Kahes viimases linnuaabitsa saates kõnelesime kanaliste seltsilindudest, kes elutsevad meie soodes, rabades ja laantes. Põldude ja heinamaade kanalistest meil juttu ei olnud, neist räägime täna. Aga enne kuulame viimastest saadetest juba tuttavaid hääli. Linnuaabitsa kaanekukerabakana omapärase naeru tunnevad kuulajad nüüd looduses kindlasti ära. Nii et edasi Detrite mängupaiga hääli Metsisekukke pulmalaul aprillikuise rabamänniku varahommikuses vaikuses. Ja muud hääled sekkaga Kananaagutamist. Ning varem kuuldust veel laanepüü vilehääli. Töönimetus kuulubki tegelikult laanepüü-le. Põldpüü kui inimese kodupaiga, põldude ja nurmede lindu on rahvas enam kanaks pidanud. Rahvasuus ongi ta tuntud nurm kanana. Kuuldavasti soovivat linnuteadlased selle unustusse jäänud kauni kõlalise linnu nimetuse õigusi jälle jalule seada. Nii et kui huviline edaspidi nurmkana nimetust kohtab, siis teadku ta, et see uus nimi ei olegi tegelikult uus, vaid hoopiski vana. Põllumehed tunnevad nurmkana kindlasti. Ta ei ole haruldane, aga vähe arvuliseks on see armas nurme lind jäänud küll, sest karmi talve hingust nurmkana hästi talu külmadel kuudel ja eriti sügava lumega hoiduvad nurmkanad sageli inimese eluasemete ligi. Palamuselt on kirja pandud rahva tarkuski. Kui põldpüüd tulevad hoonete lähedale, läheb ilm tuisule. Iseäranis armastavad nurmkanad talvel olla orasepõldudel, kust leiavad toitu ja lumme kraabitud aukudesse salguti öömajale kogunevad kobarasse kokku, et oleks soojem. Hääli nurm kanal palju ei ole. Ühte neist kuuldub iseäranis õhtutundidel ja see arvatakse kuuluvat abielus isaslinnule küllap ühtaegu kutse hiiu kui ka kaasale mõeldud laulu ülesannetes. Inimkeelde pandult on rahvasuu seda üsna tabavalt hääldanud. Tirlik kirglik. Teist häälitsust lasevad nurmkanad kuulda siis, kui nad parves lendu heituvad. Need on ka nurmkanad tüüpilised talvised häälitsused. Et põld, töö ehk nurmkana jahilinnuna varemalt väga populaarne oli siis on mõeldud ka tema hääle imiteerimisele, seda lindude ligimeelitamiseks. Selleks meisterdati vastav atribuut, mille kirjeldus leidub vanas jahimeeste käsiraamatus. Et see kirjeldus ainult ühe lause enda alla võtab, siis olgu ta siinkohal ette loetud. Põldpüüde juurde kutsumiseks tehku kütt endale järgmisel viisil ahvatis võeta tükk märga põit ja tõmmatagu see võimalikult ühetasaselt pingul ja mõlemast otsast lahtise sõrmkübara jämedama otsa peale ja seota, kui sinna peene ja tugeva niidiga tugevasti kinni siis pisteta, kui põie keskkohta nõelaga auk sisse keerutab, tagu tugevast rullniidist Kolmekordne nöör. Tehtagu sellele hästi tugev sõlm, pandaguse nöör, nõela taha pisteta, aga ühest õhukesest, aga kõvast ühe neljandiku ruuttollisuurusest papi tükikest sel viisil läbi. Et sõlm papist kiilu taha kinni jääb, siis pisteta nõela abil see nöör põieaugust sel viisil läbi etapikild ühes sõlmega väljapoole põit. Kuna nöör sõrmkübarast pikuti läbi ulatub ja siin küünlapikkuselt ripub. Niisiis sai selgeks koodi ahvatis valmistada nüüd teine lausega kasutamise õpetuseks. Kui me selle nööri hästi ära vahatame ja siis näppude vahelt läbi tõmbame, siis sünnitab seesamasugust sirisevat häält, nagu seda põld, püügiteed. Mida öelda põldvuti kohta? Põld võt tuleb meil harvemini ette kui nurmkana põldudel ja heinamaadel. Öösi. Olen põldvutilaulu kuulnud viimase viie aasta jooksul, vaid kahel korral ükskord Hiiumaal ja teinekord Saaremaal. Mõlemal korral juuniööl. Sellest häälitsusest on tuletatud üks põldvutilevinumaid rahvakeelseid nimetusi. Tuttle, Tupp. Sakslase kõrvaga kuuldult on seda häält mõtestatud, kui Schub tabak nuusk, tubak venelasele, ütlete õhtul spat paraspat paraaeg magama heita. Eestlane on kuulnud põldvuti, häälitsevad võtmetükk, võtmetükk. Tormas tuletati sellest veel hütit. Vaat siin on rõõsa piimapütt. Kuulake veel ja jätke meelde, ehk leiate tema kevadeöö vaiksel ristiku põllul kõlavast laulust veel ka omad sõnad.
