Tere, kuulajate rända järe stuudios Hendrik Relve Haldi Normet-Saarna ning ees ootab bänd Tšiilis omamoodi väga põnevasse paika, kus on huvitav loodus, palju maavarasid ja mida kõike veel, aga aastaid seostus Tšiili eelkõige kurikuulsa Pinocheti ja tema rezhiimiga. Veidi hiljem avastasime vast ka Tšiili veinid, aga seda kõike on mõistagi nutuselt vähem praegu öeldud seesuguse vapustava maa tundma õppimiseks, nii et sõna on Hendrikule. No lihtsalt paari lausega võib päris kindlasti öelda, et Tšiili on üks kõige sobivamaid Mait Lõuna-Ameerikas, kuhu minna. Sest see on maa, kus kõik toimib, et seal on kerge liikuda. Seal on head toidud, head veinid ja lahked inimesed, praegusel ajal ja pealinn Santiago kõlab väga ladinaameerikalik kult. Jah, jaa, loo. Kus on, on tohutult mitmekesine Kas selline natukene kelmikas laul, nimi, amorsid, too tähendab pisikene armastus agaa sisult peaks see tähendama seda, et suuremat armastust ei olegi olemas, kus selles laulus naised laulavad ja see on üks Tsiili armastatud rahvalaule ja siin on tunda ka selles stiilis, et siin on need siis nagu segu niisugusest indiaani muusikast ja teistpidi euroopalikust muusikat, kast hispaanialikust muusikast. Ja samamoodi on ka enamik Tšiili rahvast andmestiitsid ehk siis indiaanlaste ja valgete inimeste järeltulijad. Aga nüüd, kui juba rääkida otsesest rännust, mis tegin, siis algas Tšiili kõige kaugemast lõunatipust ja tulemaal on siis Tšiili ja Argentiina omavahel otsustanud, et nad jagavad selle tulema pooleks ja mitte päris pooleks, seal on niimoodi, kui väga täpne olla, siis Argentiinale on umbes 60 protsenti ja Tšiilil on 40 protsenti tulemast. Aga see piir on hästi naljakas, kui seda vaadata. Kaardi pealt tuleb täpselt põhjast lõunasse alla mitusada kilomeetrit sirgjoon. Aga noh, selles mõttes ja tõmmata, et siin on nii hõre asustus, et siin nagu polnud eriti põhjust tõsiselt jagelda iga nurga pärast ja nii see siis sõbralikult ära jagati. Kell on kena, et mõni asi ka sõbralikult jagada. Saab jah, ega siin nende kahe Lõuna-Ameerika riigi ajaloos ei ole ka alati olnud häid aegu ja neil on siin olnud ikka ikka jagelemisi juba nende riikide loomise algusest peale, tegelikult et eriti karmid olid nende suhtes täitsa seal kuskil 19. sajandi teisel poolel. Ja just kuna Argentiina ja Tšiili nende riigipiirid on, on tohutu pikalt nagu naabripiirid, siis eriliselt raske oli neil jagada seda osa, mis nüüd juba mandril kulges piki andide mäestikku, küll aga ikkagi küsimus, et kust on õiglane see piir tõmmata ja see oli tõsine probleem ja sellepärast isegi mindi seal vahepeal juba sõjavägedega kokku. Aga õnneks leidus üks tark mees ja tema nimi oli Berito Eno. Täpsemini pärito Francisco Moreno ja see oli geograaf, Argentiina päritolu, aga ta oli tõesti laia silmaringiga Taali maadeuurija. Ta oli käinud 19. sajandil korduvalt andides põhjalikudel ekspeditsioonidel ja ta tegi mõlema riigijuhtidele ettepaneku, mis paninad sügavalt mõtlema, nimelt et niimoodi, et tõmbame Andides riigipiiriandide kõige kõrgemate tippude järgi. Ja kui nad natukene mõtlesid need riigijuhid, siis nad arvasid, et see on täitsa geniaalne mõte. Berito muide tähendab uurijat või tarka meest. Ja see Beritu Moreno idee läkski teoks ja praegusel ajal, kui lähemalt vaadata seda Tšiili ja Argentiina piiri, siis siin andides ta teeb niukse siksakke. Aga need on väga täpselt maamärkide järgi, need maamärgid püsivad kindlasti miljoneid aastaid, nad ei liigu kuskile ja kellelgi pole enam vaja noh, täpsustada, et kus siin täpselt midagi läheb ja niimoodi saadi andides siis omavahelised piirid nagu paika. Aga