Ööülikool. Täna õhtul on ülikooli lektor, Tartu Ülikooli professor, ökosemiootik Kalevi kull. Püüd maailma ajalugu, maailma kultuuride ajalugu analüüsida koos looduse ajalooga on õigupoolest ajaloolaste seas alles õige hiljuti ilmunud ja Eesti ajalugu tahab sellest seisukohast kindlasti veel veel põhjalikku uurimist. Jah. Ma olen Kalevi kull Olen bioloog, tulnud bioloogia vastu huvi juba algkoolist saati. Ja eriti tundsin huvi taimede vastu alguses nimesid õppides ja neilt järjest eristama õppides. Kui väga pikka aega nende vastu huvi tunda, kes siin ümber kasvavad, siis järjest enam hakkad märkama, et nad ütlevad sulle midagi veel. Ütlevad natukene selle kohta, mis oli selles paigas enne natukene varem kui veel rohkem tähele panna, siis juba kaugema mineviku kohta. Ja niimoodi taimede poolt näidatavate märkide tundmaõppimise kaudu. See ajaloohuvi on mul kandunud järjest kaugemale ja kaugemale ja nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et tegelikult need märgid, mis meil ümber on, võivad, kui hoolega tähele panna, näidata meile kätte midagi võiks öelda Eesti aja algusest. Koguni saati. Ja see, millest ma täna räägin, võiks kanda nime Eesti maastike keelest. Eesti maastike keelest ja sest ma räägin neist märkidest, mis siin ehk näha on. Ja ma räägin ka, kui te märkate nii nagu keelest kõneldakse, süntaksist ja semantikat ja pragmaatikat. Kõigist neist aspektidest aga algaks võib-olla siis sellest, et see teema on siiski selline, millest ma ise rohkem küsida, kui vastata oskan. Ja küsida ongi tegelikult huvitavam. Sest valmis aru saama või valmisteooriaga on alati nii, et see ei pruugi lõpeks kõiges päris õige olla. Küsimine on aga tõele natuke lähemal. Miks sellepärast, et küsimus sisaldab varjamise juba mingi aru saama mille põhjal see küsimus tuleb, mille suhtes see küsimus tuleb ja lisaks juba aru saama ka selle pildi ebatäielikkusest ja Velgalt lisandi ähmase või siis vähem ähmase teistsugusest arusaamast, mis esimest täiendada võib, kui vastuse saaksime. Ja siis veel sellest arusaama selginemise protsessist. Niisiis, esimene asi, mida ma soovitan sind juba kohe meeles hoida on need küsimisega, arusaam. On tõele lähemal kui ilma selleta. Ja meie meie loodusest, meie eneseloodusest rääkides on see otsegi asjakohane. No näiteks, meil võib olla ju kasvõi maailma parim teaduslik õpetus selle kohta, mida ja millal on tervisele kasulik süüa ja mida mitte. Aga kui me lisaks sellele ikka veel oma kõhu käest ka küsime, mis ta sellest arvab, siis oleme kindlasti tõele veel lähemal. See on muidugi väga lihtne mõte, et meie arusaam on ainult lihtsustatud ja umbkaudne pilt sellest, mis tegelikult on loodusest meie sees ja ümber. Aga ometigi pole see asi nii lihtne, kui söeldus paistab, sest meie arusaam on meile ikka lähemal kui need asjad. See loodus ise või siis avaldab mõju sellele, kuidas asjad meile paistavad ja kuidas me neid tajume. Näiteks sellesama söömise juures kujukese asi mehe keelele kibe või mõru on, aga kui me tema kohta oleme arusaamisele jõudnud, et ta meile hea peaks olema, siis mõne aja pärast enam nii väga kibe ei tundugi. Nii väga kibe ei olegi. Siin on siis teine asi, mis meeles hoida. Tajumine