Ründame koos Hendrik Relve. Meie rändame ikka edasi seal päikesellistel sissellidel Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel kusagil keset India ookeaniavarusi. Eelmises saates avastasime sealseid linnuparadiis ja tegime ka retke ühele nendest seal siis Ariidi saar. Aga täna teeme tutvust sealse hiit konnaga. Sealset hiidkilpkonna peetakse koos Galapagose kilpkonnaga maailma kõige suuremate maismaa kilpkonnade hulka. Nad võivad kaaluda mitusada kilo liiguvad seal edasi nagu pisikesed tankid. Uskumatu vaatepilt. Ja meie saime päris põhjalikult uurida neid loomi vabaduses liikumas kerioosi kaitsealal ühel oma ettesaarel ja saime ka väga lähedalt nendega tutvuda. Et siin on niimoodi, et kui sa neile külla lähed, siis saad isegi õiguse neid oma käega toita Ta ja ja isegi kaela pealt sügada. Ja seda ma tahangi siis edasi anda, et mis tunnet see endale siis nagu tekitas ja, ja üldse ka sellest tänases saates räägime, milline on maakera hiigla, kasvuliste kilpkonnade saatus? Ja kes siis ikkagi on see maailma kõige suurem maismaa kilpkonn? Noh, see hoogne laul oli nüüd muidugi jälle üksi sellide kreoolide laule sõnadest suurt aru ei saanud, aga üks sõna on küll hästi arusaadav siis seal see on ikka seesama, mis kõikides muudes keeltes, eks ta ikka üksi sellidele pühendatud laul on ja seda laulab sealne hästi tuntud laulutäht Danielde Loort. Tema on ka ise pool. Ja kui nüüd mõelda nende sellide peale, mis on nii Idilliliselt laiali pillata vot sinna India ookeani avarustele siis, siis sellel on mitmeid niisugusi, looduse liike, kes on saanud sellide sümboliks. Mis helide vabariigi pilgi on neid mitu, noh, taimedest siis see, kellest me juba varem üks saates rääkisime, see sesselli palm Aga loomadest hiidkilpkonn ja temale Me tänase saate pühendamegija ja seal selle siis selline vabariigivapi peal seisab ta otse sesselli palmi all rohelise muru keskel. Ja kui nüüd tänapäeval keegi sessellidele läheb, siis muidugi, peab ta siis oma silmaga ometi selle erilise ja põneva looma üle vaatama. Ja näha on teda lihtne, sest üpris levinud komme siin on see, et neid hiiglaslikke kilpkonni peetakse kodude lähedal aedikutes umbes nagu lemmikloomi. Aga siis see oli, tal on ka niisugusi kaitsealasid, selliseid kilpkonnasaari koos need loomad siis vabalt ringi uitavad, sinna on juba keerulisem pääseda ka ikka tahtmist on, siis pääseb ja kõige vägevamad siis sellide kilpkonnasaared on muidugi Alda habras, et et see on seal Tabraat, toll, kus on kimp erinevaid saari ja see on üldse väga inimpuutumatu fantastiline looduse oaas. Ja suurelt jaolt on ta säilinud puutumatuna, sellepärast et sinna on ikka koletult raske ligi pääseda, tasub sessellide pea saartest kusagil 1000 kilomeetrit lõuna pool. Ja noh, üks põhjus on see pikk vahemaa, aga teine on ka see, et needa, tolle kaitstakse väga hoolikalt ja ja inimeste tulekut siia reguleeritakse väga rangelt. Aga seal all Tabra tollis elab siis sellide hiidkilpkonni üle 100000. Aga noh, kui sa oled üks tavaline sessellidele tuli ja siis sa satud ikkagi jah, selle hiidkilpkonnaga kokku ja kindlasti kusagil inimasustuse lähedal ja meiega juhtus sama lugu. See oli meie teisel siis sellidel olemiseks päeval, kui me olime bralini saarel ja see on niisugune suur saar tihedalt asustatud. Ja me tulime oma retkel mööda mereranda, pöörasime sealt siis nagu sisemaale lähemate hoonete suunas. Juba eemalt nägime puude vahel niisugust aedikut puust aedik. Kohe oli selge, et see on mingi looma