Külma ja pimedust trotsides üksinda talvises metsas. Ma ütlen ausalt, hirm on nahas. Aga see tunne praegu kaalub selle üle. Kuidas lõppes kohtumine Aafrika elevantidega? Tühi kõht. Teeb ka metslooma julgeks. Eelmises saates õppisin ekspertidelt, kuidas talvisesse  metsa ära eksides öö üle elada. Milline peaks olema soe varjualune, nii päris hea. Õige tule hakatis. Ja lähebki ja hädavajalikud abivahendid. Täna olen metsas üksinda. Niimoodi, nüüd olengi metsas täiesti üksipäini osooni,  võttegrupi ja koolitajad jätsin maha. Näete, minu selja taga ei ole kuskil mitte kedagi. Tegemist on mu lapsepõlvemetsaga, aga see on tundmatuseni muutunud. Ma ei tunne enam ära. Kuhu ma peaksin minema ja tundub, et täna öösel metsast ma  välja ei lähe. Ja ma proovin selle ära, kuidas on ilma korraliku  magamisvarustuseta talvises pimedas metsas ööbida? Täna on õhk äärmiselt niiske ja pimedaks minemiseni on  kuskil kaks tundi nii et ma pean hakkama väga kiiresti tegutsema,  et leida endale varjualune. Ja lõkkematerjal selles niiskes metsas Hakkame otsima. Koolitajad rääkisid, et kuuse noorendikes peaks olema Öösel soojem, siis ma olengi valinud sellise kuuse,  võsa siia endale potentsiaalseks ööbimiskohaks. Nüüd tuleb see puhastada ja tekitada korralik alus. Ja siis juba oodata ööd. Hakkas tegema. No vaadake, mida mets kingib ühele hädasolijale. Paid on metsas olemas, tuleb nüüd ainult üles leida. Peab tunnistama, et see Eesti talv on ikka üks naljakas asi. Tänapäeval. Detsembri viimastel päevadel leidsin metsa alt kukeseene. Vaadake kui ilus Kollane. Seen. Muidu matkaline võib seda siin pidada riisuks  mida kellelgi vaja pole, siis see. Pehkinud oksahunnik on mulle hea madratsi alus. See traat osutus väga kasulikuks. Minu tugipost on minutiga püsti ja kindlalt püsib nüüd siia  peale toikad kuuseoksad ja ongi valmis. Vahepeal juhtus selline kurb naljakas lugu,  et suure tuhinaga metsast oksi otsides Kaotasin ma peaaegu ära tee onnini tagasi. Et praegu ma jooksen võidu ajaga, sest kohe-kohe läheb  metsas pimedaks aina ämaramaks kogu aeg iga minutiga. Ja kui ma oleks nüüd oma varjupaiga ja varustuse ära kaotanud,  mis ma siis oleks teinud nad selliste asjade peale kohe ei tule. Aga onn on? Oma kuju võttev. Mul on tunne, et. Onn hakkab looma. Ei võtnud poolt päevagi. Ma arvan, et päris ilus, aga kõige olulisem on see,  kas ta sooja ka peab. Kasetoht on hea kuiv. Võtsin kodust kaasa. Metsas seda ei ole. Teeme noaga natukene. Sellist väikest puru. Õnneks on mul kaasas ka välgu mihkel. Niikaua kui see toimib, on väga hästi. Aga kui ei toimi, tuleks tulerauaga tule süütamine ära õppida. Seda on praegu juba näha, et tänase õhtu  ja öö suurim mure on lõke. Praegu ma tegelen siis sellega, et hoida seda lõket elus nii,  et otsin pealambiga mööda pimedat metsa kuivanud kuuseoksi. Sest need tundub, on praegu ainus asi, mis korralikult põleb. Minu need palgid väga ei taha tuld võtta,  ma ei kujuta ette, mis öösel saab aga et praegu endal sooja  sees hoida, ega mul muud