Aanian pelda, aanianud Eldo laadale ma läksin sügispäeval ilusal kõrge taevaga armukohal kummus helgelt Valendav ning Tüürn. Aga ääretu ja nukker oli Tabi olla kolletanud riik. Vahel seisatasin voore seljal kaugeid kaari vaadates, vahel käisin päikeselises orus, karjased, seal huikasid. Nõnda aanjambeldusse, ma läksin mööda Häme kuldseid radasid. Viimaks jõudsin laadalusti möllu, pillimängu, kostis seal Ruuga päine saksa noorsand, vill kalt jõhvi keeli vingutas naine tõsimeelne põhja, lahelt mängis armsaid kandlelugusid. Pillid hüüdsid, rattad põrisesid, uhked täkud, Turnasid. Ja siis märkasin üht kaunist neidu, Häme piigat noorukest, laada saginat vaikselt tas silmad tõsised ja muigel suu. Kas nii kaunist kunagi ma näinud? Oh ei elu saarel siin mahedalt, kui kerge koiduvalgus kumas kahvatus ta näol. Ja mis hurma, taevaliku võlu õhkus huulil purpurpunase hil. Nõnda eemalt teda silmitsedes seisin, nagu näeksin und. Õnne õndsus, tundsin ühel hetkel ja kabiine tundsin ma. Põhumul põles mõtted, läksid segi. Hämarus ja valgusvaheldus. Kuid siis kadus neiuke mu silmist neelastega rahvasumm. Ei ta kuju iial enam, leia anyanbeldus ilusas ega ilma lagendikul laial tema tähesilmi säravaid täkud, Turnasid ja pillid hüüdsid, käras aanian, Bell, tolaad. Sinna-tänna kõndisin ma kaua, imelikud mõtted peas. Neidu viha otsisid mu silmad aga asjata, see oli kõik koju tagasi, siis läksin jälle vahel künkal peatusin vahel teievis läbi lahke oru karjased, seal huvik, käsid tagasini, jõudsin aanian peldust mööda, Häme kuldseid radasid. Hellitavalt aanian peldu nimi kõrvus ikka kajab veel südames kauge aanian, peldu igatsema, paned mull. Kohtasin seal imekaunist neidu. Aga igaveseks kadus ta.
