Küla Peipsi järve jääl. Siia pandi siis hobused, hobuseheinad, siis tuli siia  järgmine keres ja niimoodi see tänav läks. Kelgusõit maailma kiireimate koertega. Lindude söögimaja juures kehtib tugevama õigus. Minul on küll täielik vaikus. Kuidas sinul, kaur, mingid väiksed kiisad,  ilmselt nokivad, aga midagi? Jah? Selline näeb välja klassikaline talvine Peipsi järve püük sikutiga,  aga kuidas toimus töönduslik kalapüük 100  või rohkem aastat tagasi talvisel Peipsi järve jääl? Sõpruskond kalahuvilisi ehitab juba mitmendat talve Peipsi  järve jääle. Ajaloolist kalaküla meenutavad laagrit. Põhjus lihtne, et oleks endal lõbusam kala püüda  ja võimalus uudistajatele vanu püügitraditsioone tutvustada. Kuidas 100 150 aastat tagasi võis siin elu välja näha keset  järve jääd? No kirjanduse andmetel on niimoodi, et olid,  siis veeti need keresed järve peale, eks ole,  ja vaatame, mis need keresed on. Keres, et meil markeerivad praegu telgid nii-öelda neid keresid,  eks ole, et see oli siis niisugune köetav ruum kuskil  üheksa-kümme ruutmeetrit, et mahtus sinna neli-viis-kuus  inimest sisse, lõke oli põrandal liivapadjal,  patsasel. Kereste vahel oli niisugune vahe,  mis oli siis jälle kaetud tuule varjuks,  siia pandi siis hobused, hobuseheinad, püügivahendid,  reeda, Siis siis tuli siia järgmine keres ja niimoodi see tänav läks,  Need kalakülad olid, et paar kolm-neli versta pikad  ja oli ka, oli siis Liivimaa oli eraldi Eestimaa kala külad  olid eraldi, et nad olid omaette paralleelsed tänavad,  millest sellel vanal ajal need keresed ehk  siis ööbimise hütid tehti. Nime on nad saanud siis sellest puukoorega kaetud,  siis tulid juba uuemad, tulid laud, onnid niisugused  ja on ka mainitud väiksemaid palkonne, aga esmased olid  ikkagi puukoeraga kaetud. Eesmärk oli, et nad oleksid kerged. Nädal aega püüti seal kala, väidetavalt nädalalõppudel käidi kodus,  siis mindi jälle sinna külasse, jälle püüti kala  ja eks need külad ikkagi tekkisid sinna kohtadesse,  kus see kala liik. Mis olid need vahendid toona. No kalakülas tegelikult püüti nootadega,  et see oli see eesmärk, minna järve peale,  sellepärast et seal oli pikk päev, seal olid vaja augud  käsitsi sisse raiuda, põhimõtteliselt ja aukude raiumine  käis ju kõik tuuraga, eks ole, tuur tuuraga põhimõtteliselt  pidid läbi raiuma, eks ole. Kalakülade aeg jääpuure veel ei olnud ja kala sai püüda siis,  kui kala liikus jää all kala kudes, eks ole,  kudeaeg põhiliselt suured saagid saadi siis kui kala kudes,  kas see kalaküla keset jääd kalu just eemale ei ajanud,  et siin käib ju melu ja elu ja aladel ei ole sellest sooja  ega külma siin jää peal toimub, et pigem on ju,  see on ju teada, sellised kalad, kes tulevad hääle peale,  nagu näiteks lutsupüügiks on katsuda kasutatud,  siis lutsumändasid, tõsi jah, lutsu mändasi,  mis praegu muidugi on keelatud püügivahendid,  kala siis tuli selle helina peale, no ei pea kohale  ja ta heitis siia peale heitis. No sellepärast, et teine peale talle meeldis heli,  sellepärast et lutsud ju kudemise ajal ka tekitavad vee alla  heli ja kutsuvad endale paarilist sellega kole  siis tõmmati, tõmmati jah, tõmmati ülesse,  kas vaadati siis jääaugust, et seal on kala peal  või tunnetati siis nööri liikumise järgi,  et kala tuli peale? Siin on, võiks öelda totaalseid kalapüügivahendeid  selle Eestis püüda ei tohi, aga kunagi võis  siis kunagi võis, ei olnud keelatud, Soomes on lubatud? Jah, ahing kui selline Soomes on praegu lubatud ahingupüük,  kuidas nii, aga on, keda nad püüavad, augi? Püüavad ahinguga päris vanasti oli Peipsi järv  nii kalarikas, et seda on