Seal see firmale paistab. Kuulge, tundub, et virmalised on väljas. Kuidas õnnestub virmaliste jaht põhja polaarjoone taga? Sai võib tappa veelinnu ja ongi juhtunud see,  mida ei osanud oodata. Siinsamas käibki veelindude toitmine leivaga. Filmimees kavaldas rebase üle. Kas te olete kunagi näinud virmalisi ja teate,  mismoodi need täpselt tekivad? Mina kavatsen selle võimsa loodusnähtusega lähemalt tutvust  teha ja vaadata seda oma täies ilus ja värvides. Selleks peab minema aga põhja polaarjoone taha  ja minuga sõidab sinna kaasa ka loodusfotograaf Ants Markus Hanson. Ants on praegu kaamera taga. Tule siia, kaamera ette. Räägi, kas sa oled kunagi varem virmalisi pildistanud? Olen küll, ja minu firmaliste pildistamine algas üldse  Eestist ja noh, Eestis on ka ikka selline suurem kogukond. Mulle või pildistajad ja siis eks Eestis virmaliste pildile  saamine on hästi suur töö ja vaev, aga ma olen  ka käinud Norras kunagi korra viis pildistanud,  aga siis oli ainult üks, kui sai nüüd pildistada,  aga mäng oli ikka võimas. Nüüd loodad, ootad? Ma loodan veel võimsamat mängu ja rohkem selget taevast. Väga hea teekond on pikk, hakkame minema. Teekond Põhja-Norra rannikule, Lofootide saarestiku servale  kestab kaks päeva. Umbes 1400 kilomeetrit. Maanteid viivad veel suhteliselt vesisest Eesti kliimast  lummavatele Põhjala lumeväljadele, kus õhutemperatuur langeb  järsult 25 kraadini. Me oleme jõudnud Rootsi ja asume praegu laiusel 66 kraadi  ja 33 minutit, mis tähendab, et me oleme täpselt põhja  polaarjoone peal. Siit põhja poole valitseb pool aastat pikkade pimedus  ehk polaaröö. Õnneks on polaaröö just läbi saanud ja nüüd on  ka veidi valgust, täpsemalt kolm tundi päevas. Imeilusa loodusega Põhja-Norra kutsub eestlasi suusamäele,  matkama ja kalapüügile. Mina istun autos koos fotohulludega, kelle reisi suurimaks  eesmärgiks on saada parimaid pilte virmalistest. Räägi mulle Elari, mis seltskond on fotoklubi sinine,  pildimasin. See on selline. Grupp tudengeid, kes mõtles, et, Tahaks oma fotooskustes areneda. Aga et üksinda on nagu raske õppida ja uurida  ja et seltsis on segasem, siis ongi selline fotoklubi. Et siis tudeng ütles, et tema tahaks firmalis pildistada  siis mõttes on noh, et mõeldud, tehtud, panime kohe plaani  paika ja ja nüüd oleme teel. Sa oled teinud mingisugust eeltööd ka nüüd  selle jaoks, et me just seal Põhja-Norras neid virmalisi  pildi peale saaksime. Mida sa oled uurinud? Noh, seal teaduslikult ja seal on päris keeruline see asi  isegi seletada, aga kui niisugune raudreegel,  et on külm ilm piisavalt pime ja magnetirm  ja mingit niisugust asja, siis firmasid peaks nägema küll  ja võimalikult põhjapoolse lähedale, siis on tõenäosus,  et seda näeb, on päris hea. Virmalised on optiline nähtus, mida põhjustavad päikeselt  lähtuvate laetud osakeste niinimetatud päikesetuule  kokkupõrget maa atmosfääri osakestega. Maani jõudes ergastavad päikesetuule osakesed maa atmosfääri aatomeid. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant,  mida inimesed näevadki virmalistena. Maa magnetkiht juhib päikesetuule voo pooluste poole  ja seetõttu on virmalised nähtavad just pooluste lähistel. Kell on praegu 11 õhtul ja me oleme oma virmaliste otsimise staabis,  meil on lahti kõikvõimalikud leheküljed,  mille järgi saab siis virmalisi vaadata,  kas neid esineb või mitte, mul on isegi äpp alla tõmmatud. Taevas oli enam-vähem selge, paistis tähti,  aga virmalisi ei kusagil. Me oleme nüüd siin uurinud, igapidi on, näha on,  et KP level on nüüd kaks ehk siis