Tänases keskööprogrammis tuleb juttu maakera kahest otsast Arktikast ja Antarktikast. Juttu räägivad polaaruurija Timo Palo ja Enn Kaup ning toimetaja Priit Ennet. Aastal 1888 ületas Norra polaaruurija Fridtjof Nansen esimese inimesena Gröönimaa. 120 aastat hiljem, aastal 2008 pani Noor-Eesti polaaruurija Timo Palo suusad alla ja võttis ette sama teekonna ainsaks kaaslaseks kolleeg norrast. Retk kestis 25 päeva ja Timo Palo andis satelliittelefoni teel oma seiklustest regulaarseid ülevaateid. Raadio kahe hommikuprogrammis silmad lahti. Kuulame nüüd neist vestlustest väikest tihendatud kokkuvõtet, kus küsimusi esitavad saatejuhid Erik Moora, Mart Normet, Maris Uusna ja Sten Teppan. No esimene oli selline suhteliselt esisissejuhatus oli ilus, päike paistis, kuigi mökerdasime ennast väikse kreemi. Lähme kohe toapõletuse näo peale ja üritasime esimesel päeval saada võimalikult kaugele just mere rannikust. Jõudsime liustiku serva nagu laagri üles panime, et see periood peaks olema nagu juba ohutu koht, kus nagu jääkarude mälude kohtamine suhteliselt väikese tõenäosusega on teisel päeval hauda sisse raskejõustiku jõustikule üle selle juhtimine ja, ja ütleme, kõige vähem siia ei olnud, ongi, mis lõppes õhtul. Kerge lumesajuga. Ja tuul tugevnes öö jooksul liiduga päris kõvasti, et kella kolme ajal öösel olime sunnitud välja kobima hakkama telgile tuule müü tegema, et mitte lumi telki ära ei võtaks enne alla, millest te seda lõikasime, lähebki oma lumesaega. Ehitasime. Ahah, ahah, päris huvitav, nagu lumelinna ehitamine, ainult et siin oli küsimus noh, peaaegu et elus ja surmas, ma saan aru. No päris nii, aga tuul oli tugev ja tuiskab päris kõvasti ja kõik on ümberringi valged, midagi näha ei ole. Ja selles suhtes selline pähe meil meil esineda oli, ütleme, et kõige raskem päev suutsime teha seitse tundi. Aga mille järgi liigute seal, et kas teil on siis mingi kompass või, või mille järgi oskate minna? Just täpselt nii ongi, et kompassi ja GPSi on kaks ainsat vahendit, millega, nagu aru saab, et ikkagi sihitult ringi liigub. Aga see või juhtuda seda, et te suudate, te lähevad ka alumine ülemine pool sassi ja suusatajate lihtsalt üles. Oi muidugi juhtuda, kui keha tegi, näeb, et siin silmad jumala, selles suhtes, et hakkad, hakkad, võid viirastusi näha, kuna sa pingutad silma ja nii palju mingit videopunkti leida, et mul õnnestus näiteks näha tervet karja polaarrebaseid jooksmas ja siis muidugi. Paari 1054 meetri kõrgusele sisuliselt terve nädala oleme saanud ikka üsna ränka ilma tingimusi, siin oleme sumbanud sisuliselt terve nädala sulalumepudrus sajab vihma, lund, lörtsi vaheldumisi ja suusasõber Eestis teha, mis tähendab, kui värske lumega ja null kraadi juures panna suuskadele sula kliistri alla. Et millised lumelombis koguks osalejaid. Umbes sellised plommid olid neil ka suuskadel, et sellega lihtsalt liikuda ei olnud võimalik. Nii oleme terve nädala passinud kuni reedeni reedel, siis nagu kõik järsku muutus sisuliselt, et nagu sammu pealt oleks toas puhastanud juhtus kuskil 1700 meetri kõrgusel. Lesk. Hilisem eestiku küll oli oluliselt varem, lumi oli parem, libisemine on kõik, oli nagu muud teistmoodi. Sisuliselt alla jõudnud, siin üleval, et nüüd on ikkagi hommikul võtmas meid vastu juba miinus 20 kraadine pakane kuskil 10 meetrit sekundis. Hommik. Ja, ja see on nagu see, mida tegelikult ootasime. Ütle Timo, kuidas sellises kohas nagu, nagu Gröönimaa üldse kuivaks saad, kui sa oled läbi ligunenud vihmast. No ega tegelikult see eelis, et kuna polaarpäev täiesti ja, ja me oleme ise oma küllasid kruttinud juba nii palju kordi, et võimalikult saada külmemaid ja paremaid tingimusi, siis oleme liikunud nagu poolenisti öösel. Liigume tegelikult eesti ajas praegu. Et siis kui päike kõrgel oleme sisuliselt magama läinud ja see tähendab seda, et Eestis on üsna soe tegelikult nagu kasvuhooneefekt tekib, siis võimaldab neid riideid kuivatada. Kuule, Dima, kui kõik on ümberringi valge ja te kõnnite ja raske on ja niimoodi see räägi nüüd unenägudest ka, mis, mis umbes unenäod pähe pähe tulevad endaga, mis unenägusid te näete sellistes tingimustes? Igav ei näegi, kui olud on rasked, siis ma vahed nii rasked, et isegi unenägu, et õhtul on täiesti viimastel kilomeetritel, on vahepeal endal ka sihuke mõte peas, et no mida paganat ma siin