jaoks ehitatud, kui Eestis oleks sellist aedikud, naasis, mõtleksid seal sees on mõni kits või lammas või, või maad. Aga noh, siin Läsutasid siis nagu neli hiiglasuurt täiesti ümarat kivilahmakat. Ja nende kilbi läbimõõt on tõesti aukord säratav ikka meetri ligi. Ja kui nad seal aedikus olid, siis noh, teisest küljest ei meenunud, tänud küll kuidagi niisugusi. Noh, vaba looduse loomingut, nad klõpsutasid seal maas. Maapind oli ilma ühegi lohu libletta, niuke segi tambitud. Ühe saadikunurgas oli joogiküna, teises oli söögi üks visatud mingi kimp rohelisi võrseid koduloomad nagu koduloomad ja meie tuleku peale nad ei viitsinud isegi pead maast üles kergitada. Eks meiesuguseid uudistajaid vooris sealt ju alailma iga päev mööda. Ja ausalt öeldes ma ei teagi täpselt, et millised need siis sellide seadused on nende hiidkilpkonnade kodus pidamise kohta. Et kas selline, nagu me seal nägime, kas see on seaduslik või mitte seaduslik, ma ei tea seda. Aga lihtsalt oma kogemuse järgi on see, et õige sageli majade juures noh, niisugustes aedikutes neid peetakse. Ja natukene niisugune ehedam elamus sissellide kilpkonnaga, järgmine oli siin bralini naabersaarel, selle nimi on Ladiik. Vladik on iseenesest niisugune armas, nunnu saar, läbimõõt umbes 10 kilomeetrit keskelt nihukesed kalju küngastega kaetud ookeanirannas, hästi mõnusaid liivarandu seal Palmidega ja elanikke on seal Ladiigil kuskil 2000 ja põhiliselt Nad elatavad ennast ikka turistide teenindamisega. Turisti käib siin palju, turistidele meeldib õhkkonda, niisugune rahulik ja idülliline autosid on siin väga vähe näha. Liigutakse peamiselt ringi jalgratastega, meiegi liikusime jalgratastega laenata jalgratta ja, ja sõidad seal lagigi saare erinevates otstes. Ja sind tiigil on igasuguseid turistidele välja mõeldud meelelahutusi ja üsna meie elamise lähedal oli seal niisugune suur ja avar haljasala. Seal pargis oli siis üks niisugune osa, kus peeti ka hiidkilpkonni ja see oli niisugune juba nagu loomaaeda meenutav asi, seal oli siis niisugune betoonist barjäär ja ümbritses seda seda ala. Ja seal sees olid siis päris looduslikud kalju rünkad, mingid veesilmad, väiksed tükikesed ja nende kallastel niuksed, lauged, rannad, kus siis kilpkonnad said käia, rohuliblesid nosimas ja siin sai siis ümber selle ala nagu kõndida ja igast erinevast küljest siis vaadata, et mida need hiidkilpkonnad seal teevad ja toimetavad. Need hiidkilpkonni oli seal ikka päris palju ikka üle tosina kindlasti. Ja esimene niisugune üllatus minu jaoks oli see, et suur osa nendest kilpkonnadest olid just nendes väikestes tiik, kestes. Siis selli Itkilkondan ju maismaa kilp-konda ei ole veekilpkonn, päris paljudel meeldis olla Lõsutada seal nendes looduslikes veevannidesse ja siis ma vaatasin ühte nendest ja tõesti Ta pea oli üleni vee all, ainult paistis välja see kõige ülemine kilbi osa ja mitte midagi muud. Ja siis ma põrnitsesin seda seal ja, ja kui viis minutit oli mööda läinud, siis hakkas asi mind ikka tõeliselt huvitav ütlemata. Et kui kaua ta siis jõuab hinge kinni hoida ja siis võtsin kella välja ja hakkasin siis ikke mõõtma, et, et kui kaua see siis ikka kestab? Ikka andis oodata, et, et kui ma olin juba seal kuskil 10 minutit oodanud, siis mõtlesin, et et äkki see kilpkonn ei ole lihtsalt elus, et äkki see on seal üks õnnetult otsa saanud kilpkonna laip lihtsalt ja sellepärast ei ole tal pead veest väljas. Aga siis ma pidin ootama täpselt 18 minut ja, ja siis ta tõstis pea veest välja, hästi