Iga rümpkala läheb meie usinate naiste käest läbi. Kala. Järve peale minekuks peame ära täitma rannapüügipäeviku. Ehk siis täna meil on 19, kuupäev. Võrtsjärv järve küla kaheksa neli. Nii ja võrkude arv on meil täna. Ja kui nüüd inspektsioon tuleb, siis on mul kõik korras. Igal hommikul ajab Lauri oma ATV kuuri alt välja,  et Võrtsjärvel kala nõudma minna. Ikka selleks, et tagasi tulles kala purki panna. Daivi tegeleb Toila kalatööstuses Viru rand samuti kalapurki panemisega,  kuid tema hommikud ei jalga ei järvel ega merel,  vaid hoopis kontoris. Ma tulen hommikul tööle. Vahetan oma riided, panen oma valge mütsi pähe. Lähen alla, tervitan kõiki, soovin head päeva,  head tööpäeva. Ja siis me läheme meistriga edasi, vaatame,  kuidas meil päev kulgeb. Täna me tulime siia siis minu võrguliini nõudma,  mis on minul on siis järve peal üheksa võrguluba 630 meetrit lubatud. Need võrgud on siin juba pandud, viiendast jaanuarist on nad  siia juba jää alla aetud, esimese õhukese jääga kas  siis iga päev või siis ülepäeva. Käin siis seda neid võrke nõudmas, kuna see kala liigub  esimese jääga palju ja nad keerutavad parajaid,  keerus pusasid siia. Ja siis see võrk ei püüa, see on kala on vaja välja võtta ja. Ja et võrk uuesti püüki saaks Kuna siin ma alles käisin, siis see talvi,  see külm ei ole, et ma saan tegelikult selle hea mõnusa  labida labidaga läbi raiduda esimese augu kohe. Kuna lumi 100. peale augule Siis ta ei lase nii palju külmuda. Kogu aeg öeldakse kodus, kus sõelad kadunud on,  siis on teada, et nad on siin. Ehk ma teen sellega selle. Võtan suuremad jäätükid ära. See on oluline on see, et miks ma need jäätükid ära võtan. Kui suuremad jäätükid siia sisse jäävad ja võrgu. Võrgule kinni jäävad sinna, siis nad võivad hakata nagu kortsuma. Toimima ja ta tõstab selle võrgu, võib tõsta vastu jäälage. Ja hiljem juhtub see, et kui see võrk on nüüd vastu jäälage  kinni külmunud, seda on ikkagi väga-väga raske lahti saada. See on, see on karm. Ma saan kohe selle võrguliini kätte ja siin on kala sees  juba ma tunnen. Kala vastuvõtmine toimub meil siis niimoodi,  et transporttööline toob külmutatud kalatsehhi. Meie kui mina tootmise juht ja meie meister kontrollima  kalapakendi üle et me saaksime ilusti vastu võtta ei katkiseid,  ei, ei muljeteid, kvaliteet hea, korras. Võtame vastu. Ja, ja, ja siis ta läheb ilusti meie tee fosterisse. Me paneme selle koguse kaks pool tonni, kuskil oleneb päevast,  oleneb tellimusest ja paneme aja režiimi peale. Ja hommikul, kui me tuleme, on meil näiteks nagu täna on  räime rookimine, lõikus siis on täpselt sellise temperatuuri  nagu vaja on ja läheb lõikusesse. Meie mine tegeleb räime, kilu ja heeringas,  aga kust teie kala tuleb? Naabrite juurest Lätist? Täna ei olnud antud siin Olgu, järgmised võrgud on tulekul. Tule. Tühjade kätega ma vast ikka täna ei jää. Põhiline kala, mis me siis püüame koha, koha,  kala, põhiline ja ka üksikud havid tulevad võrku,  havi ei liigu nii palju. Aga koha on põhiline ja see on meie jaoks oluline. Kõik oma kala, mis ma saan, ma fileerin ise ära,  kuna väike-rootsi tegeleb. Võrtsjärve maitsete edasiandmisega, väliüritustel messidel. Et siis mul on omast käest võtta see kala. Nii kogre kala, mõttetu kala. See ju kasutab oma