Väga-väga ekstreemne olukord, tuul on üliülikõva Lofootide,  Norra pärlikee ilu ja võlu. Me leidsime Lempsi magamisaseme, tema jäljed on kenasti siin  näha kummitusliku kiskja jälgedes, vot näe siin nüüd. See on ikka päris ränk laastamistöö, mis siin toimub? Armuvalu toob ka hundimetsast välja. Kurat, läheb vaht. Oleks tahtnud juba välja hüpata korra sinna. Ei, siin ümber ei pööra kuskil. Sõidab lihtsalt läbi selle, aga see ongi see põhilõik. See on nagu põhikoht, kus nad käivad. Millal sa viimati ilvest nägid? Kevadel nägin viimati jälgede järgi ja nägin eelmine nädal. Oskad sa öelda, miks see nii on, et Eestis on väga vähe inimesi,  kellel on õnnestunud ilveseid pildistada? Ei oska? Kas ta on siis nii? Kaval või argloom naljalt. Ta on ettevaatlik loom, Ilves teeb kindlasti raskeks  pildistamise see, et ta tegutseb ju öösiti  ja kui meie liigume, fotograafide liiguvad näiteks päeval  väljas noh, varahommikust kuni loojanguni,  siis Silvest ei pruugi kohata. Et selle tõttu on raske, aga mis sa arvad,  mis meeled ilvesel kõige erksamad on kõige tugevam meel  muidugi on ikkagi nägemine ja kuulmine näiteks nägemise osas,  ma tean sellist fakti, et hiire võib ära näha ilves kusagil  70 meetri kauguselt, kui me võrdleme näiteks inimsilmaga  kuulmise osas, kui näiteks jänes sööb kusagil mingeid taime,  näiteks puukoort, närib 50 meetrit ja kuulab ära. Aga mis see retsept on, et saada Ilves fotole? Puhas retsept on õnn, õnne läheb vaja kõvasti õnne,  et mingi muu asi ei aita. Noh, Ilves tuleb muidugi teada, kus ta tegutseb,  kuna ta tegutseb, parim aeg ilvese pildile saamiseks  ja üldse nägemiseks ongi praegu, mis tähendab veebruarikuu märts,  kui on jooksuaeg, siis võib ühe emase ümber tegutseda  mitmeid isaneid, kes isasid, kes ootavad seda aega,  et saaks paarituda ja siis nad on aktiivsemad  ka päevasel ajal. Võivad olla aga lumi, tõenäoliselt ongi ilveseljed. Siin on lihtsalt lund lund peale sadanud. Me oleme praegu eelmisel aastal aprillis raadiokaeluse  saanud Ilvese jälgedel. Ta on isane Ilves ja ta on Laane külast pärit,  sellepärast on ta nimi Laane küla lem. Raidol on käes praegu GPS, kus on selgelt peal ilvese  liikumise punktid ja nüüd me proovime tema jälje radadel  käies leida üles, kelle ta ära sõi. Me leidsime Ilves Lempsi magamisaseme siinsamas,  kahe noore kuuse all on ta maganud. Tema jäljed on kenasti siin näha, isegi lume peal on näha  tema karva. Üks karvakene on jäänud siia. Ja siis ta on siit lahkunud. Mis. Telemeetria põhiidee on telemeetria põhiline. Idee on, et ta annab väga head infot loomade liikumisest. Me saame teada, kui suure ala peal loomad elavad. Kui palju. Et kui. Palju nad liiguvad kui suuri distantse ja et see annab väga  palju infot looma elu kohta. Millal meil Eestis ilveste jälgimisega tegelema hakati? Esimene raadio kaelus paigaldati ilvesele Eestis 2004. aastal. Ja see seda ilves, siis tuli käia metsas antenniga jälgimas  otsimas arvutist ei olnud midagi näha, et sa pidid ikkagi  minema metsa ja looma signaali järgi üles otsima. Kas sellest ilvesest on ka midagi teada,  kui kaua teda jälgida sai? Teda sai jälgida 2006. aastani aga tänase tänaseks kindlasti  enam ei