aeglaselt. Vaatas niimoodi kahele poole, et kas on midagi huvitavat juhtunud, nähtavasti mitte midagi huvitavat ei ole juhtunud, siis hakkasin aeglased loivama sealt vee tiigist diskalda poole. Ja, ja see oli minu jaoks nagu, nagu avastus tõesti, sest ta olin siis sellide kilpkonna kohta ikka üht-teist lugenud ja uurinud ja ja ma ei olnud kuskilt lugenud seda, et tal meeldib niimoodi seal vees toda ja eriti veel, et vee all peab pidi ja veel koguni peaaegu 20 minutit järjest. Aga teistpidi mõelda, et kilpkonnad on ju sellised aeglased elukad. Et küllap siis ka tema hingamisvajadus on üsna väikene. Ja selles samas Ladiigi kilpkonna vabaõhuloomaaias juhtus veel üks meeldejääv seik otse meie silme all. Üldiselt oli niimoodi, et eks need kilpkonnad seal püüdsid oma olemist mõnusaks teha nii mõnusaks kui vähegi saab. Ja siis üsna meie lähedal seal barjääri ääres ühele isa kilpkonnale hakkasid tunduma just praegu oleks ikka hästi lahe veeta aega natukene armumänge mängides. Ja tema juures oli üks ema, kilpkonn seal ja isa kilpkonn siis üritas talle külge lüüa, noh nagu esijalgadega sinna kilbi peale ronida, see, kes talle väga aeglaselt väga kohmetu kalt pilt ise oli hästi kentsakas. Kujutad ette mingisugused paarisaja kilosett niuksed pantseritega elukad ja üks katsub siis nagu, nagu teise kukile minna. Ja sellele ema kilpkonnale ei paistnud kogu see lugu üldse meeldivat ja ta on natuke nagu niheles, liigutas ennast kergelt ja nüüd juhtus kõige hullem lugu, mis ühele kilpkonnale üldse juhtuda võib. Lisakilpkonn kaotas tasakaalu, ta kukkus niimoodi alguses külje peale ja siis prantsatas täiesti selja, oli maha. Ja seal siis lebas niimoodi seljapealne, 200 kilone elukas, kas meetrise pantseri läbimõõduga oma kilbi kumeruse otsas, neli jalga taeva poole algul katses ikka jalgadega sibada ja pikka kaela igas suunas kannatanu, miski ei aita, kui sa kaalud ikka 200 kilo siis ja oled ka niivõrd pantserdatud. Ega ikka ei pööra ennast küll ümber. Ja siis lõpuks jäi ta niisugune apaatselt ja alistunud sinna niimoodi jalad taeva poole, lesima lihtsalt selja peale. Ja noh, niipalju ma olin küll looduses neid kilpkonni jälginud mujalgi, noh, neid väiksemaid, eks üldiselt kilpkonnale, isegi väiksemale on see, et kui ta ikka seljale kukub, siis väga tihti sealt ta ennast ümber pööra ja teda ootab ees aeglane ja piinarikas surm. Meie muidugi vaatasime seda kõike kaasa, elades pealt, jah. Olime seal parajasti neljakesi. Hakkasime siis omavahel arutama, seda ma mõtlesin, mis nüüd saab, mida teha. Mina pakkusin, et kutsume kohaliku pargivahi, et see oskab nüüd õigeid liigutusi teha, selles olukorras, aga seal meie hulgas oli üks Itaalia noormees, noh, ma arvan, et tal itaalia noormees, niuke, tõmmu eurooplane ja tema ikka keevaverelise loomus ei lasknud üldse seal nii kaua midagi arutada, ta lihtsalt ronis käbedasti üle betoonrinnad dise astus selle lähima kõhuli oleva kilpkonna kilbi, pealegi seal maas, Lõsutas mindi kahe jalaga sinna peale ja siis andis nihukese nii tugeva hoobi, kui sa üldse jõudis sellele teisele kilpkonnale, kes oli siis seljale ja, ja ime küll, suutis selle ümara kilbi niimoodi ikka veerema panna, see kilpkonn sattuski küljeli ja siis ta juba ise meeleheitlikult sebis seal oma jalgadega sai kuskilt maapinnast kinni ja keeraski ennast kõhuli. Ja mina nagu teadsin seda, et et varasematest Galapagose saartel käigust, et, et see, niisugune käitumine on tegelikult üsna riskantne, mitte inimesele just eelkõige