küll teen, et Anton siis kui aga kõik läbi on ja soojem olemas, floti saad ja soe toit on ka kõnese, siis kõrvaklappides lased freesi esilindistatud looduse helisid endale ühinemiseks, siis on ütlemata mõnus tunne lõpuni ka ja oled jälle järgmise soomikas ja jälle tuleb välja ronida sinna tuule ja külma kätte ja reele. Noh, et lääneranniku allan ahah, et kõrguseks on 2380 meetrit ja terve nädala oleme siis liikunud nüüd jõustiku kupli kõige kõrgemal osal nii-öelda ja seda tervet nädalat sisuliselt iseloomustada kahe sõnaga külm ja tuuline. No mis see tähendab, külm ja tuuline, kui külm ja kui tuuline. Nädala algus ei olnud hullu veel, et siis me ikka oma traditsioonilise teda 20 20 kilomeetrit päev tegime, tegime täis. Raskeks läks neljapäeva hommikul. 10 kuni 12 meetrit sekundis tuul mis siis nii-öelda viisil külmafaktori külmatundeks annab, miinus 45 kraadi. See on juba selline temperatuur, kus nagu ühtegi siukest naa osa ei tohi, ei tohi paljalt eksponeerida väljas, et võid kohe väga valusalt kannatada saada. Ja see on siis see päev, kus käigule Kui me ka seekord võtta ei tahtnud ja üritame seda mitte teha, nii et et kobise telgist välja ja rühkisele edasi tõusu vastutuult. Ja, ja nagu teistuses foorumeid vaata tornile näkku ja kruvi aga telgist välja ja oma Jakslasime, jaksasin ära teha nii, maskid olid jäätunud ja, ja hingata oli raske nende avade kaudu, et nagu prillid eest võttis, nii külmutas silmalaug kohe ära ja. No hetkel oleme siis nüüd 1200 meetri kõrgusel lustliku lääneserval ja lõpuni on jäänud vähem kui Tartu maratoni maa 46 kilomeetrit. Nädal on olnud üsna üsna töine. Ei ole tulnud kergelt ega pole olnud ka sündmustevaene, et üsna palju on juhtunud vahepeal. Nonii tuli seda väga voolama, mis juba on juhtunud seal. Saime oma elu tormiseid kogeda seal. Nii algas kolmapäeval tuule kiirusega tsirka 20 25 meetrit sekundis. Lumetuisuga hakkas sadama peened olme samas märga lund ja vastu. Neljapäeva öösel vastu neljapäeva ja neljapäeva päeval läks lahti tõeline purgaa. Kui tuulekiirused tõusid 35 40 meetrini sekundis, millest ta kinni siis nii oligi, et ega ega suurt nina telgist välja ei pistnud, siis, et vähem kui 10 meetrit või üldse väljas käisimesest. Vastu siin Brexiti oli nii tugev, et lihtsalt lämmatas ja sa ei saanud hingata ja väikese labidaga kõndides vaikselt komberdasime, niimoodi hoidsime ennast ravida ka maa aluspinna küljes kinni ja, ja korras nina välja. Pistsime vaatamas, käisime seda tolm, aga suurema osa ajast istusime telgis ja olime hirmul, sest hääl, mis käis väljas, oli küll siuke kohe-kohe rebib telgi pealt ribadeks ja pugesin magamiskottidesse, tõmbasime üleval. Tõsi ka kinni. Et juhul kui meie oleme nagu kilpkonnad oma kilgi sees, et juhtugu mis tahes, aga aga läks õnneks, et ehk on meil suurepärane ja telk on meil siiamaani alles ja pääsesime sellest. Ei saanud, ei ole küll, aga me oleme väljas jäisest valgest maailmast ehk et istume oma magamiskottidega emaatidega Päeval mägi aasal, linnud laulmas ümberringi ja võib ütelda, et köhima sisema liustik jäämüts on ületatud. Nüüd on jäänud veel viimased 20 kilomeetrit alla ranniku asuvasse kangerduslak. Kuule, emaga, kui kaua te nüüd täpselt ajaliselt või siis päevadena päevades seal kokku üldse külma lume sees olite? 25 päeva, siis kokku lootsime, et peaaegu vaevune kolmanda päevaga saame, hakkame õhtul vedada, aga see viimane 15 kilomeetrit jõustikust osutus üle ootuste ääretult raskeks. Et on, on juba tegelikult üsna hiline aeg sellel hooajal. Liustiku sulamine on intensiivne olnud ja kiire, eriti sellel aastal. Ma arvan, et me oleme kindlasti viimane ekspeditsioon, kes siin lääne poolel üritab nüüd jõustikud maha tulla. Sellepärast et hetkel, kui lumi on sulanud ja, ja, ja juulikuu nüüd juba siis, et on ääretult raske siit siit alla tulla. No tõeline tohuvabohu ja suur segadus. Reljeefitöötluse liustik viimase 50 kilomeetri pääl laskub nii kiiresti, et selle selle jää murdumine tekitab sellise suure suure segaduse. Kõik on läbisegi liustiku lõhede lõhesid, sulaveelompe, Sulawe jõgesid ja suured. Läbi küntud põldu aga hoopis teistest imensioonides, et see liigud oma käiguga nagu väike putukas, üles-alla-üles-alla otsis läbi, pääses sihuke tõeline labürindi mõistatusi ja vahepeal oli siuke mingis mõttes meeleheide just, aga sihuke