Viimastel aastatel on Läänemere hitt kalaks number üks  saanud ümarmudil, mis siin võõrliigina pesitseb. Tundub, et siin Tallinna lahe ääres tegutsevad hobikalurid  enam mitte midagi muud kätte ei saagi. Mida te teate rääkida Läänemere reostatuse kohta? Üldiselt ühiskond on, atmosfäär on väga saastaku,  seda üritatakse parandada, aga väga mingit. No plaan on olemas, aga sellist tegutsemist ei ole väga  palju näha olnud, selle kohta Läänemere reostatakse kõige rohkem ikka nende see nende  laevadega ja nende õlidega, mis nendest välja tuleb. Läänemeri on võrdlemisi noor ja üsna suletud meri,  see tähendab, et siinne vesi on oluliselt magedam kui ookeanis. Siia jääb suletuse tõttu reostus pidama ning oma noorusest  tulenevalt elab siin üsna vähe erinevaid liike. Ma enne küll püüdsin ühe mudila kinni, aga kuna  selle valmistamisega läheb tükk maad aega,  siis ma võtsin meie väikseks lõunasöögiks kaasa konservi  mudilaste konservi, Jonne, teie uurite, igasuguseid  Läänemere võõrliike, kes see mudil on? Tegemist on ühe uue, võrdlemisi uue võõrliigiga,  kes on Läänemere saabunud mustast merest ja,  ja ta nimeks on ümarmudil. Elab põhja põhjaläätses vees, sööb hästi palju,  paljuneb hästi kiiresti ja tegelikult on  ka väga maitsev söögikala. No värske kala kindlasti hoopis parem kui konservi kala,  see on niisugune kuldne tõde. Aga ma minu enda eelis on ikkagi kas siis grillida  või suitsetada, suitsetada jumal mudil on vast isegi parem. Meil siin päris tavalist mudilat ei olegi,  see on siin meil täitsa kohe tomatikastmesse pandud,  nii et seda võib olla, maitset on natukene  ka maskeeritud, aga proovime järele, siis. Tomatikaste annab oma värvingu juurde aga. Võrdlemisi nagu selline räime maitse Põhimõtteliselt küll jah, nagu klassikaline nagu räim tomatis. Ta on teise sildi lihtsalt peale pannud,  aga ei, tal on ikka natukene rasvasust pisut rohkem. Ja, ja ta ikkagi natukene väike. Maitseerinevus küll. Aga kuidas need mudilased siia Läänemerre  siis sattusid, ma saan aru, et kaua siin ei olegi olnud  natukene üle 10 aasta. Mudilad on jah, sellised vaiksed kalad, ega nad väga palju  ringi ei uju ja, ja, ja kui nad on endale mingi elupaiga leidnud,  siis seal nad kenasti ka püsivad. Aga siis tekib selline olukord, et elupaik saab täis,  Nende, nad sigivad mitu korda aastas. Järglasi on väga palju ja, ja siis nad ei mahu ära  ja selleks, et nagu uusi nii-öelda elupaiku endale avastada,  siis nad liiguvad sealt kohast välja. Selle karbi peal on kirjas, et see on tulnud Jorny morest  mustast merest, mustast merest siia ütleme Tallinna lahte  ka päris pikk maa, et kuidas nad täpselt siia  siis said. Musta mere kaudu tulevad Läänemerre liigid ikkagi kahel viisil,  peamiselt. Ja jällegi inimene on seal taga, ehk siis paljude jõgede  vahel on ehitatud kanaleid ühenduse ja siis liigid jõuavadki  läbi magevee. Põhimõtteliselt Läänemere ja teine samaväärne võimalus on see,  et tuuakse näiteks laevadega ballastveega  ja ümarmudil tõenäoliselt ikkagi on sattunud laevade  ballastveega Poolasse alguses Putski lahti  kus ta siis vaikselt püsis seal mõni aasta ühe koha peal  sisuliselt ja siis hakkas vaikselt põhja poole liikuma. Kuni siis lõpuks jõudis ka meie meres. Mida üldiselt võõrliigid siis uues keskkonnas teevad? See ongi täielik müstika, me tegelikult ei tea,  me oleme neid uurinud küll, aga iga riik käitub ikka täiesti erinevalt. Ehk siis