sellele kilpkonnale, kelle kilbi peale niimoodi astute. Et seal Galapagose saarestikus on hoopiski vaikses ookeanis seal kuskil Lõuna-Ameerika lähistel. Et seal elavad elevantkilpkonnad, need on ka hiiglaslikud. Ja seal oli siis meie giid, seal oli hästi pikalt metsis manitsenud. Et vot, et kui niisugune elukas seal ringi kõnnib nagu tore suur mänguloom, et noh, tekib nagu tahtmine, et oi, et läheks talle juurde ja patsutaks ja võib-olla roniks isegi sinna viid kilpkonna selga ja laseks ennast niimoodi ratsutada edasi. Ja tema seal väitis seda, et kuigi see hiidkilpkonna kilp paistab pealt vaadates aga paks ja tugev, siis tegelikult võib ta olla mõnikord uskumatult habras ja et täiskasvanud inimese raskus võib täiesti vabalt tekitada sinna sisse prao ja kui juba selle pantseri sisse see pragu tekib, siis looduses mitte kunagi enam ei parane ja kilpkonna määratud aeglasele surmale. No siin ma täpselt ei tea. Edasi läks nii, et noormees ronis üle barjääri tagasi ja see, kes seal nüüd, kelle seljas tal olnud kahe jalaga see kilpkonn, see nagu oli häiritud, ajas ennast püsti, tatsas nagu kaugemale, noh, väliselt Ta on nagu justkui paistnud midagi viga olevat. Ja siis isa, kilpkonn, kelle armuseiklus oli nii heledasti, äpardunud, tema siis mõtiskles seal niimoodi oli nagu oma nelja jala peal ja paistis, mõtlevad elu üle järele. Ja, ja mõne minuti pärast paistis, et, et nüüd ta jõudis otsusele, et mida nüüd edasi teha. Ta nimelt hakkas ta Sa sihikindlat meie suunas liikuma, kael õieli ees noh, minu arust seda käitumist tõlgendada ainult ühtemoodi. Et isa kilpkonna jaoks võib-olla oli see siis niimoodi, et ta, et noh, et see vallatlemine kilpkonnaemandaga nüüd nurjus, aga võtaks midagi muud meelelahutuseks ja põske pista üks mõnus. Et see oleks ka ju vahva ja et need inimesed, kes seal nagu häguselt paistavad, et need võivad mulle midagi võib-olla anda, võib-olla neil on midagi varuks, ilmselt oli seda kunagi kogenud, ma arvan niimoodi. Meie käest ta kyll mingit ampsu ei saanud. Sest ta lihtsalt loomade toitmine loomaaiast teatavasti ei ole õige asi, jäävad need olid siis need esimesed elamused meil seal siis sellidel nende hiidkilpkonnadega, kes küll ei elanud vabaduses Noh, eks see oli siis jälle nüüd üks jupike seda hoogsat Sis sellide kreooli laulu. Aga kui nüüd seda sissellide hiidkilpkonnade juttu jätkata, siis on kõige õigem, kui sa sinna siis sellidele lähed, saada nendega tuttavaks ikkagi, kui nad on looduses vabana elavad ja selleks tuleb juba ette võtta. Ta mingisugune paadi või laevaretk, pikem või lühem kusagile kilpkonnasaarele, kus kilpkonni kaitstakse, kus on kilpkonnade kaitseala ja nüüd, kui meie olime siin rallini ala tiigi saarte kandis, siis see siin oli kõige lähem selline kilpkonnasaar kerioosi saar, see on iseenesest üsna tillukene, ta läbimõõt on kuskil kolm kilomeetrit ja tema ajalugu on üsna kurb mingis mõttes, sest kuna tasus nende suurte saarte lähistel, siis kolonistid käisid varrega üsna toorelt ümber. Mingil ajal kuskil paarsada aastat tagasi põletasid nad seal saare sõna otseses mõttes maatasa seal kassas hästi palju sellist selli palmi ja, ja nad lihtsalt põletasid kõik selle metsa maha selleks, et saada siis sealt ümber kukkunud puudest kergemini neid suuri vilju käte pärast sedasi siis sa lihtsalt inimtühjana seal tröösti tuna ja kusagil 150 aastat tagasi siis jällegi leiti, et ahah, et see on niisugune hea omaettesaar, et siia on õige teha leeprahaigete varjupaik. Noh, tol ajal 