lootusetuse tunne, et kas me tõesti saame siit alla või peame, peame hakkama helikopteritega. Polaaruurija Enn Kaup te olete käinud väga palju Antarktikas ühe eesti mehe kohta. Kuidas tänapäeval Antarktikasse minnakse ja kuidas seal ringi liigutakse. Omal ajal Scott ja Amonsen sooritasid üsnagi sure kangelasteo, et, et seal niivõrd pikalt liikusid, aga tänapäeval vist on läinud see liiklus seal kuidagi lihtsamaks ka. Ja muidugi need praegu on ka seal viinud selleni, et kohapeal liikumine on hõlpsam, ei pea enam ise oma kelku vedama, tegi või ka koeri juhtima, nagu ammutusel tegi natuke tikumal moel tol ajal vaid, et liigutakse koha peal siis väiksemas mastaabis näiteks mootorsaanidega või roomikmasinatega lennatakse kopterite lennukitega koha peal ringi. Et saab nii ja siis sinna ka, kui minu esimesed Antarktika ekspeditsioonid olid siit tolleks nõudriidus Leningradist aga ja võttis oma kuu aega Kuu aega, et kohale saada, siis siis mitmedki järgmised olnud juba lennukiga lennates. Ja sai siis jällegi Leningradist ütleme, 10 päeva või nelja päevaga Antarktikasse kohale. Aga nüüd on siis ikkagi teadustöötajatele, kes Antarktikasse lähevad, mingit tööd tegema. Täiesti tavaline on see, et, et lennatakse mõnda lõunapoolkera sadamasse, olgu see siis Howard Tasmaanias või, või Kaplinnavõim Ušuaiasse ja punt arenosesse sealt siis liigutakse laevaga, kui on rohkem varustust kaasas ja suurem meeskond, aga, aga tihtipeale lennatakse ka siis lõunapoolkeralt lennukitega lennuühendus on sisse seatud peale USA ja Uus-Meremaa, siis on ka juba nüüd kohe-kohe hakkamas ühendusse Austraaliale lendavad Vabartist Austraaliasse ja siis juba mitu mitu aastat. Ta on niisugune rahvusvaheline kompanii kes veab inimesi siis Kaplinnast peaaegu sama meridiaani pidi siis kuninganna moodi maale laagraska jaama lähedale, kus on ka lumelennuväli ja see liiklus toimub päris päris regulaarselt ja ja tihedalt vastavalt muidugi tellimustele. Ja ega ta ei maksa vähe, aga asi toimib. Ah, nii, et peaaegu nagu sellised tavalised kommertsliinid on juba sisse seatud Ja kommertskompaniid on siis, keda ekspeditsioonil nii-öelda angaseerivad jal ja nende teenuseid kasutavad ja, ja siis riigid sageli koopereeruvalt selles, et kui keegi tahab saata sinna näiteks norra jaama kuningana moodi maal mõnda meest või ka viitekümmet meest, siis sellepärast suur lennuk Il 76 lendama ei hakka, vaid korjatakse kokku ka sinna näiteks sakslasi ja aafriklasi jaapanlasi, soomlasi, rootslasi ja siis sageli elatakse koos ja siis suur lennuk seal lumelennuväljal toob mehed kohale. Ja sealt siis väiksemad lennukid veavad juba jaamadesse laiali. Nii toimub ka sageli, aga, aga ikkagi see laevadega sõitmine toimub ka endistviisi, sest laadungaid on ometigi vaja vedada sinna alati ja ja miks siis mitte ka sinna mehi peale panna või ka naisi. Et kui see reisija kestab rohkem kui 10 päeva või, või paar nädalat või, või ka kuus päeva, kui Austraaliast otsejoones minema hakata, kiire laeva, kas sa oled kuupäeva kohal ka? Kas Antarktikas ka korraldatakse selliseid pooleldi lõbu pärast pikemaid suusaretki, nii nagu Timo Palo praegu Gröönimaal väljust lõpule jõudis ühega? Ja muidugi küll suusaretki, küll muidu ka kelgu järelvedamise retki ja mitmesugusel muul moel ja need on niisugused sportlikud turistlikud retked. Ja siis jah, seda nagu on ja vahel tundub küll nii, et siis katsutakse leida raskemaid viisi või nagu keegi ütles, et kuidas saaks ennast rohkem surnuks ajada ja siis veel ikkagi lõunapoolusele jõuda või üle Antarktika. Need on erilised inimesed, muidugi nad on sageli sportlased, põhimõtet üldiselt või siis niuksed pühendatud rändurid ja sageli siis nende tegevus kannab gaasis mingeid heategevuslik eesmärki, nende teekonda jälgitakse Lätil ja inimesed kirjutavad ja siis kogutakse raha paljude heategevuslike eesmärkide puhul, olgu see siis vähi, ravimiseks või, või mõneks muuks või, või invalidest, laste aitamiseks ja need on mitmesugused sellised eesmärgid, mida taotletakse ka selle juures, nii et et kuidagi siis, nagu ma aru saan, pehmendada seda oma kustumatut huvi seikluste vastu ja näidata seda rahvale ka üldist huvi ja kasupakkujana. No teie olete ise uurinud põhiliselt Antarktika järvi kust need järved seal Antarktikas on? Tavaliselt me ei mõtle üldse Antarktika peale mõeldes, et