Ajast, mil teie vanavanaemad ja nende isad-emad veel lapsed olid tänaseni säilinud sadu laule ja jutte siis ei loetud neid raamatutest ega kuuldud raadiost nagu tänapäeval. Laulud ja jutud levisid ilma tehnika trükisena vahenduseta otse suust suhu. Juba siis, kui maimuke oli alles hällis sõigutas emade hällilauludega sirgusid lapsed suuremaks, kogunesid nad sageli isa või vanaema ümber, kes ise vokki tallates või sukka kududes heietas lõpmatuid laule jutustas imelisi muinaslugusid. Või andis lastele mõistatusi lahendada. Millised olid need laulud ja lood, mis nõnda põlvest põlve edasi kandusid ning meie vanavanemate lapsepõlve nii palju ilu ja rõõmu tõid? Läheks väga pikale neist kõigist rääkida. Teeme seepärast täna meie rikkalikust rahvaluulevaramust väikese valiku. Minevikus veetis inimene suurema osa oma elust looduse keskel põllul ja karjas, metsas ja merel. Seepärast leidub ka vanade rahvapärimuste hulgas nii palju lugusid ja laule loodusest. Muistendid jutustavad, kuidas tekkisid järved, mäed ja tähekogud. Muinasjutud vestlevad metsavanast ja tulemast. Laulud kõnelevad suurest tammest, mille latv ulatub pilvedeni ja päikesest, mis hellitab vaeslast. Palju jutte, laule ja mõistatusi on ka elavast loodusest, looma- ja linnuriigist. Neis on tegelasteks kõik koduloomad, koer ja kass, hammas, hobune ja siga, aga samuti metsloomad ja linnud ning koguni putukad. Kas oskate näiteks ära arvata, keda mõeldakse järgmises mõistatuses? Kutsumata külaline aga esimene toidu maitse ja. Aga selles tulid mehed, kirves, ketta ehitasid majad nurkadeta. Kes on lugenud raamatut 100 saarelehte 1000, toome lehte? Need juba kindlasti teavad kutsumata külaline, aga esimene toidumaitsja on kärbes kirvestada mehed, kes tegid nõrkadete maja. Sipelgad muinasjutte loomadest ja lindudest olete kindlasti palju kuulnud ja küllap oskate mõnda neist ise jutuste tädi. Seepärast teeme täna rohkem juttu lauludest. Tunnete vist kõik laulu, milles laulik kõneleb sellest, kuidas ema viis hälli heinamaale, kus linnutele laule õpetasid. See oli muidugi eelkõige poeetiline pilt. Ja lindude laulu õppimist ei maksa võtta päris sõna-sõnalt. Kuid on kindlasti õige, et laulik sai muiste loodusest ainetama, lauludeks ning innustust nende laulmiseks. Vahel püüti aga ka päris otseselt loodushääli imiteerida lindude ja loomade häälitsusi jäljendada. Esimees oli selles vägagi osav. Kuulake, kuidas jäljendab lindude ja loomade hääli Hans Treimann. Vändrast. Läks käterätt. Sageli püüti lindude laulusõnadega väljendada esitusega ühtlasi vastava linnulaulu matkides. Kui enne enna Väikestele lastele lauldi nõndanimetatud mängitus laule siin jäljendatiga loomade ja lindude tegevust. Eks ole sindki ema või vanaema vahel sülle võtnud ning tiidi tihas ja vahva varblast laulnud, ise kätega vastavaid liigutusi tehes. Või jälle mängisite seda, kuidas kuts karja läks ikka laisalt Lintalointalintalointa. Aga karjast onu jooksis kiiresti-kiiresti tipa-tapa, tirdja, vinterente virdi. Kõik need on tegelikult vanad, põlvest põlve edasi kantud rahvalaulud, mida pole unustatud tänaseni sest ikka võetakse lapsi põlvele ja lauldakse laialt tuntud laule nagu sõit-sõit linna või sõitsid sutsele, millega