ole, et tema ala peal elavad nüüd uued ilvesed. Ka siit on Ilves Lemps läbi läinud. Ja kuuseokkad on kenasti harjanud, tema karvastiku  ja mõned lahtised karvad on langenud siia lume peale. Need on väga hästi näha. Ongi puude all kitsekarvad. See on ikka päris ränk lavastamist öö, mis siin toimunud,  see ei ole kindlasti ainult nüüd ilvese töö,  et siin on käinud. Tõenäoliselt pisi niisugused väiksemad kisked,  rebased, näiteks kes on selle laiali tassinud,  siin ilves oma saagi tapab. Ilves hiilib oma saagi püüdmiseks ja siis ootamatult mõne  pika sööstuga, siis üritab saaki tabada. Ja, ja saagi siis murdmine ikkagi käib. Kõriste sellised kägistamise või, või lämmatamise teel,  et. Ta üritab jah, ootamatult oma saaki tabada,  et see on tema peamine strateegia, keda ilves põhiliselt sööb. Ilves murrab peamiselt metskitsi. Aga ka jäneseid, kopraid, lindudest, sookurgi,  metsiseid, aga kõigi nende ülejäänud saakloomade peale metskitse,  siis väiksemate saakloomade osakaal ilvese toidus jääb sinna  vähemaks kui 10 protsenti, et tegelikult peamine saakliik on  ikkagi metskits. Jälgimise ajal on 300 päevaga langenud Lempsi saagiks 30 metskitse. See tähendab, et noorel Ilvesel on olnud kitsejahi õnne  keskmiselt igal 10. päeval ning selle arvestuse järgi murrab  ta aastas 35 kuni 40 kitse. Tabatud saakloomad jagunesid üle kogu Lempsi. Kodupiirkonna. Kiskja pidas jahti nii sügaval metsas kui inimasulate läheduses. Kui tihti ilves peab saaklooma murdma? Et kõht oleks piisavalt täis Keskmiselt murravad nad saaklooma, ütleme igal kaheksandal  päeval et tegelikult iga nädal ei saagi midagi jah,  ja võib olla nii, et mõni nädal läheb väga hästi,  aga siis on näiteks vaja kaks nädalat paastuda,  et see on kisket elus täiesti tavaline. Nad murravad tihedamini suve teises pooles,  siis kui on palju metskitsetallesid. Ja hoopis vähe söövad nad oma jooksu ajal. Mis on siis märtsis, aprillis? Ilves Lemps sai signaale jagava kaelarihma eelmise aasta aprillis. Kui möödunud sügise ni elas ta Ahja ja Põlva vahel 210  ruutkilomeetri suurusel alal siis nüüd on tema elupaik 20  kilomeetrit ida pool Põlva ja Räpina vahel veelgi ulatuslikum,  lausa 370 ruutkilomeetrit. Selline kodukandi vahetamine on omane just noortele Ilvestele. Võimalik, et mõni kogenum Ilves ajas ta eelmisest elupaigast  minema või siis leidis ta suurema ala, mis oli endisest  peremehest vabaks jäänud. Mida põnevat see ilveste uurimine on teile näidanud? Ilvesed elavad väga suure ala peal. See ala on mitusada ruutkilomeetrit suur  ja see sõltub ilvese arvukusest. Mida rohkem on meil ilveseid, seda väiksem on nende eluala. Ilvese aasta on selles mõttes ka eriline aasta,  et sellel jahihooajal pole mitte ühtegi ilves kütitud. Kas see tähendab, et tal läheb siis nii halvasti? See jahihooaeg oli tõesti esimene, kus mitte ühtegi ilvest  Eestis ei kütitud. Üle pika aja. Põhjuseks on tõesti see, et ilvese arvukus on viimasel ajal  langenud ühelt poolt küttimine teiselt poolt. Saakloomade arvukus ja langus on tõenäoliselt peamised põhjused,  miks siis ilvese arvukus on langenud? Kas nüüd on lootust, et ilvese arvukus hakkab uuesti  taastuma ja meie metsades on rohkem