Tänane keskeprogramm kannab pealkirja metsasanitarid. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Kas teie olete suurt metsasanitari hunti metsas näinud? Ei ole, ma olen küll teda kuulnud ja olen tundnud, et on lähedal, aga nii oma silma kohe näinud ei ole. Ja tegelikult need kohtumised kõik on jäänud kusagil paarikümne aasta taha. Kui ma nagu rohkem liikusin looduses ja oli seda aega rohkem. Ja kõige paremini hundiga niimoodi kontakti saada on sel ajal, kui nad sügiseti siis koondub taeva poole, tõstavad ja, ja uluvad, kui sa üksipäini metsa vahel kõnnid, et siis ta natuke tõstab isegi mõned karvad selja peal püsti, aga aga need on ikka väga põnev kogemus, hundi ulgumine ja miks nad uluvad, ega seda päris täpselt ei oska keegi öelda, et et üks on see, et tõenäoliselt nad niimoodi kinnitavad oma karjasiseseid suhteid. Et mina olen siin ja mina olen see ja sina ka ja siis me koos kõik oleme üks kari ja nimoriga karjad, omavahel suhtlevad erinevad karjad, mis on siis üksteisest eemal. See ulgumine siis on selline, et, et hundid ei suuda sellele vastu panna. Kui keegi ulguma hakkab, mõni teine hunt juhtub lähedal olema, siis tema ühineb ka selle ulgumisega ja seal siis koonud taeva pool on, et filmides igal pool kasutatakse seda kuvandit, nii et hunt istub ja ulub kuu poole, noh, ega ta siis kuu poole jõulude oluka ilma kuute väga hästi, aga kuuvalgel öelda, lihtsalt siluett paistab paremini silma, see on väga efektne. Aga kahjuks jah, näinud ei ole, sest hunt on ettevaatlik loom. Ja, ja ju ma ei oska nii ettevaatlikult kõndida või ole meie rajad lihtsalt kokku sattunud. Teie suvekodu on Võrumaal, kas sealkandis hunte liigub? Sealkandis, kus minu suvekodu on, seal ei ole, millegipärast neile ei meeldi see kant ja, ja praegu ei ole nendega seal mingisuguseid pahandusi olnud. Aga aeg-ajalt jahimehed räägivad, et noh, ütleme kümmekond 15 kilomeetrit eemal on nähtud hunte liikumas ja ja eks need võib-olla ole ka, aga kui nad inimesega nagu kontakti ei astu, nad elavad oma seda hundielu seal metsas ja Meil on metsas toitu piisavalt, siis nad ei tule ka inimelamu lähedale, nad tulevad ikkagi sinna selleks, et et hõlpsalt toitu saada ja sügiseti meil ikkagi tuleb, et me kuuleme, kuidas hundid pimedatel öödel on murdnud seal lambaid ja, ja mullikaid ja ja eks nad sel ajal siis proovivad nagu saada kerget toitu, sest lammas on, on oluliselt kergem kinni püüda ja ära süüa, kui, kui ütleme, mõni metsloom, metskits või siis karjaga võib-olla püütud mõni hirv või põder. Mulle tuleb meelde, et kunagi. Ma lugesin Soome suurkiskjate uurija Erkki pulje ise raamatut, kus ta rääkis ka hundist lisaks teistele loomadele ja tema iseloomustas seda, et lammas on tõesti kerge saak, et lammas ei jookse hundi eest ära võtta, jääb lihtsalt seisma ja ta on ka nii Ettevaatamatu loomet, hunt pääseb talle väga lähedale. Ja lõpuks ta siis võtab selle kõik kokku, kui ütleb, et see lammas lihtsalt käitub nii lambalikult, et hundil on teda kergem murda. Ma päris täpselt ei oska nüüd lahti mõtestada seda, mida ta mõtles selle all, et et lammas käitub lambalikult, aga võib-olla see on just see, et ta seisab, ei jookse ja ei püüa ennast kaitsta, lihtsalt seisab ja laseb enda ära murda. Ja sügiseti, kui hundikutsikad on suured, siis need lambad on sihuke hea õppepolügooni, et lambakasvatajad sügiseti kannatavad päris tuntavat kahju huntide tõttu ja ei ole vist väikese lammastel endil ka, kes ei oska enda eest seista. De peetakse tõeliseks metsa sanitariks millega ta selle tiitli on ära teeninud. See on niisugune vana nimi ja ja ma kardan, et et kunagi oli päris lihtsustatud ettekujutus nendest loomadest, et nad korjavad ära sealt metsa alt need haiged või siis juba surnud loomade söövad need korjused ära ja mets on siis puhas. Noh, päris nii see ilmselt ei ole ja mina tänapäeval enam ei kasutaks seda mõistet metsasanitar selliste suurte loomade kohta. Pigem võiks seda kasutada bakterite ja seente kohta, et nemad on need, kes tegelikult seal lagunemisprotsessi lõpuni viivad ja, ja takistavad tegelikult disütleme kõikvõimalike korjuste mädanemisest seal metsa all ja aga enamik loomi lihtsalt on seal metsa toiduahelas sees ja ta seal toiduahelas täidab teatud rolli ja kui me vaatame siis seda hunti, eriti siis selle hundi roll on tegelikult kult kiski roll, see tähendab süüa teisi loomi, evolutsioonist sellisena välja kujunenud kisklus. Et see populatsioon püsiks tasakaalus, sest kui kiskjaid taimetoitlaste populatsiooni kõrval ei oleks, siis nende populatsiooni arvukus kasvaks ülemäära suureks, nad hoiavad seda arvukust nagu tasakaalus. Ja, ja teine asi ka see, et kui nad loomi murravad, siis nad tahes või tahtmata saavad kätte need loomad, kes on kas natuke nõrgemad haiged või vigastatud, sest nad ei jõua nii kiiresti