maa magnetvälja häiringud  on olemas. Aga ikka virmalisi polemas. Vaatasime jah, et, et nagu võiks nagu õrnalt midagi näha olla,  aga ikkagi veel ei ole näha. Tegelikult kui me siit vaatame mingeid neid graafikuid asju,  siis juba mingi ühe paiku peaks hakkama midagi näitama. Hoiatus, aga kui me vaatame nüüd mingi poole viie paiku,  siis peaks tulema nagu eriti hirmus selline võimas piirmise mäng. Üks jama on ka, te vaatate ilma teadet ka  ja et me peame aja jooksul võidu ette ja  siis näitab, et pildu peale. Et nagu, kas firmale tuleb enne pilve või pärast,  et noh, sellest kollane, kas lähme välja  või ei lähe. Tead, et see virmaline paistab. Kuulge, tundub, et viimased on väljas. Nagu tuletõrjujatele, läheme nüüd õue ja vaatame need  virmalised üle. Praegu praegu natukene õrna, nagu tundub,  seal väga olevat, selja taga tunduvad õrnad,  tulevad täpselt elari seal paremal pool ka. Kui te vaatate, siis kaks jutti, üks oli siin ka. Nii kõik võimaluste hullud on väljas. Lähme nüüd otsime ühe väga pimeda koha ja vaatame,  kas näeme midagi. Tegelikult ei pea virmaliste nägemiseks sugugi põhja  polaarjoone taha sõitma kui päikesetuule hoog on piisavalt tugev. Näiteks mõne magnettormi ajal on virmalised nähtavad  ka Eestis tavaliselt siiski vaid kauge kumana põhja poole vaadates. Nüüd ma panen siin Kaamera tima pildistama. Miks see hea on? See on hea, sellepärast eriti selline slaidel  mis on elektrooniline. Ta annab võimaluse. Veel huvitavamat liikumist teha, kui virmaline liigub  taustal siis ma sätin, needsamad kivid siin. Sätin esiplaanile omakorda liikuma. Ja see annab. Rohkem jälgimist ja põnevust. Paul, kas sina oled seal või? Kui sa tuleksid kaks sammu meie poole siis jääksid mu  kaadrist välja. See oleks parem. Kui vaadata, siis kaar liigub, ilus, ilus kaera hakkab tekkima. Hakkab juba oioioi, praegu läheb päris ilusaks. Ikka tugevaks ja nüüd läheb tõesti õues juba silmnähtavalt valgemaks,  see viir, mis siin taevas on, läheb aina tugevamaks. Et see. Vaatemäng on äge. Siit vasakult poolt alt on nagu on see suur jutt  ja selle all veel kaks sammast ja sinna tekkis  ka sammas. Nüüd praegu tekkis just Tuleb nüüd nüüd läheb mängimas, mida eki lõpuks oodanud. Moraal on praegu see ka, et minu uhke virmaliste äpp ütles,  et tõenäosus on praegu 12 protsenti ja midagi üldse on  ja kõik indeksid on väga madalad siis tegelikult tuleb  lihtsalt tulla õue loodusesse ja ise vaadata taevasse  ja voila virmalised on olemas. Kui virmalised tunduvad üsna lähedal olevat,  siis see on petlik. Tegelikult toimub kaunis vaatemäng siiski 80 kuni 300  kilomeetri kõrgusel ionosfääris. Virmaliste värvid tulenevad eelkõige atmosfääris leiduvatest gaasidest. Nii kiirgab hapnikuaatom tavaliselt rohelist valgust. Punane värv on aga iseloomulik lämmastikuaatomitele. Uus öö loob uued võimalused virmaliste nägemiseks. Praegu on meeletult kiire sest et graafikud On väga palju lubavad ja kerge virmaliste kaar on üleval,  mis vahepeal läheb tugevamaks ja vahepeal jälle vaibub,  aga ma arvan, et teades varasemaid kogemusi,  siis varsti on tugev virmalised platsis ja me alles paneme riidesse. Nii et kiiremas korras riidesse ja siis. Püüame jõuda kohta, kus siis ka firma pildistada. Vaata seda terve üle taeva on. Boto mängi, mine hulluks. Täitsa. Ants, kuidas sa tunned ennast väga hästi. See see, mis siin taevas on, see on ikka ilus praegu. Satsitatiivi. Säti tatiivi hetkel paika. Miks fotograafid neid virmalisi nii hirmsasti taga ajavad? Sest et enamustel fotograafidel ei ole võimalust neid