Me oleme nüüd Maarjamäe serva peal, kuhu ehitatakse uut  memoriaalkompleksi ja siin näeme kohe kambriplahvatust. Eesti maapõu peidab endas müstilise ürgmere saladus. Tundi ränka rassimist kalasaagi nimel, see on tulemus. Käed on täiesti, kattis. Nõgikikka võimas nokk teeb metsas korraliku laastamistöö. Eesti on mereriik 600 miljonit aastat on Eesti ala mõjutatud  erinevate merede poolt ja nende perioodide ajalugu  jutustavad meile settekivim. No see on nüüd geoloogi jaoks selline avatud raamatu on  nii põhimõtteliselt nagu sa siin juba näha,  vaid siin on tohutu palju kihte ja, ja põhimõtteliselt  võikski öelda, et iga kiht on nagu lehekülgi geoloogilises  raamatus ei lias on niimoodi, et vanemad kivimid asuvad  nooremate kivimite all. Siin me näeme selle paljandi kõige vanemat osa  ja siin on sinisavi. Ja, ja see on juba, see ongi juba see kambrumi kambrimi algus,  see periood kusagil 530 540 miljonit aastat tagasi,  kui maal hakkas elu, hakkas tohutult levima  ja arenema. Ja kui me liigume siit ülespoole, me näeme,  et see kihid vahetavad värvi, savi asendub tegelikult juba  liivaga ja, ja see tegelikult näitab geoloogile seda,  et keskkond on muutunud, ehk põhimõtteliselt sügavast veest  on saanud madalam vesi. Et siin ongi näha ühte ilusat kivi, mis suure tõenäosusega  on siis on hästi madalast veest, et siin siin on sellised vormid,  mille puhul võib olla tegu põhimõtteliselt 500 miljoni aasta  taguste laineviredega neid sama, mis jäävad  ka liiva peale, kui naine tuleb just, ta on täpselt  samasugune liiv, 500 miljonit aastat vana,  ta on kivistunud, aga need, need väikesed lainekesed on seal  alles jäänud. Kus kohas oli Eesti siis, kui need seted siia tekkisid. Aga mis sa arvad? See on niisugune suhteliselt savi, et, et kui me mõtleme  nii-öelda veidi nii-öelda lähema ajaloo peale,  siis nii-öelda jääaegsed savid, et et jahe kliima oli  ja Eesti asus tegelikult lõunapooluse lähedal tegelikult põhi,  lõuna voolus lähedal, just, et vaatame põhimõtteliselt  peaaegu teisel pool maakera võlgade praegused,  et asusime kusagil seal. Jah, ütleme nii, et tänapäevase Antarktika kusagil nii-öelda  servaalal umbes sellisel laiuskraadil asusime. Et kui keegi võtab praegu gloobuse ja oskab panna  selle sinna. Ja siis hakkasime muudkui triivima ülespoole,  kuni jõudsime siia välja, kus praegu oleme põhiselt võtaks  linnulennult 16000 kilomeetrit, 600 miljoni aastaga see teeb  mingi neli sentimeetrit aastas. Aga tegelikult neid kohti siin Tallinna peal on mitmeid,  kus meie ajalugu on avaldunud ja lähme vaatame nüüd järele,  kus kohas need on. Eesti ala liikumist maakeral poole miljardi aasta tagusest  ajast tänapäevani on raske isegi hea fantaasia ga ette kujutada. Geoloogid aga suudavad mandrilaamade triivimise  ja maapõues leiduva info järgi meie ürgse ajaloo  konkreetseteks osadeks jagada. Me oleme nüüd Maarjamäe serva peal, kuhu ehitatakse uut  memoriaalkompleksi ja siin näeme kohe kambrumi plahvatust. Geoloogi lähevad silmad põlema. Muidugi. Tegu on ju põhimõtteliselt sinisaviga siin  või mingi nii-öelda sellise isegi väidetavalt ümber  setitatud sinisaviga juba, et ta on korra nii-öelda settinud,  siis ta on uuesti. Lahti see nii-öelda lahti kistud ja siis ta on uuesti ära  settinud siin, et nii-öelda võrreldes kakumäega me oleme  nüüd ajaloos veel natukene kaugemalt allpool seal me räägime  seda ülemist, otse niisugust, aga aga, aga see on nüüd jah,  see kambrimi algus, see on nüüd see kambriovi,  plahvatuse periood, mida see plahvatus ikkagi iseenesest tähendab. Ja see tähendas seda, et, et see ei toimunud mingi käega  katsutavad