Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Niisiis, kui poleks olnud kuulsat maadeuurijat, magan jõest, siis me võib-olla ei saakski juba teist saadet järjest, ehkki ta tulemast või siis äärmisel juhul tuleks juttu samast kohast, aga näiteks hoopis teise nimega, sest et oli ju äsja mainitud maadeavastaja. Jah, just see, kes meie tänasele nakku sihtpaiga tulemaks ristis. Ja see oli kunagi niimoodi, nii või teisiti, täna räägime igatahes sealsest loodusest ja sest pärast magala tuli veel tegelikult palju uurijaid, kes said selle tulema looduse läbi uuritud ja praegu on võimalik seda igal huviliselgi sinna vaatama minna. Sellist häält. Ma nimetaksin maailma äärehääleks sest salvestasin selle seal tulema lõunaosas hommikul siin kuulub natukene peegli Väina lainete loksumist natukene tulema lindude hääli ja see pilt, mida me samal ajal nägin sellel hommikul. See oli väga võimas, oli uskumatult vaikne hommik, kellaajal see oli, see oli kuskil kella seitsme ajal ja tuult ei olnud, vesi oli üsna sile ja sellesama ranna ääres oli niisugune rannaniit rannaniidul bassid nagu siuksed taldrikut männid, esmapilgul tundus, et see on midagi nihukest, jaapanipärased, niuksed, huvitavat bonsaid. Aga tegelikult need ei olnud üldse männid, need olid lehtpuud nisukesed, kaselehised, lõuna pöögid, mis kasvavad ainult siin ja nad tõesti näevad välja nagu okaspuude, aga nad ei ole. Ja nad on veel igihaljad lehtpuud kujutleda. Sellises karmis kliimas kasvavad igihaljad lehtpuud lehed, siis meenutasid okay natuke või see mulje tekkis Ta lihtsalt eemalt vaadates. Jah, võib-olla tõesti, tähendab see võra kuju oli nagu männil täpselt niisugune vihmavarjukujuline ja need lehed paiknesid seal kuidagi niimoodi tihedalt selle võrse ligidal. Nii et tõesti umbes ütleme 100 meetri pealt sa ei ütle, et see on lehtpuu. Arvad, et on okaspuu ja peale selle seal teisel pool lahte hästi järsud mäed ja need tipud mähitud pilvedesse ja siis parajasti kui pilved rebenesid veel natukene, ja siis selgus, et nende pilvede taga olid veel kolm korda kõrgemad niuksed, teravad kaljuhambad, kaetud lumega. No see oli, see oli väga võimas pilt ja teistpidi midagi väga tüüpilist tulemaal. Et kogu see tulemaa on tegelikult ju saarestik seal Lõuna-Ameerika mandrist veel lõuna poole. Ja tema pindala kokku on kuskil 70000 ruutkilomeetrit, et umbes poolteist Eestit ja nendest saartest üks on suur saar, niimoodi teda just hispaania keeles nimetataksegi. Suursaar ja selle suursaare pindala üksi on natukene suurem kui kogu Eesti kokku. Nii et need mõõtmed on, on seal igatpidi grandioossed ja tulema tüüpiline loodus ongi niisugused järsud mäed ja sageli tänapäevane inimesele läbimatud. Ja Ta on tekkinud siis kunagi lõputute jääaegade ja liustike meistriteosena. Ja kuna seal on väga raske liikuda ja see kliima on seal ka niisugune üdini rõske öeldakse niimoodi, et kuiva aasta aega tulemaal ei ole just just et seen üsna ebameeldiv kliima vürtsitab kogu seda ilu. Jah, see on niisugune, ütleme siis karm elu ja tuuled, tugevad tuuled ja, ja nii edasi. Ja samal ajal noh talvisel ajal tuleb ikka mägedes korralik lumi maha, mis Lõuna-Ameerikas üldiselt on väga haruldane