näha  ja siis see on selline fotograafide üks kõige suurimaid unistusi,  on need virmalised saada oma kaameraga ka jäädvustada neid,  sest et see ei ole ka lihtne, see vajab teatud tehnikat  ja ja sellepärast me siin olemegi, et ennast proovile panna. Fotokütid käisid virmalisi jahtimas pea igal öösel,  mõnikord oli tulemus parem, vahel läks kehvemini. Müstilise loodusnähtuse võimas vaatemäng oma täies ilus tuli  aga kuidagi kaadrisse saada ja seepärast läks tõeline  fotohunt kasvõi ihuüksi terveks ööks pimedusse oma võimalust ootama. Ja see võimalus tuli. Kas te näete, kui tugevaks mäng läks täpselt siin mu selja  taga ja see on üle terve pea. Ja väljas on selline rohekas kuma, üliüliilus,  mõnus rohekas kuma, aga nüüd ma asun ruttu pildistama. Vot see on ülimõnus. Praegu püüan seda kogu ilu jäädvustada, tahaks otsida veel esiplaani,  aga ei tohi praegu lasta seda momenti käest. Igal talvel kerkib ikka ja jälle seesama küsimus,  kas me peaksime veelinde raskel ajal toiduga aitama. Kuidas on võimalik, et soovides teha head  või me teha neile hoopis halba? Eesti veesilmadel näeme igal talvel rändveelinde,  kes on siia peatuma jäänud. Osa neist on linnaeluga nii harjunud ja julged,  et ei ütle inimese pakutud palast ära. Selline see elu Tartus kesklinnas Emajõe ääres välja näeb,  on välja kujunenud kindlad inimesed, kes käivad siin päevast  päeva veelindudele süüa andmas. Praegu on siin läinud kilode viisi saia lindudele eineks. Linnuökoloog Marko Mägile on Emajõe ääres avanev talvine  pilt ammu tuttav ja see teeb teda pehmelt öeldes nõutuks. Ma saan aru, et inimesed hoolivad lindudest aga,  aga, aga samal ajal nad peaksid endale teadvustama ka,  mis sellega kõik kaasneb. Üks asi on see, et nad keeravad nende seedimise uksi,  aga kui nüüd vaadata käitumis külge, siis kõige selgemad  märgid on see, et see muudab lindude rändekäitumist. Et. Nad peaksid ju sügisel ära lendama, aga,  aga kui ikkagi süüa on piisavalt kaua, siis nad ära siit ei lenda. Ja, ja noh, võib-olla meie laiuskraadidel ei ole see  nii nii drastiline, kui võib-olla natuke põhja poole minna,  siis muutuvad need rändekäitumise sed veel hullemaks,  aga siiski ka meil, mina leian, et, et need linnud,  kes siin praegu on linnaeluga kohanenud,  nad siiski võiksid ju lennata lõuna poole ära,  et, et siin ei pea nad selle saiatoidu peal terve talv läbi olema. Veelindudest on inimese kostilistest kõige tuntumad sinikaelpardid. Siin on teiste sinikael partide seas ka üks tõeline haruldus  valge part. Kas see tähendab, et on kuskil kellegi majapidamisest uksu  pannud või ei, see on täitsa sinikael part,  aga niisuguse värvus älbega, et ta on siin Emajõe peal juba  minu arust kuus-seitse aastat elanud ja saab siin väga hästi hakkama,  et, et neid värvushälbe ka linde linnas tegelikult on  suhteliselt palju. Kui vabas looduses me neid ei näe, sellepärast et nad  pistetakse nahka, siis siin linnas kiskjaid ei ole. Neil on suhteliselt hea põli, eriti veel talvel,  praegu näiteks see lind on väga hea varjevärvusega  ja kiskjate eest siin kaitstud, aga aga muidu paistab,  et ta saab väga hästi hakkama ja on kujunenud omamoodi  Emajõe niisuguseks maskotilinnuks juba, et seda käiakse siin  vaatamas ja, ja hoolega toitmas ja. On inimestel pidevalt kõneaineks, võib öelda,  et tegemist on siis Tartu linna kõige kuulsama  sinikaelpardiga kindlasti kuigi on valge,  aga siiski põhinäoliselt on tegu siiski sinikael pardiga. Ja ongi juhtunud see, mida ei osanud oodata. Siinsamas käibki veelindude toitmine leivaga. Mõnda