eest ära joosta, ei ole nii osavad, ei ole nii ettevaatlikud ja nii kiire reageerimisega. Ja see võib olla, on see sanitari roll ka, et ikkagi enamasti satuvad huntide ja teiste kiskjad, et ohvriks just need loomad, kes on teistest mingil määral nõrgemad. Ja huntide puhul on see sanitari roll, võib olla ka selline veel, et et see hunt näiteks hoolitseb oma karja eest väga. Kui hundid murravad saagi, siis on tähele pandud uurijate poolt, et nad jagavad seda saaki suhteliselt võrdset söömine, see käib siis need murtakse, ühised see saakloom maha ja siis igaüks saab nagu sealt saaklooma küljest oma tüki. Mingisugust konkurentsiloomade vahel ei ole siis, kui võetakse saaklooma juures tükke. Aga oma tüki kaitseb igaüks pärast teise vastu väga-väga hoolikalt. Ja uurijad. Ma arvan, et selle põhjuseks tegelikult on see, et, et on vaja tagada karja liikmete selline ühtlane võrdne toitumus, et nad oleksid kõik võrdsed partnerid siis, kui nad saaki taga ajavad. Kui suur on hundikari? No suveperioodil on ta enamasti perekari või perena, aga Ta koguneb suuremaks karjaks alles sügiseti. Ja siis noh, olenevalt paigast võib seal olla kaheksat 10 looma võib ka väiksem olla, võib ka suurem olla, see oleneb sellest huntide tihedusest ja selles piirkonnas, kus nad elavad. Et seal on väga erineva suurusega, on need, need hundikarjad. Kui ikkagi karjas on mõni loom, kes on vigastatud või haige selgelt siis on hundid kannibalid, see tähendab, nad söövad selle vigastatud või haige looma ära, et nad ei ole sanitarid siis mitte ainult teiste loomade suhtes, vaid ka oma karja suhtes ja see on jällegi evolutsiooniliselt väga mõistlik kohtumine, sellepärast et kui selline haige loom on seal karjas kaasas, temal on mingi roll seal saagi püüdmisel ja kui tema tõttu siis jääb terve kari söömata, siis lõpuks võib terve kari ka saada, et nad lihtsalt hoiavad seda karja terve ja tugevana sellega, et nad söövad siis need nõrgad isendid ära. Aga kui nad nii ei teeks, siis oleks neil ilmselt liigina päris raske elus püsida, eriti rasketel aegadel, näiteks talvel. Sest ega ega ühelgi kiskelse saak väga kergelt kätte ei tule. Saagi püüdmine ei ole nii, et, et ta läheb metsa, tuleb tagasi, on kõht täis ja meel hea. Et enamasti tehakse õige mitu katset, enne, kui siis mõni neist õnnestub. Hunt vajab söögiks umbes 10 kilo liha. Tsirka jah, kümmekond kilo oleks sihuke norm, sest hundid suudavad jah väga suure koguse liha alla kugistada suhteliselt kiiresti ja siis pärast nad võivad ka päris pikka aega jälle seda seedida ja nälgida ja ega nad siis sel ajal, kui neil kõht täis on, ega nad siis ei püüagi murda. Noh, see selline koormusperiood on siis, kui neid kutsikaid välja õpetatakse ja ja on jällegi uurijad on kindlaks teinud, et see murdmise tehnika tegelikult on juba instinktiivselt neil hundi kutsikatel olemas, aga, aga elu jooksul seda lihtsalt lihvitaks. Põhimõtteliselt ta teab õigeid võtteid juba ka siis, kui ta ei ole kordagi elus ise pidanud saaki püüdma ja see õpetamine on ka endiselt etapiviisiline alguses väiksemate loomadega hiljem siis jõutakse suurte loomade nii välja ja on nagu kaks sellist tehnikat, mida hundid kasutavad, üks on see, et nad kas siis haaravad nendest põlveliigestest jalaliigestest kinni, närivad seal need kõõlused läbi, need loom muutub liikumatuks ja siis pärast seda purevad selle kõri suhteliselt kiiresti läbi, lasevad vere välja ja ja kui hundid sööma hakkavad, siis on neil ka teatud kindlad eelistused. Et nende eelistuseks on, on siseelundid ja ka keel, näiteks mis on hästi liha, sellised ja, ja valguri Radio toitainete rikkad, et keel ja maks ja neerud ja süda ja need süüakse kõigepealt aga sisikond näiteks jääb jälle söömata, selle vastu ei tunne nad nagu mingit huvi, aga kondid, kondid süüakse siis ära, kui, kui liha ei ole. Aga kui ikka liha on piisavalt, siis ega nende kontide vastu väga suurt huvi ei tunta. Seda me näeme ka koerte ja kasside puhul, et kui nad on hästi toidetud, siis sellised kondised tükid jäävad neil nagu puutumata. Aga siis, kui tal on ikka kõva nälg, näiteks mõni kass on pikalt metsas hulkunud ja siis tuleb maja juurde, siis esimene asi, mida ta näeb, selle taga ära, sööb näiteks ma olen näinud kassi, kes Kukistas alla kana sääreluud, kas on nii tillukene, et kuidas ta seda teha sai, aga sõin sääreluud ära minu enda silmal. Noh, see oli üks niisugune mahajäetud talukoht, kus kohtlase kassis tuli ja ja me seal istusime lihtsalt. Ja meil olid siis, et kanakoivad kaasas ja, ja panime siis enda kõrval ja kas tulija sõime silma all need kanakoiva luud lihtsalt ära. Ma tihtipeale olen mõelnud inimeste peale, et kui sa võtad endale looma et siis siis nagu võiks nii palju ka vaeva näha, et seda loomaga korralikult toita, et need linnas ja maal hulkuvad suhteliselt toitmatav