näiteks ümarmudil. Ta tuli meile Sõi ära sisuliselt kõik rannakarbid, kes meil merepõhjas  kasvasid ja elasid ja sellega jättis teised lookesed nälga,  sealhulgas ka lesta, näiteks. Teiselt poolt ümarmudil võib süüa kalamarja  ning hävitada sellega veelgi enam neid teisi kalaliike. Aga osad võõrliigid tulevad meile lisanduvad kooslusesse  ja me ei panegi tähele, et oleks midagi juhtunud. See muidugi ei tähenda, et nad midagi ei mõjuta,  aga et kui nad ikkagi väga arvukad ei ole,  siis tihtipeale ka mõjud on väiksemad. Süüa on hea, aga tundub, et kala ise on sedavõrd ahne,  et ega ta meie oma kaladele väga palju ruumi ei jäta,  et üsna paha poiss peaks vist ütlema. Noh, selles mõttes, eks me kõik üritame elus hakkama saada  ja noh, ümarmudil, kes on siia sattunud ikkagi inimese tõttu  üritab siin hakkama saada võõras keskkonnas,  nagu see talle on ja ta on väga vastupidav kala. Arvate, et, et äkki me praegu söömegi tulevast eestlaste  rahvuskala Täiesti vabalt selles mõttes, et ega kui Läänemeres seda  valikut nagu väga palju ei ole, siis on ju ju tore,  tegelikult, kui meil on midagi, mida me saame  ka tarbida. Inimesed peaksid seega võtma kontrolli alla probleemi,  mille nad on ise tekitanud. Teisisõnu ümar mudilad, mida kalameeste võrkudesse järjest  rohkem satub ei tohiks lihtsalt ette tagasi lasta,  vaid tuleks leida viise, kuidas ta ära süüa. Aga ümarmudil pole sugugi ainus, mis Läänemere õhukest  ökosüsteemi ohustab. Läänemere on maailma üks reostatumaid meresid  ja sellel on mitu põhjust. Esiteks on Läänemeri ookeanis võrdlemisi eraldatud  ja teiseks on Läänemere kallastel päris palju asustust,  sealhulgas ka põllumajandust, mis tähendab,  et juba pikki aastaid on põllumajanduslik reovesi Läänemerre voolanud. Aga kas teie teate, kuhu teie reovesi voolab  või noh, ma küsin seda siis teistpidi. Kas te olete kunagi mõelnud selle peale,  miks siin Tallinnas Russalka juures meri igal suvel haiseb? Läänemere üks peamine probleem on tõesti reostus  toiteainetega fosfori, lämmastiku, aga ka toksiliste ainetega. Kui me läheme nüüd lähiajalukku tagasi, siis Läänemere  seisund kuskil 1900 seitsmekümnendatel oli veel halvem,  nii et, et pidevalt ta näitab Vähemalt toksiliste ainetega selliste klassikaliste  toksiliste ainetega paranemise trendi, muidugi siin on omad  valupunktid Läänemere praegu, ütleme sellistest mürgistest  ainetest siiski valulapseks on dioksiinid  ja nende sisaldus siis kohati kalades ületab  siis Euroopa liidu poolt kehtestatud norme. Dioksiinid on grupporgaanilisi ühendeid,  mis tekivad kõrvalainetena klooritud süsivesinike põletamisel. See juhtub näiteks olmejäätmete põletamisel  ja paberitootmisel. Kuidas merevee puhtus või reostatus, noh,  saan aru, et rohkem kaldume sinnapoole, et ta on ikkagi reostatud. Et kuidas see mõjub. Inimeste tervisele. Kui me sööme Läänemere kala, siis kas see on nüüd inimesele ohtlik? See oleneb kõik kogustest. Ma arvan, et kõige rohkem Läänemere kala söövad rannakalurid  ja rannakalurite küsimus. Seitse järgi nad söövad, ütleme täpselt nii palju,  kui on mõistlik süüa või, või mõnda liiki natuke rohkem,  aga Eesti keskmine inimene sööb pigem vähem. Arvo tuvikene hindab Läänemere reostustaset kaladele ohutuks. Üks oluline probleem on, et aeg-ajalt on Läänemere vees  hapnikku vähe, et eriti see mõjutab selliseid  hapnikutundlikumaid liike. Nagu eriti teatud kalade kude mist nagu