Mihhail valiti tagasikäik. Loeb Eero Spriit. Kui paberil lehelt kogu tint sulepeasse tagasi suruda ajakiri tähtedest tühjaks ja uuesti matriitsi teks muuta seadinaks ümber, valada seatina Kesk-Vene kõrgustikule vedada ja jälle maasse kaevata. Fotode abil mägi endisel kujul taastada, kogu mööde tagasipuudeks, muundada nailonkivi, sööks kivisüsi šahtidesse, kogu vesi, tee kalludest jõgedesse valada, Meie ülikonnad lahti harutada, villaks töödelda, lammaste jaoks parajad portsud, tempida ja vabandust, paludes nende pügatud selgedele jälle laiali laotada. Sulekübaraid välja kiskuda ja jaanalinnurahvale tagasi torgata. Kaalupommid ümber sulatada, letid laiali, lõhkuda, televiisorid osadeks lahutada, vask maabiks, muud laas üles sulatada ja liiv jõe kallastele tagasi. Juhtmeid pidi liikudes üles otsida, elektrijaamad lahti, lammutada, vesi lahti, lasta masuut puuraukudesse tagasi pumbata. Fotode ja koopajoonistuste järgi, maapind endisel kujul taastada. Kahurid raua maagiks ja Kurski magnetilise anomaalia piirkonnas laiali laotada ja kogu selle aja mitte habet ajada, mitte juukseid lõigata, kuni oleme uuesti karvakasvanud ja karvkate meile juba sooja annab tagasipuude otsa ronida, okste vahelendid, sisseseade ja vastastikku hüüatusi vahetada, mitte midagi tähendavat sõnad ahoi. Tervitus, kuidas käsi käib, oled ikka vana koha peal, mina juba ammu seal asendada kurgu, häälitsustega ja Ruuksumisega ja istuda igaüks oma puu otsas klammertes pruulide jalgadega okste külge ja saate allakukkujaid ükskõik see kõikemõistja pilguga, mis teha, ei kohanenud kogu ettevaatlikkus ja kaugelenägelikkus, koondada keskendunult pilguks koopasuule, kust iga hetk võib ilmuda elajas, kõige kohanemisvõimelisemaid, karvase kelm, märgata juba esimesi saba tundemärke, hüpelda apelsinisalusse. Istuda puhastada, süüa, juua, magada, joosta ja pisendada kas valust või rõõmust, millal aga tahtmine tuleb täiest kõrist ja alticulleerim matud. Ja jälle kartal lõvisid ja tiigreid. Aga mitte oma seltsi.
