Tere, lapsed. Meil on täna külas Tanel fotomuuseumist ja et täpsemalt aru saada,  kus linnas asub see fotomuuseum, siis Tanel sõna on sinul. Fotomuuseum asub siis Tallinna raekoja taga  ja vanas raevanglas. See on raekoja platsil, ma saan aru, seal on  siis kohutavas koguses igasuguseid fotosid  ja igasugusest ajast nagu hästi vanast ajast ka. Väga õige tegelikult noh, fotograafia saabki ainult olla  kuni aastani 1839 üks kaheksa kolm üheksa,  et see on väga vana aastanumber ja, ja, ja  siis nimelt leiutati fotograafia ja meil on väga vanu pilte  ja meil on uusi pilte ja pilte on tõesti palju  ja mitte ainult pilte, vaid ka kõike fotograafiaga seotud. Tegelikult väga-väga vanas majas on siis tegelikult muuseum fotograafiast,  mis ei ole sugugi väga väga vana. Täpselt nii. Aga kui me hakkame nüüd päris, kas sul on  ka mingi selline fotoaparaat, et kui tehti nagu seda pilti  see üks, kaheksa, mis sa ütlesid kolm-üheksa? Mul nüüd nii vana kaamerat täna kaasas ei ole,  aga mul on peaaegu sama vana kaamera. See on siis plaatkaamera, tõusen püsti, näitan plaatkaamera,  plaatkaamera on siis kaamera. See nimelt on täpsemalt isegi reisikaamera  ja reisikaamera koosneb siis statiivist objektiivist objektiiv. On see, mis siin ees on, objektiiv on tegelikult  ka tänapäeva kõigil telefonidel nutitelefonide objektiivse  pildistavad keskel on lõõts. Ja taga on siis kasseti laadimise jaks kasseti koht  või siis ka mattklaas ja pilti tehti siis musta lina alt. Fotograaf läks musta lina alla. Aga miks see lõõtsa on, see ei ole ju kordi,  on? No see on lõõts on nimelt selle jaoks oluline,  et lõõts on tegelikult pime ruum. See pimendab ära nii-öelda objektiivi vahelise  ja siis selle negatiivi vahelise ala negatiivne on see,  mille peale siis pilt pärast tuleb. Ja lõõts on selle jaoks, et seda vahemaad teha kas kitsamaks  või laiemaks, see on fokusseerimise jaoks. Ja võin ka näidata, mida, milline siis tulemus sellest  kaamerast tuli, kui nüüd päevapiltnik hakkas pilti tegema  selleks on siis? Ei olnud sugugi mitte filmilint vaid. Klaas klaas, klaas, näete ja see nüüd ära ilmutatud,  siin me näeme ühte pulmapilti grupifoto. Mis on siis fotograafi poolt üles võetud  ja tõepoolest tegu ei ole siis mälukaardiga,  nagu me tänapäeval harjunud oleme, või siis kinofilmiga parts. Tundub ju ka väga hele, eks ole, aga tegelikult on huvitav see,  et negatiiv tähendab ki seda, et kõik, mis on valge,  on negatiivne peal must ja kõik, mis on must,  on valge. Et kui me näeme siin musta musta kleidiga pruut,  siis tegelikult on pruudil hoopiski valge kleit,  loomulikult. Aga see ei ole lihtsalt klaas, seal peab olema  ka mingisugune aine, mis, mis selle pildi välja tõi negatiivse. Et see on siis klaasi peale, on kallatud emulsioon  ja emulsioon sisaldab hõbedat. Lennart, sa ei teadnud seda, et emulsioon Tanel Lennart. Lennart armastab õudselt fotograafia. Ja noh, kui me tänapäeval oleme harjunud,  eks ole arvutis või telefonis kohe ära töötlema pildid  siis vanasti läksid fotograafid pimikusse  ja pimikus olid siis igasugused kemikaalid  ja vannid ja punane valgus põles seal. Et, et selles mõttes see oli selline väga müstiline koht. Aga Tanel, ole hea, räägi Timmule. Miks peab minema