seal ka järved seal ranniku lähedal või, või sisemaal. Kus nad on peamiselt ranniku lähedal ja kõigis neis paigus, kus esineb siis lumest jääst vabu alasid on eeldused järve tekkimiseks ja ja kui need lumest jääst vabad alad on sellise et järved tekivadki nende pinnal. Ja kui see järv on selline, mis ka Antarktise külmas talves, kus seal rannikul ka temperatuurid miinus 40 kraadini ulatuvad. Et kui seal see vedel vesi säilib aasta ringi, siis ongi hea põhjus nimetada seda paika juba teisiti. Ja nimetatakse siis antarktilistesse Oasideks. Ja siin kaunis hästi peab paika võrdlus selle troopiliste faasidega, mis siis tegelikult ongi ju alad troopilistes kõrbetes, kus on suuremad võimalused bee esinemiseks ja baasidesse ju sageli on kerkinud asulad ja vahel linnadki kõrbetes ja jaan tartilistuaalides ka siis, kui on järved seal olemas, siis tegelikult on kõige rohkem elu just järvedes. Kuidas see vesi seal siis vedel saab olla, kui on näiteks 40 kraadi külma? Vett on Antarktikasse väga palju ja kõige rohkem maa peal ongi Antarktikas vett, aga tõsi ta on siis suuremalt jaolt jää kujul. Oma 90 protsenti maakera mageveest võiks öelda, et on, on Antarktikas. Jää kujul, aga kui on nüüd Antarktika suvi, ütleme detsembrist kuni veebruarini, siis siis päike käib kõrgelt ja ei lähe looja kivimite ja sulatab seda lund ja jääd, nii palju sulavett koguneb. Ja neid siis sulaveed moodustavad, niresid niredest, ojad ojadest vahel ka päris tublid jõed ja kannavad siis vett kokku Nende küngastike süvenditesse. Ja seal see vesi siis on. Ja kui siis nüüd tuleb tall peale, siis muidugi tekib jääkaas peale talle. Ja siis jällegi jääkaas on selline asi, mis kaitseb edasise külmumise eest. Muidugi ta ei kaitse nii hästi kui meil, sest meil on sageli nii enamasti, et tuleb lumi hääle peale ja siis harilikult meil Eestis juba üle 70 sentimeetri järvede jää paksus ei ulatu. Aga Antarktise Oasides? No need on sellised siiski kuivad paigad, kus on õhuniiskus madal ja, ja kus seda eriti palju ei tule. Ja selle tõttu siis on olukord, et ka järvede jääl lund ei ole. Ja siis isolatsiooni efekt ei toimi ja nii, et seal tavaline on, et siis talve lõpuks Antarktise rannikule järvedel tekib peale kaks meetrit jääd. Et sellise jäägatega järved veel üsna sageli sulavad siis suvel ka täielikult osaliselt lahti, aga on siis ka mõlemas suunas erandeid. Ja on selliseid järvi, mis piirnevad näiteks liustiku otse ja saavad sealt jahutust, et tekib jääd peale kolm, neli meetrit ja see jumal enam lahti sulada. Ja niisugune kolme-neljameetrine jääkate Antarktise järvedel on mõnikord püsinud sajandeid. Võib-olla kliima optimuyson ta lahti sulanud ja ongi teada ühte Mayersi järve lõuna Victoria maal, kus siis jää paksus on kuus meetrit. Et kui sealt auk läbi puurides, seal on ikka veel vesi. See on üks niisugune äärmus, aga teine äärmus on siis see, et vaatamata sellele, et on seal rannikul kõige rohkem 40 kraadi külma ja veel kaugemal sisemaal 60 kraadi, on järvi, mis ometigi ei külmu. Ja need on siis säärased mõistagi, kus vesi on nii soolane, et ta ei kõlba ja nii et ka kõrbetes on ju ju soolajärvi leida ja see käib ka siis antarktilistesse faaside kohta, mis on ka siis polaarkõrvetas tegelikult ja ja ongi teada siis ühte niisugust järve, mis üsna madal ja pool meetrit, vast sügav, mõnisada meetrit läbimõõdus ja kannab siis ka niisugust nime, tähelepanu, väärset nime, don Juani tiik. Soola on seal kuni 500 grammi liitris. Kujutage ette, kui meil siin Tallinna käes on, ütleme, viis grammi liitris soola, siis seal on 500. No see on, ütleme, et kui mahud ja ruumalad nii-öelda arvuliselt võrdsustada, mida tihtipeale tehakse ja siis ütleme, pool on soola. Jah, nii võiks öelda ja siis tuleb seal tõepoolest on üsna üsna sisemaal need Lola Victoria maa ühes kuivas orus ja seal tuleb kindlalt 60 kraadi külma ette. Aga see don saani tiik ei kõlba. Kuidas see sool sinna siis on saanud, me teame, et maailmameri on soolane, aga järved on ikka mageveekogud alati olnud. Nagu tihtipeale ei ole nagu protsessid päris puhtad ja ühest faktorist tingitud Antarktise rannikualadel ilmneb väga palju sellist, mis siin ka meil Eestis tegelikult jah, ja ma ütleks isegi, et kui 12000 aasta eest see Skandinaavia liustik meie maa pealt ära läks siis maastik tõenäoliselt nägi üsna sarnane välja