150 aastat tagasi oli ju niimoodi, et leeprahaigeid ravida ei osatud ja nad lihtsalt isoleeritud tee teistest, et teisi ei nakataks. Ja kerioosi saar paistis just ideaalne olevat selleks, et tsikk ju ilma paadita keegi minema ei pääsenud ja ja seal leeprahaigeid siis hoiti varjupaigas. Aga seegi aeg läks mööda ja kuskil Totteks kuuekümnendatel haiglase lõpetas tegevuse ja jällegi ei saari inimtühjaks. Aga siis see oli aastal 1970, siis tuli see looduskaitsjatel see ideed, see inimtühi saar sobib ju päris hästi hiidkilpkonnadele kaitsealaks. Et siin just saarel ühtegi looduslikku vaenlast neil ei ole. Inimesed, kes siin käivad, nende liikumist on kerge siin reguleerida ja jälgida. Ja mis kõige tähtsam, et ikka hiidkilpkonnadele on siin päris palju rohumaid, põõsastik, kus nad saavad alati kõhu täis ja nii siis oligi, et 40 aastat tagasi toodi siia esimesed kilpkonnad, lasti lahti ja selguski, et väga hästi sobib see saar neile. Ja siis toodi neid sinna veel ka juurde ja just praegu elab kerioosi saarel kokku ikka juba oma 500 hiidkilpkonn. Ja sinna minnakse tavaliselt, et niimoodi, et minnakse paaditäie loodushuvilistega, kellel on siis kaasas loodusgiid ja nii ka meie tegime noh, mingi pool tundi sõitu sealt bralinilt ja, ja oledki kohal. Ja kohe, kui me kaldale jõudsime, siis seal oli hästi avar aas roheline aas ja seal oli kohe päris mitu hitt, kilpkonna noh, vabana seal omapead toimimas ja, ja liikumas ja neid oli siin nüüd päris huvitav jälgida, minu jaoks oli huvitav ka see, et ma sain nagu võrrelda neid Galapagose elevant kilpkonnade kogemusi, nüüd siinsetega ja ma võin küll öelda, et üks erinevus on see, et Calapagosel ei lubata kunagi inimest sellele kilpkonnale väga lähedale, et jälgitakse, et, et vahemaa oleks ikka olemas. Aga siinses sellidel käib teistmoodi siin sind lootskid lausa õhutas meid kilpkonnadega hästi lähedalt tutvust tegema ja siis ta noppis sealt kuskilt ühe puu pealt lehti. Ta ütles, et need on kilpkonna lemmikud ja andis meile siis neid lehtede kimp pihku ja ütles, et minge sõtke kohe niimoodi käest need kilpkonni, need hoiatas ainult, et, et sõrmi kilpkonna suule liiga lähedale jätta, et ta võib kogemata su mõne sõrme suhu napsata. Noh. Ja siis me nii tegimegi, kükitasin seal kilpkonnade ees ja pakkusime neile lehti seal ühekaupa, neid pehmeid lopsakaid ja päris huvitav oli hästi lähedalt vaadata, et kuidas siis selle hiidkilpkonn seda lehte siis niimoodi napsas, ta sirutas oma kaela välja, kael on tal jube pikk ikka rohkem kui pool meetrit pikk ja siis teeb aeglaselt suu lahti ja siis võtab korraliku niukse ampsu selle leheküljest. Ja niimoodi hästi lähedalt vaadates oli näha, et kui ta suu lahti oli, et et iga ju tema niisugusi õigeid hambaid seal ei ole, seal on pigem siukseid tumedate nüride sihukeste read, millega ta siis toitu pehmeks närib. Ja selle hiidkilpkonna keel saan ka, imelik, see on üpris suur sihukene, jäme nagu tursunud roosat värvi ja, ja kõva kõva nagu pall, et ta siis nagu surubki suulae vastu seda keelt ja niimoodi nagu peenendab neid lehetükke endal suus, siis neelab alla. Ja siis õpetas meie loodusgiid ka seda, et kuidas siis nagu see sellide hitt kilpkonnale mõnu tekitab. Ehk siis päris otse öeldes, kuidas teda kõdistada. Et see käib siis niimoodi, et et sa pead tema siis seda pikka kaela nagu hõõruma kindla koha peal, seal see suualune osa ja päris imelik tunne oli, kui paned käe sinna selle hiidkilpkonna kaelanaha vastas on niisugune hästi paks nahk ikka