elamiseks kõiki teiste kala. Sööb teiste kalamarja. Ei ole ta turukala midagi temaga teha. Mine uju, sa saad pärast amnestja, tead seda. Ja võrku ei uju. Kala on okei, praegu on ju? No arst ja. Tänaseks on meil võetud kaks tunni räime rookimiseks. Eelmise kuu püük, mis ma välja püüdsin, kohakala kuskil 600  kilo juures Nii, aga nüüd me hakkame kala püüdma. Kohal on hea turvaline teha sõrme lõpust vahele,  siis on hea hakata arutama teda. Ma tunnetan ära, kus on see ilus, kuskil on kinni  ja siis ma saan tervelt kätte. Mul on kõige suurem koha, mis ma olen saanud,  järvest on 13 kilo ja 650 grammi. Sellega ma hoidsin kas kolm aastat ka kalastaja rekordit,  ehk siis ka kalastaja karikas oli mulle antud  selle kala eest. Ta oli suur, oli suur asi. Nüüd ma sain selle sabaotsa kätte ja nüüd on,  kuna see kala, tal on siin aega olnud. Kaks päeva. Ja siis ta on käinud sellest võrgusilmadest edasi-tagasi  läbi tiirutanud siin ja nüüd ma pean selle lahti arutama. Siin ruumis on meil nüüd räime rookimine  mis toimub üldjuhul kaks korda nädalas. Ülejäänud päevad siis kas meil on praadimine  või muud soolatoodangu tegemine või marineeritud toodetest tegemine. Ja antud hetkel kestab see kuskil kolm-neli tundi räime rookimine,  siis on meil räimerümba fileerimine käsitsi,  kus me võtame siis luu käsitsi välja. Vahetult enne seda, kui me hakkame räime rümbalt luud  eemaldama seisab ta kuskil poolteist kuni kaks tundi soolas segatud,  soolas, et siis on kergem luud eemaldada. 99.-st aastast olen mina ise Võrtsjärve peal kalur. Enne seda olin mina. Ühe kaluri juures abistasin teda paar aastat  ja siis ta loobus oma püügiõigustest minu kasuks. Ma enne ei osanud, sellest ei teadnud sellest tööst  tegelikult mitte midagi. 81. aastal läksin Elmesse traktoristiks õppima  ja läksingi Elme kutsekooli tulles koolis ma sain käia neli  kuud ja ma sain sellest koolist omale väga-väga tõsise haiguse,  ma sain astma ehk ma olin siis elamutolmu vastu väga,  väga allergiline ja see nelja kuu jooksul ma sain olla  siis kaks nädalat haiglas haige, mida iganes  ja ka arstid tegid mulle ettepaneku. Jäta see kool maha ja mina oma elu peale. Ja kui ma sain siin kaluriks Siis mul see astma kadus, see värske õhk see puhtus,  ma ei ole siiamaani enam juba aastakümneid enam tundnud ühtegi,  et mul oleks mingi hingamisraskused. Mul ei ole enam seda. Ja püügile tagasi 19. Null kaks. Nii püügipäevik täidetud. Kui kaua sa ise siin töötad? Minul saab nüüd aprillis viis aastat. Algselt ma töötasin siin meistrina ja viimased kaks aastat  olen siis tootmise tootmistsehhi juhataja. Kuidas sa siia sattusid, kutsuti? Kutsuti tööle, tule meistriks meile, kuna sa oled kohalik,  Sa tead Viru randa vanad oktoobri. Mu vanemad täpselt samamoodi töötasid siin. Ma käisin suviti raha teenimas kala kalatootmistsehhis  nii et ma olen kalatootmisega päris pikalt sõber juba olnud. Ma olen õppinud algselt kokaks Rakveres. Siis ma lõpetasin selle ära ja ma läksin tööle. Üks paari kuu pärast helistas mulle vana klassiõde Ja ütles Davi, mis sa teed? Kas sa ei tahaks tulla proovima Tartusse toiduainete  tehnoloogiat õppima? Siis aga miks mitte kunagi ei tea, kui seda vaja läheb? Kunagi ma olen, kui ma läksin kooli õppima seda,  seda eriala üldse toiduga, mis