ikkagi ja ma just mõtlen, et kui kellelegi veel peaks seostuma lõuna Erika Lõuna-Ameerika millegi sooja ja palava ja lämbega, siis on viimane aeg oma arvamust muuta ja tuleb lihtsalt veel lõuna poole minna. Siis läheb juba väga külmaks, siis muutub pilt ikka päris. Noh, ütleme meil siin Põhja-Euroopas võib-olla isegi natukene tuttavaks mingis mõttes, aga siiamaani on tulema ikka väga hõredalt asustatud ja seal on aga palju rahvusparke. Ja seal elab selline kooslus, keda mitte kusagil üheski maailma nurgas ei leia karvaseid ja sulelisi ja, ja ka taimi, igasuguseid kummalisi meil oli näiteks seal reisil kaasas rühmakaaslasena võib-olla kõige huvitavam eestlane selles mõttes, et oli Austraaliast tulnud ja see oli tõesti Hinno salasoo, ta oli ligi kaheksakümneaastane mees täiesti traksis, valmis mägedes ringi kõndima, las ma mõistatan, et välimuselt mitte üle 50 kindlasti ja umbes niisugune no ütleme, minuvanune. Ja, ja tema mõte oli olnud peaaegu et kinnismõte, miks ta üldse siia Lõuna-Ameerika reisile tuli? Üks tähtis põhjus oli see, et ta tahtis näha üht taimeliiki. Ta on eluaeg tegelenud biokeemiaga ja tema lemmiktaimed on olnud rööp, kanarbikud, need on põhjapoolkeral tundmatud. Kanarbikud kasvavad peamiselt Austraalias, Uus-Meremaal, natukene ka Indoneesias. Aga üks liik nendest rööp kanarbikudest kasvab just tulemaal ja ta ei olnud seda näinud. Tema jaoks oli see hirmus tähtis. Vastavalt võib juba öelda, et tegelikult seal kohapeal siis selgus, et see on ka tulemal kohutavalt haruldane. Selle rööpkanarbik kogu leiukohti on alla 10 kogu tulemaal. Ja selleks, et kõige lähema rööp kanarbiku nii minna oleks pidanud nädal aega ratsutama hobusega ja ja üle mägede köitega turnima, nii et see nagu eluohtlik lausa. Ei, see nagu jäi nagu ära siis, aga, aga me leidsime Ushuaia botaanikajaamast. Lahked inimesed, nendel olid herbaarium ja siis nad näitasid baariumpealt seda, et Tartus on seal ladinakeelne nimi ja see oli tore näha, kuidas inno nihukese harda pilguga mitu minutit silmitses seda taime, mis ise näeb välja ausalt öeldes üsna natukene meiega tarbiku moodi, ainult viletsa välimusega, mitte midagi võhiku jaoks, mitte midagi niisugust vapustavat, aga see on loodus ja taimehuvilise niisugune eripära, et ta võtab endale midagi pähe ja ja, ja on ju teaduse maailmas tohutult näiteid, kuidas teadlane saab oma kõige suuremad rõõmuelamused mingitest niisugustest taimedest putukatest või, või ka näiteks kiidest. Ja mis kõrvalseisjale tunduvad, mitte mille kina. Te nimetasite botaanikajaam botaanikaaia asemel ja seal ei ole botaanikaaeda või botaanikaaed on aga vilets jaam, sellepärast et seal töötavad juba kutselised botaanikud ja nad tegelevadki taimeliikidega, noh, väga põhjalik juba botaanikaaedu Šaya lähedal on, aga see on niisugune üldrahvalik ja üsna vaene. Aga need nii-öelda ajud olid just seal seal botaanikajaamas, kes tõesti teadsid kõik tulema taimestikust. Ja sealsamas Ushuaia lähedal algab üks nendest suurtest rahvusparkidest tulema, rahvuspark on ta nimi, selle pindala Argentiina poolel on umbes nagu Lahemaa suurune ja seal on palju radu. Hästi selline noh, matkajasõbralik ja nendel radadel sai seal