ilveseid? No käesoleva talve järgi võib küll vaadata,  et ilvesel hakkab paremini minema. Mitmetes kohtades, kus varem ilvese pesakondi ei olnud on  nüüd ilvese järel kasvu taas näha. Värkkokk tuli. Värkokk tuli siia. Lähme otsime üles. Värk on siin. Töö kandis, vilja, tasub vaadata. Oota. Selle häälitsemisega õnnestuski Remol välja kutsuda Euroopa  kõige väiksem kakuline värbkakk. Ja praegu on ta seal kuusepuu tipud. Kui sa ütlesid, et Ilvese pildistamiseks on vaja õnne  siis kas sulle meenub mõni selline erakordne? Unistus täites, kui ma täiesti ootamatult kohtasin kahte ilvest,  kellele mul õnnestus lähedale hiilida. Ma alguses nagu ei näinud midagi, aga vaatasin läbi  objektiivi ja oli näha, et mäe tagant paistab pea. Ilves oli seal olemas. Natuke lähen, tõstan, pea, vaatan alles lähen jälle edasi,  tõstan, pea, vaatan, alles siis tõusen püsti,  hakkan vaatama. Pole ole siis ma mõtlesin, et ju ma tegin valesti,  jäin vahele või midagi sellist, aga mõtlesin,  et ma ikkagi lähen natuke veel lähemale,  et ma näeks selle koha ära. Ilusad olid alles, miks seda peanuppu enam polnud,  oli selle tõttu, et loomad olid pikali visanud  ja siis ma sain jälge, kuidas üks loom puhastas teist  limpsis teist keelega ja see oli nagu selline vau hetk  ja siis ma mõtlesin ainult, kuna ma nüüd  selle pildi teen ja kas ma teen selle pildi,  sest ma teadsin, et kui ma päästikule vajutan,  on asi rikutud. Et nad avastavad mind siiski, kui tekkis hetk,  kus oli keel väljas limpsamisi siis ma tegin  selle esimese pildi ära. Mis teeb ilvese sinu jaoks eriliseks ja võib-olla isegi salapäraseks,  loomaks? Sest Ilves on ikkagi meie metsade tiiger,  vaadake milline ta on uhke, ilus, võimas loom. Ja teine asi, et ta nagu kummitus jälg jätab,  aga looma ennast ei näe. Emises saates jälgisime Põhja-Norra sõitnud fotograafide  jahti virmalistele. Vaatemäng on äge. Kuid loodusesõpradele pakub Põhjala loodus. Palju muudki. Sellised hommikud, kus päiksetõus kestab tunde,  selliseid Eestis ei ole. Nii et siin Põhja-Norras see, et kolm tundi on päikese valgus,  see tähendab s seda, et selline ilus valgus,  ilus magus valgus on kogu aeg. Põhja-Norra lofootidele ülalt alla vaadates paistavad  saarekesed nagu väikesed paelale lükitud pärlid. Saarestiku nimi on moodustatud kahest sõnast. Esimene loo tähendab ilvest ja teine fot jalga. See tuleneb arvatavasti sellest, et mandril vaadates  meenutab saarestikujult ilvese jalga. Võiks arvata, et ka Lofootidel on väga külm ilm,  sest me oleme samal laiuskraadil kui Kanada inuiitide ala ja,  ja Gröönimaa, kuid siin on temperatuur kuskil null kraadi  juures ka süda talvel ja põhjuseks on soe golfi hoovus  ning see on maailma üks suurema positiivse temperatuuri  anomaalia kala. Aa, mis on põhiline, mis norrakad ütlevad kui nad lähevad. Enne õhtusööki lähevad tavaliselt matkama,  siis on üüür aldrisüür. See tähendab, et kui sa oled õues matkama,  sa ei ole kunagi hapu olekuga. Norrakatele meeldib välja. Loomulikult väga. Kohtun mitu aastat siinkandis elanud eestlase Kätliniga,  keda võlub norrakate suur matka lembus. Vaatamata aastaringselt karmile kliimale leiavad kohalikud  alati väljast