teha polegi. Niimoodi see akuste korjamine pimedas käib,  ausalt öeldes ma ütlen, ma ei tunne seda metsa enam ära. Nii vahepeal saab lõkke tegemist siis väikese pausiga sisse  viia sest mul on veel sooja jooki. Tee on termoses täiesti soe, nii et see kulub marjaks ära. Nüüd, kus minu toit lõkkel podiseb, on õige aeg vahetada ära riided. Sellepärast, et need siin on natuke niisked,  õnneks. Täiesti kuivad, mõnusad. Villased püksid. Ja pluus ja sokid, kui need saan jalga supp juurde  siis nutsin kahte. Tuleb metsas. Paljaks ennast võtta. Nüüd saab valmis minu õhtune roog. Mis on siis tehtud? Lõkke peal. Tassi sees? Nuudliroast ja supist. Ma arvan, et see on. Vägagi maitsev. Natuke on. Lõket ennast sisse, aga pole hullu. Puhas loodus, hakkame sööma. Peaks ütlema, et ma hetkel küll mingist Telgist või magamiskotist puudust ei tunne. Ilm on rahulik, vihma otseselt lagi pähe ei 100. Ja see kuuse lõhn minu varjualuse juures on lihtsalt väga mõnus. Lõkke annab ka hetkel sooja. Tahta aga vaatame, mis, Vahepeal on hakanud vihma sadama. Ja ma tulin siia varju alla. Panin endale telkmantliga peale. Kell on kuskil pool 10, praegu. Ei ole paha, lõke on endiselt üleval. Ilmselt vahepeal tuleb teda jälle sättida. Praegu on soe. Söön siin šokolaadi ja. Sain vahepeal jälle tule põlema, kogu aeg peab tuld elus hoidma,  sest tuli on praegu elu. Nii et ilmselt magada. Täna öösel ei saa, vaid ikka mööda metsi,  otsin kuivi oksi ja hoian tuld elus. Siis saan ka sooja. Kell on pool kaks öösel. Ma üritan siin veidi tukastada või õigemini lihtsalt uneleda,  sest päris magama ei tohi jääda. Märkasin, et minu kõrval sajab juba lund,  nii et maa on täiesti valge. Mina olen siia sättinud, on jälle selle kile maha,  soojust välja ei läheks. Tõmban ennast kerra ja praegu veel külm ei ole hakanud. Hoolega jälgin tuld. Aga palju on veel minna. Öö on veel pikk. Tere hommikust. Kell on pool üheksa ja talvine üleelamine on tehtud. Ma olen elus, järelikult on üle elatud. Mis ma siis 17 tundi tegin, kottpimedas,  loomulikult hoidsin lõket üleval. Lõke on siiamaani. Üleval paraku onni enam ei ole, sellepärast et viimased kaks  tundi kütsin ka oma varjualustest. Väsimus oli nii suur, et oli ohtlik juba käia metsas mööda. Puuääri ringi oks võib silma tulla ja nii edasi. Mida ma siis sellest talvel ööbimisest ilma varustuseta õppisin? Seda, et, et metsas ei tasu hirmu tunda,  metsa ei tasu karta. Mets pakub kaitset ja tuge siis, kui sa seda kõige rohkem vajad. Mina nüüd kuuseokka teed. Mis maitseb nagu kuuseokkad ja siis lähen koju magama. Teie, minge ikka metsa. See väljaheide tundub väga värske ja nad ei saa väga kaugel olla. Sellepärast et putukad on küll juba jaol. Kui me natukene edasi liigume, äkki meil õnnestub neid näha? Mitmelasulise püssiga retkejuht on sellel teekonnal kohustuslik,  sest meie tee võib ristuda relvastatud salaküttidega. Teisalt on loomad ettearvamatud. Olen loode kaanase vannis, et leida ja näha oma silmaga  maismaa suurimat imetajat. Hommikupoolik loodetud