võib arusaama mõjul muutuda ja arusaamine sellest, mis siis päris ähmastuda. Koguni teaduslikud teooriad võivad sedaviisi neid asju, mille kohta nad käivad, muuta. Näiteks võtame eesti keele keeleuurijad, grammatikud on eesti keelt põhjalikult kirjeldanud ja teinud selle keelemudeli eesti keele grammatika. See mudel koosneb reeglitest, sealhulgas reeglitest, erandite kohta, osadest reeglitest. Ja muidugi on kogu see grammatika reeglistik ikka keelemudel, mitte keelise. Aga nüüdseks on juba üle 100 aasta, kui enamik selle keele kõnelejaid on seda mudelit õppima pidanud. Ja see mudel on kaheldamatult mõjustanud, seda, kuidas me räägime, grammatika suhtes öeldakse õigesti või valesti. Me püüame ikka rohkem õigesti kõneleda. Kuigi see mudel on päris pikk ja keeruline, on ta ikkagi suutnud meid rohkem ühtemoodi sõnu käänama ja pöörama panna, kui me enne selle mudeli olemasolu tegime. Seega asi ise looduslik geel on temast saadud aru saama mõjul muutunud. Samamoodi on vist lugu ka sellega, mida me oleme omas ühenduses, kui rahvas või Eesti rahvus või mis on meie ajalugu, sest ehk küll asjad käivad nii, nagu nad käivad, on meie arusaam omaenese asjade käekäigust. Ehk ajaloost selle käekäiguosaline ja seeläbi ka seda mõjutab, ehk me küll ise seda tähele panna ei pruugi või sellest aru ei saa. Ja samamoodi on lugu ka maastikuga. Meie arusaam maastikust on ise olnud osaline nende maastike kujundamisel. Looduse tundmine on ise teda muutnud. Näiteks kujutage ette, et me poleks tundnud eristanud mõnda puud, no näiteks pärna. Siis ei oleks me teda ka sedaviisi kasutanud teistest eraldi ja kasutamise kaudu tema levikut ja kasvuala mõju tänud selliseks nagu ta nüüd on, aga pärna levila väga tugevasti inimese poolt siin Eestis mõjustada saanud. Küsige nüüd Natuke oma ajaloo kohta. Kuidas me oleme selliseks saanud, nagu nagu me oleme ja, ja mis selle juures on. Meie juures on iseäralikku. Vaat kui Uku Masing kirjutab taevapõdra rahvaste meelest ja vastandab meid indoeurooplastele. Või jälle Kalle Eller räägib kalastamisest ja mesilaste pidamisest. Kui maarahva loomupära seimast tegevusalas siis oli mul mulle kaua aega arusaamatu, kuidas saab see kokku käia. Ütleme, Tammsaare tegelaste põllupidamisega. Sest põllupidamine on indogermaani eristav joon kelle sekka käivad nii inglased kui slaavlased. Ei, mitte soome-ugri rahvad. Kui ka vargamäe meeste mõtted kirjaniku poolt võivad ülepaisutatud olla, siis ometi on selge, et me taimi põllul kasvatanud juba juba enam kui 3000 aastat oleme. Milline võiks olla see pilt, kui endale joonistada jäi meie tegemistest siin siis läbi kogu selle aja mis me Meie vaarisad ja vaaremad siin on elanud. Inimesed tulid siia mets ja loomad. Seejärel, kui jää taandus. Nende loomade hulgas oli hulk suuri rohusööjaid. Tarvas metshobune, piison, põder, hirv. Ma metsastudes oli neil soodsaid rohumaid, vähevõitu on need olid põhiliselt randades üle ujutatavatel jõe lammidel ja ehkaak klindipealsel. Sinna pidi siis neisse paikadesse ilmselt rohkem loomi kogunema. Ning ühtlasi sõid nad ära. Noored puuhakatised, takistades niigi kehva metsa uuenemist. Mets ilma inimese puutumata on tavalised eriealine vanad ja noored