Esimene lumelärtsak maale langedes ei märka,  et ta natukene vara talve äratas. Lootsin veel pikka päeva. Ütlesin, et kord sind veel näen, ma tahtsin,  et jalad lumes märjaks veel ei saaks. Nüüd ma seisan lume süles, ikka vaatan üles,  naeratan, tunnen veidi külm enda sees. Valge on ammu läinud, sinu jälgi pole näinud sellel talvel  lume seest vist jälgi otsin, ma no näed,  siis. Sajab kilu. Kui see sula ja siis jälgi ei. No näed siis äkki nii ongi hea, kui praegu nii. Ja jäljed jäljed lasku.