vanasti hüpitati last põlvel, hobusega sõitmist jäljendades. Saaremaal lauldi sel puhul järgmist laulukest. Kappadika radikaal haarandaga pädiga Taligal ja anda see on karis ja kani Sõrve kari sünkari, söör, veerand Sõrvest värske. Ja ja ka see musta kutsuga. Oli ka mitmesuguseid laulukujulisi, loomade lindude kõnelusi. Ühes sellises meelitab hunt kitse enda juurde. KIK läks kiidelda smäele, hunt läks hoobeldis järele. See mulle, tuulee mulle kitsekeni. Ma teen uued ummiskingad peale seon siidirihmad alla apsatit, Punaaseid. Lind aga laulis lepikussa. Ära usu, kiitke ekene, ära usu hundi, juut dub hundil on need hullud juutud. Karul on küüne Eka vaalanahku, noomis kingad, suuleib, pea oli siiski rihma. Veri on apsati punaseid. Loomade kahekõnesid ja nagu väikesi näidendi stseene loomadest on ka vanades laulumängudes näiteks kuusk, kullimäng. Selles on tegelasteks kull, kukk ja kanad. Üks mängija-ist, kui istub maas või seisab eemal ja teed nagu kaevaks auku. Teised mängijad, kanad ja kõigi ees kukk kõnnivad hanereas üksteisest kinni hoides ringi ümber kulli ja närivad teda järgmise lauluga. Koodi koodi Scully misse kulli meile otsib, otsib küünlaga ja siis tahad talu Haanesi kuidas kullinokk, akene niikui kaevu kogukene, kuidas kulli küünekesed niikui reha, pulga kese, kuidas kulli sabakenes nagu luua gene, kuidas kulli sulekese suled, suitsukarvalised? Viimaks jääb kukk kanad reas järel Kuljete seisma ja nende vahel toimub järgmine kahekõne. Tere. Tere. Tere. Iidauku kaevan. Kuuga teed sisse. Tulega teed vett, keedan. Mida sa teed? Kana, kukekarvu, võtan kanad, kuked ja tegid oad, herned ja läätsed, kõik sõid ära, kuidas see olid? Mäe allegi naela. Kustu õed-vennad olid teibaid roikaitajate kandmas. Kui miks ei tohi nagu maast taevani, kui lai nagu kirvelaba, kuigi nagu sõelapõhi. Etad Kasmann, kui ta hoopis saunalaval leivapäts koore peal. Nüüdse kull vihaseks ja hakkab kanu taga ajama püüdes viimast reas olijad tabada. Kukk püüab seda kaitsta. Rida ei tohi sealjuures katkeda. On kull osav, püüate järgi mööda kõik kanad kinni. Kui ta ka viimases reas olijad kätte ei saanud, valitakse uskull ja mäng algab otsast peale. Lauludes on sageli ka juttu sellest, mida loomad inimestele annavad, mis kasu nad toovad. Järgmine Lõuna-Eesti murdeline laul räägib, kuidas perenaine tahab minna laudtee lammast tapma ja aga palub end elama jätta, lubades anda ville ja tuua talled. Lelumus Leela lammas, mul vastatulli, Lelamus leelo härrastan minna äratab. Elamus leelo manna suvel suure villa. Üle kogu Eesti on tuntud laul, kits, küla, karja. Le mäel lehm mulle piima, mina piimapõrsa põrsas mulle köeljee Miina Köölie kotkakotkas mulle suule, mina suule. Enne Emmul kuue ajapalli ja alla paneb punase paela peale. Rahvalauludes juttudes kõneldakse tihti loomadest kui inimesed ruudest, sõpradest. Kui neiu viiakse võõrsile mehele, on vanemate kõrval koeri ja kas need, kes kõige enam igatsevad ja teda koju ootavad. Hobune tahab teenida peremeest ustele isegi siis kui see teda vanaduse tõttu enda juurest ära ajad. Mis peale peremees lubadki teda toita elu lõpuni. Lauludes kõneldakse Eka loomadest kui inimese abilistest. Nii usaldatakse näiteks kassile vahel laulus