puutsegi läbi. Suurte puude langedes tekivad siis metsa häilud mille valguse rohkuse tõttu rohttaimestik täidab. Kui suuri loomi on palju, siis puukoort süües võivad nad mõnegi ära kuivatada. Ennekõike siis, kui mõni maitsvam neist ühtlasi vähem levinud on. Kuna suure derbivoorid rohtu okstele helistavad? Kui seda saada on, siis toituvad nad usinasti neis häiludes, takistades sealgi metsa uuenemist. Ja nii ongi praeguse ajal hakatud arvama, et terve Lääne-Euroopa nägi nende suurte rohu seedetegevuse tõttu välja pigem pargi taolise maastikuga ürgmetsana. Sest need väiksed lagendikud, mis seal olid, olid neile loomadele, kes tõesti väga palju söövad kõige mõnusamat ekspaikadeks ja ja neid nad oma tegevuse kaudu siis koguni hoidsid lahti. Ühtlasi eelistavad. Need rohusööjad, loomad, täitsa ilmsesti niisuguseid kohti, kus rohust on mitmekesisem. Nende võime taimi eristada on ju õige peen. Puude ja rohustu mitmekesisus käivad aga tavaliselt koos. Ja seega võib öelda, et poolavatud maastike kujunes eriti neisse paikadesse mis taimestiku poolest olid kõige liigirikkam rikkamad. Kui inimesed saabusid, et jahist, kalapüügist ja korilusest elatuvad olid neile paigad, võib öelda, siis juba ette valmistatud. Nad ei saanud siia tulles edasi liikuda, sest meri oli ees. Kuhu nad asusid? Eks arvatavasti ikka parimatesse kohtadesse, kus eluks vajalikku kõige enam ligiduses saadaval kus jahiloomi kõige enam erinevaid taimi, mida kasutada sai. Tollane inimene oli ju väga sõltuv taimedest, eriti puudest, kütteks, ehituseks, tarberiistadeks. Erinevaid puuliike tarvitati erinevaks tarbeks. Rohttaimi toiduks ja ravimiteks. Seepärast zombisid kindlasti kõige paremini just kõige liigirikkamad kohad. Need olid paikades, kus tingimuste mitmekesisus suur. Iseäranis veekogude kallastel võib seda leida kus muidu oleks. Ligistikku kasvamas nii okas kui lehtpuid. Kui vaja, niiske koha taimi. Ja need on kindlasti ka paljudele loomadele, sealhulgas suurtele rohusööjatele ühed kõige sobivamad paigad mistõttu võib arvata, et just neis kohtades võis leiduda loomade poolt lahti hoitavaldasid lagendike. Ja noh, kuna need loomad olid ühtlasi jahisaagiks neile inimestele, siis siis seda enam Kenad vaated loomadele meeldivad, on iseküsimus. Eriti kuna rohusööjate nägemine ei ole binokulaarne kuid nad inimestele ilusad paistavad. On küll igaühele oma kogemustest selge. See sobib hästi kokku meie arheoloogi Valter langu mõttega, kes ütleb, et ma tsiteerin, tundub üsna tõenäoline, et muude tingimuste enam-vähem võrdne olles valiti elamiseks koht mis pakkus ka võrreldes rohkem ka nii-öelda vaimseid väärtusi. Kas siis maastiku, erakordsuse või ilu poolest. 8000 aastat tagasi läks külma soojaks. Algas atlantiline periood. Atlantic, mis kestis umbes 3000 aastat. Taimestikus tähendas see lehtpuude järsku rohkenemist. Kui vaadata neid andmeid, mis meil dolla ja taimestiku kohta on suur osa neist on seotud õietolmu analüüside ka saadud andmetega siis teiste hulgas laienes eriti sarapuu kasvuala. Samuti oli rohkem Sarapuu ja Tamm, on aga liigid, mis ei uuen üldse paksu metsa all. Nende noored taimed vajavad rohkem valgust. Seega viitab nende olemasolu poolavatud koosluste