just pimedasse ja punase valguse saatel  neid asju toimetada? Ta sundis mind ükskord pimedas sinna punasesse pimedasse  ruumi siin stuudios tegema ka pilte. Ja sundis ma, ma keeldusin. Ma ei taha minna, miks sa sunnib mind pimedasse,  ma kardan, kolm, räägib. Ma räägin, tegelikult on see, et fotoplaadid  või need klaasplaadid. On siis tol ajal olid siis Nii-öelda selline sõna nagu ortogromaatiline  ja see ortogromaatiline tähendas siis seda,  et et ainukene valgus, mida negatiiv ei karda,  on punane ja see andis siis fotograafile võimaluse täiesti  nähtavas valguses küll punases valguses,  aga, aga punases valguses nii-öelda pilt valmis teha. Tänapäeva filmid kõik, kes veel mustvalgele filmile  pildistavad või värvilised näiteks, nagu see on,  on pankramaatilised ja see tähendab seda,  et film on tundlik absoluutselt kõigile värvidele  ehk siis ainuke võimalus ilmutada on täiesti kott pimedas. Kuule, aga miks need inimesed nagu nii kanged on nendel  vanadel piltidel? Aga vot see on sellepärast, et kaamera on  ka kange. Vaadake, kui kanged jalad sellel kaameral on,  kaamera on raske, kange fotograaf peab seal all. Tahate öelda, et inimene vaatab, kui kangete jalgadega  kaamerate tal jalad automaatselt. Nii ongi, et kuna foto fotoaparaat on kange,  siis peab fotograaf seal selle aparaadiga palju vaeva nägema  ja pilt ei tule üldse kergelt välja. Aga mina olen kuulnud, et vanasti pidi ka sellepärast paigal  püsima ja olema vagusid kaamera ees, et ta ei läheks,  pilt läheks uduseks, liigutan valgustusaeg oli pikem. Just, ja seda ma tahangi öelda, et kuna kaamera oli  nii-öelda kange, siis pidi fotograaf palju vaeva nägema  pildi tegemisega. Pildi pildi tegemis, aeg oli pikk ja säriaeg oli pikk,  ehk siis klõps ei olnud mitte klõps, vaid klõps,  oli nagu klõpp. Hästi pikk ja sellepärast pidi pidi siis inimene teravalt  pildile jääda, pidi siis olema hästi kangelt pildil  ja vaadati kas siis otse kaamerasse või siis vaadati kaugusesse. Et mitu-mitu sellist viisi oli ja kõige esimese esimese  nii-öelda tehnikaga. Kui veel 1839 pilti tehti, siis olid säriajad minutites,  et inimene pidi mitu minutit paigal. Silmi, ma ei tahtnud pilgutada. Mul on vanaema ja vanavana vanavanaema ja vanavanaisa pilt,  kus need on silmad udused. Aga ongi sellepärast, et, et nad pilgutasid silmi. Fotograafi ajal. Eriti kavalad olid need fotograafid, kes võtsid endale abi  abivahendiks kaelatoe et inimene istus tooli peal,  tal olid käed. Nii-öelda käsi, käed olid toetatud ja samamoodi oli  ka kaelatugi olemas, et oli nagu mingi raami vahel selleks,  et pildi pilt ära. Mõnel päevapiltnikul oli isegi kunstnik,  kes joonistas tegelikult need udused silmad ilusaks selgeks. Ma olen näinud muideks sames Bondi filmi  ja ma vaatan siin laua peal on üks õudselt nagu sem spontaa. See on tõsi, tegelikult kõigepealt enne kui James Bondi n jõuame,  peab tegelikult ära mainima sellise kaamera nagu leika,  sest et leika leika leika Leika oli siis esimene nii-öelda kaamera. Mis siis tõi fotograafia tänapäeva. Kui varem pildistati selliste suurte lõõtskaameratega klaasi peale,  inimesed olid kanged, kaamera oli kange,  siis Leika näete, siin on, sellega saab fotograaf liikuda ja,  ja kaamera on