kirjeldatud, et sellega võib kõik  liivime ära toota, pool Venemaad ära sööta. Ühesõnaga et seda kala ei ole võimalik siit välja püüda. Aga osati see kala välja püüda, üks oli see kudemisaegne  püük siis mida väiksemaks jäi kala, seda peenemad tehti  siis need murralinad. Nii et, et lõpuks nimetatigi neid sääsevõrkudeks,  millega kala püüti, et absoluutselt kõik väike kala püüti välja,  kuivatati ära ja müüdi siis tünnides maha. 1800 viiekümnendatel korraldas siis vene tsaar niisuguse  aktsiooni meie Karl Erston Par tuli siis uurima Peipsi kala  olukorda ja siis tegi ettepanekuid, mis sellega peale hakata,  et see kalatik taastuks ja et meil oleks võimalik jälle kala püüda. Loodetavasti ei kordu enam kunagi sellised ajad,  kus Eesti suurim järv püütakse kaladest tühjaks. Kalast kui elatusvahendit sõltuv rahvas on ajaga targemaks  saanud ja seda kindlasti ka tänu teadlaste tööle,  kalavarude hindamisel ning püügisoovituste jagamisel. Kuid talvine kalapüük ei toimu üksnes Kasemäe kalakülas,  vaid ka veidi eemal, kus käib teaduspüük. Varnjast kuue kilomeetri kaugusel Peipsi järvejää all on  Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlastel 700 meetrit kalavõrke. Kuidas? Siiapoole oleks nüüd siia tõsta. Kui palju, siis selliseid päris korralikke hauge tuleb siit  niimoodi talvisel ajal. See sõltub piirkonnast, kus Peipsi järve piirkonnas püüda  põhja poolt vähem lõuna poolt rohkem. Siin lõuna pool on mitmed järved on ühenduses suure Peipsiga  kalli leegu järv, Lahepera järv, Emajõgi,  eks ju. Ja Peipsi lõunaosa on üldse natuke madalam  ja taimestiku rohkem, et siin on, siin on nagu haugil  elupaikasid hästi palju ja siit siit võib päris suuri  haugisid saada ja meie talve rekord oli vist meeter 20  ja 14 kilo, kui vana ja raske selline päris korras pirakas on. Eks ta mingi seitse, seitse kilo vast ole  ja 10. 10 aasta alla natuke. Millest talvine teaduspüük Peipsil koosneb,  mida teil iganädalaselt teha tuleb? Nädalas korra keskeltläbi me käime oma katsepüügivõrke vaatamas. Ja ja siis analüüsi selle saagi ära ja. Siis saame niisuguse üldpildi ette, millest see talvine  võrgusaak koosneb? Kaluritel, me saame teada saakide koosseisu,  et kui vanadest ja suurtes kalades see kalurite saak  parasjagu konkreetsel talvel koosneb, see on üks osa sellest. Üldpildist, kuidas siis tuleval aastal kalapüüki reguleerida järvel,  kas mõni kalaliik on Peipsis aja jooksul päris ära  ka kadunud? No viimasel viimasel poolel sajandil või sajandi jooksul ei  ole küll midagi sellist juhtunud. Et pigem on siia mõni kalaliik juurde tulnud,  et ka inimese kaasabil siis näiteks hõbekoger on siia  inimese kaasabil toodud ja ja karp kala ja ja,  ja aeg-ajalt satub siin kalamajanditest vikerforelli  ja Peipsi järve ja ja siis Siberi tuur oli niisugune kala,  mida sa hiljuti hakati Narva Narva Narva asja  siis elektrijaama juures kasvatama ja sealt  siis pääsesid Peipsi järve. Siis on ka siia asustatud inimese poolt mitmeid kalaliike,  näiteks valget amuuri toodi siia nõukogude aja lõpupoole. Kohapüügivõrgust saime esimese koha nüüd aga paraku on see alamõõduline. Kui vana selline kala, siis on see kala,  nüüd siis pärit kaks. See on sündinud 2015. aastal. Ossa, nüüd on nagu kutsumise peale tulnud  ka suurem tegelane välja. Jah, ja see on nüüd see. Selline koha, mida siis see talv püütakse? See, kuidas need uued kohapõlvkonnad Tekivad või, ja kui tugevaks nad kujunevad,  siis see sõltub väga palju kevadisest ilmastikust. Milline see kevadine ilmastik peaks olema,  et hästi koha kohane üldiselt soojalembene kala,  kui see kudemine mai keskel keskpaigas