tursk  või ja, ja nendele on see mõju täitsa nii-öelda stressi tekitav. Toksiliste ainetega on nii, et need tasemed on sellised,  mis nõuavad alal keskmisest suuremat mobiliseerimist,  et nende toksiliste ainetega toime tulla. Eks nad saavad enamasti hakkama sellega,  aga see tekitab neil Aeg-ajalt selliseid kahjustusi ja, ja mida me siin mõõdame,  näiteks vererakkude kahjustused, tekivad,  tekivad mitmesugused maksakahjustused. Teatud kohtades on kalad rohkem nakatunud parasiitidega,  kuna nende immuunsus on ilmselt langenud. Nii et, et saab öelda, et et kõige paremini nad ei tunne. Vähemalt teatud kohtades, kus eriti suurtes sadamates  sadamate lähedal, kus kus on ikka satub rohkem õlisid sisse või,  või linnade lähedal, kus satub rohkem. Ka muid muid toksilisi aineid sisse samuti näiteks kuskil  seal põlevkivirajooni lähedal Purtse jõe suure alal,  kuigi see on väga lokaalne mõju, aga seal on  ka kalad väga hästi, ei tunne ennast. Kui nüüd minna poodi kalaleti äärde ja seal on suur kalavalik,  seal on Läänemere kala siis seal kuskil sisevete kala  ja on ka kalakasvatuse kala, et mida tuleks  siis valida? Kui see sisevete kala on Eestist pärit, siis  selle peale võib päris kindel olla, et see on puhas,  kui me lähtume puhtalt toksiliste ainete sisaldusest. Kui me valime Läänemere kala, siis. Ja tahame väga teadlikult ja tervislikult toituda,  siis, siis peaksime valima pigem vähem rasvaseid kalu,  see tähendab, et turska või ahvenat. Koha. Läänemere kõige suuremaks probleemiks toksiliste  ainetega on on Läänemere lõhe ja ka suur räim. Need need kalad, kes on rasvased ja ütleme nende kaladega,  võib-olla, kui seda liiga palju süüa, siis on oht saada  teatud ületoose. Rasv salvestab mürke ja mida rasvasem kala,  seda paremini salvesta. Nii et, et mida rasvasem ja mida vanem kala,  seda rohkem on tas mürke. Aga kui piirduda lihtsalt ütleme nende normidega,  mis on siin kehtestatud, kas rasvase kala puhul mingi 300  grammi nädalas või, või, või kuni seal kilo vähem rasvase  puhul siis ka inimese organism saab nende lagundamisega  hakkama või, või, või siis ärapeitmisega hakkama,  nagu mis puudutab raskmetalle näiteks. Kas kalad suudavad ka mürke enda kehades,  mida nad siis Läänemeres saavad ära lagundada? Kui me suuremat pilti vaatame, siis ega nad väga palju  inimesest ei erine, need lagundamise teed on neil sarnased  lihtsalt nüüd on küsimus, et mõnede ainete suhtes on kalad efektiivsemad,  mõnede puhul inimene efektiivsem aga, aga üldiselt küll,  et et nad saavad teatud koguste a hakkama,  aga loomulikult lagundamisel enamasti toimuvad teatud  ensüümide kaasabil ja ega neid piiramatus koguses organismis  ei ole, neid hakatakse alles siis täiendavalt sünteesima. Kui need mürgid on juba nagu organismis ja vastavalt sellele,  kui neid on rohkem, siis need sünteesitakse rohkem. Aga kuna neid on energeetiliselt päris kulukas sünteesida,  siis organismi väga suurtes kogustes neid varuks ei hoia. Mitmed ained, enne kui nad kalasse satuvad,  polegi nagu mürgised, aga kala muudab nad teatud  ainevahetuse käigus isemürgisteks ja, ja siis. Teatud etapis, kus meil liidetakse Mingid makromolekulid külge, siis nad muutuvad jälle mittetoksiliseks,  aga selles vaheetapis nad on väga reaktsioonivõimelised  ja selle asemel, et et organismist välja minna,  võivad nad seonduda DNA või RNA-ga või mõne teise valguga  ja halvimal juhul esile