ikkagi, kui võrrelda nüüd neid kahte riiki, siis on ju kohe kaardi pealt näha, et Argentiina tohutult palju suurem ja Argentiina elanike arv on mitu korda suurem. Aga kui ikka veel vaadata, siis Tšiili on Argentiinast pikema Selline pikk ja peenike nagu soolikas siin Vaikse ookeani kaldal. Uskumatult pikk ja peenike riik, et see võib-olla ongi nagu kõigi maailma riikidega võrreldes sky. Tšiili kindel eripära. Ma mõttes näiteks ükskord panin Tšiili põhjaotsa nagu Tallinna kohale. Siis kui riik hakkaks Tallinna juurest pihtasid Soome lahe äärest, siis Tšiili teine ots ulatuks välja Sahara kõrbesse kujuteldamatult pikk maa ja siis on muidugi ka loomulik, et sellel tohutult pikal maal, mis on veel lõuna-põhja suunas, et siinse loodus on tohutult erinev tulemast, me natukene siin küsime Argentiina poole peal, eksite, Tšiili poole peal on enam-vähem samasugune. Saan Se lõunat, sellele järgneb tuhandeid kilomeetreid niisugust ala, kus on valitsevad metsad, põhiliselt siis tuleb see niinimetatud, kes kord, kus on nii-öelda Tsiili viljaait ja siili veinikelder ja kus on tiheasustus, palju põlde, kõige suuremad linnad. Siis tuleb põhja poole minnes niinimetatud väike lõuna, seal on juba päris palav ja juba niiskusestki kipub puudu tulema. Et see on ka huvitav, et kui minna mõttes nagu lõunast põhja, siis kogu aeg, see niiskus nagu väheneb Tšiili lõunaosas on seda natuke liiga palju ja Tšiili keskel on parasjagu Tšiili põhjaosas hakkab seda juba väheks jääma ja see niinimetatud väike põhisein Tšiili põhjaosas on niisugune, kus inimesed veel ikkagi saavad põldu hiljelda mingil moel. Nad peavad lihtsalt niisutama põlde ja siis kõige põhjapoolsemad Tšiilist no sean kõrb, mis kõrb, see on üks maailma kõige v vaesemaid paiku, Atacama kõrb. Siin elab väga vähe inimesi ja maad on täiesti viljatud. Nii et kokku on 4300 kilomeetrit pikk. Ja kui öelda, et Tsiili on maailma kõige siis Tšiili on maailma kõige suurema looduse ja kliima vaheldusega riik, mis samal ajal pindalalt on nii väike, tuhandenäoline maa ja, ja siis veel loomulikult see, et kogu temale Vene piir on vaikne ookean ja kogu tema idapiir mäed ja Andid, nii et tohutu tohutu vaheldus. Ja kui natukene mõelda, et kuidas nende naabrite omavaheline nagu hindamine käib, siis see on ka niimoodi, et Argentiinale on seda majanduslikku potentsiaali. Ja näiteks maagaas ja naftat tohutult palju rohkem kui kui Tšiilil. Aga samal ajal Tšiili elatustase on kõrgem kui Argentiinas, sest Tšiili on osanud oma majandust väga hästi juhtida. Ja selle tõttu on, ütleme, Tšiili inimene peab ennast kuidagi nagu kuidas öelda noh, nagu selles mõttes paremaks, et, et meid on küll vähe, aga me oleme tublid. Argentiina on jälle suur ja, ja, ja rikas oma maa poolest. Lugesin entsüklopeediast, et see oli ka seesama kurikuulus Pinoczetkellega. See majanduse vaikne tõus olevat pihta hakanud, enne oli üsna nigel seis olnud. Ta tegi oma raudse rusikaga sõjalis-korra majja. Ta ta jah, ütleme niimoodi, et ikka lausa veri lendas, eks ole, mõlemas suunas, aga ta mingil kombel niukse karmi käega sellele majandusele pani aluse ja nüüd see, mis on juhtunud viimastel aastakümnetel, on ikkagi see, et kogu Tšiili on, on suured, tead noh, ütleme näinud erastamise teed ja riigisektoril on seal vasekaevandused ja mõned veel, aga põhimõtteliselt antakse nagu sellel eraalgatusele väga suured võimalused. Ja näiteks jällegi Argentiina rohkem nagu sedamoodi, et seal nagu riik püüab nagu kontrollida olukorda kogu aeg. Nii et praegusel ajal kindlasti Tšiili armee on palju, palju väiksem kui argentiina oma, aga samas ta on kuidagimoodi