paksem kui mistahes tallanahkpeaaegu nagu, nagu soomused. Ja siis, kui sa teda tõesti niimoodi hõõrutsevalt kaela alt sirutab oma kaela hästi pikalt välja, jääb täiesti liikumatult tardunud paigale, no näha on täitsa selgesti, et mõnuleb umbes nii nagu nagu kass, kui teda sealt kõrva juurest sügad. Ja meie giid siis seletas, et ta tunneb selle pärast eriti suurt naudingut just selle koha pealt kaelalt sügamise pärast, et et see on tal siinsamas noh, nii-öelda suu all siin kaela alumises osas ta mind mitte mingi valemiga ei pääse ise seda kunagi niimoodi sügama ega hõõruma. Et see on tema jaoks suur mõnu. Ja kui ma nüüd seal ikkagi niimoodi olin nende siis selli kilpkonnade juures, siis ma mõttes niimoodi püüdsin nüüd võrrelda, et kumb see siis ikka suurem olla kirjanduse järgi on niimoodi pagose hiidkilpkonnad on ikka suuremad, kõige suuremad maailmas. Aga kui ma nüüd siin vaatasin ja oma kogemusi nagu mõttes võrdlesin, siis ma ei ütleks minu meelest sesselli hiidkilpkonn on ikka Galapagose kilpkonnaga ikka ikka täitsa ühesuurune. Ja, ja mingis mõttes on ta isegi võib-olla huvitav tavam, sest Calapagosel on niimoodi, et seal on ju neid kilpkonnaliike mitu, aga enamik nendest on sellised liigid, kellel on lühike kael ei ole selline pikk kaamelikael, et nad on seal kohastunud sellega, et siis otsivad maapinnalt, et rohuliblesid ja sellepärast pole tal pikka kaela vaja. Aga siinses sellide hiidkilpkonnal on niimoodi, et tema on just kohastanud näksima kõrgemaid lehti kuskilt põõsaste pealt, et isegi kuni meetri kõrguselt siis peab olema pikk kael ja pikk kael, see oli noh, niukene, elegantne, võib öelda, et kui ta seal kõndis seal selle rohelise aasa peal niimoodi oma jalgadega niimoodi jalgu välja sirutada, tõdes pikkade sammudega ja siis sirutas selga oma kaela niimoodi hästi pikalt kõrgele tööd. Minu meelest. Väga efektne pilt. Mitte mingil kombel ei jää Galapagose hiidkilpkonnale alla minu meelest. No kui nüüd mõelda natukene selle üle, et kuidas nende hiidkilpkonnadega maakera ulatuses nende nende maismaa suurimate hiidkilpkonnadega siis lood on, seis on selline, praegusel ajal maailmas, et neid on säilinud ainult kahes paigas, on siis Galapagose ja sessellide saarestikus. Varasematel aegadel oli neid Hiidkilpkonnaliike ikka palju-palju rohkem. Nii et mingis mõttes on see kitkil konnade käekäik ja lugu ajaloo jooksul olnud ikka üsna kurb ja see on seotud just sellega, kuidas inimkond on maakeral aina seda maad tihedamalt asustanud. Kõigepealt hävisid maismaa kilpkonna suured liigid just Mandritelt täielikult surid välja selle tõttu, et inimasustus sinna, kuhu see jõudis, seal neid inimesi kilpkonni püüdsid, teda on ju lihtne, püüdjad on aeglane ja abitu, saab korraga palju liha. Muide maitsvat liha ja sõna otseses mõttes siis inimesed panid mandrit hiidkilpkonnad lihtsalt nahka ja noh, nendel kaugetel mere saartel, seal ookeanide keskel, seal hiidkilpkonnaliigid säilisid kauem. Ja näiteks ka siin India ookeanis oli ikka päris palju saari saarestike, kus leidus hiidkilpkonni veel sajandeid tagasi, aga üksteise järel surid nad välja ja ikka sellel põhjusel, et jälle too asustati inimestega ja jälle inimesed lihtsalt soiku. Ta on nii-öelda kõhutäiteks ära. Ja näiteks kas või viimase kahe sajandi jooksul on loodusteadlased registreerinud, et siinsamas India ookeani saartel hävis viis hiigla kasvulist maismaa kilpkonnaliik. Ja mitmed nendest elasid just siin siinses sellide saarestikus. Et näiteks on teada, et