on seotud. Ma mõtlesin, et milleks mul seda vaja on,  kas mul tõesti on seda elus vaja? Tundub, et on. See on ainult üks jupp on juurde ostetud  ja temaga on hästi mugav teha. Muidugi on suuremad tööstus on kindlasti suured kalatrumlid. Kartuli koorimismasinad, tegelikult, millel on liivapaberid sees,  kus visatakse kala sisse, siis kakutakse nagu see soomust maha,  aga minul on ta pisikene niisugune omas väikses köögis on  mul väga hea sellega. Et kui mina nüüd siin ära soomustan ta ära fileerin,  siis kõrvalruumis. Me käime veel korra kõik ala üle ja tõmban käega üle,  kui jääb mingi soomus. Käime veel noaga üle, et enne, kui ta läheb,  siis täis mida me siis teeme, kas siis purki potti? Siin on nüüd eri varianti. Nuga. Ja tulebki siis see lõikamise teema. Teil on kõik käsitöö? Jaa, meil on kõik käsitöö. Kas käsitööl on mingi eelis ka? Ja kindlasti toodang tuleb tunduvalt kvaliteetsem  ja parem lõikuse poole pealt on ta kvaliteetsem. Kuna masinaga lõigates On räim ja kilu läheb palju raisku ja, ja,  ja masinaga võib juhtuda niimoodi, et ta ei mahu mõõdu sisse  ja võivad terved kalad minna lihtsalt toodangut. Kunsti on igasuguseid, kindlasti mõned võib-olla naeravad  mida iganes, aga mina olen harjunud ühtemoodi tegema. Seda ma teen vist oma elu lõpuni. Ega ümber ei õpeta enam keegi. Eesmärk on ikkagi saada kuskilt, et sellest kalast ma  saaksin kuskil 47 48 protsenti puhast fileed kätte. Ma jätan siia võib-olla siin pea pea pea külge,  jätan rohkem liha külge, ma ei lõikagi veel siit väga  puhtalt ära, et see on tegelikult liha. See on nii palju meeletut liha ja selle me tegelikult kõik ühekaupa. Kõik, me kakume sõrmedega välja selle keeduliha,  selle me paneme kõrvale ja sellest tuleb korralik  supimaterjal ja korralik, väga korralik naturaalne. Eks tegelikult õlleraha alata küll läheb kiiremini. Milline on eestlaste kala maitse? Ta on ikka jäänud sellise klassikalise traditsioonilise  maitse juurde. On ka selliseid, kellele meeldib vürtsi ja,  ja, ja, ja, ja neid asju proovida, aga üldjuhul on ikka  traditsiooniline klassikaline. Nii et väga tihti te ei saa enda tooteid vahetada? Ei, juurde võib alati juurde, võib alati teha,  aga see vana põhi peab kindlasti jääma. Mis sa arvad, on see inimestele kaaluline,  kuidas see kala on pandud? Ja loomulikult mina austan silmadega. See on praegu kõik, mis meil siin on, eks ju. Noh, väga hea Kui ma siia neli aastat tagasi tulin elama? Siis minu põhieesmärk oli saada oma tööstus,  et ma saaksin selle kala, mis ma järve pealt saan tast ikka  veel midagi juurde teha. Ma ei tahaks ära anda teda, las lihtsalt esmakokkuostjale  mingi raha eest ära anda ja siis ongi kõik sellega. Ja nüüd saigi see tööstus tehtud, mul olen  siis järve Võrtsjärve ääres siis ainukene kalatööstus,  mis on siis tööstus, mis on siis tunnustatud  ka kõigi nõuetega, mis siin tehtud on. Ja lõika ikka nii, et kassile ka midagi jääb. Kassi sabaotsad. Ei tükelda mulle nüüd ära niimoodi nagu läheb praetud koha. See pann valmis üldse. Põhiliselt kala, mis siit köögist läbi käib,  on siis angerjas, koha, haug, need ongi põhiliselt meie kalaliigid,  mida, mida, millega meie tegeleme. Auna seosed osta ka. Nüüd me räimerümbalt eemaldame luu käsitsi  ja iga. Rünnanud naiste käest