plahvatus, vaid pigem lihtsalt nii-öelda järsku  ilmus nii-öelda geoloogiae jaoks järsku lihtsalt järsku me  näeme lihtsalt setetes elustiku plahvatusliku kasvu ja,  ja ilmusid just kõva kestaga loomad välise toesega loomad,  et et, et varasemalt enne seda t jakaras,  pigem oli pehmekehalised loomad, et, et järsku hakkasid  ilmuma loomad, kes olid kõva kestaga ja suuresti ilmusid  kõikide tänapäevaste loomagruppide esindajad. Geoloogidele on tegelikult ajarännak täiesti võimalik,  Lasnamäe nõlvalt kõndisime üles ja 100 miljonit  põhimõtteliselt küll, jah, mis siin avanes? Siin me näemegi tegelikult kohe sellist,  võibolla kõige huvitavamat nii-öelda kontaktipinda  nii öelda, kuidas keskkond on muutunud. Et siin nii-öelda lähen kohe lähemale ka,  võib-olla ei saa näidata ka geoloogi peab ikka katsuma  geoloogi ikka peab katsuma käega nii-öelda asjade juures. Aga siin on näha, kus, kus on nii-öelda üleminek kohe  selliseks kilda taoliseks materjaliks. Ja see on nii-öelda siis kraptolliitargiliit. Et siin on näha just sellise kraptolliidi sellise ühe  kraptolliidi liigi kivistisi, et, et põhimõtteliselt kogu  see kiht, mis me näeme sinna, läheb üles-välja. See kõik koosneb põhimõtteliselt ühte tüüpi loomade  ehk sellise koloonialise looma nagu craptolliidi kivististest,  kes ta oli selline. Ta oli selline. Osad olid hõljuvad veesambas hõljuvad loomakesed aga osad  olid ka põhjale põhja lähedal põhjal kinnitunud,  ehk neid omal ajal siin lihtsalt elas nõnda palju,  et, et nad nende, nii-öelda need Jäänused peale surma tekkinud jäänused need sättisid  nii massiivselt, et moodustasid sellise kildataolise  kildataolise materjali. Krista, sa leidsid kivistise, see nautiluid,  see ongi see tippkiskja, kes elas Ordo viitsiumi ajastul,  siin me tegelikult, kui me alustasime siit altpoolt  ja nägime liivakivi ja nägime seda kilta,  siis tegelikult siin on esimesed tõendid,  et meil hakkas päriselt soojaks minema, et me jõudsime  ikkagi juba ekvaatorile lähemale. Sest et lubjakivi on, on ikkagi sooja keskkonna tunnus juba meie,  see nii-öelda rahvuskivi on siis tegelikult pärit soojadest  vetest ja just täpselt, et enamus lubjakivist omal ajal,  siis kui ta veel kivi ei olnud, moodustus mikroorganismide  kodadest ehk nii-öelda peale seda nii-öelda loomakese surma  vetika või mikroorganismi surma siis tema koda vajus põhja  ja moodustus lubimuda. Ja sellised muidugi. Lubise kestaga nautiloidid täpselt samamoodi. Siin on väga põnevad, ürgse mereelukad. See põhiline ründaja loom on nimetusega nautiloid,  see natukene nagu Kalmaari moodi elukas. Tema nüüd parasjagu on, rünnakul võtab kätte  ja sööb ära trilobiidi kesta sisu pehmem osa  ja viskab kõik ülejäänud, mis on kõva kest,  selle viskab ta minema, see talle ei maitse. Ja täpselt nii see mitusada miljonit aastat tagasi  ordoviitsiumis juhtuski jah. Täpselt me ei saa öelda, sellepärast et me ise ei ole  kahjuks seal täpselt niimoodi olnud, aga me eeldame. Me toome paralleele tänapäeva maailma ja loomadega. Ja nüüd kivistuste puhul me näeme, millised need loomad  võisid olla. Aga see käitumislik muster, et see tuleb nagu tänapäeva  loomade pealt. No kes see loom seal on, ikka väga põnev tegelane. See pika saba ga, see on meris korpian. See on üks selliseid loomi, kes tekkis siluriajastus,  et teda varem ei olnud ja see siluris temast saab selline  nagu merede ürgmerede põhikiskja ja selline röövel,  kes terroriseerib kõiki ja kõike, kes tema ümbruses vähegi  natukene liigutavad. Et siin nüüd ta tegelikult sööb ka oma liigikaaslase ära,  et kanibalistlikute kalduvustega, et aga samamoodi need  