siinses sellide graniidi saartel, noh, siin on siis ka kõige tihedam inimasustus ka praegu. Et siin hävitati need looduslikud vabalt liikuvad kilpkonnaliik, Tiit juba lõplikult täiesti kusagil 19. sajandil. Praegu on siis niimoodi, et need, need hiidkilpkonnad, keda praeguses sellidel võib kohata ka seal kaitsealadel ja kilpkonna saartel nad on ikkagi toodud ühest paigast, vaat sealt Tabra saartelt, et tal Tabrad on, on kaugel siis sellide äärealadel väga eraldatud piirkonnas. Ja seal on seda hiidkilpkonna tõesti säilinud kogu aja päris palju. Ja temal on omaette nimi son, Aldaabra, hiidkilpkonn. Ja nüüd kuskil 20. sajandil, kus siis hakati neist hiidkilpkonnadest nagu tõsiselt hoolima neid kaitsma, lihtsalt tehti niimoodi, et toodi sealt tal Tabralt sobivatele sissellide saartele neidaldaabra hiidkilpkonn ja lasti sinna lahti ja, ja nii nad seal on siis elamas praegusel ajal. Nii et sisuliselt kõik siis sellide saartel ja kaitsealadel elavad hiidkilpkonnad on, on tegelikult pärit sealt ühest antaabra saarestikust. Ja noh, oli ka niisugune aeg tegelikult, et hakati kuskil 20. sajandi lõpupoole ikka hirmsasti taga igatsema, et kuidas siis niimoodi läks, et nüüd on mõtlematult hävitatud nisukesed haruldased maismaa hiidkilpkonnad, kes siin enne elasid, et kas mitte midagi tõesti ei saa teha, siis loodusteadlased võtsid tõsiselt teen niisuguse uurimise, et tasusid väga hoolega uurima neid hiidkilpkonni, keda nüüd seal sessellide pea saartel kodude juures peeti, neid oli seal palju ja ega keegi neid hoolega polnud uurinud ja, ja uuriti neid väga põhjalikult, lausa geneetilisel tasemel. Ja jõuti noh, võiks öelda täitsa sensatsioonilist tulemusteni. Selgus, et just nendesse nii-öelda kodus hoitud kilpkonnade hulgas on tegelikult säilinud mõned üksikud isendid nendest liikidest, keda peeti juba sajand tagasi väljasurnuks ja need siis muidugi korjati kokku, kui neid hakati hoolega hoidma, paljundama paljundamine õnnestus. Ja praegu on niimoodi, et, et kaks selliste sellide hiidkilpkonnaliiki, keda ja väljasurnuks on nagu selles mõttes need taastatud ja ja nende järglased on lastud lahti kuskile hästi kaitstud televabas looduses mõlemast liigist on olemas alles praegu alla 10 isendi. Aga olukord ei ole päris lootusetu. Noh. Et vist on lootust, et, et tegelikult see sellide kid kilpkonnade liigirohkus kasvab ja tulevikus on veel kaks hiidkilpkonnaliik kõiki, keda lisaks Al Tabra hiidkilpkonnale siinses sellidel võib-olla leida võib. Nende välimus on ütleme, suhteliselt sarnane ja päris kindel, et suuruse poolest on nad kõik hiiglased võrreldes muude maismaa kilpkonnadega maailmas ja nii võttesse, kõik see siis sellide kilpkonnalood ja seis. Et selles mõttes on ikka päris õige, et siis sellide vabariigivapi peal isegi on, on seesama hiidkilpkonn, keda siis praegusel ajal väga hoolega hoitud antakse ja ja austatakse, ja see, kes ikka tõsiselt tahab. Praegusel ajal saab minna nendele sessellide kilpkonna saartele, kus ta võib neid Loomi näha uhkelt ja vabana looduses liikumas. Selline oli siis nüüd tänane saade maailma eest kõige suuremast maismaa kilp. Konnast sessellide vapiloomast, kelle liiginimi on siis Aldaabra hiidkilpkonn. Aga järgmises saates teeme tutvust sessellide rannaeluga, mitte niivõrd selle turistide rannapuhkusega, aga just selle loodusliku poolega, nende pisikeste olevustega, keda seal sissellide randadel võib kohata ja ka nende olenditega, kes elavad seal ookeanis vee all. Rändame koos Hendrik Relve.