käidud ja, ja noh, saatuse tahtel juhtus nii, et esimene kord käisin ma seal kevadel ja teinekord käisin sügisel veel ja siis oli päris huvitav isegi näha mõnda sama taime, kes esimest korda siis õitses, järgmine kord olid tal viljad. Ja nende taimede hulgas oli ka noh, ütleme siis lihtsalt öeldes niimoodi, et ju igalühel on huvitav, et kas see vili kõlbab süüa ja neid vilju oli seal igasuguseid ja ja tõesti, see oli üsna huvitav, tuttav ja keeruline teema. Noh, näiteks oli seal selline põõsas Eestis kasvab ka tegelikult tema sugulane on kukerpuu. No meil Eestis rahvas nimetab seda paburitskiks, niuksed, punased apukad, söödavad marjad täiesti. Aga siin kassas kahte liiki kukervoodiks oli siniste marjadega ja see oli väga hästi söödav ja teine oli punaste marjadega ja seda ei tohtinud mingil juhul suhu panna. Seal olid sildi juures või keegi käis ja rääkis mõlemat korraga. No ta on ikka Lahemaa suurune ala, nii et sa teed seal ikka päevamatka taanika, lootus, matk täies, seal on kaljut, seal on vulisevad ojad, seal on metsad ja tinud aasad. Et ikka kaasas on nagu looduse teejuht sul. Aga igal sammul on küll avastamist näiteks veel marjadest oli päris naljaka nimega, vähemalt oli saatana maasikas, kas ja seda ei tohtinud ka mitte mingil juhul suhu panna ja meenutas maasikat. Ta meenutas natukene maasikat, punane pisikene, justkui oleks maasikas, aga tegelikult ta ei olnud ka mitte maasikas, vaid see oli just üks jälle üks niisugusi taimeperekondi, keda üldse ei ole olemas mujal, kui siin tulema kandis ja metsad. Minul jälle nagu see metsa poole kalduvused ja minul oli tohutu huvi, et millised need tulema metsad välja näevad, esimese pilguga ka. Noh, kuidas öelda, vettinud võsa. Niimoodi need puud on jändrikud vahel üsna jämedad, kel aga niuksed madalad, viletsa kasvuga, kõik on lehtpuud ja esimese pilguga noh, kui on natukene rohkem nagu põhjapoolkera puittunnet, siis vaatad, et mõned on väga nagu pöögimaagiapüügil, on niisugune sile hallikaskoor. Aga tegelikult see ei ole töök, vaid see on just ainult lõuna poolkeral kasvavad puuliigid, Need on lõunasöögid. Ja üks nendest oli eriti tähelepanu väärne. Juba see nimi ütleb midagi, see on siis Antarktika lõuna bet Antarktika lõuna parajasti et tal olid tulnud pisikesed lehed ja siis niisugused rippuvad õied natukene meenutas meie tammeõisi niisugusi rippuvaid, kui paljud eestlased sedagi teavad, millise tammeõied välja näevad. Aga see Antarktika lõuna pöök on maailma kõige lõunapoolsem puuli, ehk ta läheb siit uže aiast veel lõuna poole edasi kuni tulema lõpuni ja ükski teine puu ei suuda niisugustes oludes vastu pidada. Ta on üsna niisugune madal ja, ja niisugune jändrik, aga ta väga sitke olustikule ja teistpidi see nimi on tähendusrikas. Loodusteadlased ütlevad, et kunagi, kui ja praegune Antarktika alajäätuse sinna tekkis hiigelsuur jää Pancer sinna peale siis enne seda oli see Antarktika lõuna pöök veel viimane puu, mis moodustas Antarktise mandril metsi. Aga lõpuks pidi temagi sealt ära põgenema ja kõige lähem koht oli tulema, kuhu ta siis taandus ja siia ta jäi. Igal juhul on ta suur tegija sealkandis ja, ja ta annab metsadele ilmet. Ja muidugi, kuna seal