leidumisele. See tähendab tollal ei saanud olla meie maa kaetud ühtlase tiheda metsaga. Rahvas muidugi mõnel määral liikus ja vahetas asulakohti, aga suured rohusööjad, keda leidus suurel arvul, hoidsid asulakohtade hõrendikud tõenäoliselt märgataval määral lahti. Päris kinni kasvamast neid uuesti asustada oli seetõttu kerge. Nii käis osa kultuurimälu koguni metsloomade kaudu. Esimesed märgid põllupidamisest ja koduloomade pidamisest. Muidugi koer välja arvatud, sest koer oli, oli kaasas juba juba võimalik, et meie siinsete alade esimestel asukatel. Aga neid koduloomad, keda toiduks tarvitati, need ilmusid pronksiajal ja siin on huvitav tähele panna, et see on ühtlasi aeg. Kui läks külmaks. Atlandilisele perioodile järgnes supporaalne periood ja, ja siis hakkas talvedel lund olema. Kui talved läksid külmaks paksu lumekattega siis see oli ühtlasi periood, mil suured rohusööjad, osa neist vähemalt tõmbusid lõuna poole. Neid jäi vähemaks. Talveks oli vaja endale toitu varuda. Ja väga loomulik, et just siis hakati otsima siis teid taimede kasvatamiseks. Ühesõnaga looduse ajalugu ja meie kultuuriajalugu käivad tõenäosuslikult võrdlemisi paljus koos. Aga kui palju nad teineteist mõjustanud on? Sellest ei ole meil praegu veel kuigi head pilti. Ja siin ongi, kus iga mu väide ehk pigem küsimusena. Peab kõlama. Püüd maailma ajalugu, maailma kultuuride ajalugu kirjutada, analüüsida kooslooduse ajalooga on õigupoolest ajaloolaste seas alles õige hiljuti ilmunud ja Eesti ajalugu tahab sellest seisukohast kindlasti veel veel põhjalikku uurimist. Ööülikool. Kui me vaatame nüüd mõnesid trende, mis meie looduses on olnud ja meie tegevust siin mõjustanud, siis üks näiteks neist on vetevõrgu muutumine. Tõenäoliselt pooled umbes pooled järved on praeguseks kinni kasvanud, sest järvede kinnikasvamine tasapisi kinnikasvamine on looduslik protsess ja see, et nad rabadega asenduvad väiksemate või suurematega on tavaline. Ja võib uskuda, et atlantilise perioodi alul oli meil tõepoolest siis kaks korda rohkem järvi kui praegu. Mis ka tähendab kalastamiseks sobivaid kohti. Sellega koos on soode pindala kogu aeg järk-järgult suurenenud. Maa tõus on meil küllalt tähtis, aeglane, aga kestev tegur. Eestimaal on nii, et maad on kogu aeg juurde tulnud, tasahilju aga siiski selle hõreda rahvastiku juures on see võib-olla ka mingit mõju omanud, sellepärast et niisugusel puhul ei ole maast nii kergesti puudus tekkinud, teda kogu aeg tasapisi juurde saanud. Vooluvetevõrgus on samuti toimunud päris olulisi muutusi. Väga huvitav on ette kujutada seda aega, kui veel kui Eestimaa oli iseenesest juba enam-vähem neis piirides olemas, nagu praegu, aga ei olnud veel Narva jõge. See oli siis see hetk, kui erakordselt suur jõgi poolitas Eesti lõuna ja põhja eestiks voolas ta siis Peipsist Pärnu lahte. Raudna jõeorg oli vett täis ja millal just täpselt ei osata hästi öelda, mõnede andmete järgi umbes 6000 aastat tagasi oli see hetk, kui Narva jõgi läbi murdis ja ühtlasi siis Emajõgi oma suunavahetus. Enne seda voolastasin Tartu kohal juht teistpidi p lahe, nihkus siis kuskile sinna Ama jõe suudme kanti ja, ja pärast järjest edasi lääne poole. Veelahe on kogu aeg meil