tegevust. Mina, kui tulin alguses siia, ma olin ju turist  ja ja saada teada, et iga mägi, mida sa näed  selle tippu, viib mingisugune tee. Ja siis sa saadki nagu ükskõik, iga mäe mäe otsa minna  jalutama ja see on nagu nii tore. Ja inimesed võtavad niimoodi, et suvel võtavad puhkust  ja tahavad näiteks lovvootidel 10 tippu ära vallutada 10  päevaga ja et see on nagu hästi tore. Ma arvan, et ongi see nagu ürgne loodus. Suvel on vesi on ülisinine täiesti nagu kariibi,  meri ja jääkülm, aga saime, lähed sinna ujuma  ja et see, see on nagu hästi mõnus. Palju sa ise käid niimoodi? Mina, minu, minu Norra elu on selline, et et mina,  minul ei ole autot ega autojuhilube ja mina,  kui on suvi, mina sõidan rattaga. Ja ma teen niisuguseid kolmepäevaseid, rattasõite  ja tavaliselt üksi ja telgiga. Kuidas on ikkagi selline aeg? Kui siin on pimedus, polaaröö. Mis siis on? Ma võin öelda, et siis inimesed on rohkem väsinud,  sellepärast et juba minul, minul on näiteks see  ja ma olen märganud oma tuttavatel ka seda,  et mida rohkem aeg edasi ja, ja sa tunned,  et ongi, et näiteks kell kolm või kell kaks päeval on juba  kottpime siis su füüsis lihtsalt tunnebki,  et ta on väga väsinud ja sa tahaksid juba kell kuus õhtul  niimoodi minna, päeva ära lõpetada ja magama minna,  aga aga jah. Tuleb hakkama saada. Lofootidel ringi sõites ei jää märkamatuks lugematud vanad  punased kalurimajakesed. Kala, täpsemalt tursk on lofootide kuld. So Disise Traditional Plays that you have in oll of the il  of Lo foten. Kuigi praegu teatakse Norrat naftariigina,  siis just turska peetakse Norra esimeseks  ja üheks tähtsamaks ekspordiartikliks. Aasta esimestel kuudel meri lausa kihab kalast  ja seda peetakse üle kogu maailma. Ka Lofootidele on jõudnud ülemaailmse kliimamuutuse ilmingud  mis tähendab rohkem vihmast ilma ja keerulisemaid tingimusi  kalade säilitamiseks. Samamoodi pressib aina lähemale Norra naftatööstus oma puuraukudega. See võib siinsele traditsioonilisele elatusviisile lõpliku  põntsu panna. Mõneks aastaks on Norra valitsus selle arengu siiski edasi  lükanud ja loodetavasti neil jagub tarkust. Hea, et kalameeste sellised majakesed on,  sellepärast et puu siin väljas on ikka päris vinge. Lofootide saarestiku viimased külad asuvad justkui maailma lõpus. Ulguvas tuules on parimate fotode saamine. Tõeline katsumus. Ants Markus, sinu meelisala on maastikufotograafia. Kas Lofooter on niisugune hea koht selle jaoks või? Ja sest, et siin on sellised võimsad mäed  ja natuke inimkontakti Ka saab lisada piltidele. Praegu ma lähengi sinna, et sättida need samad majad sättida  esiplaanile ja taustaks mäed. Mis üldse selle maastikufotograafia puhul nagu meeles pidada,  mis on see A ja O? Kõige olulisem peaks see olema, et nii-öelda päris  suvaklõpsu ei teeks, et vaatad, et kuidas asjad omavahel suhestuvad,  et näiteks siis kalurimajake mägedega või. Ja mulle meeldib just seesama nurgapealne,  et siit on näha, kuidas maja on ehitatud mingite talade  peale ja et selliseid nüansse, mis nagu pildile juurde annab. Sest et vahel võib nagu ühte ilusat hetke võib jäädvustada  mitut eri moodi, et või ilusat kohta. Et kas väga hästi või, või niimoodi