Tapamaja rasvajäätmed mootorikütuseks. Labori tingimustes võivad uued kütused tunduda väga head  ja keskkonnasõbralikud, kuid neid tuleb erinevates  tingimustes testida lugematuid. Termiitide pesakuhil kui looduslik arhitektuuriime jutt sellest,  et termiidipesad võivad olla puude kõrgused,  on sulatõsi, vaadake ise. Saagita jäänud põllumees kinkis lindudele rikkaliku pidulaua. Bensiin või diisel, mida te praegu oma paaki valate,  on teadagi tehtud peamiselt nafta ja mõnest lisaainest. Kuid kas teadsite, et esimesest maist on kõigil  kütusemüüjatel kohustus panna sinna juurde  ka biokütust millest seda veel tehakse ja miks seda vaja on,  seda kohe uurime. Keskkonnauuringute keskuse kütuselabori spetsialistid teevad  pistelisi kontrolle igas Eestimaa tanklas. Keskmiselt võetakse 500 proovi aastas, et kontrollida  kütuste kvaliteedi vastavust Euroopa direktiividele. Aina karmistuvad keskkonnanõuded panevad proovile  ka kütusetootjad. Praegusel hetkel ikkagi kütused tulevad peamiselt  siis naftast rafineeritud kujul. Ja lisatakse siis erinevaid lisandeid erinevate  tanklakettide poolt ja samamoodi siis ka erinevad biolisandit,  näiteks näiteks juba etanool ja siis. Jah, meie näeme, et on osades kütuses ka etanool juba sees,  aga on ka selliseid keerulisemad ühendid. Laboris testitakse kütuseid lugematute parameetrite järgi  ikka selleks, et kütused oleksid sobivad autode mootoritele  ja põlemisjäägid kehtivate normide piires. See seade nüüd näitab ära kütuse destillatsiooni omadused. Testilatsiooni omadused näitavad siis ära,  millisel temperatuuril meil kütus keeb ja see kütuse keemine  siis erinevatel temperatuuridel mõjutab automootori tööd. Et kui hästi mootor näiteks töötab. Selle seadmega määratakse väga madalaid väävlisisalduse kontsentratsioone. Et väävlisisaldus on üks kütuses ka selline halb aine et  mida vähem väävlit, seda vähem siis tekib  ka heitkaasa. Siis vääveldioksiidi. No mis see Komponendi lisamine siis selle kütusele juurde annab,  ma saan aru, et ta muudab seda rohelisemaks kuidagi. No seal on võib-olla kaks aspekti, et üks on see tootlikkus,  et me enam ei kasuta siis nii-öelda fossiilseid kütuseid,  vaid see tehakse taastuvatest allikatest  ja need biokütused peaksid siis ka puhtamalt põlema,  et paiskavad siis keskkonda vähem vähem kahjulikke aineid. Esimesest maist kõikidel kütusetarnijatel Tal on kohustus fossiilse kütuse hulka lisada biokütust  ja mahu järgi hinnanguliselt viis mahuprotsenti. Seda lisatakse nii siis mootori bensiini oktaani arvuga 95  ja diislikütuse biokomponent, mis see tähendab täpselt,  mis asi on biokütus, biokomponent. Biokütus on vedel või gaasiline kütus, mis on toodetud  biomassist ja biomassi järgi, siis jagatakse biokütus  esimeseks ja teiseks generatsiooniks. Et esimese generatsiooni biokütused on toodetud valdavalt  siis teraviljast õlikultuuridest, need kultuurid,  mis siis, mida me kasutame toidu valmistamiseks  ja teise generatsiooni biokütused on toodetud valdavalt  siis jäätmetest ja jääkidest erinevatest valdkondadest nagu põllumajandus,  vesi, viljelus, metsandus. Ja mis siis sinna kütustesse läheb, esimene  või teine generatsioon? No eks kütusetarnijad ise peavad otsustama Ja ja teada ju on, et meie Eesti kütused tuleb,  tulevad kahest erinevast