koerad, kassid, need on ikka päris kurvad vaadata, kui mõnes kohas lastakse koer lihtsalt lahti, las ta läheb, vaatab, mis ta süüa saab. Et ega mina teda toita jõua. Noh, see ei ole nagu minu meelest väga eetiline suhtumine nendesse loomadesse, et miks sa siis looma võtad, kui sa, kui sa ei taha talle süüa korralikult anda. Milliseid loomi hundid eelkõige jahivad? No tõenäoliselt meie metsas on tema selliseks lemmiktoiduks metskitsed ja jänesed, kitsesuurused loomad on maksimumsuurus, mida nad püüavad. Noh, on harva kohatud ka põtru murdmas, aga ilmselt peaks haige ja vana loom olema, kelle nad kätte saavad. Sest tervet ja tugevat põtra ilmselt on ka huntide raske murda, kuigi erinevates maailmakohtades on piisavalt näiteid sellest, et nad põtru murdnud jänesed on nagu see põhitoit, aga tegelikult toidus on leitud kõikvõimalikke elusolendeid, kelle ta kätte saanud. Kui juhtub vigastatud lind olemusse, et aga selle ära, kui on hiiri, sööb ta hiiri ja nähtudeta sööb raipeid. Kuigi raiped ei ole nüüd hundi eelis, toit, meelistoit, aga kui ikka midagi muud ei ole, siis ta võib ka garaibete kallale minna ja raipeid süüa, aga üldiselt eelistab ta siiski värsket liha, et helistab seal saaki ise püüda hoiatamata püüad seda karjaga, et hundid on väga hea koostöökarja sees saagi püüdmisel saagi püüdmine on väga hästi kooskõlastatud tegevus, kus ühed on eta ajajad, Ühed on valitsejad ja hundid on veel, selles mõttes huvitavad loomad, et kui väga paljudel kiskjatel on see saagi püüdmine selline, et sa hiilid võimalikult lähedale, siis suhteliselt lühikese spurdiga püüad sa saagi kätte saada eriti, kas lastel on see hästi levinud, siis hundid on sellised kestvus, jooksed, nad tihtipeale ka väsitavad seda saakloom aiadestada pikki vahemaid taga ja see väsitamine käib nii, et hundid Juise väsivad ja siis nad vahetavad neid niimoodi, et see piilur jällegi asub selle jooksja kohale, ajaja kohale, teine saab natuke lõdvemalt, seal kõrval puhata. Ja, ja niimoodi 11 välja vahetades ajavad nad siis looma väsinuks ja püüavad ta siis mõnele tugevamale loomale ette ajada, kes siis selle hüppe teeb, et loom siis maha murda? Kui huntide saagist midagi üle jääb, kes siis sööma tulevad? Ilmselt rebased tulevad jaole ja, ja kährikud tulevad jaole, mäger satub mööda minema, mäger võib sealt midagi võtta, nii et neid jaole tulijad on päris palju võivad rongad ehk kaarnad tulla, varesed ja teised vareslased pasknäärid näiteks võivad ka seal käia maiustamas, aga võivad ka tulla siis kullid, kotkad ja need röövlinde meil Eesti oludes päris hulga erinevaid noh, alates suurtest kotkastest merikotkas, kaljukotkas ja lõpetades siis väikeste vistrike kullidega, võtame sind lõopistrik ja siis raudkull, kes väikesed kakud, värbkakk ja karvas jalg, kakk, kelle arvukus küll on suhteliselt väike. Aga nad kõik on sellised ühtemoodi röövlid ja, ja lindude puhul on veel nii, et, et nad tegutsevad praktiliselt 24 tundi ööpäevas, sellepärast et kui need päeva röövlinud magama lähevad, siis Tulevad jahti püüdma. Öised röövlinnud ehk kakud. Tänavu aasta linnuks joon meil kakk, kodukakk, kes on siis varesesuurune umbes ja hästi suure ilusa pea, aga need on nagu kaks vormi meil Eestis, üks on pruunikas ja teine on niisugune tuhkhall. Selle levikupiir läheb ka päris selgelt nuud Eestist läbi, et seal lääne pool on hallikad ja ida pool ja lõuna pool on siis siuksed, pruunid kad, linnud ülekaalus, kuigi näiteks maailma selleni, et mida ida poole lähed, seda hallimad linnud on ja mida rohkem lääne pool seda pruunivad, aga Eestis millegipärast nad on oma territooriumi veidi teistmoodi ära jaganud, milles see põhjus on, ega seda ei oskagi nagu päris täpselt öelda, võib-olla et me lihtsalt oleme liiga vähe materjali kätte saanud ja see, mis meile silma alla on jäänud, on Meile sellise mulje. Aga ega see ei olegi oluline tegelikult mis värvise see kak täpselt on, aga, aga lihtsalt sihuke huvitav lisafaktor, aga need erinevad, röövlinnud kakud, kullid nende põhitoiduks on siis kas siis teised linnud või siis pisiimetajad näiteks suurimad röövlinnud, need käivad tihti korjuste peale, aga nemad püüavad ise saaki ja jätan kotkaste saatkonsel jänesesuurune loom, keda nemad siis taga ajavad või jänesesuurused, linnud, suuremad linnud, ka. Üks kotkas, meil ka kalamees seal kalakotkas, kes käib siis suurtest veekogudest Peipsi ja Võrtsjärve peal kala püüdmas ja tema saagiks on ka ikkagi sihuksed, pooleteise kahekilosed kalad ja ta on huvitav selle poolest veel, et tema võib täiesti peaaegu selle kala püüdmisel vette minna, nii et ta veest suudab siis ilusti õhku tõusta. Aga Soomes on näiteks teada, jällegi need kalakotkad ise langevad ühe teise röövlinnu ehk kassiga kohvriks kassikakk. Meie suurim kakuline on suhteliselt vähearvukas ja ega teda