tavaliselt algab,  siis ta tahaks, et see vesi oleks seal 15 kraadi  ja kuni 20 kraadi ja ja et ei oleks järske temperatuuri kõikumisi. Et vesi jahedaks ei läheks uuesti, et siis maimudel peale  seda oleks piisavalt toitu. Et kohapõlvkondade tugevus võib teinekord looduslike  põhjustel kõikuda enam kui 1000 korda. Muidu sooja ei saa, kui vahepeal tuleb ise  ka tuur kätte võtta. Proovida seda jääd, lõhkuda. Kalapüügireeglid näevad ette, et kõik alamõõdulised kalad  tuleb vette tagasi lasta. Teadlased püüavad välja selgitada, kui palju nendest  kaladest ellu jääb. Need kalad paneme siia sumpa ja siis vaatame erinevate  aegade ja kui palju neist ellu jääb, palju neist hukkub. Miks see teadmine oluline on? Oluline on ta selles mõttes, et kui kalad tagasi visatakse  ja nad hukkuvad siis ei olegi seal tagasiviskamisel justkui  mõtet või siis tuleks püügi korraldus selliselt sättida,  et seda tagasiheidet üldse ei esinekski. Sest ikkagi nad hukkuvad, siis tapetakse ähel lihtsalt  niisama terve hulk tulevikus võib-olla potentsiaalselt väga  väärtuslikke kalu. Kas talvine püük on Peipsil suur kalavaru mõjutaja? Sõltub aastast, see aasta on, võiks tal olla päris päris  oluline osa järve kalavarude kasutamisel,  aga aga paraku see selle aasta saagid ei ole kõige paremad. Aga võrkudega püütakse laias laastus neljandik,  neljandik, kolmandik Peipsi aastase kalasaagist. See on siis umbes 700 tonni, on see aastane,  võrgusaak? Natuke allapoole, mõnel heal aastal  ka pool sellest püütakse talvel ja ülejäänud pool  siis sügisel, aga kui vaadata neid põhilisi püügikalu,  siis kas on mõne puhul selget taandumist näha mõne kalaliigi  selget tõusu? Noh, mis nüüd viimaseid aastaid puudutab,  siis on nüüd selgelt näha, et tint ja rääbis tulevad tagasi. Vahepeal oli, oli nende arvukus väga väike Pääbisel siin pea  15 aastat ja tindil umbes kümmekond aastat,  kui töönduspüüki ei tehtud. Et aga nüüd nad hakkavad tagasi tulema ja ilmselt on siin  peamine faktor sellel ilmastikul või, või kliimal,  siis jah, viimased aastad on küllaltki jahedad olnud  ja ja nemad kui jahedaveelised kalad meile on see väga sobiv. Selle aasta pilt on selline, et suurt koha on vähe,  eks ju. Puugi on, latikad ka on, aga suurt koha on vähe. Kui sa oled Põhja-Norras, siis on õige asi teha üks  kelukorte matk ja eriti tore on seda teha siis,  kui sul on eestlasest giid. Tere, Kaisa, tere. No mida sa hommikul koertele nüüd süüa annad? Kui nad sellist hästi vedelat lihasuppi et hommikuti antakse  võimalikult palju vett, et nad saaksid enne jooksmist oma  vee vajaduse korvatud, see koosneb siis sellisest hakklihast. Kus on liha ja lõhe hästi suure rasvasisalduse  ja bruteinisisaldusega Ja koerad väga ootavad seda. Pealtnäha kleenukesed koerad ahmivad isukalt oma hommikusööki. Välimus on muidugi petlik, sest need siin on tugevad võistlusloomad. Jah, nemad on valmis ja mina olen ka valmis,  nii et läheme sõitma. Kui koerad autos, algab sõit veidi kõrgemale mägede vahele,  kus on rohkem avarust ja lund, et ka minusugune kogenematu  sõitja jõuliste koertega hakkama saaks ja end ei vigastas. Nagu näha, on koerad praegu nii hakkamist täis,  kui nad ketist lahti lastakse, lähevad nad ise treilerisse. Ta on nii valmis sõitma praegu. Ja kuidas sellega siis nüüd sõitmine käib,  koerad rakendatakse ette, nemad on juhid  või tegelikult mina olen ikka juht. No põhimõtteliselt on ikka nemad juhid, et mina len ees,  minu koerad kuulavad käsklusi sii ja ja teie koerad lihtsalt  lähevad minu koertele järele, et teie. Ainuke ülesanne on pidurdada ja hoida siin tasakaalu  ja võib-olla natukene, kui