Siin elab kolm põhjavalget ninasarvikut aga meie viibimise  ajal on üks ja ainus isane isend suremas. Eelmise nädala traagiline sündmus suri maailma viimane isane  põhja valgeninasarvik. Täpselt nagu suvine heinategu on see mida võtta ette  roostuva rannikualaga. Roohabekale on pilliroog parim elupaik. Ma olen elus esimest korda ekvaatorijoonel sealpool asub põhja,  poolkera ja minust ees on lõuna poolkera,  tähendab kuskil seal asub Eesti. Siin laiub ulbejaa looduskaitseala 360 ruutkilomeetrit. Savanni rohumaad geenia keskosas. Möödunud aasta detsembris sõitsime siia,  et filmida Laimo ninasarvikuid, täpsemalt põhja-valge  ninasarviku kolme. Viimast isendi. Me oleme tegelikult tunnistajaks äärmiselt kurvale loole,  kui me saabusime siia Kaitsealale siis oli teada, et siin elab kolm põhjavalget  ninasarvikut aga meie viibimise ajal on üks  ja ainus isane isend suremas. Möödunud nädala esmaspäeval sai põhja valge-ninasarviku  Sudani nukker lugu, kahjuks lõpu vana loom pandi magama,  sest tema tervislik seisund oli lootusetult halvenenud. 45 aastane ninasarvik on võrreldav umbes 100 aastase  inimesega ja surm nii hilises eas on looduse loomulik käik. Siiski on ühe looma liigi viimase isaslooma hääbumine meie  silme all emotsionaalselt raske. Nendest ainulaadsetest loomadest on alles vaid tema kaks  emast liigikaaslast Sudani tütar ja tütre tütar Fatu. Viibime praegu olbejata. Looduskaitseala ohustatud liikide aedikus  ja siin on kaks viimast emast põhja valget ninasarvikut. X p. H Ri. Põhimõtteliselt on siis see lõunavalge ninasarvik siin selleks,  et olla nende õpetaja, et Tšehhi loomaaiast siia toodud  valged ninasarvikud saaksid teada, kuidas looduses asi käib,  kuidas looduses elatakse. Hirm on kergelt nahas, aga samas see närvikõdi ületab  selle hirmu, et sul on selline võimalus olla siin  ja praegu. See The ar not Agressive. Valge ninasarvikud on rohumaade ja savannide puistute loomad,  kes eelistavad toiduks väiksemaid kõrstaimi. Nad on ühed maailma suuremad, ainult rohutoidul elavad loomad. Ninasarvikud söövad mõnuga ja päevas lausa 40 kuni 45 kilogrammi. Muide, valged ninasarvikud on maismaa imetajatest suuruselt  teised Aafrika elevantide järel. Nad võivad kaaluda kuni 2,8 tonni. Paistab, et on lõunauinaku aeg. Kõht on täis söödud, võib puhata nii, nagu inimestel hakkab  lõõskava päikese all palav otsivad ka ninasarvikud väikest varju. Kui te mõtlete, et miks ümbritseb neid selline tara. Põhjus on lihtne. Siia kipuvad salakütid, kes tahavad ninasarvikuta nende  sarvede pärast. Mustal turul võib nina sarvikute sarv maksta üle 60000  naelsterlingi kilogrammi kohta. Põhja valge-ninasarvikute väljasuremine on osa ninasarvikute  traagilisest saatusest ja eluline näide,  mille on põhjustanud inimese lugupidamatus looduse vastu. Viiest alles jäänud ninasarvikuliigist on äärmiselt ohustatud. Kolm ninasarvikute väljasuremise kiirendiks on salaküttimine,  mida on hoogustanud nõudlus ninasarvikute sarve järele  traditsioonilises Hiina meditsiinis ja ornamentide valmistamisel. Looduses langesid viimased põhja valge ninasarvikud  salaküttide ohvriks. Kahe tuhandete aastate alguses ja vähem kui 10 aastaga on  nad vabas looduses täiesti välja surnud. Olbejetta loodus ja maastik on hoolimata salaküttimise  varitsevast ohust lausa uinutavalt kaunis. Siin kihab Aafrika avanni elu nagu loodusfilmis  ja seda idülli ei näi häirivat miski. Loomad on siin peaaegu täiuslikult kaitstud,  sest nende järele vaatab pühendunud meeskond. See on paik, mis on koduks paljudele põnevatele loomadele,  sealhulgas Aafrika