kutsuda vähkkasvajad. Kui me räägime sellest väga halvast stsenaariumist,  milleks on näiteks naftareostus, kui me nüüd mõtleme mingi  suurema naftareostuse peale näiteks Läänemeres,  noh, 2006 aasta nõva naftareostus. Kuidas sellel on mõju, ütleme, kogu selle ökosüsteemile  ja sealtläbi ka inimeste tervisele? Jah, see nõva nafta reostus, mis 2006. aastal oli Kus mitmesugustel andmetel kuni 40 tonni naftat? Kütteõli merre sattus, ütleme, maailma mastaabis oli,  on, on küllalt väike naftareostus, aga ütleme lokaalselt oli  see päris olulise mõjuga. Ütleme siis nii, et meie uuringud näitasid seda,  et et umbes aasta pärast reostust olid reostuse nähud  praktiliselt kadunud, aga loomulikult see oleneb kõik  selle õli kogusest ja isegi mis tüüpi see õli on näiteks  maailmas üks kõige tuntum õlireostus Alaskas Exon Valdesi oma,  mis toimus 1089. aastal, kus. Vähemalt 1000 korda rohkem sattus õli õlimerre. Neid mõjusid näeb, näeme tänapäevalgi. Eriti kuskil lõhede kudemise. Edukuse languses? Kui me räägime kliima soojenemisest Läänemere kontekstis,  siis alati soojemasse vette mahub vähem hapnikku kindlasti  Läänemere üheks suuremaks suureks probleemiks hakkab,  mis on praegugi probleem on nii-öelda madala sisaldusega. Alade suurenemine ja see omakorda Sellega võib kaasneda see, et mida vähem on vees hapnikku,  seda rohkem peavad kalad oma üle oma lõpust vett nii-öelda pumpama,  et vajalik hapnik kätte saada. Sellega kaasneb see üha rohkem pumbatakse  ka neid toksilisi aineid üle lõpuste ja need rasv lahustuvad  toksilised ained lihtsalt lähevad lõppuste kaudu kalasse. Ma selle saate alguses püüdsin kinni Tallinnast kalarannas,  mis on sadamale ikka väga lähedal. Püüdsin kinni ühe ümarmudila. Kui ma nüüd selle panni peale viskan ja tahaksin ära süüa,  no kas siis võib öelda, et ma teen oma tervisele head või,  või pigem mitte? No ümarmudi, esiteks ta on ahvenlane, ta on niisugune väga  lahja väherasvase kala, nii et, et ümarmudi sisaldab  kindlasti vähem vähem toksilisi aineid kui räimed,  kilud lõhed, nii et, et, et ma ütleksin,  et sa ei tee tee oma tervisele halba. Markus, teie uurite, Eesti kalavarusid, mis teile meenub  kõige esimesena seoses ümarmudilaga? No tegelikult ausalt öeldes mitte selle kala maitse  ega välimus, vaid tohutult tööd ja ja muret. Meie seiremetoodika, eks ju pandi paarkümmend aastat tagasi paika,  kus kus ei olnud, kui ei olnud mitte mingi ümarmudilat  ja näiteks nüüd, kui ma olin Käsmus välitöödel Siis me noh, panime oma võrk e sisse, nii nagu me ikka  paneme ja oleme viimastel aastatel näinud ümarmudinat on üha  rohkem ja rohkem ja rohkem ja näiteks ühest võrgust ma  isiklikult võtsin, mul läks selle võrgu no nii-öelda  puhastamise kala väljavõtmisel läks umbes poolteist tundi. Ma võtsin sealt välja 470 ümarmudilat ja see tähendab  lihtsalt seda, et ümarmudil on saanud metsikult arvukaks. Ta teeb noh, muret kaluritele selles mõttes,  et noh väga-väga palju tööd on sellega, kes võrguga väikse  väikse silmaga võrguga püüab. Näiteks räimevõrguga püüab. Need mudilad, mis kalameeste võrku jäävad,  lastakse praegu merre tagasi, kuna kalatööstus ettevõtted ei  võta seda kala vastu. Teadlaste soovitus ettevõtjatele olekski hakata koguma  ka mudilat, et sellest siis kalaõli või loomasööta teha. Pirita jõel lükati silla juures on mereinstituut pannud väga  korralikud agregaatid üles. Markus, mis te siin täpsemalt