ravineerimistehasest Soomest  ja Leedust, et mida seal ravineerimistehases sisse segatakse. Soomes Porvos asuvast meeste nafta rafineerimistehasest  tuleb oluline osa Eesti autokütustest. Osa sellest on taastuvast toorainest erinevatest jäätmetest. Kuidas valmistatakse biodiislit, seda kohe uurimegi. Porvo Rafineerimistehases on kütuste tootmine pealtnäha lihtne. Laevaga tuleb sisse toornafta, mis liigub sadade  kilomeetrite pikkustesse torudesse. Rafineerimisprotsessis eraldatakse tiheduse,  temperatuuri ja erinevate lisaainete mõjul müügiks vajalikud  tooted nagu kütte, õlid, diisel, bensiin,  lennukikütus ja vedelad, gaasid. Taastuv toorainest mootorikütuse tootmine on hoopis keerulisem. Get inf of tis Fataris wast. Labori tingimustes võivad uued kütused tunduda väga head  ja keskkonnasõbralikud, kuid neid tuleb erinevates  tingimustes testida lugematuid kordi enne kui saab turule lasta. Kui kütus on valmis toodetud, olgu see bensiin,  diisel või taastuv diisel, siis tuleb see lõpuks  ka auto sisse panna ja vaadata, kuidas auto üldse töötab  ja nii on siingi tehases toodud auto. Sa d ns We g n Still fil he tank. Mis selle nõude taust nüüd on, miks nüüd sellise otsuseni on  jõutud üle euroopaliselt? Jah, siin on tegelikult kaks aspekti, et üks asi,  üks regulatsioon puudutab kõiki liikmesriike,  et mis kohustab aastaks 2020 tagama 10 protsendi taastuva. Energiaallikate osaluse siis transpordisektoris  ja selle peab siis iga liikmesriik täitma. Teisalt on ikkagi see, et väga palju kasvuhoonegaaside  heitkoguseid tuleneb transpordist ja me teame,  et transpordisektoris tarbitakse kolmandik Euroopa liidu energiast. Et seda trans, seda transpordisektorit on vaja  efektiivistada ja loomulikult fossiilsete kütuste osakaalu vähendada. Vähem heitmeid ei tähenda, et kõik probleemid oleks lahendatud. Kütusetarnijatele lisavad uued nõuded rohkelt aruandlust  ja tooraine probleeme. Tanklatele tähendab see uusi toodete märgistusi tarbijatele  taas veidi kõrgemat hinda ja autodele sisuliselt uut tüüpi kütust,  mida paljud vanemad mootorid ei pruugi vastu võttagi. Uuemad autod, mis on tehtud peale 2000 ühteteist,  ei tohiks olla mingit probleem. Aga vanematega võib see probleem tekkida. See tähendab seda, et me peame autoparki hakkama uuendama,  kui me nüüd läheme rohelisemaks. Aga kuidas kütusemüüjad seda asja ikkagi tunnevad,  kas nüüd selle asjaga läheb maailm rohelisemaks,  kui me seda biokomponenti sinna lisame? See nüüd on küll niisugune üle-euroopaline  või ülemaailmaline küsimus, et ühesõnaga,  et kas ta läheb rohelisemaks? No kui me selle biokomponentide selle biokütuste juurde  algusesse tagasi tulime, eks, et no siis meil oli ju siin  Eestis oli ka niisugune natukene naiivne nagu lähenemine sellele,  et hommikul tuleb põllumees välja, võtab sirbi,  tõmbab kaks, kaks suurt peotäit, rapsi läheb,  laseb läbi ja läheb traktoriga põllule. Nii lihtne see ei ole ja tegelikult ühesõnaga ikkagi väga  paljus kasutati esimese põlvkonna biokütuste saamiseks toiduaineid. Ja siis tekkis vastu vastukaaluks sellele ju,  et noh, Aafrikas ise ise me teame, et millises olukorras  kõik need Aafrika elanikud on ja nüüd ühel hetkel meie  hakkame vilja kütusepaaki panema. Okei, teise põlvkonna biokütused on juba väga palju sünteetilised. Nii