tõhusam jällegi. Ja et mõnes mõttes Tšiili on niisugune, eks paremini arenenumaid Lõuna-Ameerika maid üldse. Ja tema loodus on tõesti tohutult vaheldusrikas. Ja no kui meie nüüd tulime siit olema lõunaotsast, siis me jõudsime peagi selle piirini, naaseb peagi siinses mõõtkavas, tähendab, et viis tundi vahetpidamata sõitu tee, mida mööda me sõitsime, siis on ka legendaarne, see on siis nüüd see tee, mida nimetatakse kuulsaks makistraaliks number kolm, kõik Lõuna-Ameerikas teavad, mida see tähendab, see siis läbib kogu Lõuna-Ameerika põhjast lõunasse ja sellega asi lõppeda, läheb veel Põhja-Ameerikasse ka edasi. Ja siinsamas tulemaal on siis silp Ühes otsas, et sitta laskasson siis ligi 18000 kilomeetrit, ehk siis see on tubli, peaaegu pool maakera ümbermõõdust, on, on see üks d ja uhke nimi on tal küll kiirtee, aga kui hakkad siit sõitmasid tulema otsast, siis no ei anna kuidagi kiirtee mõõtu välja, et kaugel sellest sihuke pisikene tee, aga no asfalt on peal, see on tõsi, nii et sõita saab ja seal on siis asfaltkattes on augud ja kitsas kitsas ja kui ta mägedes ka, siis ta lookleb kõvasti, erilist kiirust ei arenda, kiirus siin arendada ei saa ka edasi, ikka saab. Ja kui siis lõpuks jõudsime sinna Tšiili piirini, siis esimene asi, mis meid natukene nagu nende valvele lõi, oli see, et, et päris karm kord on piiri ületada, mis seal kaks tundi läks aega seal ja põhiline, mida nad kontrollivad, nad otsivad kõik kotid läbi. Ja põhiline põhjendus on see, et kõik toiduained siis kõiksugused, puuviljad näiteks, kui leitakse üks õun siis sellest trahve seina peale oli kirjutatud. Trahve on 100 USA dollarit ühe õuna eest. Kuidas seda mõista? See on see, et nad tahavad hästi karmilt kindlad olla, et mitte keegi üle piiri tulles ei too kaasa taimehaigusi ja loomahaigusi ja sellepärast ei tohi niukseid toiduaineid üle viia. Nende põhjendus. Mitte mingeid ei taimseid, ei loomseid. Ei, ei tohi, kõik tuleb maha jätta ja Tšiilist siis uuesti osta. Et see oli, see oli küll näha, et sinna oli niisugune tõeliselt karm käsi. Aga kui me üle piiri saime sisse, hüppas meile juba juurde meie Tšiili poolne teejuht, nisukene, noor sell hästi tegus ja rõõmus. Pilippe oli ta nimi ja ta oli niisugune väikest kasvu tegudeinimene, nii et õppisime teda tundma. Kiiresti ta muidugi teadis oma maast ja loodusest palju. Aga kui oli vaja midagi loodusest rääkida, siis ta tõi alati näiteid isiklikust elust. No näiteks, kuidas ta nädal aega talvel jänesejahil olnud Rohtlas ja maganud lume peal niisama ilma telgita või kui oli vaja tuua näiteid kas või Tsiili rahva kommetest või poliitikast, siis alati tulid näited tema peaaegu piiritu suguseltsi hulgast. Kuidas kõik need onud ja tädid ja tohutu hulk sugulasi, et kuidas nende elus on läinud kõik asjad? Suguseltsid on seal vist üldse? Mäletad on väga tähtsad ja huvitav on, see Tšiilil on ju niimoodi Tsiili perekonnanimedes on niimoodi, et seal peab olema alati kaheosaline ja seal on siis sees viide ema nimele ja viide isa nimel et seal nagu kindel asi ja, ja ja loomulikult räägivad nii Tšiili elanikud kui Argentiina elanikud mõlemad hispaania keelt, aga ometi saab naaber kohe aru. See ei ole tema maainimene, sest nendes mõlemas keeles on niisugused hispaania keele dialektid tegelikult häälduses selgesti märgatavad. Nendele endile. Aga noh, saime Tšiili poole üle ja kui me siin juba tulema põhjaosas liikusime, siis alguses noh, põhiline, mis oli, et mägede asemel tekkisid niuksed tasased alad hakkas nagu niukseks Rohtla ilmeliseks minema, see tulema lõpuosa ja nendest Chili Rohtlates õieti juba, aga ütleme, selle mandri