uurite ja teete? Jah, see on, see on kala loendur selle sellise asja  ülespanemine tegelikult ongi nüüd Euroopa liidus on,  on tehtud ka riikidele tegelikult kohustuseks,  et sellist asja tuleb kontrollida, mida me siin kontrollime,  on siis see, et kui sügisel nüüd meriforell ja,  ja lõhe noh, eeskätt on oluline tegelikult lõhe siin just  tulevad kudema siis ega, ega teisiti ju ei saa teada,  kui heas korras see Pirita jõgi meil on,  see on nagu selline näidis jõgi, et kui see meil on korras,  ehk on teised ka, et kui heas korras ta on noh,  paljasilmaga ei näeks ju, palju kala sisse tuleb kala on ju ettevaatlik,  tuleb öösel ja nii edasi, et ega teist võimalust ei olegi,  kui siin on tehtud selline keeruline konstruktsioon,  et vesi voolab küll läbi sellest sõrestikust,  aga aga selline suur kudema tulev forell e lõhesid sellest  sellest võrgustikust läbi ei saa. Tal on nagu ainuke võimalus minna sellist kitsast kanalit  pidi ja selle kitsa kanali koha peal on siis kalaloendur,  mis noh, registreerib ära kõik mõlemat pidi ujuvad tegelikult,  aga noh, praegu kudema minnes nad ujuvad ikka ülesvoolu kõik,  kõik suuremad kalad siis noh, automaatselt tegelikult mõõdab  nende pikkused kõrgused ja, ja, ja siis lisaks sellele teeb  ka sellise filmi katkendi sellest hetkest,  kui ta läbi läbi ujub. See on sellepärast, et lõhe ja meriforell on väga sarnased,  et noh, selliste pikkusmõõtmete suurusmõõtmete alusel ei  võiks neid eristada, aga, aga, aga, aga selle video noh,  video alusel saab neid eristada. Üldiselt on Pirita jõgi on päris heas seisus  mis puudutab nüüd lõhet ja forelli ja eks see tähendab  siis seda, et ühest küljest noh, kala on meil meres,  kes kudema tuleb ja teisest küljest ta saab siin  nii hästi koetud, et, et noh, järglasi läheb piisavalt merre  ja on mõne aasta pärast jälle mõnel kalal võimalik see  tagasi tulla. Et see siin on koht, kus igast kalast võib saada filmistaar Ja mitte ainult kaladest, vaid tegelikult  ka näiteks saarmatest ja sellistest loomadest,  kes siin läbi lähevad, meil oli üks väga tore kaader,  kuidas, kuidas saarmast taris enda suurust lõhet läbi  selle läbi selle kaamera, mis seal oli, ja  siis natuke aega hiljem tuli üks lõhe, kellel oli peas suur auk,  tuli siis teisest suunast niimoodi, et oli  siis saarma käest minema saanud. Aga. See oli eksam, film? Jah, aga enamasti muidugi, kes ikka Saaremaa kätte satub,  sellel see asi lõpeb. Kaks peamist tegurit, mis kalavarusid mõjutavad,  on inimene ja loodus. Näiteks mõjutab kalu seegi, et talved pole enam  nii külmad. Mõnele kalale näiteks nagu ahvenale on see pigem hea,  kui ei ole jääkatet, aga näiteks siig ja rääbis on sellised kalad,  kes tahavad kudeda enne jääkatte tulekut kuskil seal. Noh, siig just koeb meil seal Saaremaal kuskil oktoobris novembris,  et temale meeldiks, et pärast kudemist kohe tuleb jää peale. Mingit torme ei ole, noh, marja muda ei kata,  soojad talved on viletsad ka näiteks haugile,  kes tahab, et kevadel oleks niisugune tõeliselt ilus suur üleujutus,  et ta ujub luha peale, koeb seal niimoodi noored toituvad seal,  aga kui meil on soojad talved, siis mingit lund ei kogune  talve jooksul, kevadel pole ka üleujutust,  eks ju, see on ühe üks tegur on see looduse enda muutumine,  eks ju. Ja ka noh, teine teine asi on siis inimene,  inimene võib kala mõjutada, eks ju, kahte moodi,  et kõigepealt me püüame ja võib-olla