läbi. Meil ei ole niimoodi, et meister jookseb all tootmises ringi  ja juhataja istub üleval ja juhatab vägesid,  ainult. Me oleme käed-jalad ka täpselt samamoodi tootmises,  me teame täpselt, mis toimub, kus toimub,  mis kala läheb, kuhu läheb kvaliteedikontroll  ja nii on kõige-kõige-kõige tõhusam teha. Aga ise sellist nii-öelda musta üldse ei tahaks teha. Ma olen teinud seda. Ma olen teinud seda selles mõttes, et ega ei saa tulla siia  meistriks või tootmise juhatajaks, kui sa ei tea,  mis sul all nagu toimub, kus sul tuleb kala,  mis sellega kala tehakse, see on väga raske. Ei saa võhikuna tulla siia. Mitu kasti meil on jäänud? Meil on mingi ne. Igor tuligi. Kalaretseptid kõik kõik, mis selle juures siin on,  see on juba siis proua välja mõeldud teema. Ja kui ta juba siia köögis on, siis ei ole ükski kala veel  kuskile kõrvale jäänud. Kõigist on midagi asja saanud. Homme on Tartu kogumaja tellimus, aga lähme homme kinno hoopis. Lähme seda. Lähme klassikokkutulekut, vaatame tarkuse peale,  ma ei mõista midagi. Hetkel me teeme siis räimerulle küüslauguga et täpselt  samamoodi mees teeb enne nii-öelda abitööna kallab laua  peale marieeritud räimerümba naised eemaldavad käsitsi luu  räimerümbast keeravad nad käsitsi kokku,  asetavad topsi sisse tops liigub siis kaalu pealt läbi kuhu  lisatakse vürtsid ja marinaad mehed, siis sulgevad need  ja asetavad aluse peale ning läheb kiletusse edasi. Külmhoolde. Meil on kaks vahetust. No võib öelda nagu poolteist, üks on kella kuuest kaheni  ja teine on kella kaheksast neljani. Brigaadis on tavaliselt kuskil 10 kuni 14 inimest,  keskmine vanus on 50 ja pluss paar inimest on sellised,  kes on 45, aga enamjaolt ikka 50 ja üle selle. Aga uusi leida noori leida. Väga raske on siia piirkond on selline ja muidugi  palgaküsimus ka kes peamiselt siin töötavad. Peamiselt on naised. Naised on teadus, töötajad ja viis meest on  ka meil tootmises, nagu toodangu põhitegevus on. Naiste mehed on abikõlbl. Kogu meie toodang, mis läheb purkidesse see on ikkagi meeletu,  meeletu käsitöö. Teeme seda ainult kahekesi, meil ei ole siin abilisi. Praegu ma teen praetud marineeritud haug. Et siis see eelnevalt praetud, siis teen marinaadi  ja panen ta kuuma marinaadi sisse ja siis panen purki. Reaalne tööaeg on ikkagi väga pikk täistööpäev. Nii kaua tuleb teha, kuni otsas on kala. Ega me teist valikut ei ole, sest et praegu meil on see hooaeg,  varume selle kala ära omale. Suvel on jälle teistpidi. Me peame lihtsalt hästi-hästi-hästi palju vaeva nägema,  et tõesti siin no üks mure olla urus olla ellu,  jääda, olla siin pildis. Ega me ei saagi laieneda, sest koha pealt ei ole võtta tööjõudu. Kõige kurvem. Üritasin siin leida omale, noh, kes tahaks tulla siia  tööstusse appi. Panin siin vallalehtedesse kuulutuse üles. Tulemus oli mul ümmargune null. Ei ole võtta. Alo, ora ja avar. Vürtsikad ja vist ka lu. Sussetavast kas aga pisemast kolkoodid, millest sinu  paberitöö koosneb siin laua taga? Ma valmistangi ette nädalaks tööd. Ma valmistan ette igapäevaselt tööd graafikuna. Tükitööde arvestus samamoodi retseptuur me uuendame,  kui on kuskil uus toodang peale tulnud. Kvaliteedi juhiga teeme väga-väga ühiselt tööd. Graafikut viis. Ja siis jestomat tapasta. Viimane pannitäis. Kui