lõunaosas kohtasime paari huvitavat lindu, kellest ei tahaks kangesti rääkida. Üks oli niisugune, kes ukerdas siis seal vee sees kõrgete kark jalgadega, üleni roosa, suure kõvera nokaga. Ja muidugi flamingo ja flamingosid ju on Aasias ja Aafrikas ja Lõuna-Euroopas on hulgakesi koos, nad mõjuvad suure lilleaiana ja täiesti uskumatu, roosad, nii roosad, kõik nagu roosa pits seal vee peal. Aga see, mis mind siin nagu natukene algus pahviks lõi, oli see, et et see on ju tulema, et siin on külm ala, et sa nii külmana nad on võrreldav siin Baltimaadega, et meil elaksid näiteks noh, püha ääres kõndiks flamingod ringi. See oleks ikka väga imelik ja see on seesama fenomen, et Iirimaal kasvavad palmid, kus on väga vastik kliima ja seal ma hakkasin uurima kohe seda asja, et kuidas see võimalik on ja, ja siis lippe ütles, et tegelikult tõesti kohalikud flamingod, kui väga karmiks läheb sinna, noh, 100 kilomeetrid lähevad põhja poole, kus on siis soojem, aga üldiselt pesitsevad siin ja nii edasi. Ma arvan, on see asi ikka selles, et tulemaal on küll karm ja rõske, aga siin ei lähe kunagi noh, näiteks miinus 20 kraadi peale just täpselt Iirimaa palmide lugu on ka see, et kliima on kül vastik, aga see stabiilne jah, need suured paka külmaks ei lähe, suured pakased on ära lõigatud sealt. Ja selle tõttu seda imelist roosat lindu siin näha. Ja teine lind, keda me ka Rohtlas nägime, see kõndis seal maas ringi, neid oli neli tükki, tegelikult. Need olid Condorit, kondor, kuninglik lind ja noh, mina olin näinud siin Lõuna-Ameerikas teda Peruus näiteks seal kuristikust kerkimas ja siin ta lihtsalt keset Rohtlat ja isegi ma sain oma parimat Gondori pildid ja siit kohapealt, et päris mõnekümne meetri kaugusele pääses neile ja ja nad ei läinud üldse, nad ei kartnud nud millegipärast ma vaatasin ka, et kas neil on seal siis midagi? Noh, tavaliselt ta sööb mingit kurjust, et kas ta midagi süüa seal midagi erilistel süüa seal ei olnud, aga seal dringid tantsusid neljakesi. Ja lähedalt vaadates on nad ikka väga uhked linnud. Noh, see on siis kaeluskondor ehk siis tal on kaela ümber niisugune tohutu suur puhevil nisugune krae. Väga kuninglik, aga pean tal siis punast värvi ja sulgedeta ja tohutu uimas not ja isastel on siis pea peal niisugune suur punane hari ka veel takkapihta. Ja siis nad ikka natukene tüdinesid ära ja püüdsid lendu tõusta ja vaatad, et küll kondor on ikka kohmakas lind, et ta ei seal liikuma. Ta liigutab neid tiibu ja natuke astub, aga tuult tiibadesse ei saa, sõnaga lendutõus on vaevaline jõust ja lendutõus ongi vaevaline, sellepärast et, et tal on nii tohutud tiivad, et on nii tohutu suur lind. Et tasase maa peal on tal suuri raskusi ja Gondori kohta vahel arvatakse, et see on mingi maailma suurim lind. Et ega ta ei ole suuremaid linde. Vahel öeldakse, et ta on kõige suuremat, vaata sirulatusega lind ka ei ole, on suurema tiibade siruulatusega, aga Condoril on kõige suurem tiibade pindalas, kui ta need tiivad laiali sirutab. Kaks ruutmeetrit tiibade pinda. Et kui ta juba õhku tõuseb, siis läheb nagu lennuk, siis ta liugleb nagu lihtsalt tuulte jõul ei liiguta tiibu ka. Ja niimoodi ta püsib päev otsa seal üleval ja vaata kust süüa saaks. Nii et nagu purilennukil, täpsemalt nagu purilennuk, kui ta lendab, aga kui ta lendu tõusma hakkab, siis ta läheb hästi aeglaselt ja kohmakalt lendu. Ja nüüd me jõudsime juba tulema. Põhjaotsa ees oli veteväli ja me olime jõudnud magaljasi väina äärde. Ja parajasti oli keskpäev, aga ilm oli tohutult tuuline ja mere peal olid niuksed, suured järsud lained. Tuul lõikas üdini ja ikka tuli meelde magaljasi enda