siis püüame näiteks  natuke liiga palju või natukene valesti,  no see tähendab näiteks liiga väikseid kalasid  või niimoodi. Ja teine asi on muidugi see, mis meie loodusega teeme,  et, et noh, reostame et see reostamine jällegi võib kaheks jaotada,  et üks on üks on see, mida me laseme nii-öelda taimseid toitaineid,  noh, lämmastik, fosfor kui me neid liiga palju laseme,  siis vesi hakkab niisugust noh, mädanema tuleb vetikat palju  ja nii see on, üks asi on selline niisugune noh,  toitainete ülemäärasus ja see kõige viimane,  kõige hullem asi on siis noh, tõelised sellised tõelised  toksilised keskkonnamürgid, mida piisab,  et me laseme natuke vette, kui asi juba väga hull. Vot selle viimasega ei olegi võib-olla olukord enam  nii hull, et kui kes käivad noh, mere ääres  või üldse looduses näevad, et hülgeid on meil juurde tulnud  väga palju rohkem, kui kunagi oli. Merikotkaid on, kui kunagi oli meil võib-olla seal viis kuni  10 pesitsevat paari, nüüd on ilmselt mitusada,  eks ju. Nii et selles mõttes on loodus natuke puhtamaks läinud. Euroopa Liidu liikmesriigina meil on ka kvoodid,  mida me peame järgima. Kuidas teie seda kvoodipoliitikat näete,  millised mõjud sellel on? Kui me räägime merest, siis, siis koodid on meil ainult räim  ja kilu, mida siis traaliga püütakse, tursk,  noh, keda meil praktiliselt üldse ei püüta  ja lõhe ja lõhe, lõhe kvoot on siis arvudes,  tähendab noh, isendite arvus ja teistel on  siis tonnide arvus, need on kindlasti absoluutselt  möödapääsmatud asjad, sellepärast et tänapäeva noh,  kalapüügitehnoloogia suured traalid on ju väga,  väga efektiivsed ja, ja räime ja kilu selline,  noh, käitumus on selline, et nad on suurte parvedena,  et tegelikult, kui ikkagi tänapäevane laev läheb,  leiab selle hüdro akustiliste seadmetega kaja loodiga leiab  selle parve üles, tõmbab ta välja, läheb järgmise juurde,  niimoodi tõmmatakse Läänemeri. Noh, ma ei saa ütelda, et tõmmatakse kuivaks,  viimast ei tõmba kunagi välja, aga kalavaru viidaks mõne  aastaga sellele tasandile teda enam kutselisel püüda ei  oleks mõtet ja taastumine võtaks aega. Võib-olla 10 võib-olla 20 aastat, selliseid näiteid on Norrast,  noh püük, mis on nagu suhteliselt piiramatu oli kevadkudu heeringas,  mida püüti Norras seitsmekümnendatel üle läks umbes üks 20 aastat,  kui oli võimalik uuesti teha, kutselised püüdma hakata. Liiga vähe ei ole mõtet, sellepärast püüda ei saa tulu. Ja kala ei ole mõtet ka liiga palju püüda,  sest siis sa lihtsalt viid selle. Ühel aastal saad kasu püüd populatsiooni  nii alla, et pärast võib-olla viis ja võib-olla  ka 10 aastat sa ei saa midagi püüda tuleb parajalt  ja selleks ongi kvoodid. Kuidas näkkab? No see näkkamine antud hetkel väga oluline ei olegi Kalameestest on teadlastele suur abi, sest neilt saab kõige  vahetumat tagasisidet konkreetse püügikoha kalade olukorra kohta. No ja eks õngeridva kõrval juttu puhuda meeldib teadlastelegi. Mis saab siis, kui kala ei oleks? Mõned elusolendid, näiteks bakterid, need ei paneks seda  ilmselt tähele. Saarmas sureks kohe ära tõenäoliselt, eks ju. Niimoodi. Aga ma arvan, et ma ei taha sellele üldse mõeldagi,  kui kala ei oleks, et kala kala peab ikka olema  ja ja, ja õnneks on ka praegu. Kas võib siis karta, et võib-olla mingite aasta pärast enam  lestakala ei saagi ja ümarmudil on kogu Läänemere ülevõtnud? Kes teab, aga tõenäoliselt ikkagi mitte,  et eks siin