on niiske, siis need puud on kaetud üleni paksu samblike kihiga ja mõnikord on seal otsas niuksed kummalised nagu kerad, okste kerad meenutavad natukene meie tuule looda, mis kase peal, noh, nihukesed, pusad, niuksed, okste puusad. Aga need tegelikult on sealkandis pigem lähedased puu võõrikule, puu võõrika saab nüüd siin kuskil Kesk-Euroopas ja see on omaette taim, ta elab pool parasiidid teiste taimede peal ja ja vot siin lõuna poolkeral on siis temaga sarnane see. Ma nimetaksin teda siis tulema puu võõrikuks ja need kerad olid mõnikord erinevat värvikoht, kollakat, kor, punakad. Et just puhkemise ajal olid nad väga huvitavat värvi veel seal metsas tegelikult kõndisid päris palju ringi, aga mind huvitab, kuidas seal siis astumine oli, kui seal niisugune niiske pinnas vastu vaatas, just ta oli ikka no meenutus mingil kombel kogu see asi meenutas natukene, ütleme, mingitas lapimaad või midagi taolist, et igal pool jalge all lirtsub, mis jalanõud need pidid olema. Korralikud matkasaapad, mis ei lase vett läbi, isegi kui sa oled pool päeva kõndinud ja aasad on lirtsuvad metsaalused on lirtsuvad tohutu palju ojasid voolamas igal pool sageli ajavad need veel üle kallaste, nii et liikuda raske ja enamasti on nad muidugi ka niisugused. Need ilmad on niuksed, rõsked, kuigi teisel korral, kui me sügisel käisime, siis meile trehvab päikeseline ilm, need võib juhtuda, haruldane juhtum, et isegi päike paistab, aga natukene jäi ta seal kuivata suurt midagi, mõtlen tulemusi. Ma nimi peaks olema v maa, sest tuli seostub millegi kuivaga ja soojaga või rõskuse maha või uduma oleks võib-olla veel veel täpsem. Niisugune eestlane on niisugune hämu pidevalt ümberringi. Isegi siis, kui on tugev tuul ja no puude ümber oli siis mõnikord kaljusid mõnikord ka niisugusi veesilmi vaheldusrikas maastik omamoodi ja niisugune noh, selles mõttes nagu igav ei hakka kandnud ja ja tõesti, meenutas natukene, ütleme mingit Põhjala Euroopa põhjalat kusagil siin Skandinaaviamaade põhjaosas. Ja muidugi peale nende taimede need muud olendid linnud, üllatusi jätkuvalt, et näiteks v silma peal ujub üks noh kahtlemata meie tuttpütti, sugulane, aga noh, sellest kaks korda suurem niisugune tema nimi ongi, hiidpikk elabki ainult jällegi nendes kantides või siis jälle merelahel nägime luiki, et noh, meie oleme siin harjunud, et Luik peab olema üleni valge, ta on siis kas laululuik, kühmnokk, luik, aga noh, Austraalias ma olen näinud üleni musta luik Austraalia Luik, aga siin oli siis täpselt nende kahe vahepeale, niiet pea ja kael olid mustad ja keha oli valge. Ja tema elabki jälle ainult nendes kantides siin Lõuna-Ameerika lõunapoolsemas otsas nägide sama suurejooneline välja kui päris valge luik, rääkimata mustast, nägi küll ja ma ütleksin isegi intrigeeriv on nagu selles mõttes, et mingi vaheldus oli ka veel selles, et nii täpselt kohe poole keha pealt must asendub nagu valgega, et väga huvitav. Ja üks lind oli, kes lubas endale noh, näiteks viie meetri kaugusele kõndida, ta oli niisugune suur Ani, aga väga ilus esikeha nagu üleni valge ja siis enamik kehas niukse valge ja halli vöödiline, ütleme niimoodi. Ja nokk hästi lühike, jäme tema nimi ja