lähemalt. Lähme vaatame. Ohoh oleme sattunud väga põnevasse tuppa, meid ümbritsevad pildid linnast, maast, tänavatest, teedest ja metsadest. Kus me nüüd oleme? Me oleme teiega ajas tagasi umbes 10000 aastat. See on selline aeg, kui arvatavasti meie esivanemad siiamaile kolisid. Ja kui juba inimesed on olemas, siis tekivad ju ka teed. Tänapäeval ka niimoodi, et bussipeatusest koolimaja nagu lasteaiani kaupluseni läheb üle muru alati mingi otsetee. Et CD, mis rajatud on, et seda kasutataks üsna vähe. Tõenäoliselt meie esivanemad olid ka sellised, kes ikkagi ei kasutanud teedeehitajate abi, vaid ikkagi ise kõndisid, et Allasid need metsad raja sisse, siin on näha ka, missugune see tee on, on selline kitsas, porine rajakene, eks ole. Ja tõenäoliselt need teed just sellised olidki, ega me täpselt ju ei tea, sest tol ajal ju fotosid ei tehtud. Mingeid selliseid kuulsaid kunstnikke ka ei olnud, kes suudaks jäädvustada ja kõik selle, mis siin on, on arheoloogid, teate, kes on arheoloogid, mida arheoloogid? Kõigepealt uuri vanu igasuguseid leide ja asju, näiteks paate, luid, igasuguseid nõusi, savi, nõusi, kõike, mis erinevatest aegadest. See, mida nad leiavad ja teevad siis mingi oma kokku võtma, et oma tähelepanekute põhjal, et missugune siis üks või teine asula või linn või ka tee välja võis näha, mina pean nüüd vahepeal ütleme raadiokuulajale lisaks sellele, et seintel on pildid loodusest ja erinevatest paikadest, ürgsematest kohtadest ja talvest ja suvest on paketid, kus peal on siis väiksed inimkujud ja loomad ja väike linnuse makett, et meie saame seda kõike silmaga näha ja palju lugenud siinjuures ka ja tõenäoliselt arvatakse ka seda veel, et tihtipeale oldi nii kavalad, et ei rajatud mitte ise neid rajakesi sinna metsa, vaid kasutati ka loomade käiguradasid, olete kuulnud, eks ole, et loomadel oma käigurajad joogikohtadesse näiteks ja eluasemed Te olete ka ikka nendele käiguradadele lähemale, ikka veekogudele lähemale. Miks jällegi seda tehti, huvitav, ma arvan, et võib-olla sealt käidi kõige rohkem seal kõnnitigi. Freerina oligi tõepoolest nii, et ikkagi see teerada läks järve äärt kallast pidi läks jõe serva pidi ja kohas äkki sajuta. Kas te teate, mis koht kuulmekoht on kuulnud? Aga olete te kuulnud, et mõnikord on jõgi väga sügav ja siis äkki öeldakse, et oh, et sealt saab lausa kuiva jalaga üle, see on selline koht imes, kus vesi on hästi-hästi madal, teinekord kaob sinna kusagil hoopiski kivide vahel ära ja sõna otseses mõttes saabki teinekord kuiva jalaga sealt üle minna. Ja teisel pool jõge läks äkki teerada jälle edasi. Nii et nii olid kaaned, sildu ei ehitatud, sildu, vere tuntud ja selleks, et üle jõe saada otsitigi selliseid madalaid koolmekohti. Aga tegelikult ju see tolle aja ründamine võttis ikka vist üsna kaua aega, eks ole ju. Ja seda ma pean ka ütlema, et ega see maastik ju väga hea ei olnud, oli metsa palju, Wood väga palju. Ja sellepärast, mis te arvate, mis võis olla ühe muistse inimese lemmik aastaaeg, kas ka suvi nagu meil ma ei tea, võib-olla tall seisaks jälle Siskavad võib-olla jälle lihtsamini ele. Võib-olla sügis, et siis jagu, jäi keeled maha ja paremini sai käia radadel ja aga jällegi Sobane, et võib olla. Mis sügis või kevad, aga nüüd ma pean küll telepettumuse vaimist, tegelikult oli ikkagi niimoodi, et nii-öelda lemmik aastaaeg või aastaaeg, mida väga oodati, oli hoopiski tall ja teate, miks, kuna sood oli väga palju, siis soov, mis suga juhtub, talvel tab, jäätub ära ja siis on sul üle soo elab sõber, aga soon ilmatu suur ja suvel on vett palju, kuidas sa saad sõbraks, juurde, suure ringiga minema, eks ole, aga talvel, kui jää peal on, mis siis otseselt minna just siis saab otse minna, saab otseteid rajada. Nii et tegelikult seda talve ikka väga oodati ja siis oli ka palju lihtsam, näete kütiti, selliseid suuri metsloomi siis oligi palju lihtsam