reis, kui ta siin rohkem kui 450 aastat tagasi avastas selle väina ja temal olid samasugused ilmad, kui ta siin liikus. Karastunud mees olema, muidu maadel jääks, ei saa, minu meelest oli natukene lausa hull selles mõttes, et tal oli kinnismõte. Ta oli kindel, et kusagil peab olema väin, mille kaudu saab Atlandi ookeanilt teisele ookeanile, seda Oceani polnud ükski valge inimene iialgi purjetanud, keegi ei teadnud, mis ookean seal on ja keegi ei teadnud, ütlesid mingit väina, läheb nii-öelda kuude kaupa jäärapäiselt, uuris kõiki, lahtasid siin Atlandi ookeani poolel liikus lõuna poole ja ühest lahest vaatlesed, siit saab edasi ja siit saab ikka veel edasi ja ikka veel edasi. Ja kuu aega läksid nad seda väina pidi. No see pidi olema ikka väga kaelamurdev, sellepärast et ohtlik väin on ta tänase päevani. Aga ükski tema laevastiku laevadest siin hukka ei saanud ja see on nüüd 570 kilomeetrit pikk. See räim ja selle läbimiseks kulus tal noh, tublisti üle kuu aja. Aga välja ta jõudis sinna ja, ja ükskord, kui tema meeskonna riismed kunagi palju-palju hiljem tagasi jõudsid Euroopasse ja teada andsid sellest väinast, siis hakkasid väga paljud siit läbi sõitma ja väga paljud leidsid ka oma otsasi. Seda on peetud sajandeid väga ohtlikuks Ainaks. Siin on tohutu tugevad hoovused. Tuul öeldakse, on siit neljast ilmakaarest korraga ja siis on veel mingid kaljud ja leed seljakud ja siin on lõputul hulgal laevu põhja läinud selles väinas, aga kiusatusi ahvatlus oli suur. Ja teistpidi ta lühendab lihtsalt teed, et selle asemel, et sõita, nütsid tulema otsast peagu Antarktika lähedalt läbi. See on tohutu võit, aga teistpidi on läinud, väärib küünlaid vääriv mäng ja isegi veel 19. sajandil oli niimoodi, et purjelaevad sõitsid parema meelega ümber tulema selle Kap Horni neeme siit suure ringiga, sest siin on avar meri ja sa ei satu kuskile lõksu. Aga aurik kulud läksid siis tavaliselt mööda väina, et siin on aeglaselt niimoodi osutades. Ja meie olime ületamas seda magalasi väinadest kõige kitsama koha pealt, mis üldse võimalik ja see kitsam koht on siis kaks kilomeetrit lai ja niukene praam oli ausalt öeldes niukene roostes vana. Ja kui ta sinna juba vee peale sai, siis hakkas see tõsiselt õõd suma ja, ja siis vaatasid neid laineid, vahepeal ikka pistsid nina korra ikka sinna tekile ka, et lainet pudest tõstis tuul, niuksed tohutud veepilved üles, siis paiskas neid sinna vastu laeva ja. Praam oli magal jazzi aegadest pärit. No peaaegu oli niisugune tunne, et magal väärilised seiklused on ees, aga oli selline õõnes tunne vist. No ta oli ühtpidi õõnes ja teistpidi oli noh ikka nii-öelda ise ka kujutled ennast natukene maadeavastaja, no siis oli ikka põnev ka see uhke tunne nagu varjutas väiksed hirmud ja see teadmine, et sihuke legendaarne väin, eks ole, et see ka ikka andis, et nüüd ma olengi siin, kus ma kaljas oli 450 aastat tagasi ja me jõudsime siis Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsemas mandri tippu nüüd lõpuks välja ja siin on kaks tähtsat. Ta paika siis kohe siinsamas mandri lõunatipus, siin on üks linn. Seda siis noh, kogu maailmas öeldakse selle kohta, et see on Lõuna-Ameerika mandri kõige lõunapoolsem linn. Tales. Noh, see on tõsi ja paljud turistid tulevad siia just sellepärast, et öelda, et ma olen käinud Lõuna-Ameerika mandri kõige lõunapoolsemas tipus, meie tulime nii palju lõuna poolt, et et see tundus, et see pole enam midagi, et siin me oleme juba väga kaugele, kaua see praamisõit kestis, see oli kaks kilomeetrit, oli umbes üks, kolmveerand tundi läks kokku sõit, nii et polnud väga hull, ainult natukene hirmu ja