maatõusu tõttu ebatõhususe tõttu tasakesi lääne poole liikunud. See erakordselt suur jõgi, mis poolitas siis Eesti Põhja- ja Lõuna-Eestiks on tõenäoliselt jätnud väga kauakestvaid märke kogu meie kultuurile, sest nii huvitav ja üllatav, kui see ka pole. Kui otsida piiri põhja ja lõunaeesti keele vahele siis võib märgata, et see jookseb kaunis täpselt mööda selle suure jõe piiri mõne koha peal 10 kilomeetrit põhja, teise koha peal, 10 kilomeetrit lõuna pool, aga siiski jälgib seda väga suure täpsusega. See, et kui jõgi, siis Narva jõe tekkimisega kolmveerand oma veest kaotas. Muidugi ei tähendanud, et see kohe veel päris väikseks jäi. Ta tõenäosuslikult mõjutas meie maastiku veel väga pikka aega. Sellisena. Selle piirijõe ääres asuvad vahvalt ka nii Tartu kui Viljandi, mida võib nimetada meie piirilinnadeks Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti vahel olevate tiks piiri piirilinnadeks. No Viljandi kohal on jõgi ära hääbunud, eks siis ka linn natukene väiksema jõuga. Aga. Aga ometi on nad kultuurigeograafilise süntaksi seisukohalt sarnased. Praegune vetevõrk on muidugi väga erinev selle tõttu, mis sündis 100 aastat tagasi, mis hakkas 100 aastat tagasi peale, kui Eestis Inese ruuduliseks tehti. Mõtlen seda, kuidas Eesti on ära kraabitud, tatud. Kui te vaatate natukene suuremat Eesti kaarti, siis te näete, kuidas magistraalkraavide võrk terve testid peaaegu tervet Eestit katab. Läbi selle vanemat kihti näha nõuab natuke tähelepanu. Vetega on kindlasti seotud olnud meie asustus kogu aeg. Viitasin sellele, et tõenäoliselt vee kaldal on, on olnud need kõige liigirikkamad paigad. Ent ühtlasi on ju inimesed millaski läinud ka vetest eemale elama. Päris eemal on saanud nad elama asuda siis, kui nad õppisid tegema kaevusid millal tehti esimesed kaevud, tähendab, millal tekkis see oskus? Et kuiva koha peale, kus ei ole ei allikat, ei midagi, lihtsalt lüüa labidas sisse ja kaevata piisavalt sügav auk sealt vesi kätte saada. Millal soskus tekkis, pole jällegi päris selge. Võib hüpoteesina oletada, et see on. See on alles viikingiaegne oskus. Ma pöördun korraks tagasi selle selle perioodi juurde, kui kui kliima läks külmaks ilmusid paksu lumega talved ja inimesed pidid muutma oma oma suhet ümbruse loodusesse. Siis muutus ilmsesti nende suhtumine või nende suhtlemine metsloomadega, kuna metsloomad suure derbi vurrid, eriti talve ajal tõenäoliselt leidsid ka rohkem toitu just inimasulate ümber. Nad. Teiseks ei hoidunud tõenäoliselt inimestest nii kaugele kui tänapäeval, sellepärast et inimene ei saanud pika maa tagant ju loomale kuidagi viga teha. Loom võis vabalt tulla mõnekümne meetri peale ja nähes inimest rahulikult tegutsemas ka ise seal rahulikult olla. Kui inimene ründepoosi võttis, siis oli tal piisavalt aega jalga lasta mistõttu suhtlemine kuni selleni noh, tuntakse seda või neid konkreetseid loomi, kes talu ligidal söömas talvel käivad, võis kergesti viia ka kodustamiseni. Kas Eestis loomi kodustatud on? Sellest me teame praegu ka väga vähe. Võimalik, et nüüd edaspidised geneetilised uuringud saavad siin midagi meile teavet juurde anda. Tõenäoliselt siga on meil tõesti Eestis kohal peal, kodustatud, hobusega