Ida-Virumaal peaks olema üks paremaid lendoravalevialasid Eestis ja uurite nende pesapaiku siin zooloog Jaanus Remm. Kui tihti lendorava uurija lendoravat ennast ikka näeb, kui me nüüd tegeleme nende raadi märgistatud loomadega, siis neid kinni püüdes ja selle märgise signaali järgi leiab neid loomandik üles, siis näeb. Aga kui tavaline inimene see läheb, siis naljalt ikka ei kohta. Väga suur õnn, kui juhtub nägema, kui palju neid raadiomärgistatud lendoravaid siinkandis peaks olema. Praegu on meil kolm looma jälgimise all, me oleme teada saanud nii mõndagi nende elus ja käitumise kohta, kui suurt metsa alanud kasutavad, milliseid puid nad toitumiseks kasutavad, milliseid õõnsusi pesitsemiseks kasutavad, kui laial alal nad liiguvad ja niiskes Beatoopides elavad Eestis? Viimasel ajal räägitakse palju, et erametsaomanikud RMK peavad oma metsi hoolsamalt majandama ja metsavanaks lasta. Aga teiselt poolt tähendab see seda, et nii rähni kui ka lendoravate ja ilmselt ka teiste loomade elupaiku jääb üha vähemaks ja vähemaks. Kui ma neid mütsi tõesti väga aktiivselt hakkame majandama, kas aktiivne metsamajandus on enda rahvale väga suur oht, kui võivad need ka kuidagi koos eksisteerida? Kindlasti on see väga suur oht. Ei ole välistatud, et need metsad, kus lendorav sees on, et sealt üldse ei tohiks puit üldse võtta, aga seda peab väga oskuslikult võtma ja väga hästi peab teadma, et kust mida võtta, et Lenna rahule mitte liiga teha Eesti looduskaitset majandust raputatud viimasel ajal väga kõvasti reformidega, kas kõik see, mis siin toimub keskkonnaministeeriumi haldusalas, kas see võib ka tuua? Haruldaseks loomaks pole ei teda ega kaasnevaid liike varsti meil Eestis enam üldse. Mina hindan, et võib küll kaasa tuua jah, et käigu selle loksutamise ja tohutu bürokraatia masinavärgi kõrval unustatakse asja tegelik eesmärk ära ja seda vormi ja bürokraatiat on lõpuks nii palju, et enamus auru lähebki selle peale ja sisulise tööga ei jõutagi tegeleda. Keskkonnaminister on korduvalt öelnud, et looduskaitse peab olema inimesekeskne. Aga kas see on õige lähenemine, kui võtame kasvõi lendorava pesapaikade säilimise poolest, võib-olla looduskaitse peaks olema inimvõõras ja just nimelt mooduse keskne talle need kui pika perspektiiviga vaadata kindlasti lühikese perspektiiviga, inimesekeskne lähenemine on lendoravavaenulik, aga kui vaadata pika perspektiiviga, siis kindlasti on need kaks asja ühildatavad. Lühike ja pikk perspektiiv. Sind tähendavad selles mõttes lühike perspektiiv, et kui me tahame metsalt näiteks puidumaterjali ainult saada näeme ainult mingi paarikümne aasta perspektiivis seda, et siis on lühike. Aga kui me mõtleme, et paari inimpõlve jagu ja just mitte majanduslikku tulu, vaid eluterve keskkonna mõttes, et siis ühesõnaga lendorava kaitse inimese enda elukeskkonnakaitse ongi nagu seesama asi.