see metsloom oma kelgu või lohisti peale panna ja seda siis ka oma kodu juurde kohale viia on ju nii, nii et see talv oli jah, üks selline hästi oodatud aastaaeg, aga tegelikult oli ju ka nii, et et ka suvel oli vaja ju kaugematesse maadesse reisida ja maismaad pidi tundus see väga-väga tülikas ettevõtmine. Mis te arvate, kuidas siis reisiti piip olla vees näiteks paakidega? Väga õige teisiti paatidega ja need päris esimesed paadid olid sellised ühe puu lootsikud. Neid nimetatakse haabja näiteks olete kuulnud, sellist sõna veel kuulnud, aga arvatavasti kuulen edaspidi. Aga kui te lähete soomaale näiteks seal tehakse üsna palju selliseid toredaid soomatkasid, sest seal te kindlasti puutute kui sellise sõnaga nagu haabjas, seal neid tänapäeval veel ka tehakse, see on omaette kunst. Nii et tõepoolest esimesed sellised lihtsad paadid ja siis juba suuremad laevad ja hakkasidki siis eestlased merd sõitma, siis kaugeid maid näha kaugetest maadest endale vahetuskaupa tuua. Ja see veetee on olnud ka hästi selline kaua ja pikalt kasutatud. Aga mis te arvate seal metsas ikka väga mugav ja hea elada, jänes lehmi, kindel. Võib-olla metsas on selles mõttes parem, et seal on kõik ümber, aga jällegi see, et seal on loomad ja. Ümber, et kaitseks on midagi ümber ja selles suhtes küll, aga ega ta ikka vist eriti mugav ei ole ja ühel ajal ikkagi tuleme sealt metsast välja ja ehitame endale. Siin on näha. Võib-olla väiksed sihuksed talud või midagi asulat. Väiksed onnikesed. Me võime seda päris tegelikult juba Osulaks nimetada, sellised külad, asustatud kohad ja vaata siis sellistes rehielamutes olete kuulnud, eks ole. Näete, siin on püstkoda ja selline tore rehielamu. Aga nende külade ja asulate lähedale ehitati sellised huvitavad ehitised, mis need on? Linnuse täkke, et kaitsta näiteks kaugemate vallutusretkede eest või mingite rünnakute nende aeti kõik need asulates elavad inimesed. Nii, aga lähme siis edasi ja me tuleme sealt metsast välja, rajame oma asulat, asulate juurde linnuseid ja sa ütlesid päris õigesti, et kaitseks vaenlase eest, aga tegelikult on nii, et need esimesed linnused, ma kuulsin siis hoogemate rünnakute kaugemate vaenlaste eest. Aga palun, koolid, need esimesed vaenlased, üsna lähedased võiksid naabermaakonna mehed naabermaakonnasõjas Kolla, kes tuli hoopiski oma vallutusretkele. No võib-olla tundus naabrite vili natukene lopsaka olevat või kari veidikene priskem, et seda siis endale saada, et tõenäoliselt oli see hoopiski niimoodi, alles hiljem tulid tõesti need kaugemad vallutajad, aga nende linnuste ja külade vahelisele alale jäid juba ka teed vanuste vahel olid oma ühendusteed, nii et aeg läks edasi, teed muutusid natukene laiemaks, natukene rohkem käidavamaks. Seda peab küll ütlema, et sellist toredat asfaltkatet nagu praegu on, ei ole. Noh, see on nii nagu inimesegagi, et tuleb vahetada Nende vahel endal riideid vahetada, eks ole uusi riideid juurde osta, nii on ka teedega, algselt on nad olnud sellised. Neid nimetatakse pinnasteedeks, siis on juba kruusa hakatud sinna peale vedama hiljem juba munakivisillutis on tehtud ikka järjest paremaks ja paremaks, et seal oleks mugavam liikuda, et nad ei tolma. Ja lõpuks siis juba näete sellised toredad uhked asfaltteed, see ei tähenda sugugi mitte, et kui me nüüd asfalt on peale, et teed on ka sama vana kui see asfalt, hoopiski mitte seesama tee, mida mööda te praegu tulite Võrumaal, seesama Tartu Võru postitee, me kutsume seda vanaks posti teeks. Arvatakse, et ta oli olemas juba umbes 14 10. sajandil, see on siis umbes mitusada aastat tagasi umbes 700, eks ole, üsna vana tee, tema ase on olnud siin ja ta natukene võib-olla oma oma sellist kuju muutnud ja uue kotte saanud, aga põhiolemuselt on ta ikkagi siin olemas. Ekskursiooni juhtis neid Julist, toimetas Tiina Vilu. Homme samal ajal räägime edasi, kuidas teed arenesid. Kära.