on, on asi teadmata, tõenäoliselt mitte, aga siiski on väga huvitav märgata, et metshobune kaob meel. Samal ajal kui kodu omale ilmub tarvas reisijana. Kas ta oli mingil määral kodustatud või mitte. On hüpoteesi hüpotees, et, et oli ikka ikka tema mõnel määral kodustatud. Niiehknaa ja koduloomad olid koduloomadele tulidel talveks varuda süüa. Aga heinategu ilmus alles mitu 1000 aastat pärast seda, kui juba olid esimesed koduloomad. Sellepärast, et vikatsid on teada alles. Perioodist umbes 1600 kuni 2000 aastat tagasi, mitte varem. Kuidas siis tollal loomi, talvel koduloomi, talvel toideti, neile varuti vihtasid, lehisvihtasid mida koguti ümber kasvavatel puudelt põõsastelt. Leis vihtade kogumine on niisugune. Tuleb oksad, oksad, eks ole lõigata ja kokku siduda. Aga kui paksu metsa seda tegema minna, siis metsast on kaunis raske neid puid maha võttes ülevalt neid oksi kätte saada. On selge see, et madalaid oksi leidub rohkem niisugusel maastikul, kus on põõsaid, kus on lagedaid kohti ja seetõttu puude oksad ulatuvad madalamale. Teiste sõnadega. See maastik, mis on sobilik öelda optimaalne niisugusel juba varasel perioodil ka loomapidamise juures võis välja näha puisniidunägu. Ja nii arvavadki praegu meie paljud botaanikud, et puisniit, mis oma hilisema kuju sai tänu niitmisele omab tegelikult väga pikka eelajalugu. Puisniidumoodi maastik inimelamu ümber, kus suvel karjatada loomi, kus leidus väga erinevat liiki puid, mida valikuliselt maha võeti ja tarvitati, kust koguti oksi olid esimesteks looduslikeks niitudeks ja võib-olla juba siis kuni selle ajani välja, mil nad esmalt tehti loomade ja mitte inimese poolt. Ütlesin, et varasemad koduloomad ilmusid koos põllupidamisega ka tegelikult võib uskuda, et neid siiski ehk oli veel enne. Ja see esimene, mida toiduks tarvitati, võib-olla oli, oli mesilane metsmesindus on tõenäoliselt olnud meil väga pika ajalooga ja oluline on ka see, et ta on niisugune noh, kas nüüd põllumajandusharuks teda nimetada sõna nagu ei sobi, aga. Looduskasutusviis, mis on püsinud siin Eestimaal kauem kui kusagil mujal, kuna veel pärast teist maailmasõda on Lõuna-Eestis mõnedes paikades metsin esindusega tegeldud. Vajavad õisi, õisi on aga rohkem. Jällegi lagendikel niitudel, mitte paksus metsas. Seega ka need poolavatud alad said olla neiks kohtadeks, kus kus mesilasi oli hea pidada. Niisugune mosaiik, gene, maastik, puisniidutaoline maastik sai meil kesta väga kaua. Kindlasti tänu sellele, et meil on elanike arv olnud võrdlemisi väike. Enamasti elati jõgi eraldi taludes ja, või niisuguse talu juurde teha ka põldu ka osa seal ümber aletada. Siis ikkagi ulatus mets mõnest küljest taluni. See on vastupidine olukord sellele, kui külas on palju eluasemeid tihedasti koos. Kui nende lähedale tehakse põllud, siis mets jääb nii-öelda põldude taha eemale. Ja ses mõttes nüüd erinevad rahvad ka tugevasti erinevad. Lääne-Euroopas oli tõenäoselt niisugune puisniidutaoline musa igne maastik ka väga levinud. Ütleme aastani 1000 meie aja järgi. Rahvaarvu suurenemisega seotult suuresti Lääne-Euroopas praktiliselt seesugune maastik kadus. Ja kogu Euroopas on Eesti praktiliselt ainsaks kohaks kus niisugused maastikuelemendid