tee on kaldus kuhugi poole,  siis kallutada oma keharaskust. Kas on mingisugune järjekord ka koertele,  kes on esimene, kes viimane? Minu kelgu koertel on järjekord oluline. Miks minu koerad peavad teadma käskluseid vasakule,  paremale. Või muidu ma ei saa, ma ei saa ees minna  ja juhtida neid, et kõige targemad koerad lähevad siin ette. Aga teistel ei ole erilist vahet, mõnikord pannakse  tugevamad koerad taha, sest seal on rohkem vaja raskust tõmmata,  aga üldiselt ei ole suurt vahet ja kõik tahavad minna,  jah. Ja noh, on mõned koerad, kes ei saa omavahel läbi  ja siis neid me kõrvuti seisma. Ma ei pane Nala sto pram. See on iima näiteks? Ei oma. Tegelikult peavad ees seisma, nagu see seal ilusasti nagu  liinid pingul hoidma. Aga see on ikka selline igapäevane trenn,  et neid tuleb nagu treenida, et nad oleks tublid. Ja käskida korralikult. Kutsuda siia tule siia, kui su. Ja hoiame siis liini paigal. Et saaks kõik koerad ilusti panna? Korda ja siis saab minema hakata. Las too Kaisa, kuidas sa siia norra üldse koeragiidiks sattusid,  niimoodi? Mul kuna mu põhitöö on hooajaline, et ma töötan Vend Rod pakii Eestis ja seda saab teha suuremas osas suvel. Siis ma lihtsalt otsisin talveks mingisugust huvitavat tööd,  mis oleks füüsiline ja mis toimuks õues. Ja kuna mulle meeldib loomadega töötada,  siis mõtlesin, et see oleks üks huvitav asi,  mida teha. Ja sa käid iga päev põhimõtteliselt, turistid on niimoodi  samamoodi väljas ja muudkui sõidutavad neid. Päev teeme kaks sellist matka umbes kahe tunnist. Koerad on kindlalt kelgu ees ja sõit võib alata. Alaskahaskide tahtejõud ja energia on retke alguses tipus  ja see tähendab tohutut kiirust. Talle on hoolega pidurit ja hoian kõvasti kinni. Üritan püsti jääda, kuid loomulikult see ei õnnestu. Pikapeale harjun koertega ja nemad minuga ühtlases tempos  kilomeetrite kasvades tekib kindlus, et sellise  transpordivahendi ja elusate mootoritega on võimalik. Kuhu. Väe kallaku peal, nüüd on vaja koeri natuke järele aidata. Seismist koerad ei kannata, nii võivad nad omavahel lausa  tülli minna. Ainult edasiminek ja kiirus rahuldavad spetsiaalselt  aretatud veoloomade kirge. Et. Ega siin palju midagi juhtuda ka ei saa,  see lihtsalt kõige hullem on see, kui sa kaotad kelgu ära  ja koerad jooksevad kuskile. Aga siis sa saad mingi aeg selle kelgu tavaliselt kätte. Enamasti ankur takerdub kuhugi külge või maha. Muidugi ankruga võib ennast vigastada. See on päris terav. Kätega on sõidetud, väsimus on väga suur,  nüüd on vaja kohta, kus puhkama minna ja Põhja-Norras  paremat pole kui selline telk küttega. Kuus. Põranda katteks vaid põdranahad lume peal tunnen end peaaegu  nagu kohalik saam. Sellelt põlisrahvalt pärineb ka tänase õhtusöögi retsept. Selle asja idee on, et oleks võimalikult lihtne. Ehk siis ei kasutata mingeid erilisi maitseaineid ega. Ei tehta erilisi ettevalmistusi. Et on niisugused suured põdratükid külmutatud hetkel Ja sinna paneme need siis potti. Ja siis paneme sinna kapsast selliste suurte tükkide na. Ja selleks, et see keeb, nüüd siin haudub umbes kaks,  kolm tundi ja noh, et kui me väiksed tükikesed paneksime,  siis see läheks liiga pudruks ja porgandit samamoodi suurte tükkidena. Kui see hakkab valmis saama, siis ma panen kartulid  ka veel. Kuna ikkagi eestlased on kartulirahvas saam ütles mulle,  et saamid väga kartulit ei armasta, aga seda tehakse  kartulitega ka, nii et ma arvan, et meie paneme kartulid. Ja vett peale. Ja siis siia ahju peale. Praegu meil on siin luksus võtta kraanist vett,  aga kui me oleksime nagu päriselt mägedes,  siis kõlbab tavaline lumi, et