meri ka kontrollib natukene neid,  neid protsesse ja kui üks riik hakkab liiga tugevalt domineerima,  siis loodus ikkagi üritab. Noh, jälle tasakaalu rohkem tasakaalu olekus jälle tagasi. Aga, aga mida karta tuleb, võib-olla siin rannikumeres on see,  et, et kui me ahvenat liiga palju välja püüame,  siis võivad ahvenavarud otsa saada, kuna mudil võib  nii-öelda olla see viimane piisk karikas. Ta sööb kas siis ahvena, noorjärke või marja ja,  ja, ja siis lõpuks meil ei olegi nagu seda teist  väärtuslikku kala enam, mida püüda. Aga teiselt poolt mudila on väga-väga hea toit ahvenale. Kui ahvena on juba suur ja me peaksime nüüd väga mõistlikult  seda merd majandama ehk siis ahvenapüüki kontrollima,  et liiga palju välja ei püütakse ja siis lootma,  et ahvenapopulatsioon suureneb. Kõige suurem kasu on, ma arvan noh, enamikele meid  huvitavatel liikidel nagu säinas on ja, või  siis seesama lõheforell, kes siin on, on ikkagi see,  et me peame vaatama, et, et kudetingimused oleksid head. Et kui on head kudetingimused, kui tekivad tugevad põlvkonnad,  siis me võime kala püüda tegelikult kordades rohkem kui siis,  kui me ei ole teinud seda õiget investeeringut. Et siin on natukene, me oleme tänapäeva Euroopa liidu väga  suure sellise noh, korralikkuse ja, ja, ja tõsise  läbimõtlemisega ka natuke ummikusse jõudnud,  et et selleks näiteks, et kalade kudealasid korda teha. Kudealad, ma pean silmas just need jõed,  mis voolavad jõe jõgedes, on sellised kraavikesed igasugused  järve järved, kus siis jõge voolab järve,  kus on järvede jõesuudmed, kõik need oleks nagu vaja puhastada,  et kala hästi läbi saaks, eks ju. Ja noh, Vene ajal ma olen ikka rääkinud,  olen küsinud ka, et kuidas Vene ajal siis kala teil  nii palju oli. Nüüd aga me puhastasime iga aasta, kuidas te puhastasite,  aga kolhoosi esimees ütles traktoristile sellele buldooserimehele,  et kui sa koju sõidad ja siis mine ja lükka  selle lükkas jõe suuega lahti, eks ju, ja  nii tehtigi, onju, aga tänapäeval on selleks väga palju,  palju vaja pabereid täita, ütleme siis niimoodi,  et vaja teha uuringuid ja see kõik on täiesti õige. No ei saa ju nii olla, et igaüks läheb, lükkab kust,  kust kust lahti, kust saab, eks ju, traktoreid on ju  tänapäeval palju. Aga, aga vahest on jah niimoodi, et need,  need, need uuringud ja igasugused Kooskõlastamised võtavad päris palju aega  ja raha ja see, see noh, see see traktoritöö,  mis lõpus on, see on isegi natukene natukene väiksem  ja natukene kiiremini läheb. Ja kui te kõige selle peale veel mõtlete,  kas Läänemere kala kõlbab süüa? Võin teile kinnitada, kõlbab küll. Läänemere kalade mürkide sisaldus on viimaste aastatega  kõvasti kahanenud ja Läänemere ise on palju puhtamaks muutunud. Ja lõppu teile ka üks väike soovitus. Sööge rohkem ümarmudilat siis võitlete Läänemeres olevate  võõrliikide vastu. Tervet bioloogilist süsteemi iseloomustab elurikkus. Läänemeres on mitmete aastatuhandete jooksul elanud väga  palju eri liike. Küsimus on selles, millist merepõhja me näeme 1000  või 10000 aasta pärast. See saade ei ole veel läbi, mina olen uudishimu,  tippkeskuse teadustoimetaja Marju Himma ja tänase saate  arutelud jätkuvad Facebookis, ERRi teadusportaalis novaator  ja raadio kahes. Just nii. Kuule esmaspäeval raadio kahe pärastlõunast uudistemagasini  agenda uudishimu, tippkeskusega seonduv on üles leitav  internetist teemaviitega tipukas.