sellega, nagu ta praegu Antarktise vahedes on, enne kui hakkasin taimestiku haaval arenema ja ja tekkis muld ja, ja see ilme aspekt muutus ja niisamuti siis ka seal antarktilistesse aasides. Kui jääliustik läks ära, siis sama nähtus, mis on meil see maa kerge, mis meil siin Loode-Eestis on kaks, kolm millimeetrit aastas ja suudab veel vastu seista ookeani, minna tõusule, mis on ka, vaatad kaks, kolm millimeetrit aastas juba praegu. Et siis siis kinud ja mõnedki merelahed, mis seal Antarktise rannikualadel olnud, on isoleeritud saadud siis sellest ookeanist. Et on järv Antarktise rannikualal kuivas oaasi kliimas merega ühendust enam ei ole, auramine tunduvalt ületab sademeid ja vähehaaval vesi aurab ära, sooleb sisse ja sellise mehhanismiga on siis paljud järved üha soolasemaks muutunud ja mulle meenub, et üks järvel üks järve baasis, kus mu baarium aastast olin ja natuke ringi käisin, siis oli kogu vesi korranud ja seal järve süvendis oli kaugelt vaadates lumi on seal, aga ei, läksin ligemale, see oli kaetud valge soolaga, sealt vesi oli sealt lahkunud. Ja muidugi kui juhtub, et ei tule piisavalt piisavalt vett juurde ja aurab ikka endistviisi või paremini, siis siis ongi tagajärg käes, et et sool põhjas ja vesi läinud. No ega need Antarktise järved vist väga suured ei ole, nad on ikka sellised meie mõistes ütleme Võrtsjärvest kindlasti. Väiksemad, ja noh jah, ma ei tea ühtegi küll, et mis oleks nüüd pindala poolest Võrtsjärvest suurem kohe juurde öelda, et üks järv, mida mul õnnestus uurida 25 aasta eest selle nimi, unter, see siis tema pindala, ma õieti mäletan vist kas üks 12 ruutkilomeetrit. Aga vett oli seal sama palju kui Võrtsjärves, sest ta sügavus oli 169 meetrit. Ja siis siis ja üks kõige suurem Antarktika järv, mis on teada või sügavam, on, on radoki järv ida Antarktise ja tema sügavus on 362 meetrit. Nii et päris päris võimsad veekogusid, siis on seal olemas. Ja pangeri Oasis on ALSi järv ka 14 ruutkilomeetrit suur ja sügav, teine. Et jah, eks need soolaevad kipuvad väiksemad olema, aga need, millest ma nüüd just rääkisin, on selgelt mageveejärved ja üsna lahja veega. Ja veevarud on seal märkimisväärsed, võiks öelda nii. Aga ka jää all pidi mõningaid järvi olema avastatud. Ja need neid avastati, ütleme siis, ütleme rohkem 10 aastat tagasi oli juba üsna kindel, et on kostoki jaama ümbruses ja alljärv, mida nimetatakse Bostoki järveks ja tema suuruseks hinnatakse juba 200 meetrit pikkust ja laiust üks 50 kilomeetrit ja siis sügavusel võivad olla isegi oma 1000 meetrit. Nii et see on siis umbes 3,7 kuni 4,1 kilomeetri paksuse jää all. Ja see on siiani kadunud, tuntumaks saanud ja seda on ka juba mõnevõrra uuritud üsna põhjalikult võimete kohaselt. Aga see järve jääjärve kohal asuva häbistamine on ikka veel pooleli. Pole siiamaani tehtud, aga, aga nüüd on ka leitud päris palju järvi mujal Antarktika jääkilbi all. Neid on päris päris mitmeid ja enamgi veel. Niisugune hüdrograafiline jõgedevõrk tuleb väljatav vajal, jõed, järved, niisugune graafiline süsteem on avastatud. Et need järved on ka muidugi väga huvitavad need jõed ja tõepoolest No kui sina mõne sellise jääaluse järve või jõeni on, on jõutud on seal avastatud siis ka näiteks väikesi baktereid selliseid Extremofiile nagu neid ikka igalt poolt. Leiab vot see asi on veel, mis tahab tegemist, et Kavostoki järve kohal lasuvad. Mu meelest kas viitekümmend meetrit jääd ei ole veel läbistatud, sest rahvusvaheline teadusüldsus, kes sellega koos tegeleb, jaama kohal on vene jaam või selle järve kohal on venejaam ja nad on puurinud seda varem läbi ja siis noh, peaaegu läbi. Ja seda jääd uurinud siis nüüd ikkagi äärmise ettevaatusega suhtutakse sellesse, et et kuidas seda järve uurida, nii et sinna võõraid mikroobe sisse v midagi võõraid aineid võiks sisse ja see on osutunud hästi keeruliseks ülesandeks. Ja seda siis seda püütakse lahendada küll võib öelda, et Vene ekspeditsioon ilmutab siin teatavat kärsitust ja tahaks, tahaks läbi puurida ja arvab, et on leidnud meetodi, et, et seda niiviisi teha sündsal viisil, aga aga noh, peab ütlema, et kõik kõik Antarktika-uurijad ja see järvede uurijate kogukond seda seda veendumust ei jaganud. Aga, aga noh ei saa ka nüüd takistada seda tegevust, kui kuusk on Antarktika lepingu süsteem, nii võimas ei oleta igale riigile