natukene põnevust ja natukene õõtsumist ja natukene kaameraga ma ikka tegin seal väljas pilte ja siis pärast pühitseda vett sealt pealt ära ja niisugused natukene ärevust küll. Aga portamat alles on, on siis Lõuna-Ameerikas ka mandri kõige lõunapoolsem linn ja siin on praegusel ajal lihtsalt rohkem elataksegi sellest turistidest ja sellest kuulsusest, et tal on niuke geograafiline asupaik. Aga siin lähedal 20 kilomeetrit on teine niisugune väga huvitav tav looduse paik. Seda nimetatakse Milodoni koopa üks ja see koobas sai sensatsiooniliselt kuulsaks umbes sajand tagasi. Siis tasus ja üks esimene saksa asunik. Ja kui ta sinna koopasse, siis ta leidis seal mingisuguse hiidlooma jäänused. Skeleti nahatükke nägid niimoodi välja, et kui ta teadlastele sellest teatas, need tulid seda siin uurima, siis esimene arvamus oli see, et see hiidelukas on nii hiljuti surnud. Küllap luusib mõni nendest veel siin ringi elusana ja tema välimus oli siis selline, ta oli tublisti üle kahe meetri kõrge. Tal oli niisugune karupea ja känguru, saba ja kohutavad hambad. Ja ühesõnaga ürgajast nagu eksinud. Mis aastal see oli, kui ta tegelikult oli see 1800, ütleme viimane veerand, kui ta leiti. Ja see, noh, tolleaegne maailma ajakirjandus tõstis selle täielikuks sotsiooniks, oli umbes, et Loch Nessi koletisväärne elukas on, aga tema skelett on ka olemas naha tükid on ka näha, et ta ongi päriselt olemas. Ja see oli tohutu kõmu-uudis. Aga kui teadlased asja veel natuke uurisid, siis selgus nagu, et siiski see elukas oli juba surnud 6000 aastat tagasi, ta oli lihtsalt erilistes tingimustes väga hästi säilinud. Lahkiga kuulas talle Nahkulus talle, et see oli huvitav, et nahk on säilinud ja praegu peetakse seda Londoni Briti kuninglikus muuseumis. Skeleti kui nahka. Jah, mõlemad ja selle koopa juures on siis tema elusuuruses kuju, nagu seisab seal kahe käpa peal püsti ja päris hirmuäratav, kuid teadlased jällegi selgitasid, et ta ei olnud üldse lihasööja loom. Ta oli taimetoitlane ja ta elas siis siin, kui jää oli taandumas jääaja lõpus. See mägi ja selle ümbrus oli juba jää alt välja sulanud ja siin tegutsesid ka tolleaegsed kiviaja kütid. Ja tegelikult nemad ahistasid hoopis seda Milodoni ja mitte vastupidi, nad ajasid neid Milodone vaesekese sinna koopasse, koksasid nad ära ja sõid ära. Et tegelikult oli, oli see üsna süütu, aga suur ja fantastilise välimusega loom. Ja no siit edasi. Me liikusime ka jälle põhja, poolatšile on lõputu maa ja me sattusime nüüd, kuna me läksime sellelt niinimetatud kolmandalt teelt magistraalid välja. Sattusime tõelistesse Tšiili Kolgastesse, siin Tšiili lõunaosas ja teed väga viletsad ja auklikud poed, vaesed inimesed, viletsast riides, elavad põhiliselt karjakasvatusest siinkandis, kogu elu keerleb lammaste kasvatamise ümber. Aga samas inimesed väga sõbralikud ja lahked ja see oli niisugune ehe Tšiili tegeliku maaelupaik kõige ehedam tegelikult kogu selle Tšiili retke jooksul, mis ma üldse nägime ja siis ka juba mitmed päevad edasi liikudes, siis siis me nägime juba lõpuks ka silmapiiril tohutu kõrgeid mägede sambaid ja siis oli selge, et Salest terendab Torres del paine. Torres del paine tähendab lihtsalt paine torme. Paine on siis kohanimi ja Torres tornid ja need on tornid, millisarnaseid inimene ei ole siiamaani suutnud ehitada, need on siis merepinnast kõrgusega kuskil ligi kolm kilomeetrit ja nii-öelda vertikaali, nende tornidel on on ka mingi kilomeetri ringis. Et need on niisugused mäed. Ma olin aastat juba varem raamatutest vaadanud pilte Torres del paine kohta, ma mõtlesin nisukesi, mägesid ma ei ole veel näinud, et