vaatad küll, et no no milleks on vaja seda leivatükki  alla neelata, niisuguse raskusega läheb see olla kuiv leib,  et see agressiivsuseon üks asi, mis hakkab silma kohe. See üks lisatoitmise kõrvalmõju, et et linnud võivad  tunduvalt agressiivsemaks muutuda, kui nad tavaliselt on. Kuidas öelda sellisele härrale, et ära anna lindudele süüa? Mina olen sellisel puhul lähtunud sellest,  et, et ei saa linnaesimesele öelda, et ära anna talle seda  leiba ta niikuinii salaja annab, et ma olen mõnikord juurde  läinud inimestel ja seletanud, et, et miks ei tohiks anda,  aga, aga inimestel on siiski süda hale ja nad vaatavad,  et linnud ei saa hakkama, et ja leiavad,  et siiski on seda lisaleivakest neile vaja ja,  ja neid tegelikult ei huvita see, mis sellest linnust pärast saab. Mida selline toidukraam veelinnuga teeb? Esiteks, ta ei ole nii-öelda selline normaalne,  et ta on hästi kõrge kalorsusega. Kõike muud. Mineraale ja nii edasi on suhteliselt vähe,  eriti praegusel hetkel, kui veekogud on nii-öelda kinni külmunud,  siis võib-olla see kõige olulisem asi. Mis meil tänasel või praegusel hetkel siit laua pealt puudu on? Aa, lindudel pole vett, lindudel pole vett,  et juua, et sööd kuiva saia, vett sai peale palju,  sa suudad kuiva saia süüa ehk siis kindlasti hästi oluline,  nagu ka nende nimes on, on vesi. Kui me räägime nüüd konkreetselt saia ja leivatoodetest,  siis seal on lisaks veel erinevad soola,  maitseained, pärmid ja nii edasi, mis ei sobi siis. Veelinnu seede organismi või seedetrakti tõesti siin mineraale,  muid asju on väga vähe, energiat väga palju. Täiskasvanud isendil võib tekitada rasvumist,  ehk siis kehakael muutub liiga suureks. Mis on need enamlevinud tervisehädad, mida selline ühekülgse  inimeste poolt toodud toidu andmine tekitab? Kui on noored linnud, siis näiteks Noored linnud vajavad hästi mitmekesisest hästi palju  ka kaltsiumi näiteks ja ja seda taimsest materjalist,  need rohelised lehed, muud asjad, mida nad söövad,  saavad. Süües sellist saia tihtipeale neil tekivad,  siis arenguhälbed ühes küljes, nende kehakaal tõuseb liiga kiiresti,  nii et nende luud ei jõua seda enam kanda. Teisest küljest ka luudel tekivad arenguhäired. Ehk siis metapoolsed haigused. Nii et mis võivad olla ka väga valusad, aga kuna see sai,  on nende jaoks kui komm inimese jaoks, siis eks kui neil  seda pakutakse, nad ka seda mugivad sisse nagu väikesed lapsed. Aga jällegi, kas komm kommi peal elada on inimese jaoks tervislik,  nii ei ole ka saia ja muude jahutoodete pealt toitumine  tervislike veelindude jaoks. Kas siis võiks äkki viia veelindudele selliseid asju,  porgandid, kaalikaid peeti? Porgand peet kaalikas on pardinokaga natuke raske aga tükelda,  need peavad olema üpriski väikesed tükikesed. Enamasti need linnud ei vaja seda metsa omad üldiselt  peaksid tulema oma toidulaua katmisega ise kolme. Mida see suur seltskond parte siis praegusel ajal peaks sööma,  mis looduslik toit on, kas nad siis ei pea inimeste armust  elama praegu? Ikka ei pea küll partide looduslik toit,  on see kõik, mis nad siit veest kätte saavad,  veetaimed, väiksed veeselgrootud, mõnel puhul isegi  võib-olla süüakse, veetigusid, kui ikkagi kätte saadakse,  aga üldiselt kõik, mida see Emajõgi paist pakub,  seda, seda seda ka süüakse. Kus nad siis lähevad, kui siin kõik ära jätub? No kui kõik ära jäetud, siis reeglina lennatakse lõuna poole kohtadesse,  kus on lahtist vett veel. Sinul on kohe asjakohane helkurgi olemas,  kus on kirjas, et ei, sai, ei kuulu veelindudele,  teisel pool