Tere, mina olen Tambet Tuisk. Ja täna reisite minuga Sansivari saarel. Ma arvan, et ei ole mõtet kulutada raha teaduslikele uuringutele,  et välja selgitada, mida mõtleb üks keskmine Eesti inimene,  kui möödas on järjekordne lumeta halli taevaga lörtsine päev. Ma arvan, enamus inimesi mõtleb Türkiis sinisest merest. Soojast päikesest ja kuldkollasest liivast. Ma asun praegu Sansibari saarel ja siin saarel on pakkuda  nii kõike seda, mis ma nimetasin, kui ka palju muud  ja huvitavat. Saar asub Inde ookeanis 36 kilomeetri kaugusel Aafrika  rannikust ja on olnud juba ammusest ammusest ajast oluliseks  kaubateede ristumis. Kohaks. Ja siin on segunenud Aafrika, India, Araabia  ja paljud teised kultuurid. Ehk siis see on selline mõnus kogum erinevatest kultuuridest,  erinevatest rahvustest ja erinevatest ellusuhtumistest. Tiina, kuule ma, palun, ma nõuan, ma tahan,  et ma saaksin kõik spiigid teha niimoodi üks jalg veel. Selleks, et Sansi saarele jõuda, on kaks võimalust. Kas praamiga Aafrika rannikul üle mere või  siis maanduda San sibari linna lennuväljal. Meie tuleme lennukiga läbi Istanbuli, väike peatus seal all on. Meil siin mäed ja varsti-varsti jõuame sansi pärit  lendamisega on see asi, et üks tapuha, mis ilm on maa peal,  siis õhku tõustes on alati päike. Ja kui mõni kardab lendamist, siis on alati võimalus ennast  mugavalt sisse seada. Kas vaatad aknast välja, kas vaadata filmi,  lugeda mõnda head raamatut või vaadata pilte sihtkohas,  ehk siis meie sihtkohast? Sansibari saar jääb veidike allapoole ekvaatori aasta  keskmine temperatuur on 25 kraadi. Vürtsi saar Sansipar on maailma tähtsaim nelgitootja. Lisaks nelgile kasvatatakse siin ohtralt pipart,  panilli, gardemoni ja muskaatpähkli. Oluline tööstusharu on kalandus. Huvitaval kombel on just merega seotud paljude siinsete  naiste töökohad. Jambiani küla naised tulevad siia mere äärde tööle hommikul  kell kuus ja lähevad koju alles pärast päikeseloojangut. Kuna vesi on kogu aeg 27 kraadi, siis merevees istumine pole raske. Küll aga on rasked need a karrakarri korvid  ja teokarbid, mida naised vapralt koju tassivad. Jalgpall on see, mis ühendab erinevaid kultuure,  mis ühendab poisse igal maal ja mul on nüüd hea võimalus  mängida siin kohalike poistega poistega jalgpalli. Poes. Lets play. No eks see ole niimoodi, et kui ikka päike on see niidi  ja sa mängid siin küla vahel jalkat, siis ütleme päris  kiiresti lööb selle Selle pulsi ülesse. Oi, meil on väga head. Väga hea väravvaht on. Külades inglise keelt ei räägita. Ali oli vist ainuke meester, sest rahvas Jampiani külas,  kes linnas koolis käinud. Saarel räägitakse suahiili keelt. See kuulub vandu keelte idarühma. Sohiili on ametlikult tansaania riigikeeleks. Seda keelt kõneleb emakeelena umbes kolm miljonit inimest. Igapäevase kõnekeelena kasutab sohiili keelt umbes 20  miljonit inimest. 19. sajandini kasutati Araabia tähestiku tänapäeval ladina tähestikku. Maailmal on vaja muinasjutte ja ikka ilusaid õnneliku lõpuga  siin saarel muinasjutu sarnaseid naiste elulugusid On väga harva. Meil siin nagu midagi erilist ei juhtugi  ja romaani kangelannasid neist ei saa. Kui meie andsime naistele filmimise eest raha,  tuli neile särav naeratus näkku. Küsimusele, kas sa oled õnnelik, vastas oma õmmeldud sinises  kleidis nasja ja ma olen õnnelik. Euroopa mõtleb Aafrika peale ja seda sõna otseses mõttes  vajadus abistada ja heategusid teha on meis ikka veel olemas. Kohtasime Norra filmimeest, kes on loonud fondi. Unista suurelt. Selle fondi raames on juba mitmed sandiparim küla naised  saanud koolitusi ja seega parema järje peale. See on siis see, mis on sellest Pooleks aastaks kivide alla pandud. Sellest kookuspalmi. Kookuspalmist järgi jäänud, kui ta on nagu vettinud,  siis pekstakse koor ümbert ära, mis on pehme  ja saadakse kätte, selline selline materjal. Ja sellest tehakse siis köis. Mööda neid kuldseid liivasid jalutades. On tuju hea, väga mõnus on olla, lained laksuvad siia randa  ja teine pool meist võiks küsida, et kõik on  nii ilus ja nii tore. Aga kas siin mingeid ohtusid ka on? Siis põhioht, millest räägitakse malaaria,  tegelikult siin San siberi saare peal Malaariat ei ole  ainuke oht, mis saab olla, kui siit hüpata kohe vette,  siia ilusasse merre, on see, et võib astuda mõne merisiili  peale või neist aukude, st tulevad välja krabikesed. Ja siis need krabikesed lihtsalt naksavad sul varbast kinni. Muid ohte tegelikult ei ole, on putukaid,  aga need ei tee, liiga, on madusid, aga nende otsa  tõenäoliselt siin ei satuta, nii et igavesti mõnus saan. Kohtasime siin nii valgeid kui mustanahalisi inimesi. Kui Linnar teeb seda saadet, ütleks