sinna ma tahaks minna. Et ei ole võimalik kuskilt mujalt maailmast nihukesi pilte lihtsalt teha nagu, nagu torestel painest nikaalsed ja nad on niisugused graniidist tumedad sambad ja kujutleda, et see sammas on kilomeetri kõrge. Ja kogu see sammastik asub kummaliselt suhteliselt tasasel maal, et järsku nagu kerkivad nagu mingisugused lummavad kummitused sees. Ja nad, ehkki nad ka väga veidral moel kuskil 12 miljonit aastat tagasi selle koha peal lihtsalt maakoor lõhenes ja siin tekkisid tohutud vulkaanid ja vulkaanide lõõridesse tardus laava tardkivimid ja hilisemate lasta miljonitel Need, vulkaanimäed ise lagunesid ümbert ära, jäi ainult alles see, mis oli selle lõõri sees olnud ja niimoodi tekkisid need püstloodis tornid, seal mõjuvad süngelt ka või nad on kuidagi niisugused ebamaised, ma ütleksin, just natukene on seal lund nende vahel ja, ja et nad on just tipud, on, on tihti pilvedes ja et nad on täiesti püstloodis, see mõjub täiesti võimatuna, et üle igasuguste inimlike mõõtude püstloodis tornid seal ja siin ümbruses. Me siis kolasime ringi ja nad eemalt tegelikult mõjuvadki, võib-olla kõige võimsamalt isegi et kui sa näed neid nagunii-öelda peo peal kõiki korraga. Aga siin mäenõlvadel oli ka näiteks niisugune karm loodus. Paljud taimed kasvasid padjanditena ja üks padi nii-öelda oli üleni punane. Ja see nimi oli Guana Kobõõsas ja see siis tähendas seda, et konaakko nagu sõi sealt põõsalt leht, ega ta oli parajasti punastes õites. Ja Guanacon, Guanaco on nüüd see, kellest me rääkisime val teisi poolsaarel, see niisugune laama, metsik esivanem, jää, kaameli sugulane, neid elab sealkandis ka palju, sellepärast ta hästi tuttavalt kõlas loodetavasti ka kuulajale ja see on Lõuna-Ameerika, ütleme kõige suurem kasvu poolest siin kõige lõunapoolsemates aladel. Ja tegelikult teine niisugune padi oli silmatorkavalt okkaline ja selle nimi oli ämmaiste. Huumorimeelt on ka sealkandis jah, selles karmis maas ka huumor säilinud. Ja siin üks, mis tohutult meelde, nagu sööbis oli tuul Torres del paine ümber mõnedel nõlvadel, näiteks kui sa vaatasid alla sinna nõkku, seal oli järv siis järve peal keerles veesammas, mis kerkis taevasse, et seal niuksed nii-öelda vesipüksid, tekkisid su silma all ja siis mõtlesin, et kuhu see nüüd see keerlev veesammas tuleb, et ega ta ometi minu poole ei tulekindlustunnet ei ole üldse, eks ole, sel hetkel no muidugi nisukene jõud, see on nii meeletu jõud, et et ületab igasugused inimlikud mõõdud. Aga seesama tuul tegelikult möllab ka seal mägede vahel ja oli ilus ilm, päike paistis ja Nov temperatuuril poolt ka väga viga ikka üle 12 kraadi oli. Ja me isegi selle tuulega ennast lõbustasime nii-öelda mõõdukalt. Et meie teejuht Philippe ütles niimoodi, et päikseprillid eest ära, kõik, mis taskus on peit, hästi, sügavale taskupõhja, läheme, proovime siis läksime nagu nõlvaharjale ja siis oli nii, et tuul nagu sulle vastu puhus, siis sa edasi ei suutnud minna paigal ja siis tikksirgena nii-öelda lasin ennast umbes nii 45 kraadi nurga alla ja sa seisid püsti. See oli täitsa täiesti ebaloomulik tunne. Natukene kõhe, natukene põnev, väga imelik, täiesti arusaamatuse seisid õhupadja peal niimoodi kallakil vabalt püsti ja muidugi tuul raputas nisuse jõuga sind. Et noh, iga sinu kehaosa võbeles metsikult. Teaks seda kallakul seismist peaks siin Eestimaal ka proovima, kus on praegu ka selline aeg, kus on ikka päris võimsad tormituuled. Ei õnnestu, vist ei õnnestu seinalimis ninali. Kindel see, et oled ninali maas, siin eestimaa porised, et selleks peab ikka minema kuskile kas väga-väga lagedatele aladele või mägedesse