väga sagedasti kohta, aga tema jah, Soomes näiteks on rünnanud ka kalakotkast, kes on märkimisväärse suurusega lind, isegi nii et et see on päris omapärane, üks röövlind satub teise röövlinnutoiduks, tavaliselt on nad ikkagi toiduahela tipus, et keegi neid enam ei söö. Kassiga, kui on ikkagi väga võimas ja suur lind, temaga kohtumine on tõeline elamus, kellel see õnneks läheb ja tema hääl on ka tõeline elamus sel kevadel ühel õhtul, kui ma seal oma suvekodus olin, siis välja minnes järsku üllatas mind sealsamas maja läheduses kassiga Kuikamas ja ta istus seal päris pikalt paigal. Elamine mul on päris asula keskel ja ta oli ikkagi päris seal asula vahel ei olnud sugugi mingi kõrvaline nurk, kus kohas ta siis oli. Ja paar korda olen teda näinud ka niimoodi posti otsas istumas, väga muljetavaldav, olgu ta, kui ta näiteks istub tee ääres telefoniposti otsas, üks kord rattaga mööda sõites põrnitses teineteist päris pikka aega, enne kui ta otsustas, et ta peab ära metsa peituma. Ja üldiselt ega ta lageda koha peal ei armasta Kistrukski kakki armasta istudes varesed ilmselt tundes, et nad on toiduks ja see söja on väga lähedal, siis varesed väga meelsest otsivad kõik akud üles ja kui siis kakk üles leitud on, siis seda kisa ei jõua ära kuulata, vaesel kakul on päris suur tegemine, et minema saada, ükskõik kui suur kaks ei ole, noh. Mul pesitseb sealsamas juba aastaid kõrvuka sats ja, ja siis, kui sügiseti need pojad seal ümber maja hõikavad ja kui päevases mõni pojakene ettevaatamatult kuuse seest ennast välja pistab, siis on terve parv vareseid kohe ei tea kust kohast kohal ja ja ründavad teda ja ähvardad, sel vaesel kakul on tükk tegemist, et jälle peitu saada, need varesed teda kätte ei saaks, aga noh, meie võib-olla kõige halvema mainega kull on, on kanakull teda nagu inimesed põlgavad ja kardavad ja et ta käib kanu. Samas noh, eks on ette tulnud muidugi seda ka, et ta tiirutab seal aga tegelikult majade kohaliste tiirutamite kanakull vaid vaid enamasti nähakse meiegi Karukamat kullis on hiireviu aganakull, temal metsalind, tema lendab seal metsapuude vahel jahib siis metsas olevaid linde, näiteks vanasti oli ta toiduks põhiselt tuvid. Aga kui nad huvisid seoses põllumajanduse kokkukuivamise on ka palju vähemaks maal jäänud, siis kanakulli arvukus on, on natukene tagasi läinud ja seal metsas puude vahel on ta väga osav lendleja, sellepärast et tal on erakordselt pikk saba. Noh, võrreldes näiteks hiireviu ka, kes on temaga enam-vähem samasuurune ja, ja selle pika saba kaasab ta osavasti seal puude vahel tüürida, näiteks kui peaksin hiireviu selliseid trikke tegema, siis tema kokkupõrke tõenäosus mõne puuga oleks ilmselt oluliselt suurem ja kiirus oluliselt väiksem kui, kui seal kana kollil. Ja selle tõttu näiteks need maas tegutsevad kanalised seal metsa all või mõned teised linnud on suhteliselt hõlbus saak. Tänu sellele, et, et kanakull on nii osav lendaja, aga tema ei tee selliseid pikki tiirutamist, lende kui ka tegelikult siiski me näeme ka teda päris kõrgel metsa kohal liikumas, aga aga enamasti eelistab ta varju jääda. Ja kui näiteks ta kanasid ründab, siis tema taktika ei ole ka nii taevas tiirutada ja siis alla tulla, vaid, vaid ikkagi metsas niimoodi madallennult sööstuga tulla sinna kanade keskele. Kanakulli on veel üks niisugune teisik, see teisik on temast täpselt poole väiksem, see on raudkull ja seda me võime linnas kohata ja tihtipeale näiteks, kui kellelgi on üles pandud talvel toidulaud, siis seal toidulaua peal me võime näha siis tihtipeale raudkulli, kes tuleb ja, ja püüab seal siis neid väikesi linde kätte saada. Selle tõttu oleks mõistlik need linnulauad panna, et mitte päris lageda peale veel kuhugi põõsa lähedale, kus lindudel on kiiresti võimalik varjuda. Raudkulli ohustama hakkab. Aga ta on päris jultunud ja, ja näiteks ega inimene teda nii väga ei sega. Ma olen ise mitmel korral näinud, kus ta praktiliselt mõne sammu kauguselt tuleb ja võtab linnu ära nii suvel kui talvel. Väga kiire ja osav röövlind on ja tuleb imetleda, tematusedan paha öelda, aga jultumust ma kasutaksin just sellist sõna, ta ei pelga nagu suurt mitte midagi. Aga tema see lennukiirus ja täpsus, kuidas ta mu saaki püüab, on imetlusväärne. Et see käib nii kähku, et sa ei jõua nagu õieti silmagi pilgutada, kui see lind on tal juba käes ja, ja ta on eemal, aga muidugi ka temal õnnestub kusagil paar-kolmkümmend protsenti nendest tükkidest. Nii et kui linnuke ettevaatamatu, mis ta on kergem saak ka, kui ta on ikka sihuke triksistraksis hästi heas toitumuses ja ja vaatab hoolega ringi, siis tal ikka enamasti õnnestub selle raudkulli käest päästa. Mis kasu on? Röövlindudest võib nii mõnigi küsida. Nad on kasulikud selles looduse majapidamissellepärast, et igal liigil on mingi oma roll selles majapidamises