niidu näsu hani. Kas nimi? Ja, ja see, et ta üldse ei kardas, see oli ka tegelikult teiste lindude puhul seal niimoodi. Et nähtavasti see, et ikkagi palju põlvkondi ei ole inimene neile liiga teinud, et see muudab, nad usaldavad. Aga selle nisu hane lugu läks seal tegelikult Eestimaal edasise. Ükskord ma käisin Lõuna-Eestis Pikakannu kandis, mis on hästi tagumine kolgas peaaegu nagu Lõuna-Ameerika jaoks tulema. Ja näitasin seal Lõuna-Ameerika pilt aitäh seltskonnale ja siis ma jõudsin selle selle hane juurde ja hakkasin just seda nime ütlema ja, ja seltskonnast üks ütleb, et see on niidumäsu. Hani, Ma küsisin, et kus sa tead, mul on kodus niisugune. Mis meil on, meie kliima on sarnane. Jah. Ja, ja me läksime ta koju, see oli jaaniraud, too talu ja sellel peremehel tõesti on terve lindude kollektsioon seal ja nende hulgas on ka tõesti nii tunne, Suhani vaatas mulle vastu nagu tulemaalgi tulema saadik jah. Ja, ja siis muidugi tegelikult ongi nii, et nii nagu paljusid haneliike teda on suhteliselt kerge kodustada, et taustana, siis selgus ka kuri, ta ei ole muidu vahel hane. Mõned neist vähemalt kipuvad olema sama ja, ja nojah ikka võib-olla kui on tegemist ei saa ajada, leiab, et keegi rikub reegleid, siis lüüakse kord majja. Loomulikult. Nendest neljajalgsete, sest oli üks meeldejääv kohtumine. Kõndisime mööda metsarada ja järsku sammub meile vastu, too niukene rebase moodi loom, aga natukene suurem ja natukene hallikamat karva. Ja muudkui tuleb ka meile vastu. Jäime seisma. Ta tuli meile umbes 10 meetri peale, siis vaatas meid niimoodi, isegi natuke võttis kõhedaks, mõtled, et järsku seal on midagi viga. Tee õhtul. Ei ole siin mingit haigust, täitsa normaalne ja selle eluka nimi on siis pampa rebane, tegelikult neid on mitu liiki, aga üks jälle on niisugune tulema pampa rebane, kes elab jällegi ainult nendes kantides. Jälle seesama usaldus, et ta ei ole pinud inimest kartma, sest inimene ei ole talle liiga teinud. Et see nagu hakkas silm. See meenutab mulle suvel nähtud rebast, kes seisis, käpp püsti, meie suvekoduväravas ja ta ei näinud ka üldse haige välja ja noh, Eestis on nüüd see on pikk lugu, aga rebaste hulka on, meilt on suurenenud ja ja kodurebaseid on Eestis tekkinud siia ja sinna täitsa et seal jah, see, et neid on natukene liiga palju. Aga siin neid ikkagi võetakse, aga seal niidid tõesti ei kükita. Ja Me käisime ka tegelikult mere peal, et retkega tegime siis niimoodi, et me nagu läksime sinna peeglikanalile ja siis paadiga sõitsime mööda seda Väina ja vaatasime, kuidas siit tulema välja näeb. No kõigepealt muidugi see loomarohkus, et seal oli nihukesi kaljusaari mõne kaljusaare peal, ühe kaljusaare peal oli näiteks merilõvide koloonia ja seal käis vilgas elu. Isa, seal omavahel jagasid Maydia mürisesid nagu päris lõhuid ja emadel olid väiksed pojad ja nad imetlesid neid seal ja siukene vilgas pereelu oli käimas parajasti seal just sel kevadisel ajal, kui me käisime ja teise saare peal olid jällegi kormoranid. No Eestis on meil üks kormorane liik, seal on neid palju ja need kormoranid parajasti ehitasid endale pesasid ja nende kormoranid pesad on maapinnal otse ja nad on meenutavad nagu hiigelsuurimat