tajuda seda mitmed kaard Eestimaa tugevamast tormist tugevamat tuult ja Eestimaa torman ikka poisike selle kõrval ja et kui sa oled niisugust korra tunda saanud, siis siis eestima tormid mõjuvad sulle muus mõttes võib-olla nii-öelda tuju rikkuvalt, viivad elektri kaasa ja nii edasi. Aga loodusjõud, seal looduse tajumine ja sa lihtsalt saad aru, et kui palju ohtlik torm ka võib-olla tegelikult. Aga sa võid tõesti mängida sellega natukene ettevaatlikult, kui on päikeseline ilm ja sõbrad on su lähedal. Aga hoidku jumal, kui näiteks oleksid üksi ja oleks tõesti näiteks, mis, ja see, see on selline tuul võib-olla lihtsalt päev. Aga niisugust tunnet ei olnud, et lihtsalt tõstab maast õhku. Ta oli nagu piiri peal küll, jah. See aega. Minul siin mõne päeva eest siinsamas Eestimaal, mille torm on siis nagu mees ja selgusele jõudsime, poisike, võrreldes sealset Tormidega, mul oli küll paar korda tunne, et nüüd ma lendu tõusen ja Anu Eestis võib-olla mingi tuuleiil võib korraks sellise tunde tekitada, aga seal ta lõõtsutab niimoodi päevade kaupa ühtlaselt kogu aeg. Sest ühtegi takistust tal ei ole, mitte kusagil, meil on vähemalt õnneks metsad ja linnad, aga, aga siin oli lage maa ja siinse tuur sai oma tõelist võimu näidata. Ja siis, kui me järgmisel päeval otsustasime nüüd minna päris nende tornide juurde, see on niisugune tõsine päeva matk väga raske rada, siis keeras ilm ära ja juba välja minnes hommikul oli selge, et pidevalt sajab pilved, samal ajal see põrgulik tuul. Aga me ikkagi panime ennast nii riidesse, kui vähegi suutsime, näiteks mul oli siis noh, vihmakuu peal oli omakorda veel vihmakeep ja nii edasi mitmekordselt niimoodi kaetud ja läksime teele. Ja nad seal oli küll karm minek, et ikkagi paari tunni jooksul ikkagi tuul tasapisi suts selle vihma kõikidest kaitsjatest nagu läbi pressida. Ja need teerajad muutusid sõna otseses mõttes ojadeks, sest neid nõlvasid mööda, vesi voolas seal kogu eks Lertso sees lähed ja paari tunni pärast meie teelt lippe ütles, et tead pöörame parem ümber. Et noh, et me võime lõpuni minna. Aga me ei näe mitte midagi, sest on on udu ja see kõige lõpud rada kõige lõpuosa ongi kõige hullem, et seal on väga järsk tõus seal siukene, kivine maa ja, ja see on jääs. Philippe oli seal käinud kümneid kordi ja ta ütles niimoodi, et et tema rühmaga Ananud paar korda juhus, kui inimene murrab tema silmal luud. Et lähme ikka tagasi ja noh, väga ekstreemne väga ja, ja see oli see piir, et noh, et Ma ise tundsin ka, et õige on tagasi minna, pettumus oli loomulikult suur, sa ei saa, eks ole, nende uskumatute tornide ligi ja sa oled nii kaugele tulnud. Aga teistpidi just see arusaam, et, et kui sa oled palju maailmas ringi dad saanud, et võib-olla see tarkus ongi siis just see, et mõnikord sa keerad tagasi õigel hetkel, loobumine õigel hetkel loobumine tähendab seda, et sul on lootust tulevikus teha samaväärseid retki ja, ja võib-olla veel vägevamaid. Et ega see ei ole kerge, see ei kurb ja valus, aga, aga pöörasime ümber ja kondid jäid terveks, kondid jäid terveks ja, ja võis mõelda, kui palju retki veel ees on ja mägedega nalja ei tohi teha ja, ja ma kujutan ette, kohalikud Tsiili elanikud, kes on elanud siin palju-palju aegu. Et nendel on täpselt seesama suhtumine, et kusagil on piir ja ainult selle tõttu on nad siin mägedes nii palju aegu suutnud elada. Kuulame siia lõppu, siis seda Tšiili põliselanike laulu amorsito. Selline oli siis tänane saade võimsast ja ettearvamatust Tšiili loodusest millest tuleb juttu järgmises. Süveneme kautšode kultuuri stuudios reid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