täita ja kui see roll jääb täitmata noh, näiteks kas või see roll, et haiged linnud populatsioonist välja korjata või haiged loomad seal populatsioonist välja korjata siis see populatsioon on tervem ja edukam. Teine asi on see, et kui mingid liiki saab ülearu palju, siis nad hakkavad haigused, nende hulgas levima, populatsioon jällegi nõrgeneb, ta hoiab seal populatsiooni arvukust nagu tasakaalus see röövlind. Kolmandaks noh, osa nendest röövlindudest sööb ka raipeid, see tähendab seda, et neid korjus ei tee, ei vedele, nii palju seal seal metsa all ja näiteks nii kullid kakud on väga olusid ju näriliste populatsiooni tasa kaalustajatena, et kui ikkagi neid närilisi on liiga palju, siis nad tekitavad tegelikult nii metsas kui, kui niidul tohutut kahju ütleme, üks kahju või tähendab, inimesel teevad aga nende arvukus metsas näiteks võib ka selle metsapopulatsiooni tasakaalust välja viia, nad söövad ära väga paljude taimede juured ja nende taimede kasv halveneb ja kogu see populatsioon selle läbi kannatada, nii et ka nende arvukust on vaja tasakaalus hoida. Looduses on kõik asjad nagu omavahel seotud ja, ja kui me sealt mingi lüli Enda arvates arukalt välja võtame, siis lõpptulemus on ikkagi see, et see ümbrust, mis meil seal ümber on, see ümbrus vaesustub ja see vaesustumine toob endaga kaasa ka selle süsteemi ebastabiilsemaks muutumise ja ebastabiilne süsteem kukub kokku palju hõlpsamini kui niisugune tasakaalustatud ja mitmekesine süsteem. Ja kui ta kokku kukub, siis seda taastada on juba noh, väga raske või mõnel juhul ka praktiliselt võimatu. Ja, ja enamasti on nii, et mida keerulisem on üks süsteem, mida rohkem on seal erinevaid komponente, seda püsivam on see tasakaal, mida vähem on neid komponente ühe komponendi ära kadumine, sealt põhjustab ka kiirema kokkukukkumise, noh, võtame kas või inimese loodud põllud, et et kui seal põllu peal ikkagi on meil üks suvi või talivili ja kui sinna näiteks mingi haigus sisse tuleb, me oleme ütleme, mahepõllumehed, kes ei kasuta mingisuguseid putukatõrjevahendeid, seenetõrjevahendid või mis iganes. Ja kui sinnas ikka mingi kahju sisse tuleb, siis läheb terve põld tasakaalust välja. Metsas sihukest asja juhtub väga harva, et terve mets tasakaalust välja läheb, seal võib-olla ühel või teisel aastal mingisugune väike fruktoatsioon sinna-tänna, aga lõpptulemus on ikkagi, mets püsib metsana aastakümneid ja aastasadu ilma temaga midagi hullu juhtuks. Ja isegi sellised asjad, nagu need murdunud puud ja, ja kuivanud puud tegelikult on metsas väga olulised. Kuigi meile meeldib mets, mis on ilus ja puhas ja kus ei ole ühtegi kuiva puud sees. Seal on ilus jalutad, vaataja ei ole ohtlik ja siis tegelikult me nende kuivade puude väljavõtmisega võtame ära toidubaasi väga paljudelt loomadelt, kes seal metsas on ühed sellised loomad on rähnid kes vajavad neid kuivi puid. Ja meil Eestis on praegu seitse liiki rähne ja tegelikult kõikide nende arvu, kus peale suur-kirjurähni musträhni kipub tasapisi alla minema just sellepärast, et me kas teeme lageraieid, teeme neid sanitaarraieid ja neil ei ole seda ei toidu ega pesitsuspaasi enam seal metsas. Ja nad jäävad omadega väga hätta ja sellepärast oleks arukas metsaomanikel jätta metsa püstiga mõned kuivanud puud. Sellepärast et need kuivanud puud on, on rähnidele väga heaks toidubaasiks. Et kui me räägime rähnist, kui metsa sanitaarist on sellist asja ka öeldud siis tema on tegelikult selline sanitar, kes on ilmselt kohale jõudnud siis, kui see õige hooldusaeg on nagu läbi olnud, tema tuleb siis kohale, kui puu on juba ikka tõsiselt haige. Tähendab, putukad on sealtpoolt praktilist eluvõime ära võtnud siis tuletähnid, Yakad need putukaid sööma ja, ja nad on oma selle tööga ära jaotanud, kes eelistab lehtpuid, kes eelistab okkad, kuid kas puudel põhiliselt toituvad suur-kirjurähn musträhn. Kusjuures neil ka veel on korruste vahet, seal musträhk tihtipeale tuleb ka maapinnale, kui need kännud ja puujuurte lähedal tema oma toitu otsib, sealt musträhni see jäme nokk on nii võimas, et sellega ta suudab ka seda paksu jämedaid puud lõhkuda ja need laastud on täiesti muljetavaldavad, aga teised väiksemad rähni, nemad töötavad seal ülakorrustel, siis korjavad seal erinevate putukate vastseid, kes seal puurkoore vahel või siis ka juba puidu sees elavad. Ja seda teevad nad tänu oma päris tugevale nokale ja imetlusväärsele keelele. Jah, kõvale peale. Nojah, pean tõesti neil kõva, kuigi see pea jälle ei ole piisavalt kõva. Mul endal oli kurb juhus paar päeva tagasi, kui järsku kuulsin akna taga kõva kopsatust ja läksin vaatama, mis oli juhtunud, oli musträhn oli lennanud vastu akent ja tema pea ei pidanud seda kopsu vastu, nii et ta oli momentaalselt surnud seal seal emalind ja, ja pärast seda, kas isalind väga