päid ja selleks, et neid ehitada, siis nad kannavad noka otsas ookeani kohal lennates niisugusi mudapalle. Nii et algul vaatad, et mis imeliku nokaga lind see on, siis vaatad binokliga, tegelikult meeletu mudapall on tal noka vahel pesaehitaja lind parasjagu ja väga hoolikas ja osav. Ja siis mõtlesid muidugi selle peale, et muidugi, et see elurohkus on siin säilinud, nii nagu ta on siin olnud tuhandeid aastaid siin meres on väga rikkalik elu olnud alati. Ja siis vaatasin sealt mere pealt nende mägede peale, ent see oli kaika täiesti meelde, see pilt oli kevadine aeg, aga kolm päeva tagasi oli tulnud veel hiline lumi maha ja need mäed olid kaetud nagu niisugused tuhksuhkruga niisukese, hõreda tuhksuhkruga. Ja siis paljud nõlvadel olid need imelikud puud, mis eemalt paistavad nagu kõverale advoka männid, aga tegelikult on need hoopis mingid igihaljad lõuna pöögid ja nende peal ja nende all niukene lumetuhksuhkur. See oli väga-väga meeldejääv pilt ja, ja muidugi siis mõtlesin ka selle peale, et siin on elanud see rahvas, kellest me rääkisime, Yamana rahvas üle 10000 aasta ja nagu me rääkisime, praktiliselt neil ei olnud mitte midagi seljas. Aga nad tulid siin toime sellel karmil maal. Nii et tõesti nii siuksed, imelikud elamused, üks puu veel, mis veel meelde jäi, sealt eriti oli niisugune, et ta nägi välja nagu rododendroni. Kui me kujutleme, et rododendroni on umbes neli meetrit kõrge ja niisugused laiaat igihaljad lehed ja see kasvab ka sellel karmil maal. Ja kui me olime just seal sügisel, siis olid tal korraga nii õied, niuksed, valged, ilusad suured õied kui ka viljad, viljad meenutasid herneterasid. Nad olid niisugust valkjad värvi. Aga kui nad küpseks saavad, siis nad on mustad ja selle imeliku puu nimi on vürtskoorepuu. Ja ta kasvab ainult tulemal jällegi. Ja võib-olla ka natukene seal Lõuna-Ameerika mandri lõunaosas karmides paikades. Ja miks ta nimi on vürtskoorepuu, sellepärast et meremehed, kes siin ringi liikusid, avastasid mingil ajal. Et kui seda panna nagu toidu sisse, see annab nagu vürtsist maitset toidule ja nad ka väga hindasid seda puud, sest tal koore sees on Scurbuudi vastaseid aineid, nii et see alati, kui sa seda nagu laevale kaasa varusid, siis ole kindel, et Scurbuute ähvardab meeskonda ei saanud maitsta mõne toiduga, toiduga ei saanud maitsta jah, ja need neid vilju mu natukene maitsesin, need olid tõesti niuksed, hästi vürtsised ja neid, kas maitseta meenutas, no ütleme, võib-olla ütleme valge pipar, eks valge pipar on niisugune noh, lahja pipra maitse, ütleme niimoodi. Aga seda ka kohalikud elanikud on alati kasutanud nagu toidu maitsestamiseks. Nii et niisugusi, kummalisi taimi ja olendit seal elab. Ja niisugusel retkel oli meie teejuht jätnud seal tulema rahvuspargiks siis kõige suurema üllatuse, mitte tonnise retke kõige lõppu. Ja siis, kui me lõpuks metsast välja saime, siis avanes meie ees niukene soo. Seal soo peal olid üksikud laukad õpperada läks läbi selle, no siis ma läksin lähemale, ma juba eemalt aimasin, et et see on raba ja siis juba lähedalt vaatate tõesti turbasamblamättad, proovid sõrmede vahel tõesti turbasammal. Ja jälle meie teejuht oli imestanud, miks