selliseid töid, millega see tegelikkuses vaadata ei tulekski, nagu söögikeetmine, õlakse kiigutamine. Järgmises laulus jätab neiu kiisukese oma veimekirstu eest hoolitsema. Ise aga lähed teiste juurde kiigele. Geene kassike ene neljajalgne neiuke vaatamiinufaka jäääärekööki ta minu kirstu pea ma lääni see kiige alla kiige. Ühes muinasjutus päästavad ära koer ja kass. Kuni oma peremehe vangist rahvalauludes tegutsevad loomad ja linnud, sageli nagu inimesed peavad pulmi ja matuseid, pidutsevad või tülitsevad. Nii räägitakse ühes laulus, kuidas koger läheb parmumatusele. Teises Aga jutustatakse varesevarudest, kuhu ta kutsus kokku kõik linnud peale kulli. Kulli oli kuri kiskuma kiskus kure uue kuue pääsukese põllepaelad, varblase muse ja kärbse kuldse kübara. Tore pidu peeti ka siis, kui hiire tütar sai mehele. Ma ei noormehi luu rääkil, pulmapiire tütar oli saanud Nerginaaria mäe pojale küünlonid ooke pulma oli tontoni Ove viiuli käegaarogaeganneliga ja no nii kena keeriga kookoni kuldse krooniga kajana, klaari põllega. Väikesest hiirest on teisigi laule. Järgmise laulu kangelaseks on hiireke, kes oskab targalt vastata igale küsimusele, mis talle esitatakse ei jää üheski olukorras hätta ning tead isegi seda, et perenaine seal võid lehmapiimast lehmaga rohust, mida see metsas ja karjamaal. PCI liikus PCI kiri, kus ta-le, et maalemmed palki räiuma maale metsa palki raiuma, kui see paelyksun kaeladuku, kui see paik sul kaela kukub. Eksma karga kännu alla, Eksma karga kännu alla. Kuis seanälga suured, kui sa seal nälga suured Eksma nööri haavakoort, eks maane RIHA Päevakaart, kui see kurku kinni hakkad, kui see kurku kinni, aga eks ma või pealee, eks ma, või jaa. Hääle, kus selle ei võta, kust sa selle riiv võtad, võtan noore naise käest, võtan noore naise käest, kus see noor naine võtab, kust see noorne naine võtab, võtab musta töötu käest, võtab musta tootu käest. Kuustseemus ta võtab Kuuste mu tot, võtab, võtab need säästi heinamaad võtta. Lauludes kasvatavad loomad, linnud vilja keedavad endale siia nädaludki, ketrame lõnga ja koovad kangast, nende hulgas Virkujalaisku. Järgmises Võrumaa laulus kõneldakse singi talude katest, loomadest kaskudus, kangast. Hiir veeretas pooli, jänes jätkas lõnga, oral pesi taret kaalu, korjas kände susi, keetis looga ajas oinast veto. Oma sõjaga oli laisk ega viitsinud minna. Mis ta vastas, seda kuulete laulusise. Tärn ka korjaskand, kand kande soosigi tserooga aru, k Ruuga Arey oinas Gretoomari tuumavett tooma oinas intell. Laule loomadest oli vanasti väga palju ja kõiki neid ei jõua me täna muidugi ära laulda. Lõpetaksime ühe lauluga, millega vaene laps olevat end kunagi vanatondi käest ära päästnud. Lugu ise oli järgmine, vaene laps, läinud sauna ja jäänud väga hiljaks peale. Vanatont oli tulnud leidnud vaeslapse ja tahtnud ära viia. Vaene laps, mõelnud, kuidas saaks aega nii kaua viita, kui laulma hakkaks, siis peab vanatont ära minema. Ta palunud vana tondi käest luba laulda üks laul enne kui see tema ära viib. Vanatont lubas. Vaene laps laulis järgmise laulu. Edasi tulid veel koer, kass ja muud loomad milleks laulu ei keppikaks, kireski kukk ja vaene laps oli pääsenud, vanad hunt pidi ära minema.