intensiivselt, mitu päeva, nüüd ma tulin ära, ma ei tea, kas ta veel praegugi trummeldab, aga ta trummeldas seal metsas õige mitmeid päevi, nii et täitsa selline kevade tunne tuli uuesti tagasi. Ta ilmselt otsis seda kadunud kaaslast, siis andis märku, et et ma olen siin. Fännid on väga olulised teiste lindude jaoks ka sellepärast, et nad peavad varsti igal aastal endale uue pesa ja siis need pesaõõnsused jäävad vabaks teiste lindude jaoks. Aga tihtipeale nad eelistavad ka, kas siis ütleme lehtpuud, sest seda on kergem lõhkuda. Ja kui lehtpuid näiteks on vähe või need lehtpuude koosseis on selline, et noh, need lepad, siuksed, peenikesed, mis ei kasva väga suureks, sinna ei anna pesa teha. Siis rähni elu võimalused jällegi muutub palju väiksemaks ja tegelikult rähni arvukus ongi hakanud meie metsades oluliselt väiksemaks jääma. Eriti roherähnil ja, ja valgeselg-kirjurähni, kes eelistavad selgelt lehtpuid aga ka teiste rähni arvukus tänu sellele intensiivsele metsaraiele ja, ja kuivade puude väljavõtmisele metsadest langeb, nii et uurijad on arvanud, et võib juhtuda olukord, kus meie seitsmest liigist jääb alles võib-olla ainult kaks suur-kirjurähn ja ja siis musträhn, teised võib-olla mingisuguse aja jooksul kaovad, kuigi näiteks on täheldatud, et lõuna poolt meile hakkab sisse tulema üks uus rähniliik. See on tamme-kirjurähn, mis on ka päris kopsakas ja Lätis on ta päris hästi ennast juba sisse seadnud, aga meil Eestis teda veel kohatakse suhteliselt harva. Nii et noh, eks elame ja näeme vaatamisest asjast tuleb. Ja rähnide puhul võib-olla on huvitav see, et et nende toidulaud on, on väga mitmekesine, söövad vastavalt oma suurusele väga erineva suurusega tõukarates üraskite vastsetest ja vahel ka mõne mardika saavad kätte koja ja nuku, kuni siis suurte Siklaste vastsetele, mille pikkus on tihtipeale seal neli, viis, kuus sentimeetrit ja selle tõttu mitu neid võib küll jah, metsasanitarid, eks nimetada sellepärast et nad ikkagi väga oluliselt vähendavad nende putukate arvu, kes võiksid ka siis järgmise põlvkonnale teisi puid jällegi sööma hakata, kuigi putukad tihtipeale puurijad ennast sisse nendesse puudesse, mis on juba kergelt kahjustada saanud. Aga Ülaski on küll sellised, kes terved puud üpris ruttu ära söövad, eriti kuuse-kooreüraski mõni aasta tagasi oli palju ja kes tegi Eesti metsades päris olulist laastamistööd. Talved olid hästi pehmed, ta sai hästi talvituda, tuli päris ohtrasti. Tähnid hoiavad nende raskete populatsiooni suhteliselt hästi ka ka tasakaalus, nii et noh, eks me näeme, kuidas see olukord laheneb. Sipelgaid võib küll julgelt metsasanitarid, eks nimetada. Võib küll, sipelgad on hämmastavad loomad, meil metsas torkavad silma sipelgad, keda me siis üldnimetuse kutsume metsa kuklast teevad neid suuri kuhilpesi ja tegelikult seal on mitu liiki kuklaste hulgas nende metsakuklaste hulgas, aga nende määramine on tavainimesele tegelikult päris üle jõu käiv ja mina näiteks tunnistan ausalt, ega ma neil nägupidi vahet ei tee, kui metsas sipelgat näed, et ma rahuldan sellega, et tegemist on kuklasega ja need ehitavad siis siukseid huvitavaid pesi, mis siis maa peal taimeosakest kokku pandud. Kusjuures nad on see taimeosakestest nii tihedasti kokku pandud, et need taimeosakesed ei lagune seal pesa Kohilas ja, ja näiteks pesi sinna pessa sisse ei tungi, nad on nii tihedasti üksteise vastu liimitud. Vesi jookseb mööda seda pesakuplit pealt maha, pesa sisse ei lähe või siis teine võimaluseta on seal pesa sees. Selle pindmise kihi all on siuksed vee kanalisatsioonikäigud, vihmavee ärajuhtimise käigud. Mis siis viib selle veepesakuhilatest välja pesa seest hästi kuiv on mõõdetud õhuniiskust pesa sees, õhuniiskus jääb viie protsendi lähedal ja see viis protsenti tegelikult on väga oluline sellepärast, et selle viie protsendi niiskuse juures enamuse kõdumaterjal lagunema ei hakka. Ta püsib seal aastaid. Ja selle tõttu, näiteks kui me räägime tänapäeval kliima soojem venelasest, sest sipelgad on väga olulised, nad säilitavad seda materjaliga õhku, ei tule seda süsihappegaasi nii palju. Ja see süsihappegaas, mis siis seotuna jääb põhjaaladel see ei ole küll väga suurumis hektari kohta üks tonn süsihappegaasi. Aga ikkagi see on parem kui mitte midagi, kui neid ei oleks, siis jääks see tonn sidumata. Tal ei ole jälle üks lisa tonn juues ja tegelikult kui sipelgaid rohkem, siis see suurusjärk võib olla suurem, võib-olla ka hektari kohta, mitu tonni. Sipelgapesad sipelgad, muuseas, need kuklased on meil kõik kaitse all, Eestis nende pesi lõhkuda ei tohi ja kui, kui näiteks mõni pesa teil aeda sigineb siis ise seda tükeldada, hävitada mürgitada ei tohi, vaid tuleb siis keskkonnateenistuse poole pöörduda, et aitaks selle ära kolida metsa. Ja vastavad inimesed siis oskavad seda ka teha. Et ise