meie ei ole imestanud ja kodune tunne oli jah. Ja tema ütles, et aga see on ju Lõuna-Ameerika kõige suuremaid loodusimesid, et kogu Lõuna-Ameerika käib vaatamas siin tulema tipus neid rabasid, sest neid ei ole mitte kusagil mujal Lõuna-Ameerikas. Ja siis ta tahtis näidata veel ühte uskumatut taime, kes sööb liha ja ta ei leidnud seda üles, nii haruldane, see on looduskaitse all. Ja siis, kui ta juba selle käsiraamatu välja võtsid pilte näidata, siis ma juba aimasin, mida ta näidata tahab. Loomulikult huulehein, see, mida meil koolilastele õpetatakse ja igast rabast võib leida. Aga seal on ta siis rangelt looduskaitse all ja tõesti, mitte kusagil mujal seda ei ole. Ja no ütlesite siis, et vaadake, neil seal kuskil kaugel väikesel Eestimaal on see täiesti tavaline nähtus ja ütlesime ja ja tema jaoks oli see muidugi ei ole see Eestimaa nii kaugel seal kuskil teises maailma ääres, et, et tal ei tekkinud ka mitte mingeid seoseid, et mis asi see eestima üldse olla võiks, aga polnud kuulnudki, ei olnud kuulnudki. Aga samal ajal muidugi pärast seda olen ma ikka kraad tõsisemalt hinnanud meie rabasid mida noh, muidu pead ka ju üsna loomulikuks. Et meil siin kubiseb maailmaimedest ainult me ise ei tea jah, et selleks peab käima maailma ääre peal ära, et sellest aru saada. Sest niuke tunne tuli. Ja üldse noh, see tulema, kuulsus ütleme Lõuna-Ameerikas olnud peale selle, et ta on niisugune karm paike, mägine paik, on see siin on siis tõesti palju metsi, aga siin on ka palju soid ja talvel tuleb paks lumi maha. Kujutad pilti, sood külmuvad ära ja sinna saab teha suusarajad ja sealsete murdma suusatada, mis sest et ütleme, lõunaameeriklane saab mägedest laskumist veel proovida kuskil kõrgetel Andide nõlvadel. Seal on ka lund. Aga nüüd, et oleks niisugune tasane maa, soine maa ja, ja seal peal on niisugune murdma rada tasane. Et sellist asja ei ole mitte kusagil mujal Lõuna-Ameerikas ja siis tulevad need kõige suuremad Lõuna-Ameerika suusafriigid, tulevad ei tea kust kaugelt, tuhandete kilomeetrite kauguselt talveks sinna, et saaks siis selle külmunud raba peal murdmasuusatamist teha. Neile jälle kõlab see niimoodi väga eksootilised esile, tõi, et mitte öelda veidral, jah, vot siis sa saadki aru, et noh, kokkuvõttes meie oleme harjunud niimoodi mõtlema, et kui me tahame öelda midagi niisuguse lumise ja karge ja niisuguse karmi piirkonna kohta, siis me ütleme, et, et see on tõeline põhjamaa. Ja nüüd, et seal olles nagu enda peas revideerid, et kui sa lähed lõunamaalt veel kaugemale, siis sa satud tõelisele lõunamaale ja see tulema on tõeline lõunamaa koos oma külmade tuulte ja niiskuse ja, ja uduga, kõige kõige lõunam maa, mis üldse olla saab maakeral. Ja muidugi seal polaaraladel on juba omaette manner, aga just nendest Mandritest, mis, mis on seal polaaralade ümber on ta kindlasti kõige lõunamaisem maa. Ja sellega siis lõpeb võtakski, kuulaks veel kord seda enda salvestatud maailma äärehelipeeglikanali ääres tulema rannikul hommikul kell seitse. Selline oli siis tänane saade lummast tulemast tema loodusest loodusimedest, millest tuleb juttu. Järgmises ründame Tšiilisse. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