meriskorpenid Eestis ka on elanud. Miljonid aastad on möödunud ja oleme Devoni ajastus,  kus kõigepealt on väga huvitav asi, esimene kehasisene viljastamine,  mis seal praegu toimub ja lisaks sellele on kalad ilmunud pilt. Jah, Devonit võib öelda päris ausalt, kohe,  et tegemist on kalade, kuningriigi või kana kalade ajastuga,  sellepärast et kui siluris veel mõni mõned üksikud kalad  nii-öelda on teada, siis tevonis põhimõtteliselt. Kalad vallutavad kogu maailma mere. Eesti alaelustik on varasemalt ikka väga kirev olnud  ja me liigume kogu aeg uuema aja poole, aga dinosauruse  kivistisi me ikka pole, miks? Haa, vaata, tuletame nüüd meelde, et mida me täna näinud oleme,  et me alustasime sealt kõige vanematest kivimitest seal,  et jakara kambrim ja liikusime kuni demonini välja,  aga dinosoorused, need jäävad hoopis vahemikku. Mis jääb tevo devoni ja tänapäeva vahele. Ja see aeg on olnud see, kus Eesti ala on olnud maismaa. Ja nagu me täna oleme juba aru saanud, siis maismaal väga  settimist ei toimu. Ehk kui need dinosaurused siin elasid, siis,  siis isegi kui mõni kont siia maha jäi, siis need kulutati ära. Ja eriti hea kulutaja oli meie viimane jääaeg. Kui ikkagi siit umbes niisugune kaks-kolm kilomeetrit jääd  üle pressis vaikselt, siis ta käitus natukene nagu buldooser  ja lisaks kõik ära ja just. Nüüd me olemegi jõudnud tänapäeva, see siin on tänapäev. No põhimõtteliselt on tegu tänapäeval ja me näeme,  kuidas tänapäevane meri kulutab jääaja poolt nii-öelda  mandriliustiku poolt kokku aetud pinnavormi,  et tegemist on sellise moreeni seljatikuga nii-öelda moreeni  nii-öelda künkaga. Ja mis asi on moreen, moreen on selline materjal,  mis on selle jää mandri jää poolt kokku lükatud,  igasugune materjal, täiesti suvaline, see on nüüd tänapäev,  mis saab ikkagi nüüd tulevikus, räägitakse,  et tänapäeva inimene juba oma tegevusega kujundab meie maakera,  nii et on juba tõuganud selle uude ajastusse. Kas seda meie setteid on nüüd näha ka 100 miljoni 500  miljoni aasta pärast? See on väga hea küsimus, et tõenäoliselt see on see tõenäosus,  et me näeme 100 või 500 miljoni aasta pärast inimese  etteheide tegelikult kuskil väike, sest et inimene elab  maismaal ja täna on nähtud kivimid on ikkagi enamasti  tekkinud ikkagi veelistes keskkondades ja maismaal pigem  toimub kulutusprotsess ehk inimtegevuse jäljed kulutatakse  merre ja sealt sette kivimitest võime juba tulevikus leida midagi,  võib-olla mingisuguseid klaasikilde või auto kivistunud  autokumma näiteks, aga meie oleme ikka siin maakeral  nii pisikene hetk. Eesti ole palju järel, kui kui me oleme täna liikunud läbi  500 miljoni aasta praktiliselt ja inimese liigi vanuseks  loetakse kusagil 300000 aastat, siis see on üks väike piir  ja maakera läheb pärast seda edasi, nii et just ilma,  et ta tunneks puudutatuna kuidagi, et tema teeb ikka oma  tiire ümber päikese edasi. Varahommik enne päikesetõusu Kana rannikul Atlandi ookeani  ääres tosinkond mees taskeldab juba pool tundi raske puidust  paadi kallal. Veesõiduk on vaja mühisevatesse murdlainetesse lükata. Lõuna-Kana ranniku noormeestel on ainult üks võimalus  tegelikult kaks, kas minna kooli või hakata kaluriks. Rannajoonel on teisigi paatkondi, kes merele kalale trügivad. Naaberkalameeste seltskond on väiksem, neil on rohkem punnitamist,  kuid lõpuks saavad ka nemad oma paadi vette. Distantsnooda ühe ja teise otsa vahel on umbes  viissada-kuussada meetrit ja mõne hetke pärast hakkavad  mehed seda kalda poole tirima. Sellest, mis nüüd järgneb, annavad märku sügavad vorbid rannapalmidel. Nii juhtub, kui jõudu katsuvad ookeani