tänini veel mõnes osas alles on. Ses mõttes võib öelda, et Eestis on paiku kuhu me võime Külla kutsuda lääneeurooplasi ja näidata neile, milline oli nende maastik. Varakeskajal. Kui nüüd uuesti küsida, kuidas on see meie metsarahvaks olemine seotud, Meie meie põllupidamisega, siis võib-olla hakkab see vastuolu laheneb ja kui me kujutame ette, et tegelikult oleme me olnud kui paigale jäänud paigal, elavad jahipidajad, korilased kalastajad väga pika osa oma ajaloost. Hakates põldu pidama, see lihtsalt täiendas, toiduvarusid. Ta ei pruukinud olla veel mingiks asendajaks. Üksiktaludes elades jäi korraga nii see kui teine, nii loodusest saadav kui põllul kasvatatav tarvitatavaks ja millal Eesti ajaloos oli see hetk, kui üle 50 protsendi oma toidust hakkasime saama põllult või ise kasvatama? See pole üldsegi selge. Üks võimalus on, et see juhtus pronksiajal. Teine võimalus on, et see juhtus viikingiajal. Kolmas võimalus ja veel hiljem. On ju teada, et esimesed põllud olid väga väikesed. 10 kord 30 meetrit. Seal kasvatatav ei saanud tõenäoliselt kata väga suurt osa toiduvajadusest. Esimeste põldudega seotult on veel huvitav see, et tõenäoliselt on see ühtlasi aeg, kui meie maastiku ilmusid esimesed tarad. Sest et klaasid on ju ikka tehtud loomade ja inimeste eraldamiseks. Kui esimesel del põldudel kasvatati midagi söödavat, siis on päris selge, et ilmad ära deta oleks kas metsloomad või koduloomana kohe nahka pannud. Selle kogu kasvatatavaid, enne kui inimene saagi koristamiseni jõudis. Seetõttu pidi pidi ta sinna ehitama. Esimesi tarad. Trasid tehakse inimeste ja inimeste eraldamiseks on, nagu me tänapäeval näeme, see on ju väga hiline nähtus. Niisugune mosaikne maastik, mis meie elupaikasid on ümbritsenud korraga tähendab seda, et seal oli palju piire. Niisugune maastik on keerulise struktuuriga. Kui oleks nii, et on suured lagedad ja suured metsamassiivid, siis piire nende vahel on vähe. Aga kui mets on sopiline, siis on juba piiri rohkem. Ja kui ta on puisniit, siis piiri on seal väga palju. Piiride rohkus on mitmekesisusega seotud geograafias mõõdetaksegi maastiku mitmekesisust tihtipeale niimoodi. Mõõdetakse ära, kui palju on erinevaid piire. Mingil pinnaisikul. Piire on aga siin meie maastikus peale metsa ja niidupiiri kindlasti veel palju tennisist. Ehk teiste sõnadega, Eesti on sügavamas mõttes piiririik. Siin koondub väga paljude looduse kultuuritüüpide üleminekualasid mistõttu erinevate piiride kontsentratsioon Eestis on suurem kui enamikus kohtades mujal maailmas. Graniitaluspõhisettekivimid, see piir mere mandri lubjarikka ja happelise mulla või näiteks karstiala. Karsten niisugune nähtus, mis tekib lubjakividele ja karsti leviku põhjapiir ongi läbib Eestit nisukesed lubjakividel kujunevad mullad on väga-väga viljakad. See on üks põhjusi selles miks Eesti on kogu maailmas ajalooliselt kõige põhjapoolsem põlluharimispiirkond. Lisaks niisukestele geograafilistel mullaga seotud piiridele läbib loomulikult siin ka hulk kultuurilisi keelelisi piire indogermaani soome-ugri, germaani ja slaavi või Skandinaavia ja Kesk-Euroopas. Meie õistaimedest näiteks on 40 protsenti islamiliikidest 40 protsenti oma areaalipiiril. Piirid