on kiri ka, et ära toida a vee linde,  sina jagad seda mõtteviisi, mina jagan seda mõtteviisi  ja tegelikult mõnikord, kui ma olen inimestele kõrvale läinud,  seleta, et, et mis ja kuidas siis tegelikult see on päris  hea näpu vahel võtta ja näidata talle, et näed,  niisugune asi on ja siis sinna juurde oma juttu seletama hakata. Kas need kampaaniad mõjuvad ka kuidagi, sest noh,  siin käivad inimesed toitmas, ega need pardid siin niisama  ei ole. Mida peaks tegema? No võib öelda, et, et ega need kampaaniad ei toimi  ja tegelikult ega neid pole ka sihipäraselt veel väga tehtud,  et et on mõned üksikud kõneisikud, kes sellest räägivad  korra või paar aastas, siis kui talv hakkab tulema  ja see on ka kõik, et, et selleks, et see sõnum kohale jõuab,  siis peaks seda ikka väga süstemaatiliselt aastaringselt  kogu aeg inimestele seletama, mismoodi veelindude talvine  toitmine nende käitumist muudab. Ma ütleksin, et see muudab kolme viisi lindude elu,  esiteks muudab sügist rändekäitumist. Teiseks võib see muuta linnud agressiivsemaks tavapärasest. Ja kolmandaks ma ütleksin, suured mõjud,  mida me ei oska kohe näha, on need, mis alles kevadel  avalduvad siis, kui linnud hakkavad sigima. Võivad tekkida lihtsalt sigimisprobleemid,  et ei suudeta piisavalt kvaliteetseid mune näiteks muneda,  mille tõttu võib järelkasv kannatada. Et see toit on olnud siis nii tegelikult kesine see,  mis inimestelt tuleb, et nad ei suuda oma pesitsushooajaks  õiges vormis olla täpselt täpselt niimoodi. Mis on sinu kui linnuökoloogi seisukoht,  kas veelindudele võib anda süüa? Minu seisukoht on see Nii veelindude kui ka teiste lindude puhul,  vähemasti linnas ma ei näe mitte mingit põhjust lindude  lisatoitmiseks talvisel ajal, sest et linn on niigi külluse  maa lindudele. Kui kõledas veebruari öös on kuulda kähedahäälseid haugatusi  siis ei tule kohe pähegi, et see on kellegi armuhüüd. Ja paljudele on üllatus, et selle üsna koleda hääle tekitaja  on tegelikult väga ilus loom. Me elame temaga külgkülje kõrval ja lapsepõlvest on ta meile  tuttav muinasjuttudest. Tänase loo kangelane on rebane. Talvel on rebane ilusas kohevas talvekarvas. Küll aga võib loom olla kärntõves ja siis on tihti koheva  saba asemel kole roots. On aastaid, kus kärntõbi on laialt levinud  ja on aastaid, kus seda esineb vähem. Kui jooksuaja jooksud jooksnud On rebase ainus  ja põhiline eesmärk leida toitu. Söögiks kõlbab kõik, mis vähegi on saadaval prügihunnikust  leitud kartulikoorest, kuni maitsva hiire  või hõrgu linnulihani. Varasematel aegadel oli marutaudi üks rebaste arvukuse  tõsiseks reguleerijaks aga nüüdsel ajal on inimene  selle vastu külvanud vaktsiine ja haigus  nii laialt enam ei levi. Paksu lume korral peab loom väga huvitavalt hiirejahti. Kõigepealt tuvastatakse närvilise koht lume all  ja siis tehakse hiigelhüpe, et hiir kinni napsata  ja nii hommikust. Vahel on elu rebase vastu heldem ja ta leiab lausa sadade  kilode viisi liha, näiteks surnud põdra. Nüüd ei ole muud, kui mine ja söökõht punni  ja tule järgmiseks söögikorraks tagasi. Paraku on lihast huvitatud ka teised liigid,  näiteks rongad ja kotkad. Kui rongad on lihtsalt tüütud, siis kotkas võib juba ohtlik  olla ja rebasest endast lõunasöögi teha. Seega tuleb raipe kallal tegutseda kiiresti  ja pidevalt valvel olla. Kui päev hakkab pikenema ja kevadine päike silitab pehmelt  ei pea rebane paljuks teha varjulises jõekäänus  ka väikest uinakut sest öösel ootavad ajamist tähtsad rebase asjad,  millest jäävad järele nöörina kulgevad jäljeread.
