Avatud Eesti Fondi tegevdirektor Mall Hellam ei sõnul on tegelik olukord Gruusias hullem, kui me arvame. Kuna sõjapõgenikelaagreid on mitmeid, mõni on rahuldavas, mõned väga kehvas olukorras. See tähendab seda, et abi ei ole jõudnud kõigile ta abi koordineerimisega on olnud ka probleeme, siiamaani on kõige suurem abidunud loomulikult riikidelt ja valitsustelt ja tuleb tunnistada ka seda, et ka riigi omavahel ei ole abi edasiandmist korraldanud piisava efektiivsusega ole omavahel ka läbi rääkinud, nii et see abi jõuaks erinevate gruppideni ja ka erinevate sõja põgenikeni erinevatesse laagritesse võrdselt. Praegu on saabunud aeg, kus tuleb hakata tähelepanu pöörama kriisiabile, kriisinõustamisele, psühholoogilisele abile, inimeste ettevalmistamisele, tagasitulekuks tööturule. Sotsioloog Helve Kase sõnul on aga 62 protsenti põgenikest pärit piirkondadest, kuhu ei ole enam võimalik tagasi pöörduda. Seal üsna palju selliseid inimesi, kes eelmises elus, see tähendab elu sinna sõda said endaga väga hästi hakkama, elasid vägagi jõukal järjel näiteks inimesed, kellel võis seal olla kahekordne maja, võib-olla kolm autot garaažis ja selle viie päeva jooksul nad kaotasid kõik, rääkimata veel sellest, kuivõrd palju nad kokku puutunud surma kontekst, 16 protsenti kaotanud kellega ma perekonnast enam kui 60 protsenti nendest inimestest on kaotanud mõne hea sõbra, tuttava kolleegi, millised on võimalused sellest olukorrast välja tulla, praegu on selle monopoli enda kätte haaranud sellised suured rahvusvahelised organisatsioonid, et nüüd oleks vaja mobiliseerida kaaned, kooralikutensiood, kellel barakk on ainult hea tahtmine, kuid puuduvad vahendid, et aidata põgenikke. Ja loomulikult tuleb mobiliseerida ka kõik need inimesed, kes seal põgenikelaagrites täiesti tegevusetult vedelevad. Läks sellele nad kavatsesid, peavarju, on nad kaotanud ka töökohad, elatusvahendid on ju teada, et mida kauem on inimene, töötaja tegevused teevad seda raskem, tal on võta tagasi selliseid normaalse aktiivse elu juurde ja kui nad olid enne sõda juba hakanud sellest olukorrast vähehaaval välja tulema, siis paraku 105 neid neid jälle tagasi sinna nullpunkti, et tööpuudus on kusagil 50 protsendi ringis, et mis tähendab seda, et Gruusia vajab ka väga aktiivselt sellist tööhõiveprogramme ettevõtlusprogramme. Ühesõnaga, sellist know-how, mis nagu Eestil on olemas. Enim on põgenikud saanud hügieeni ja esmaabikaupu ning toiduaineid. Neid oleks ka edaspidi kõige rohkem vaja. Lisaks selgus intervjuude käigus, et puudus on sulanud rahast ja mure pangalaenude tagasimaksete pärast. Probleemid, millega gruusia võib lähitulevikus kokku puutuda, on lisaks nimetatud tööpuudusele harituma elanikkonna lahkumine riigist, inimeste tervise halvenemine, tänavalaste hulga suurenemine ja narkomaania, aga ka konfliktid rahvussuhete pinnal ehk siis russofoobia.