võib, võib juhtuda, et te küll kannate osa või suure osa pesast metsa ära, kuna ühes pesas võib olla mitu kuningannat, kellest osa on sellised sõda varjatud kuningannal, kes aktiivselt ei mune, aga nad on iga hetk valmis selle kuninganna rolli enda peale võtma nagu mõni selline, siis alles jääb teile sinna aeda. Siis mõne aja pärast on jällegi pesa seal olemas, aga jälle üks Soome ajakirjanik ja, ja kooliõpetaja on oma koduümbruses näiteks sipelgapesi hoidnud nüüd juba kümneid aastaid, tal on seal ümber maja osagil kolm, neli suurt pesa, nendest üks peaaegu kaks meetrit kõrge ja, ja, ja tema väidab, et tänu sellele, et tal see sipelgapesa seal maja lähedal on, ei ole tal Maja ümbruses olnud kunagi ühtegi rästikud. Et ilmselt on mingi konflikt sipelgate rästikute vahelt ümberkaudu metsades on tihtipeale päris palju, kohe neid aga, aga tema õue peale need ei ole sattunud. Tal ei ole ka kunagi olnud probleeme puukidega, kuigi uurijad väidavad, et sipelgas puuke ei söö. Et puugi Keston liiga kõva sipelga toitumiseks, aga ta on aastaid ja aastaid seal elanud ja ei ole leidnud, kuigi ümbruskonnas on puuke päris palju, aga tema platsipealsed neid puuke ei ole ja ta on teinud selleks kõikvõimalikke puugipüügikatseid, kaasa arvatud see, et vedanud valget linna mööda rohtu, et sinna puugid jäävad hästi külge ja et tal on päris palju metskitsi ümber maja. Metskitsed on päris sellised puugikandjad, et neil seljas olla seal mitusada puuki ühel loomal. Et ei ole tema seda puuki kohanud, ei ole näinud ja ei ole keegi seda puuki külge saanud, et tal mitu last lapsed hullavad seal rohu sees puuke külge jäänud ja ta ise arvab, et selle põhjuseks on sipelgate olemasolu seal ma ei, ei oska nüüd seda kommenteerida, aga, aga see tundub küllalt tõenäoline olevat. Et just nii see on, et, et need sipelgad siiski söövad ära need pehme koorelsed jõhvid ja võib-olla ka korjad ära need puugimunad, mis seal lehtede küljes on. Nii et, et selle tõttu ilmselt temal on tänu sipelgatele rahulikum elu küll. Ja ta ütleb, et ei ole ka selliseid konflikte, et sipelgad on tema jaoks suhteliselt rahumeelsed. Ta võib rahulikult seal päevitada ja sipelgas jookseb mööda, et põhiliselt kasutanud nad siiski oma maanteid. Ta on jälginud ta nimetanud teed siis ära ka, et üks on tarintersity, üks inter City, kaks hindasid kolm, et neid kasutatakse väga intensiivselt. Ja kui on hästi palju toitu ja putukaaastat, siis nad vajavad veel InterCity nelja ka, mis siis viib kaugele jääd. Et on kohe võimalik jälgida seda, kui Pihe liiklus seal tee peal on, kui liiklus on hästi tihe, et siis on hea putukaasta seal tassib, eks see kõikvõimalikke elusolendeid ringi, aga et kui ikkagi putuk, aastan kehva vihmane suvi näiteks on, siis pannakse mõni tee kinni, kasutatakse ühte kahte või kolme teed ainult ja see toit, mida seal tassitakse, seal toidu hulk on ka ka oluliselt väiksem. Ja sipelgad suudavad päeva jooksul nii, vähemalt uurijad väidab kusagil 50 kuni 100000 putukat kinni püüd ühes pesas võib-olla seal tublisti üle miljoni putuka, tihtipeale pesad paiknevad veel gruppides. Sipelgat hulk seal võib olla suurem kui näiteks Hiina elanike arv. Me teame, on üle 1,3 miljardi, praeguseks hetkeks. Et sipelgate arv on tõesti aukartust äratav pesad, mida nad ehitavad ka meie Eesti oludes on ju tegelikult aukartust äratav. Vahepeal avati sakste sipelgate koloonia turistidele, siis käidi neid vaatamas ja inimesed imetlesid kui printsid sipelgapesade vahel, mis ulatusid enamikul ikka üle pea. Aga nüüd see juurdepääs on taas suletud, sellepärast et see liigne turism ei teinud sipelgate tallati neid ära väga palju ja, ja segati ja sipelgate arvukus, pesade arv hakkas kahanema ja sellepärast pandi see turistide liikumine seal kinni. Aga sipelgat hulk tegelikult on ikkagi täiesti muljetavaldav, sellepärast et kui te vaatate metsas niimoodi enda jalgadel, et siis praktiliselt ei ole võimalik metsas niimoodi käia, sipelgat ei näe. Ja, ja tegelikult näiteks Eestis on üks koht metsa kõrval veel, kus sipelgaid on oluliselt rohkem, kus nad ongi võib-olla kõige valitseva loomarühm vaba. Omal ajal oli meil väga tuntud sipelgauurija Vambola Maavara ja tema siis tegi kindlaks, et rabas sipelgate hulk oluliselt suurem ja ilmselt ka nende mass on oluliselt suurem, kui nende suurte loomade maskis seal Abas elada saavad. Need raban tõeliselt mitmekesine elupaik sipelgatele. Ja see näitab, et seal rabas on endiselt väga palju erinevaid putukaid, mida nad söövad, sest sipelgad on valdavalt siiski loomtoidulised, taimtoitu söövad nad ja väga harva taime kasutavad nad põhist ehitusmaterjaliks. Kui me alustasime juttu metsasanitarid eest, siis sipelgas on tõeline sanitar selles mõttes. Ta tõesti korjab ära metsast tohutu hulga putukaid. Ta ise ka muidugi putukas, aga ütleme