et noh, seal nii palju sellist toiduainet ei kasutata. Aga kas seda toorainet ikkagi jagub seda biotoorainet? Kui me võtame, et kõige suuremad toorained oleks tegelikult  palmiõlid väga palju? Noh, palme kasvab üle maailma väga palju,  küsimus on selles, kui palju me selleks laastame loodust,  et ühesõnaga sedasama toorainet kätte saada  ja kui me nüüd võrdleme seda selle nii-öelda fossiilse kütusega,  siis ühel hetkel tekib kindlasti see küsimus,  et kumb nüüd nendest on puhtam kogu jalajäljega. Seal vahel ei või juhtuda selline dilemma,  et hakatakse hoopis, ma ei tea, vihmametsi rohkem maha võtma,  palmi istandusi rajama ja nii edasi, et seda nüüd seda  biokomponenti sinna juurde saama. Sellepärast ongi Euroopa liidus kehtestatud biokütuste  säästlikkuse kriteeriumid mis siis tagavad seda,  et see biokütus on toodetud sellistelt maa-aladelt,  kus ei ole väga suurt süsinikuvaru, et seal ei ole laps  tööjõudu kasutatud, et eelistatakse ikkagi teise põlvkonna biokütuseid,  mis siis mille, mille valmistamine ei toimu nende. Selle biomassi arvelt, mida me tegelikkuses vajaksime toiduks,  kindlasti ei saa nüüd väita, et me hakkame täielikult kunagi  biokütuste peal liikuma, eks see portfell mitmekesistub ja,  ja kindlasti väga suurt rõhku pannakse ka elektriautodele. Et see tulevik kindlasti on hästi nagu mitmekesine  ja ka Eestis arendatakse praegu väga jõudsalt biometaani  turule tulekut. Fossiilne kütus ka ikkagi jääb ja. Fossiilne kütus kindlasti jääb, ma arvan,  et ilma selleta me ei saa. Mis teie arvate, miks on siia puude alla maa sisse torgatud  kolmeliitrised konservikarbid? Kanas Kongo külas käib hommikune putukate toitmine  ja jah, kuulsite õigesti putukate söötmine. Lehmasõnnik meelitab maa seest välja näljased termiidid. Termiitide kinninabimine tuleb teha varavalges,  sest päeva soojus peletab putukad tagasi sügavale maa sisse pesakäikudesse. Kuna termiidid ehk valged sipelgad on saprofaagid,  see tähendab lagunevast orgaanilisest ainest toitujad. Siis on lehmasõnnikus leiduvad taimejäänused,  neile ligikutsuv söök. Nad suudavad tarbida tselluloosibakterite  või seente abiga, kes selle nende jaoks suhkruteks lagundavad. Veidi salapäraseks jääb esialgu miks nad termiite püüavad. Nüüd on asi selge, termiite püütakse kodulindude toiduks. Elussööt on valgurikas ja hoiab lindude tervise korras. Mina küll ühtegi inimest termiite söömas ei näinud,  aga räägitakse, et need sipelgasugused, putukad maitsevad  ka inimestele. Kana läänenaabrite juures. Elevandiluu rannikul läbi viidud uuring kinnitas,  et küsitletud 500-st inimesest peaaegu kõik olid söönud. Termiite põhjus on lihtne. Nad on kõrge toiteväärtusega ning inimestele meeldib  ka nende putukate lõhn ja maitse. Samas võivad termiidid inimestele ka tüütuks muutuda. Tööliste miidid käivad vahel tõesti ka inimeste juures toitu otsimas. Ja taimset materjali närivad selle korralikult läbi  ja viivad pessa. Mälutud materjalist tehakse pisikesed kuhjakesed,  kuhu hiljem tassitakse seeneeosed. Seened hakkavad seal kasvama ja kasutavad taimsest massist  ära tselluloosi ja ligniini. Selle tulemusel tekivad suhkrud, mis on toiduks termiitidele. Sisuliselt on termidel pesas justkui seeneaia  ja selline aia pidamine on kasulik nii seentele kui  ka nende