ette, kirjutab, mis tõusta võib, kui, kui teatud protseduurid on läbitud Antarktika lepingu süsteemis. Nii et tõenäoliselt on oodata lähemal ajal, et seeläbi puuritakse. Ja mis tursin, aga mingisugune sümbol, nii nagu sinna põhjanaba juurde vee alla, vot ei tea, mis seal plaanis on, osaliselt võib nendest muidugi arusaadav, sest olen puurinud seda auku seal minu meelest paarkümmend aastat. Ja ega see päris paigal ka ei ole, kui nad häälikukoht ja see võib liikuda ja on oht, et see puurauk lihtsalt lihtsalt kaob ära, suletakse nii loodusjõudude mõjul ja selles mõttes võib korealastest aru saada, et nende võimuseleks tühja. Kuigi on ka selliseid plaane, et mõnda teist väiksemat jääalust tarbija närve uurida. Just täna ma vaatasin Briti Antarktika teenistuse koduleheküljelt, et nad on võtnud nõuks ühte, tunduvalt väiksemat, nii kolme kilomeetri paksuse jää all asuva Delsforti järve Antarktika lääneosas uurida ja plaanid seatud ka, et need nii viie aasta jooksul sinna sinna jõuda. Et muidugi on väga-väga huvitav oodata sealt, sest et see keskkond on tõepoolest eriline, seal on väga kõrge rõhk peal lasub kolmneli kilomeetrit ja et see on siis üle üle 300 atmosfääri, on seal rõhku, mis ka tingib selle, et kuigi veetemperatuur on miinus kolm kraadi, siis ometigi ei külmu vesi Joneedatavalt mage, seal vees peaks olema väga palju hapnikku. Nii palju, et ta tavalist tuntavat elu võiks juba oma küllusega mürgitada. Ja need bakterid, kes seal elavad, on, on olnud isoleeritud no vähemalt pool miljonit aastat must maakeskkonnast. Et väga palju erilist on oodata ja siis järve järvedes on ka mõistage põhjasetted. Ja sinna võib-olla salvestunud tunduvalt pikema kui poole miljoni aastane keskkonnaajalugu võib-olla isegi võib-olla isegi paarkümmend miljonit aastat, olenevalt kui vana see järgnenud siis kokkuvõttes on. Et need nii-öelda ülesanded selle järve uurimisel, need on väga-väga sellised nagu olulised. Ja no nende jääaluste järvede võimalikku elustikku me veel ei tea, aga aga kes elavad neis ta pinnajärvedes? Jah, nendes järvedes, mis nüüd Antarktika rannikualadele või ka siis mägedes, mis elanikust väga kaugele, siis ega see elu nüüd väga rikas ei ole. Niisugune tavaline ökosüsteemi osa, nagu see kasvuplanktoni kooslus järvedes enamasti väga-väga nõrgalt arenenud. Et neid on hästi vähe, niisugust näitajad klorofülli, kui seda mõõta, siis saadaks enamasti väiksed numbrid, küll aga on siis järvede põhjas tunduvalt rohkem vetikad ja mõnes kohas on see vetika nii-öelda vaip. Ta võib-olla paar meetrit paks, ta vähemalt pealt kasvab all, pikkamööda kõduneb ja seal on siis sinivetikaid, seal on rohevetikaid, ränivetikaid ja siis nende vetikastruktuuride vahel, siis liiguvad ringiga väiksemad loomakesed nagu Loimurid ja, ja vähilaadsed ja aga keegi neist pole suurem kui üks millimeeter, ütleme nii pisikesed ja ja, ja siis zooplanktonit, kes need veesambas elaksid, seda on väga vähe. Või nad siis hoiavad ka rohkem minna põhja, läheb nädala, kus on vesi soojem ja tingimused stabiilsemad. Niiet kalunes järvedes ei ole, aga noh, eks ka nende järvede keskkonnad on siiski väga erineva, ma ütlesin juba, et mõni võib-olla miinus 40 kraadi vee temperatuuriga talves, aga, aga on ka järvi, mis siis ikkagi soojenevad päris hästi ja sealsamas kuivades orgudes randa järv mille vee temperatuur põhja lähedal püsivalt on 25 kraadi või siis sealsamas sirmahhari Oasis, kus ma olen ka mõnel korral tegutsenud, seal oli üks madaljärg, mis läks nii soojale jaanuari päeval pluss 17 kraadi peale. Kui seal olini ligi meetri sügavust, siis mõistagi leidus entusiaste, kes ennast seal siis varastasid neid, neid leidus seal. Ja, ja muidugi kui on veetemperatuur nii kõrge, siis, siis muidugi on ka elustik natuke paremas olukorras ja kasutab ära kõik võimalused, mis seal on, kasutab ära kõik toitainete lämmastikuühendeid, mida üldiselt ei ole palju ja et siis enam ei ei limiteeriv soojus ja siis peab vaatama, et seda valgust liiga palju olest Antarktika järved on ka tihti väga läbipaistvad ja ja siin kohe meenub unterse järv kuninganna moodi maale, mida me käisime uurimas 23.