peale selle, et nad on diversiteedi mõõduks on ühtlasi ka Semiootiliselt rikkaimad, nagu kirjutab Lotman Seetõttu, kui me tahaksime kuidagi siis seda Eesti maastiku, Eesti looduse, Eesti ala Hästi lühidalt iseloomustada siis võiksimegi, öelda, et see on erakordselt piiril rikas ja selle tõttu väga mitmekesine ja väga suure loomingulise loova potentsiaaliga. Kultuuride arengus kindlasti kommunikatsioon teiste naaberkultuuridega on väga suure mõjuga olnud. Selle kommunikatsiooni juures on tähtsad need perioodid, mil tegu on arenguhetero krooniaga, see tähendab sellega, et kultuurid, kes omavahel suhtlevad, on millestki väga erinevad, mõtlen kas siis oma tehnoloogia kasutamise poolest näiteks. Ja kui ajaloos kuskil tekib olukord, et kokku puutuvad äkki kultuurid, kes oma arengu lihtsalt on niimoodi väga erinevas staadiumis siis võib mõjustada neid kokkupuutuvaid kultuure väga tugevasti. See võib tekitada olukorra, kus kultuur kell tehnoloogian madalamal tervikuna satub alaväärsustundesse. Tekib terve kultuurialaväärsus kompleks. Niisugune periood on kultuuri alus, väga labiilne, sa ei saa kesta kaua, sest kes see siis niisuguses olukorras kaua suudab olla? See viib kindlasti kiirele majanduse arengule. Kui me vaatame selliseid periood Eesti ajaloos, siis siis neid on kindlasti olnud. Võib-olla üks oli kusagil pronksiaja alul võib-olla teine oli viikingiajal või kingiaeg. Tehnoloogiliselt on meil üldse väga palju tähendanud, sest see on see aeg, kui hakkasid tegelikult kujunema alles esimesed linnad. Enne viikingiaega ei olnud neil linnasid väga palju tehnoloogilisi uuendusi ja maakasutusmuutusi. Ilmselt on just sellest ajast Ja nüüd praegu oleme me ju samuti niisuguses olukorras KUS kultuurn tervikuna teatavas väärtuskriisis. Selle tõttu, et me oleme kokku puutunud teistsugusel arengujärgul oleva kultuuriga Heterokroonia võib anda kultuurile väga-väga palju, ka positiivsed ta eristab teda. Eesti 19. sajand on tõe näolikult erinev nii idapoolse kui läänepoolse ala arengust seoses sellega, et siin kestis romantismi periood umbes 100 aastat kauem kui olgu Venemaal või, või Lääne-Euroopas. Ärkamisaeg oli see hetk, kui meie rahvuslik teadvus tekkis ja see oli see hetk, kui suudeti ennast võrrelda oma ajalugu, võrrelda teise kultuuriga ja sellest tekkiv kiire areng ennast identifitseerima veidi muutus on meil juba päris hästi dokumenteeritud, varasematest perioodidest on meil lihtsalt väga vähe andmeid. Koos niisuguste muutustega muutuvad suhtumised kasutamised looduse suhtes. Nüüd praegune periood tähendab seda, et me muutume. Me hakkame suhtuma oma loodusse ajalukku uutmoodi. Juhul kui kujuneb uus. No võib öelda jällegi müüt, millest kinni hoida mille kaudu ennast identifitseerida, siis kestame me kenasti edasi. Ja maastikul võib selles olla päris suur osa. Raadioülikoole. Ööülikoolis oli külas Tartu Ülikooli professor ökosemiootik Kalevi kull. Loengu teema oli Eesti maastike keelest. Arvamused ja kommentaarid on oodatud emaili aadressil jaan punkt toodsal ät mail punkt. E. Meie saated on eetris laupäeviti kell 22 null viis vikerraadios ja pühapäeviti kell 23 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2000.