aednikele. Hammustesse hammustes reaalselt praegu meil. Inimesel vere välja. Need on väga tõsised tegelased. Selline näeb välja üks termiidi sõdur ja see on siin noortegelane. Kui oleks tegemist suure täiskasvanud termidi sõdalasega,  siis võib see käe peal hoidmine väga kurvalt lõppeda. Isegi selline suutis praegu Viktoril näpust vere välja hammustada. Elutermiidipesas käib tegelikult maa all. Suur pesakuhi kaitseb elanike eelkõige ülekuumenemise eest. Töölistermiidid ehitavad kuhja gramm grammihaaval,  kogudes suuga savi ja niisutab ehitusmaterjali. Oma süljega. Uhked ehitised kerkivad kanas piirkonniti lausa monumentideks. Jutt sellest, et termiidipesad võivad olla puude kõrgused,  on sulatõsi, vaadake ise ja seal selja taga on näha veelgi  suurem ja kõrgem termiidipesa. Sellised termiidipesad võiksid vabalt võistelda meie enda rändrahnudega. Nimi valge sipelgas võib küll eksitada, aga Aafrikas elavad  termiidid ei ole sipelgate sugulased. Esimesel vaatlemisel avaldub termid ja sipelgate sarnasus  välimuses ja eluviisis kuid põlvnemise mõttes on nad  teineteisest väga kaugel. Maailmas tuntakse ligi kaks ja pool 1000 liiki termiite. Euroopas on neid vaid kaks, Eestis paraku mitte ühtegi. Elus on ikka nii, et ühe õnnetus on teise õnn. Tänavu jäi põllumeestel koristamata palju viljapõlde,  kus nüüd kõrred lume seest välja turritavad. Talve saabudes sai aga nendest viljapõldudest ühtäkki tohutu  söögilaud mitmetele liikidele. Kitsedele lageveel ei sobi. Nemad on harjunud sellises maastikus liikuma. Tihedas lumesajus haihtuvad nad nagu vaimud,  valgesse vaipa ja palja silmaga on neid üsna raske eristada. Kui närilised toimetavad lumevaiba all ja hämaras peavad  linnud oma kõhu täis saama keset päeva lagedal väljal. Põhilisteks põllukülalisteks on leevikesed,  talvikesed ja erinevad tihased. Põlluäärsetel takkatel kõlguvad aga ohakalinnud tuues  sellesse liikide paabelisse veelgi värvi juurde. Talvikesed ja leevikesed istuvad põlluäärsetel puudel  ja varitsevad hetke, millal põllule söösta. Uhked punaste puudega leevikesed on valinud endale  meelepärased puuladvad. Talvikesed aga hõivanud teised puud. Talvikestel on tavapärane talviti lagedas paigas maast  viljateri nokkida olgu need siis koormast maha pudenenud  või hoopis jahimeeste sööda kohal. Leevikestest tekitab selline lagedal väljal maapinna lähedal  toitumine üksjagu kõhedust. Kõigepealt teevad linnuparved vaatlusi. Kui on kõik turvaline, sööstab leevikeste parvahnelt  kaerapõldu revideerima. Alati jäetakse valvur kõrgele puulat või ümbrust jälgima,  et vajadusel hoiatada. Enamasti toimub see kõik põllu ääres, kust on hea  ja lihtne põõsastesse pageda. Väikesed julged tihased risti ette ei löö. Nemad saabuvad kambakesi või hoopis teiste lindude parves,  söövad parnokatäit ja putkavad lõbusalt häälitsedes minema. Talvikesed jälgivad enamasti seda kuskilt kaugemalt  ja kõrgemalt. Nemad teistega koos süüa ei soovi. Ohakalinnud seevastu ei mõista oma suguvendade tõmmet sinna  lagedale viljapõllule. Äärmisel juhul võivad nad põlluservast künnivagudelt sinna  kukkunud seemneid nokkida. Aga üldiselt jäävad nad ikka põlluservas kasvavate  umbrohtude juurde olles nagu lindudest, ökotoitlased. Loodus võtab ja loodus annab. Kellele, kus ja kuidas seda teeb ainult loodus ise.