-st novembris. Huvitav soundtrack. Ta oli erakordselt läbipaistva veega, mõõtsin selle vee läbipaistvust küll, mitte tavapärase valgeseki kettaga, mis härra uuringutes ikka veel tehakse ja mis on päris hea vahend. Aga kui on järvel ikka kolm neli meetrit jääd peale, siis nii suurt auku sina teha, et seda ketast näha. Võimalik, ja siis ma mõõtsin valguse nõrgenemist vees ja teatud tingimustel saab sellele nõrgenemise seada vastavusse sissegi ketta läbipaistvuse, mis on tavapärane järve vee läbipaistvuse hinnang ja, ja siis oligi nii, et noh, arvutuslikult 77 meetrit oli unterseevee läbipaistvus, mida tegelikult ei ole kuskil makrajärvedes mõõdetud, on mõõdetud Antarktise rannikul vedelimeres ranna lähedal ja seal mõrtivist seitsme, üheksa meetrit, kui ma õieti mäletan. Aga seal oli ka olukord selline, et see oli siis peamised sulaveed, mis olid siis ja servalt kogunenud sinna ja tegelikult magevesi. Et maailmameres niisugust läbipaistvat mõrd pole, ta tundub fantastiline peale mõelda, siis kõik tingimused selleks, et seal läbi ostjal oleks, olid seal täidetud. Esiteks see järv on sajandeid olnud jääkate all, ta ei ole avatud selle kestel siis järv on mägede keskel, sellises kausis orvandis ja põhja poolt moodustab järve üle ühe kalda liustik, mis sisse voolab. Ja tegelikult see liustik, mille serv siis järves laeval sulab, ongi põhiline veeallikas järvele. Ja vedelad sissevool on seal äärmiselt vähe. Nii et kujutame ette, et see, see liustikus olev, ütleme, liiv, tolm, mis seal kõik on alati olistlikkusena see tegelikult seal nagu ma ütleksin, suures või, või taevalikus rahus, sina järve põhja settib ja mingisugused tuuled ega hoovused ei pääseda segama. Ja muidugi seda fütoplanktonit äärmiselt vähe siis selles järves. Nii et et selles mõttes oli see üsna arusaadav, et niisugused suurepärased tingimused läbi vastuse jaoks seal järves olid, et seda järmanga hiljem uuritud ja väga huvitavaid tulemusi saadud muudel aladel. Antarktika järved on loomulikult väga erilised siis maailma mastaabis. Millist teaduslikku kasu nende uurimisest saab? Järv on niisugune, mina käsitlen seda ökosüsteemina ja, ja ökosüsteemi ei saa ta midagi Sõrve, vaid järve vaadeldakse ikka koos valgalaga see segagraafiline piirkond, kus Järvamaa v saab mardika puhul siis lumi, mis sulab, et tuleb järva või läheb kuhugi mujale. See valgalal. Ja muidugi siis Need, ütleme nii, et järve ökosüsteem Antarktikas üsna lihtne kalu seal ei ole ja zooplanktonit on hästi vähe beta planktonit on aga Cave ja siis need seal oma suurt tähtsust mikroob elu mikroobid toimetavad seal päris palju. Ja ses mõttes, kui seal toimuvad Valga Lasva järves muutused, siis, siis need on nagu kergemini avastatavad. Ja ka see kliimamuutus, mis Antarktikas võiks toimuda ja ühes Antarktika osas Antarktika poolsaare ümbruses, ta ongi kõvasti toimunud ja võiks tuua näiteks signi saarejärved, mida on uuritud ka mitukümmend aastat ja leitud, et et selles piirkonnas on ju tegelikult viimase 50 60 aastaga aasta keskmine õhutemperatuur kasvanud kolm kraadi, mis on maailma mastaabis ikka väga-väga kõva sõna ja midagi võrreldavat leidunud Siberist jalaskast niisugust temperatuuri tõusu, et see on toonud kaasa siis ka tegelikult jää ja lumekiirema sulamise valgaladel toitainete suurema sissevoolu. Maapind valgalal on, palju on tulnud ja need Sulawee teostavad maapinnast välja rohkem fosforit, lämmastikuühendeid, toitaineid ja järv saab neid juurde. Nii nagu põllul tekivad siis paremad eeldused suurema saagi kasvatamiseks niga järves. Fütoplankton hakkab rohkem arenema ja ongi pannud tähele, et nüüd ta planktoni hulk on suurenenud, vähemalt kolm. Ja, ja siis on ka jäävaba periood järves järves kasvanud kuu aja võrra, kui ta enne oli, ütleme 60 päeva, siis võib-olla 100 päeva. Aga mis tähendab see jääva periood, et päikesekiirgus, mis järve langeb, kui jääd ei ole, siis siis selle peegeldumis võim on väga väike, suurem osa päikesekiirgusest siis tugibet ja neeldubki seal soojendab järve. Järved on umbes kraad soojemad kui enne. Nii et ökosüsteem on põhjalikult ümber korraldanud ja seal teisigi näiteid tuua. On üks, teine jäärad sealsamas, kus on valgalal, enne oli palju lund, aga nüüd on kliima soojenemisega lumi ära kadunud. See on kasutanud ära hülged. Need Antarktika lonthülged, merielevandid, kes tulevad lesimesis, leidsid sobiva paiga lesimeseks ja jama naha vahetamiseks ja, ja kui nad seal on, siis selge see, et nad ennast üht-teist maha jätavad, eriti toitaineid, fosfori lämmastikuühendeid ja