teisi putukaid. Kui see hulk jääks sinna alles siis siis metsailme ilmselt oleks oluliselt teistsugune. Ja tänapäeval muidugi sipelgate kan, kuigi nad on meil kaitse all, siis väga palju saab neid siiski hukka näiteks nende suurte lageraiete tulemusena. Sest sipelgapesa selleks et normaalselt eksisteerida, vajab natukeseks varjulisemat kohta. Kui tehakse lageraie, siis ta satub otse päikese kätte ja, ja siis on tema ka tihtipeale vältimatud. Et lageraiealadel tavaliselt sipelgad kaovad ära ja sipelgapesad hävivad ja tegelikult siis kui need sipelgapesad ära kaovad, siis siis seal jällegi kahjurputukate arv ütleb nende putukate aru, kes need metsataimi siis söövad, nende arvel oluliselt tõuseb, nii et selline kõikumine kogu aeg looduses toimub, aga siin inimene tihtipeale tänu oma sellisele natuke mõtlematule raietegevusele tekitab Sis sipelgatele kahju ja lõppkokkuvõttes kahjustab ka oma metsa. Sinaati oleks mõistlik ilmselt selle sipelgapesa ümbruses paar-kolm puud nende hulgas ka mõni kuuskis kasvama jätta, et sipelgapesa ei satuks sihukse intensiivse päikesega ja see populatsioon seal säiliks. Sipelgad käivad ka puu otsas toitu otsimas. Käivad keegi metsas kõnnib või mõne koha peal, kust sipelgaid on palju ringi vaatab, siis ta paneb tähele, et lähedal olevate puude otsa sipelgad ronivad ja tihtipeale neil on põhjus. Üks põhjus on see, et nad korjata puudutast röövikuid, kes seal lehti söövad, aga teine on ka see, et neil on seal oma kari tihtipeale seal puu otsas, need on need lehetäid, keda siis sipelgad käivad lüpsmas. Noh, see on jälle natukene siuke liialdatud väide töödeldud, lüpsavad aga lehetäid eritavad sellist magusat Nestet, sipelgad siis kõdistavad neid ja siis, kui see kõdistamise pealse neste tilgake eraldub, siis sipelgas võtab, selles on hästi suhkrurikas ja hea toit vastsetele. Nii et mõningates paikades nad kohe suisa kaitsevad oma lehetäide karja ja, ja takistavad teistel siis neid söömast. Aga üldiselt enamik putukaid nad ei kaitse, vaid löövad neid ära ja ja näiteks liblikaröövikud ja mardikate röövikud seal puude otsas on, langevad tihtipeale sipelgate saagiks ja imetlusväärne on see, et nad suudavad nii suurt saaki pessa tassida. Noh, kas või võtame mingisuguse rööviku, siis üks sipelgas ei jõua seal tassides nad seal 10 vahel paarikümnekesi seda jukerdavad ja suruvad ühele poole teisele poole. See töö ei ole neil kuigivõrd koordineeritud, aga lõpptulemusena ikkagi enamasti Nata pessa saavad need ilmselt, et ikkagi mingisugune koosta alge, neil peab olemas olema. Kuigi uurijad ütlevad, et ei koostööd, sipelgad ei tee, et see on juhus, et ta sinna satub. Ootame veel mõned aastat, vaatame, äkki uurimused selgitavad, kas see on puhas juhus või on ikkagi seal mingisugused koosteelemendid olemas. Kes meie metsadesse sipelgaid söövad? Me jõuame nendesamade loomade juurde tagasi käest, me rääkisime üks kurjemaid vaenlasi, sipelgatele on rahnid, rähni söövad sipelgaid väga hea meelega, eriti rohere ja hallpere, aga musträhn, musträhn, neile meeldivad eriti need hästi suured hobusipelgad, kes on peaaegu kaks sentimeetrit pikad ja nendega ta maiustab. Aga need sipelgaid söövad teised 40 ka, aga põhiliselt roherähn. Ja, ja see toimub siis nii, et tuleb sinna pesa juurde. Raiub sinna oma tugeva nokaga päris korraliku augu ja sipelgad saavad pahaseks ja tema muudkui siis libistab oma pika ja suhteliselt limast keelt. See keel on tal nokast mitu korda pikem, nii et tantsin kusagil kukla taga rullis või või peidus ja, ja sellega ta siis neid suhu tõmbab ja üks sipelgapesale päris suurt kahju teha, kuigi ütleme, suuremad kahjud teevad sipelgapesale natuke suuremad loomad, karu näiteks, kes maiustab sipelgapesaga talu pesa ikka korralikult ära lõhkuda. Ja teine loom, kes tihtipeale ka sipelgate maiustab, on mäger, mäger sihuke päris hea meelega sipelgaid ja teeb sipelgapesa telepäris suuri auke, siis tihtipeale ka päris tõsist kahju. Tuleb välja, et selliseid loomi eriti ei olegi, keda keegi süüa ei taha? Noh, meil võiks jääda selline mulje, et näiteks meil karu on selline loom, keda keegi ei söö. Aga noh, Eesti oludes ei ole siukest kindlat fakti olemas, aga Soomes on teada mõned juhtumid, kus näiteks hundid on karu maha murdnud ja ära söönud. Uskumatu, see on uskumatu. Jah. Aga, aga nii see on olnud. Noh, see karu teate küll, et ta oli ilmselt kas siis haige või nõrk või kehvas toitumises. Et noh, keegi päris täpselt ei tea, aga fakt on see, et hundid Ta ära murdsid, ära sõid. Nii et kõigile siin looduses on, on ka söja olemas, kui mitte enne, siis kui ta on ära surnud ja ja siis tulevad Martin vaat ja, ja bakterid kärbsevastsed ja kes iganes, kes ta siis lõpuks ikkagi ära söövad. Te kuulsite keskes Rogrammi metsasanitarid. Stuudios olid bioloog Georg aher ja Marje Lenk.