veemass  ja inimeste ramm. Teistel peab olema vaim väga tugev ja loomulikult musklid  väga tugevad. Igal laulul on oma tähendus selleks, et kas hoida endal  mõistus selge või selleks, et meelitada kalad noota. Poolteist tundi oleme juba noota sikutanud. Laulud muudkui muutuvad. Praegu on käsil üks õrritamise laul, et mehi rohkem kiskuvale. Seitse tundi on möödas sellest kui me alustasime tõmbamist. Mina ei tea, mis puust need mehed tehtud on,  aga see on hämmastav. Lõpuks ilmub noodavõrk nähtavale. Vee liikumine on kandnud püügivahendi ida suunas. Me oleme algsest positsioonist nihkunud edasi umbes 400 kuni  500 meetrit ja praegu on näha, et ookean on juba andnud  esimesed annid. See peaks olema üks heeringaline, ma ei oska täpset nimetust öelda. Aga ta võiks näha midagi sellist välja, nagu meil on räim. Selline näeb välja selle töö tulemus, käed on mul täiesti katki. Soolane vesi ja liiv on selle köie peal käed katki teinud. Respekt nendele meestele, kes teevad seda päevast päeva. Muidugi ei püüta Ghana rannikul kala päris iga päev. Tööd võib takistada tormine ilm ja ka kohalik traditsioon. Lõpp juba paistab. Kala on käes. Ühisest saagist napsab mõni kavalpea kala salaja  ka endale. Kalapüük on tehtud, nüüd jääb vaid üle müüa see maha turu naistele,  kes siin juba ootavad oma kaussidega. Hea päev täna ei olnud niimoodi, vähemalt mehed ütlesid,  see saak on allapoole nende arvestust. Kui on palju kala, siis on selle kala siit 10 meetrit edasi  kogu see võrgukott täis. Kalandusel on kana majanduses väga oluline koht. Umbes 10 protsendi ehk 2,6 miljoni kanalise elatis sõltub  otseselt kalapüügist. Suurima panuse kaana kalatoodangusse annab merekalandus. Rannakalapüük moodustab sellest umbes 70 protsenti. Tugeva ülepüügi tõttu on kalavarud märgatavalt vähenenud,  suuremaid saake õnnestub püüda vaid kolm kuud aastas. Probleemiks on ka lossimiskohtade vilets seisukord  ning tehniliste abivahendite ja külmutusseadmete vähesus. Kõige teravamalt tunnetan ma elu enda ümber. Ümber siis kui mets on külm ja lumesajune  ning valitseb niinimetatud koera ilm. Siis kohtan ma neid, kes nagu minagi ei lahku talveks  soojale maale vaid püüavad siinsamas hakkama saada. Üheks selliseks liigiks on must rähn ehk nõgi kikas. Nõgi ikka killivat häält on kuulnud enamus metsas hulkujaid. Tema laastamistööd on silmanud kõik metsas jalutajad aga  teda ennast kohtame vaid vilksamisi kuskil kõrgel puutüvel. Kuna minu rajad kulgevad enamasti mööda veeääri  ja kopraasundusi näen tihti kas surnud või surevaid puid. Puud surevad siin enamasti liigniiskuse tõttu,  mille koprategevus on tekitanud, aga rähnid näevad selles  paigas rikkaliku söögilauda, kus on garanteeritud rasvased  tõugud kõduneva puukoore all. Minu kohatud must rähn käib regulaarselt kopra kodupaigas  mädanenud pajusid revideerimas. Niikaua kuni leidub veel läbi töötamata puid,  on rähnil igal ajal võimalus tulla ja lihtsa vaevaga toitu leida. Aga lähemalt vaadeldes see ikka nii lihtne ei ole ka. Esiteks tuleb puukoor lahti lüüa. Selleks on vaja tohutut peitlit milleks on rähnil nokk. Sellise peitliga töötab ta väga kiiresti. Samuti on vaja pikka kleepuvat keelt mis ussi kombel ugleb  röövikute käikudes ja aplad kõik rähni kõhtu viib. Ka puudel liikumiseks on oma süsteem kas ülevalt alla  või alt üles kas ühte külge mööda või siis hoopiski teistmoodi. Sellisel lumisel päeval ühte väikest toitumisepisoodi  jälgides tekib tunne, et see, mis meid ümbritseb kogu loodus  on ikka tohutult suur ja hoomamatu süsteem. Meie inimesed, oleme vaid üks väike osa sellest,  kuigi kahjuks väga suure jalajäljega.
