Käib tuuldu hiis. Aga jaa jaa. Tootuutuutuutuutuut akna. Elas kord siinike, kes polnud veel kunagi oma elus lund näinud. Uneski ei näinud siilikke lund, kui ta isa ema kaisus kadakapõõsa all magas. Talveund. Kui ta kevadel talveunest ärkas, nägi ta aasal karglevad jänkut ja kuulis laulukest. Lõhnavad lilled, haljendab aas, jänkunud igal pool süüa, saab tarkpea Jänku-Juss teatega lidub, et lumi on läinud ja käes on pidurohi jõudsasti tärganud ka maas. Toidumure on murtud taas pea Jänku-Juss teatega lidub, et lumi on läinud ja käes on pidu. Lumi. Mis asi see võiks olla ehk sankult teada, mõtles siilikke ta vudis jänesepoja juurde ja küsis. Vabanda jänkuke, kas sa võiksid mulle öelda, kuidas lumi välja näeb. Kuigi jänesepojal ei olnud mingit tahtmist pikalt pajatada, sest teised jänesepoisid kutsusid teda peitust mängima, seepärast vastast ainult, et lumi on valge ja kalpsas kähku minema. Terve kevade otsis siilikke lund ja kordas üha. Lumi on valge, lumivalge. Juhtus kordeta, tatsas puu all kasvavate karikakar juurde ja pobises rahulolevalt. Jänkuke jänkuke Maleid sillunud. Jänku räägu käokeel, ta ei kuule sind, kraaksus puu otsas istub vares. Aga ma pean sulle meelehärmi valmistama, sest ta ei leidnud lund, vaid ainult karri kätte. Kuidas siis lumi välja näeb? Lumi on valge ja oskab lennata. Kus vares, lennates oksalt oksale? Lumi on valge ja Oskem lennata, lumi on valge ja oskab lennata kordassiilikke üles vaadates. Äkki hüüdis ta rõõmsalt, kui lumi on valge ja oskab lennata, küllap siis see ongi lumi, mis praegu üles lendab. Vähegi raksatas vares, see pole lumi, moodigi seal tuulelohe. Lumi on küll valge ja oskab lennata, kui ta ei lenda kunagi alt üles või ülalt alla. Niimoodi Grahaksunud lendas vares valgele tuule lohele järele, sest tahtis sellele tähtsat uudist edasi öelda. Lumi on valge ja langeb ülalt alla kordassiilikki kordesseni. Kuni kevadest oli saanud suvi ja ta oli jõudnud tara juurde, mille all istus, kas lumi on valge ja langeb ülalt? Oh oo, loomi. Viimaks ometi näen Lond. Aga mis sina siin teed? Küsis siilikke mäeood. Küll täis enne oli neid vaid sealt tulebki minu perenaine siil tõmmust ära alla kerra kuid pistis oma ninakese otsekohe jälle välja. Ja emme alustasile voolas midagi valget, midagi valget, midagi sellist, mis tuli ülalt alla. Lumi, lumi, nüüd ma tean, kuidas lumi välja näeb. Hüüdis iiliti hakkas suurest rõõmust kassi ümber keerlema, lauldes sellist laulukest. Kiisuke käsiti varsti täis, tassike juba lumi, langebki leidsin selle ikkagi. Oma jutuga. Ütles, kas see pole kellegi ilupiim. Maits keele viib alla ja ta nihutas alustassi siilikese poole. Tõepoolest, see on väga suupärane. Vastassiilikke medal oli piim nii meelepärane. Ta veetis terve suve piimakausi läheda, käis limpsima ühe korra teise korra siis veel ja veel. Ja oligi aeg niikaugel, et siilikest hakkas kandja uni vaevama. See lumeotsimine väsitas mind hirmsasti, mõtles iiliti peaninud ilusti välja magama. Aga kui ärkan, hakkan jälle otsima, sest ma pean ju lõppude lõpuks teada saama, kuidas lumi välja näeb. Nii arutledes soikus iiliti talveunne. Kui ta kevadel ärkab, siis kohtab ta kindlasti jälle jänkut. Kogu lugu algab otsast peale. Aga praegu väike sõber pani pea padjale silmad kinni ja jää kenasti magama. Headunud. Hoone eest ei moone esteid kindlasti.