pisikene ja, ja Leika võttis esimesena  kasutusele kinofilmi. Et kes veel tänapäeval analoogfotograafiaga tegelevad,  teavad, et kinofilm on selline ja, ja Ühe hetkega pidi Leika  siis 2900 kahekümnendatel hakkama võistlema selliste suurte  kaameratega ja mis te arvate, kas ta suutis võistelda,  raudselt. Võitis, võitis leika, kaamerast sai  siis inspiratsiooni üks Eestis tegutsenud foto huviline  fotograaf ja leiutaja nimega Valter Sapp. Tanel, kas pisikene kaamera on tõesti Eestis sündinud? Jah kuidas võtta? Nagu öeldud, Valter sapp Valdeku tänavalt nõmmelt siis konstrueeris 36.-ks aastaks  seltskonna Eesti teiste fototegelastega valmis  siis minoksi kaamera aga. See on siis tegelikult täiesti omalaadne selline  esmakordselt tehtud kaamera, mida, mis siis  mida nimetatakse kestakaamera ehk siis täpsemalt  hüldskaamera ks. Et see siis toimib niimoodi kinni lahti. Nii-öelda liiguta. Ta on selline minikaamera. Kuule, kas ta hakkas tootma siis neid Eestis või? Aga vot ja tootmisega oligi selline lugu,  et kuna 36 aastaks oli siis nii-öelda prototüüp valmis,  siis kahjuks ei leitud tootjat Eestist ja otsiti tootjad  tegelikult üle maailma igalt poolt. Kõik ütlesid, et ei, ei, ei, et see kindlasti ei ole õige mõte,  ega, ega midagi asja ütlesid ei muide sakslased ütlesid  ka ei alguses, aga ei, ei öelnud lätlased. Ja lätlased siis 38.-ks aastaks lasidki välja minoksi. Täpsemalt nimetatakse seda minoki minoksiks,  kuna selle tehase nimi oli. See suur, vaata, see must, mis see on seal seal seal see. Vot see nüüd on kiirpildikaamera, mis see on  siis tänapäeva kaamera tegelikult ja, ja võib-olla rahvasuus  nimetatakse seda üle maailma polaroidiks ja,  ja. Mis on nüüd tegelikult see lugu, et noh,  enamus inimesi pildistavad kas telefoniga  või digikaameraga aga päris palju on ka selliseid inimesi  üle maailma, kes armastavad pildistada nii-öelda analoog  foto analoogkaameraga või või nii-öelda sellise päris  paberil pilt päris päris kaameraga, et päris pilt tuleb  välja ja see on selline äge aparaat, et kui nüüd pilti teeme,  siis tegelikult tulebki kohe ka pilt välja,  tõesti. Kuule, selle jätame, saate lõpuks, et kui me lõpetame,  siis me teeme Lennart kohe pildi, sina, mina,  Lennardist, eks ju. Kuule, aga seal fotomuuseumis, kas seal on nagu fototehnika,  eks ole väljas vaadata ja siis on ka need fotod,  on nii. Meil on tegelikult väga palju huvitavaid asju,  meil on kaamerate ruum, kus on väga palju erinevaid aparaate  Eestis tehtud aparaate, välismaal tehtud aparaate. Meil on sellised ekspositsioonisaalid, kus on vahetuvad näitused,  aastanäitus on meil näiteks ja praegu on meil väga põnevaid  selliseid fotograafide väljapanekuid. Ja, ja püsiekspositsioonis on ka meil sellised väga-väga  vanad pildid, haruldased pildid ja Tallinna võib olla  Tallinna Eesti fotoajalooga seotud. Lennart lähme või fotomuuseumisse, kindlasti läheme  ja võtame võib-olla Veiko ka kaasa? Jah, võtame ja, aga enne teeme siis veel ühe pildi ja. Lapsed me teeme nüüd pildi ja aega. Võta mul sellest ühest näpukesest kinni. Väga hea, peame vaatama ka. Ole. Aga võibki võime naerda. Tuleb lõpuni naeratus, oota, ma panen paika,  pea. Jah, ja. Vaadake välja, vupsas, näed timu, selline pilt.