siis paned lihtsalt lume siia  potti ja siis toidu peale ja sulab ilusasti veeks. Presendist telk tuleb kuidagi tuulekindlamaks saada. Vana hea tarkus, äärtesse lumekuhjamine aitab alati. Ja pikapeale saab ka söök valmis. Meil on nüüd taldrikul kohaliku saami kütitud põdrast tehtud  imemaitsev hautis loodetavasti kohe maitse järele. Mõnus pehme. Selline. Põhja-Norra loodus on siin Talviku Kui söök on söödud, saan koolituse, kuidas kasutada õigesti  talvist magamiskotti. Sest hommikupoole, kui ahju gaasiballo on tühi,  valitseb ka telgis vähemalt 15 kraadini pakane. Seega riidest lahti ja ülepea koti. Juba ka soe, aga virmalised on meil veel täna vaatamata,  nii et lähme vaatame üle. Talveks lendavad osad linnud ära, lõuna poole talvituma,  osad aga jäävad siia. Mõned linnud aga tulevad hoopis põhjapoolsematelt aladelt  meile talvituma. Erinevatel liikidel on ka erinevad maitseeelistused  ja erinevad lauakombed. Meie aedade kõige arvukam külastaja rasvatihane söögimajast  otsib ta päevalilleseemneid. Kui on sobiv seemne noka vahele saadud, lennatakse sellega  ohutusse kõrgusesse puu otsa ja seal süüakse see ära. See on sinitihane, tema on rasvatihasest väiksem  nii mõõdult kui ka arvukuselt. Hästi äratuntav on ta sinise mütsikese järgi. Osad sinitihased lendavad sügisel lõuna ja Kesk-Euroopasse talvituma,  osad aga jäävad siia. See on salutihane ehk sootihane. Nemad seltskondi ei moodusta ja tulevad ühekaupa. Karjakaupa tulevad põldvarblased koduvarblastest on nad  veidi väiksemad. Nemad tuuseldavad söögimajas nii et enamus seemneid lendab maha. Raisku neid seal ei lähe, sest ka sealt saab need kätte  ja süüakse ära. Rohevindid on osaliselt rändlinnud, osad aga jäävad talveks paigale. Söögiotsingule tulevad nad kambaga. Nemad rasva palli ei taha, Nemad tahavad ainult seemneid. Nende põhienergia ei lähe mitte söömisele,  vaid teineteise äraajamisele. Kui sellega veel lepitakse, et kõrval sööb mõne teise liigi  esindaja siis liigikaaslane aetakse raevukalt minema. Ja kui mingil imeväel mahuvadki kaks rohevinti kõrvuti sööma  siis kellelgi teisel sinna asja ei ole. See tihane enne löögile ei pääse, kui vintidel on kõhud täis  söödud ja nad on minema lennanud. End lind. Meil pesitsevad põhjavindid on sügisel lahkunud  ja lõuna poole lennanud. Need, keda meie siin talvel näeme, on tulnud põhja  ja kirde poolt siia talvituma. Meil pesitsevad põhja vindid tulevad meile tagasi alles aprillis. Pesitsemiseks valivad nad soised, segametsad  ja kaasikud. Kuigi ka levike kuulub kintlaste sugukonda,  ei moodusta tema nii suuri seltskondi kui vindid. Ta tuleb kas üksi või mõnekaupa. Antud hetkel näeme vaid isaseid leevikesi. Emastel nii kirevat värvi ette näidata ei ole. Leevike tahab kangesti tihaseid söögiplatsilt ära ajada,  aga samal ajal tahaks ka ise süüa. Seetõttu saavad tihased ikka oma seemned kätte. Aitäh. Leevike on paigal lind, kes ei kavatsegi talveks lõuna poole lennata. Tema on alati siin talve üle elanud ja tulnud inimasustuse  juurde ainult karmi pakasega. Kui aga need talved meil sellised pehmed on,  siis ei ole ju mõtet seda pakast oodata. Kui puukoristaja tuleb, siis teised linnud lahkuvad,  teda ei aja keegi ära. Kui tema on söögimajas, siis tema on selle maja peremees. Tema otsib pähkleid. Enne jonni ei jäta, kui on seemnete hulgast pähkli kätte saanud. Mõnikord aga juhtub, et pähkleid on täitsa otsas,  otsi palju tahad. Sellisel juhul lepib ta ka päevalilleseemnetega. Ühest seemnest aga ei piisa, noka vahele mahub vähemalt kaks. Seemneid ei sööda alati kohe ära, vaid peidab neid  ka puukoorepragudesse, et varusid koguda.