raske on ennast turundada? Raske. Esimene asi, kui ma sain need purgid, tooted ära,  ma võtsin ka põllumajandus-kaubanduskojast,  ma saatsin need oma tooted ka sinna pääsukese märgi  hindamisele ja esimene, kes sai, oligi suitsuangerjas õrnas  marinaad ise pääsukese märgi peale ja riburada pidi  ka teised said tegelikult peale. Tänasel päeval ma ütlen, et ma olen, et purgitootetelt  pääsukese märki ma enam ei kanna, kvaliteet on sama,  mitte midagi seal muutunud ei ole, aga lihtsalt me ei suuda  rahaliselt kanda seda märki. Nii ja läheb ta ainult minut aega. Eesmärk on see, et kui ma võtan selle purgi kui ma kaane  olen peale pannud, et kui siia jääb, et siis kaane alt a  peseb kõik kõik ilusti puhtaks, et see peaks olema ikka väga puhas,  steriilne kaup peaks välja tulema ikkagi siin. Isli preemia islamiajas ole alaviina Bervavada. Kui palju üks inimene jõuab päevas mingisuguseid asju valmis  teha näiteks antud hetkel me teeme vürtsikilufileed. Inimene võiks või peaks jõudma tunnis teha 30 alust. 30, vürtsi, kilufilee, 100 grammi t alust et inimese jõud on  nagu selles mõttes ei ole ületatav ma tean täpselt,  kust tuleb piir, rõõmu nad ennast toda. Selle töö juures on, iga etapp on suht raske kuna igal pool  on mul käed vaja töös olla. Lõikus luu se eest väljavõtmine pakendamine. Nii ja nüüd on väga hea kohe kuumast peast sildid peale panna. Palun, teie käte rätt. Sai otsus võetud vastu, et me hakkame nagu  siis nagu sel pooleliitrisetesse purkidesse kala panema,  ehk siis need purgid on meil siis 450 grammilised purgid. Ja olemegi jäänud nagu ühe ühe purgi toodangu juurde,  et me ei ole tahtnud panna segamini, et noh,  üks üks toode on ühes purgis, teine teises ei,  et kõik oleks nagu ühtemoodi. Kui ikkagi minna leti juurde, vaadata klaaspurkis Kui palju ikkagi kaup on sisse pandud, kas on siin marinaad  või ikkagi konkreetselt mingi nagu meil kalatoodet,  kui näha on ikka purk on korralikult täis padunud,  no siis ei näe. Et mingi pettuse värk oleks ikka ikka kala,  on see põhiline, mis siin sees on. Pakendamisel me lähtume ikkagi sellest, et meie käsitöö  oleks näha. Et see on naiste poolt oma näppudega kätega tehtud valmis  toode ja see peab olema nähtav mina kui,  kui tootja ja mina kui tarbija samamoodi ma ostan silmadega. Mulle meeldib asja näha, mis, mis seal sees on. Kauba, ma vean ka ise laiali, kaks korda kuus,  siis helistan ise kauplused läbi, võtan tellimused. Ise teeme siis selle asenarve saatelehed välja  ja kui see nüüd on koos, siis peale järgmisel päeval võtan  siis ka oma kaupluse ringi ette ja vean need kauplustesse laiali,  see tuleb ka mul kuskil, kui ma siin lõuna ringi Lõuna-Eesti  ringi ära teen. Siin Elva, Tartu, Põlva tuleb ikka kilomeetreid kuskil üle 250. Täna me sõidame Elva Konsumisse, kust ma sain tellimuse  ja lähme viime selle otse ise. Ja paneme leti peale valmis. Soodustamaks töökogemuseta või vähese töökogemusega noore  töölevõtmist on töötukassal pakkuda minu esimene töökoht,  teenus, mille raames hüvitatakse tööandjale pool noore  palgast kuni ühe aasta jooksul. Lisaks tasub töötukassa noore tööalase koolituse kulud kuni  2500 euro ulatuses. Selles, kas töökoht on sobiv, on registreeritud töötutel  võimalik veenduda ühepäevase proovitöö käigus.