keskpäraselt. Peaks mainima, et see on väga-väga ekstreemne olukord,  tuul on üliülikõva ja siit nagu sellist rahulikku pilti saada. Statiiv peab olema raske koti ga küljes,  muidu sa lihtsalt lendab minema. Ja ma vaatan kiirelt üle, et kaamera liiga palju vett ei saanud. Et klaasid oleks puhtad. Ühte kohta passima jääda ei saa. Mitmekülgne maastik pakub aina uusi fotovõimalusi. Mis siin nüüd siin erilist on, mis sinu jaoks lummav on? Mulle meeldib hästi sellised kompositsioonipildid  ja ma teen tihti lainurga pilte kus on esiplaan olemas,  milleks on antud juhul kivid. Keskplaanis on see voolav jõgi ja tagaplaanis on mäed. Et sellised mitmetahulised pildid ja see on nagu hästi  mustiilis näha ka, et kõik mu pildid just ongi sellised. Nii, ja nüüd, kui näha, siis maapind on päris varjus. Aga taga on taevas, mis on? Hele. Mul ongi vaja taevas kätte saada. Selleks ma kasutan sellist kiirfiltrit mis teed taeva tumedamaks. Kuigi Põhjala tuuled on karged ja õues pikalt viibimine keeruline,  kasutab Eesti inimene olustiku maksimaalselt,  kes teeb igal pool kauneid pilte, kes võtab kätte  ja läheb jäävabasse fjordi ujuma ja kes kaugib välja koduse  varustuse ning läheb kalale. Kell on praegu pool kaks, päeval paarikümne minuti pärast  loojub päike ja siis on siin pime. See on nagu päikseloojangus, kala püüdmine,  selline. Veidi romantiline. Kas me siit kala saame või mitte, see polegi oluline. Loodus on siin Põhja-Norras imeilus ja varsti näeme  tõenäoliselt ka virmalisi. Meie maastik enam levinud suurulukit metskitse võib  tinglikult inimkaaslejaks pidada. Te ju suure osa oma toidust just inimeste poolt haritavatelt  põldudelt ja heinamaadelt. Kuigi metskits ehk kaber on läbi aegade olnud enam küttis,  et uluk käitub ta inimest kohates üpris usaldavalt seda  eriti talvel paksu lume ja pakasega. Pole ka harvad juhused, kui kitsekari majadele väga lähedale  tuleb et õunapuude alt lumest mõni sest jäänud õunapabul  välja kaevata või viljapuude alumise oksi tagasi lõigata. Suurde karja kogunenud metskitsed sörgivad inimesele  lähenedes laisalt paar-kolmsada meetrit,  et siis seisma jääda ja tagasi vahtida, veendumaks,  et kas tulija on ikka ohutu. Sügisel koristamata jäänud vaapõllult minu eest putku pannud  kitsekari liigub hoogsal sammul üle lageda metsatuka poole. Põhurullide vahel sätitakse end minust häirida,  laskmata puhkama. Korraga jäävad putku pannud metskitsed seisma  ja ettepoole vahtima. Peagi märkan minagi selle põhjust. Üle lageda liigub kitsekarja poole hunt. Otsest jahipidamise plaani ei paista loomal olevat,  aga ega ühel hundil juhusliku kõhutäie vastu ju midagi olla saa. Tõeline hunt on alati jahil. Alles nüüd näitavad metskitsed, kui kiiresti nad joosta suudavad. Pole ka ime. Elu eest jooksevad. Veebruaris märtsis on huntidel jooksuaeg,  siis võibki juhtuda, et mõni nooremapoolne isa hunt otsib  juba varajasel õhtutunnil oma unelmate hundipiigat. Kasvõi keset kõige lagedamat põldu. Vaadates looma kerget ja nõtket sammu taban ennast mõttelt,  et sel ajal on hellitusnimed nagu metsatöll  või võsavillem küll pisut sobimatud. Silkab ju teine keset lagedat põldu. Aga ei, hunt vaatab ikka metsa poole.