see on siis looduslikul moel toonud kaasa selle järve eutrofeerumisest, selleks et, et muutused on suured, jah. No kas selle üle peab ka muretsema kuidagi, et tingimused muutuvad, planktonit ilmub järvedesse rohkem ka suuremad loomad, näiteks hülged leiavad järved endale sobivad olevat võib-olla ka pingviinid ja hakkavad seal või kalad kõigepealt elama ja pingviinid suplemas käima ja kalu taga ajamas. Mis siis sellest kõigest halba on, äkki äkki see ongi hea? Tõenäoliselt ei olegi halba, sest nii kauguse looduslike muutuste nii-öelda mastaabis toimub, aga, aga miks on see Antarktikas nagu kasulik uurida, et me saame teada, kuidas see asi toimub seal nii-öelda peaaegu täielikult ilma inimmõjuta, vähemalt kohaliku inimmõju, seal ei ole see inimmõju, mis on, ilmneb seal maakera üldise tsirkulatsiooni atmosfääri, ookeani tsirkulatsiooni kaudu, aga niisugust kohalikku mõju ei ole, et seal on võimalused siis eraldada seda, seda looduslikku muutumist, sellest, mis on otsese inimmõju puhul ja ega siin siin kuskil põhja poolkeral on raske leida paika, mis oleks, oleks ilma otsese inimmõjuta, mõni üksik on väiksemas väiksemas mõjus kui teine. Et ses mõttes on, on hästi-hästi kasulik neid uurida ja eks ka järvesetted Antarktikas sinna on kirjutatud nende järvede ja veelgi enam siis ka selle keskkonnaajalugu, mis on seal palgal olnud ja saab teada, ega, ega ennustamine on muidugi raske, nagu öeldakse, eriti tulevikku raske ennustada. Aga hoopis lootusetu on proovida seda teha, kui sa ei tea, mis on minevikus juhtunud. Nii et selleks on ka seal Antarktikas väga head võimalused ja paigas, kus ma olen töötanud parda laarsemanni faasis on näiteks uurijad kindlaks teinud, et, et seal kuigi oli viimase 25000 aasta eest, oli meil nagu hea ja maksimum nii meil siin kui ka Antarktikasse. Ometigi see ala oli seal vastu kõigi ootusi jääst vaba oluliselt. Et, et mis seda tingis ja, ja mis sealt siis sellest ajast järgi on jäänud ja kuidas see asi muutuda võiks, on küll äärmiselt huvitav. Rääkimata siis sellest. Ka reaalselt on Antarktika järved väga-väga palju pakuvad, et et kui sa retked seal Antarktikasse, nendel joome lagendikel roomikmasinatel või, või kuidagi teistmoodi. Ja, ja see on kaunis, tüütu ja igav vaatepilt, ikkagi kogu aeg, mitte midagi. Ja kui sa jõuad ühe faasi poole ja seal näed pruunide või kollaste või ka mustade kaljude vahel siniseid järvesilmi, siis siis ikka küll küll ikka läheb rõõmsamaks. Ja teistpidi need järved on, mõnikord pakuvad nihukesi müstilisi tundmusi ka. Mulle meenub, et pangari Oasis viimane kord, kui ma olin seal paarima lasteaiast, siis ei ole. Märtsi hommikul oli selline huvitav asi, tõusen üles ja teen oma toimetusi, joonestan järvele minekuks ja kuulan, et sealt kauge mõne kilomeetri kauguselt neljandiku tagant kostab naisterahva häält. Naisterahvas hüüab. Kas ta hüüab või nutab või, või niiviisi. Niiviisi Alapsel või kutsub, pagan sest aru saab, tekib tunne, et kas enda enda olukord meele õigesti seda tegelikkust peegeldavad ja siis tundub, et ei, see naisterahvas, see on üks leht sammub seal ja ometigi sa oled kindel, et ühtegi nendest olenditest ei saa olla? No vähemalt mõnesaja kilomeetri raadiuses naisi muidugi siis Antarktikas juba liikus ka kuskil kaugemas jaamas olla meil seal angerjafaasis oli tookord 14 meest ja, ja siis sai mõeldud ja analüüsitud ja, ja tulin järeldusele, et niisugune huvitav asi, et kui järvedel tekib juba jää peale sügisel siis ja võib-olla mõni sentimeetrit paks või ka ütleme üheksa, 10. Ja, ja siis on juba nii, et päike läheb juba looja polaarpäeval läbi ja kui hommikul päikust tõuseb, hakkab järvejääd soojendama. Vaat siis järvejää paisub ja liigub, liigub vastu kallast ja mõnel juhul tekitab selliseid hääli, millest ma rääkisin. No võiks ka minna nii-öelda meie Fred Jüssi või tema Sellised jüngrid loodushääli lindistama, no eks, eks analüüsin seda küll ja ma usun, et pingviinid, hääledki on see, need, mis mis väärivad Lin nelistamist eriti hästi, noh, keiserpingviinid üldse paistavad silma väärikusega ja nende koloonias olla siis siis enda ja nende poegade hääled on sellised. Tänases keskööprogrammis oli juttu Arktikas ja Antarktikas. Maakera kahest otsast juttu rääkisid polaaruurijad Timo Palo ja Enn Kaup ning toimetaja Priit Ennet. Saadet toetas haridus- ja teadus.