ta kohe neegri,  nagu meie emadki on rääkinud. Ühesõnaga, need mustad ja valged on omavahel siin kuidagi  väga kokku sulanud. Näiteks Belgia mehel Charles Bauer oli esimene naine,  valge, teine on must ja ta on sellega väga rahul. Vahet. Ja siin see oht ongi, millest sai räägitud merisiil,  neid on erinevate suurustega loomulikult see on tillukene,  väike, ta elab oma elu siin mu peo peo peal,  valge mehe käe peal püüab aru saada, kus ta on,  aga eks ole ikka seesama asi, need okkad lähevad hästi  pikaks ja teravaks ja mida suuremad nad on,  eks ole, võivad ka selliste okastega merisiilid olla  ja siis nendele peale astumine meres on üks ohtlikumaid asju,  mida siin Sansibaril millega võib siin sasipa kokku puutuda  ja siis neid ohte teades, eks ole. Näed, tal on praegu okkad on, ei ole teravad,  hetkel ei saa veel aru, aga nüüd paneme ta vette tagasi,  siis ta saab oma elu edasi elada. Me oleme nüüd siin väga mõnusalt Mereandide laua taga hommikul oli mõõn, siis korjati kõik  mereannid ära ja tehti meile valmis, nad on siin,  ega nad väga ei erine, kui sa kuskil käid sellistes maades,  kus mereande pakutakse, siis ikkagi siin samamoodi krabi,  hiid, krevetid, tuunakala tükikene, aga mis on oluline,  et siin on riis, aga see Sansibari riista erineb selle poolest, et muidugi,  eks ole, nagu räägitud, San Sibar on. Väga paljude erinevate vürtside maa ja see riis pidavat  olema vürtsikas. Ma kasutan võimalust, me tegelikult ootame seda,  et meile toodaks taldrikud. Siin maal on palju väga toredaid asju ja väga paljud asjad  võtavad aega praegu toit toodi ilusti lauale,  see on soe, aga me ootame nüüd taldrikuid,  aga ma proovin selle riisi ära. Kas ta ikkagi siis on nii vürtsikas? Nagu lubatud? Noh ja võib öelda Et on Võtab natukene aega, nagu ma ütlesin, paljud asjad võtavad  siin maal aega. Järelmaitse on juba vürtsikas küll. Aga loodame, et need taldrikud jõuavad. See on küll väga hea. See on tõesti hea ja see on ka vürtsikas. Tundub, et siin vürtsidest ei saa üle ega ümber iseenesest  on väga hea, hoiab kõhu korras. Reisides on alati asjad, mida nii-öelda tuleb teha,  ehk siis Must pe üheks must be asjaks paljude asjade hulgas  siin saare peal on restoran, mis asub kalju peal,  selle nimi on Tero ja sinna jalgsi ei saa. Saab ujudes, aga vesi on siin kalda lähedal päris must. No tõenäoliselt kui mõõnaperiood siis see kalju on päris kõrgel,  siis tuleb kõrgele ronida, ehk siis kõige parem on minna  paadiga ja see paat seal praegu meid ootab  ja sinna peale me nüüd kõik koos lähme, lets go. Siin on klassikaline asi, tuleb olla paadininas,  et siis kõik saaksid peale. Muidu on. Paat kaugel kinni ja. Noh, kui mõelda mõiste peale Viljandi paadimees,  siis siin on San Siberi paadimees. Roki paadimees on kaks, üks ees, teine taga. Huvitav, et kui see laine on nagu kõrgem,  et kuidas nad siis sellega hakkama saavad,  aga tõenäoliselt siin vist siin vist see laine  nii kõrgeks ei lähegi. Igatahes kuiva jalaga me siia saime, loodame,  et ka kuiva jalaga saame tagasi. Paljude julgete ettevõtmiste taga on Sansiparil välismaalased. The rokk, restorani tee ja teostus on itaallastel. Üks omanikest on viie lapse isa, 52 aastane Andrea Runeti. Ta tuli siia saarele 15 aastat tagasi ja armus paika  esimesest silmapilgust. Nii. Ja siit tulevad mereannid. Ja selle nimi on The rock pesial. Ja. Nii ja. Mereandide Carpatšo ga on meie ootused nii kõrgele kruvitud juba,  et see mereandide spesal Ma olen kindel, et see ületab neid ootusi,  aga see näeb juba väga hea välja ja need on korjatud  siitsamast merest ja ikka seesama lugu, et kui sa oled mere ääres,  proovi meretoitu, võtame siit otsast kinni. Assa poiss, vaata, kui pikk on. Nii ja lööme kohe. No ja kahtli sisse. Tiina, ma ei pea üldse valetama. See tõesti hea ja mahlakas. Proovi, võta ka, oi oi, oi, oi. See on kuum veel. Tead. Tead nüüd nüüd suu kinni, jutu mõttes  ja hakkame lihtsalt kohe sööma, sest see on tõesti,  see on soe. See on mahlakas. See on tõesti hea. Sansibari saarel armastatakse tarabi muusikastiili,  see on segu Araabia, Aafrika ja India muusikast. Sellist muusikat hakati tegema sultanite paleedes kuskil  üheksateistkümnend sajandi algul. Sultan said homoulpin, Muhamed lubas asutada aastal 1900  esimese Tarabi klubi ja need on populaarsed. Siiani väidetakse, et kõike saab õppida. Meil on Tallinnas idamaade kultuuriselts  ja seal on ka Aafrika tantsu õpituba. Mõningane meisterlikkus on kindlasti omandatav. Me teostest loeme, et Aafrika tantsule on iseloomulikud  suured puusa ja keskkoha pöörded. Need vajavad tugevat füüsilist vastupidavust. Head harjutamist ja kohtume Sansibaril ka järgmisel.