esmakohtumist ei too. See on Mole rahvusBarkanas suuruselt peaaegu kaks Saaremaa. Siinsel Aafrika elevandi populatsioonil on viimastel  aastatel läinud hästi. Emased loomad on olnud viljakad ja praegu elab siin üle 400  elevandi ja proovime mõned elevandid üles leida. Lõunapausi ajal võime lõpuks ometi silmata esimest elevandikarja. Loomad kustutavad orus veesilma ääres janu. Paraku on nad meist väga kaugel. Moole rahvuspargi elab Ghana suurim elevandipopulatsioon  1958. aastal. Algselt loomaliikide kaitseks asutatud Moole on praegu riigi  suurim rahvuspark. Siin elab üle 90 imetaja liigi üle 340 linnuliigi 33 liiki  roomajaid enam kui üheksa liiki kahepaikseid  ning kasvab üle 740 taimeliigi. Elevandid ei saa väga kaugel olla, sellepärast siin on terve  jada nende väljaheiteid. Ilmselt ei ole kuigi kaugel praegu. Paarsada 300 meetrit ja me oleme elevantide juures. Lõpuks leiamegi kauaotsitud loomad üles kokku 11 isendit. Aukartus Aafrika ja terve maailma suurima maismaa looma ees  võtab sõna. See on esmakordselt osooni ajaloos. Minu selja taga on seitse tonni kaaluv selle karja juhtelevant. Ma ütlen ausalt, hirm on nahas. Aga see tunne praegu kaalub selle üle. Kõlab ohtu kuulutav kriiskav elevandi hääl. Midagi loomadele ei meeldi. Sellises roheluses nad elavadki ja nad toituvad nende puude,  nende taimede lehtedest. Elevantide toiduks. Kui on erinevad taimed juurtest, lehtedeni,  täiskasvanud elevant võib päevas süüa 90 kuni 270 kilogrammi toitu. Joogiks kulub kuni 190 liitrit ehk parajalt suur vannitäis vett. Paljudes maailma rahvusparkides on tõsine mure,  inimesed meelitavad metsloomi oma toiduga. Selles osas pole mingi erand ka moole. Rahvuspark Ghanas. Kui enamik paaviane ja tüügassigu elavad rahvuspargi looduskeskkonnas,  siis osa nende liigikaaslasi seavad sammud rahvuspargi  külastuskeskusesse ja inimasulasse. Mis neid siia meelitab? Vastus ei lase ennast kaua oodata. Kõik, mis jääb inimestest ripakile, köidab loomade tähelepanu. Kuigi rahvuspark on mõeldud selle jaoks,  et loomi kaitsta, siis osad tegelased selle pargi  territooriumil on kujunenud inimestele lausa tüütuseks. Loomad on enamasti siiski tähelepanelikumad  ja osavamad, kui me arvata oskame. Ka eeskujulikult ära visatud jäätmed leiavad peagi Uue ajutise omaniku Kui ma viskan nüüd selle pudeli siia prügikasti  siis ma võin olla enam kui kindel, et mõne aja pärast on  siin ahvid, kes sorteerivad hoolikalt selle prügikasti sisu  siia maha ja siis ilmuvad ka tüügas sead,  kes vaatavad, kas seal on veel midagi söödavat. Oh seda õnne lõpuks leidubki pudel, mille põhjas on alles  hea Mitu lonksu jooki? Tasub minna veidi eemale, et teised janused ei saaks leiust  kohe haisu ninna. Kogemata niriseb kogu märjuke maha aga see-eest ei saanud  sellest lonksugi ka konkurendid, kes vaatasid kogu sündmust  nõutult pealt. Inimeste poolt ära visatud toit ja eriti just pakendid  põhjustavad loomadele tõsiseid tervisehädasid. Nendele muredele pole rahvuspargi seni toimivat lahendust.