viiele kõige suuremale imetajale. Aafrika viie suurena tuntakse lõvi pühkit Aafrika elevant,  leopardi ja ninasarvikuid. Kuid siin on ka teisi vähem ja rohkem ohustatud loomi. Kõik peale ninasarvikute saavad kaitseala territooriumil  ka välja minna. Selleks on ehitatud spetsiaalsed loomakoridorid,  mida ninasarvikuid ei läbi. See abinõu on ninasarvikute huvides, et neid ei tapetaks. Olbe etas pingutatakse kõvasti, et kaitsta loomi salaküttide eest. Selleks on patrullkoerad, lennuvahendid,  relvastatud üksused ja aiad ning tihe koostöö piirkonna kogukonnaga. Iseenesestmõistetavalt on nii põhjalik turvamine väga kulukas. Hinnanguliselt üle 14000 euro ühe ruutkilomeetri kohta. Kas teate, mida on parim teha hilistalvel mere peal,  kui ilm on veel külm, aga päike juba soojendab  ja kuivatab loomulikult varuda pilliroogu. Kas roo niitmine on mõnes mõttes nagu heinategu,  et tuleb, aga niiduk peale võtab ühe jupi  ja jälle hein on või roog on tehtud. Laias laastus, et eks ta roog on ju kuivanud kõrgega hein on  ju ka lõpuks kuivanud kõrs lihtsalt see roog kuivab enne  niitmist ära. Heina pead pärast niitmist kuivatama. Ja vahe on see, et me oleme praegu süda talvel väljas  ja mere peal. Mere peal jah, siit lähima rannikul on umbes poolteist kilomeetrit,  et, et suvel suvel sellise koha peal ei satu. Kas tänavu on hea roovarumis aasta? Roo varumise aasta ei ole halb jah, sellepärast et üle  aastate nüüd ikka natuke talve moodi see ilm läinud,  aga roog ise ei ole selline, kõige parem,  aga. Ja me oleme mere peal ja sul on selline. Sealne roo, kombain võib öelda. Mis asi see nagu ma ootan, hästi, laiad rattad on meeter 20,  on ratta laiust ja, ja põhimõtteliselt ta pehme pinna peal  avaldab survet vähem, kui inimene käiks. Et kui on pehme maa, siis kombain jääb peale,  aga ise ise vajub põlvini sisse. Lähme natuke eest ära, muidu ta võtab meid  ka ülesse. Mis see süsteem seal on siis,  et ta lõikab need roo õige kõrguselt ära  ja üks mees võtab vastu ja koormasse ja. Ja kogu see praht, mis siin on, see tuleb hiljem lihtsalt  välja puhastada. Selle rootööga on nagu häda see, et hästi palju on käsitööd. Ma sain ka ise rookombaini peale tööle, võtan sealt heedri  pealt kahlu ja viskan koormasse. Lihtne. Paneme käima. Täpselt nagu suvine heinategu, on see Minu selja taga olev Matsalu roostik oma 3000 hektariga on  Põhja-Euroopa üks suurimaid roomassiive. Mis ala see on, roo ala, et kas see on heinamaa  või see ei ole ju metsaala, päris meri ka ei ole,  et mis asi see rooala on? See on üleminekuala, see on üleminekuala merest teisest  küljest ka magevees, sest kasar jõgi toob magedat vett sisse. See ei ole päris niit, sellepärast et siin niita ei saa,  see on liiga märg. Ja metsa siin ka veel ei kasva, kuigi kohati on juba põõsad sees,  nii et üks väga segane ala on see rooala. Me oleme praegu Matsalu rahvuspargis, aga  ka siin toimub ju roo niitmine, et see ei ole selline  puutumatu kaitseala, aga siin on mingid kindlad reeglid,  eks. Rahvuspargis on meil oluline ka kultuuripärandi kaitse  ja me peame kombineerima siin seda, mida inimesed on aegade  algusest teinud selle looduskaitsega. Me peame ka arvestama seda, et eelmised põlvkonnad on meile  need selle mitmekesisuse ju säilitanud. Järelikult me peame usaldama neid kohalikke inimesi  ja võimaldama neil tegutsemist. Seega ei ole nagu oluline see, et see oleks kõik selline  ühtlane roogu täis ala, eks ju. See ei ole looduskaitseliselt väga oluline. Oluline on see, et need liigid, kes siia on harjunud tulema,  et nad leiaksid siin piisavalt varjumistingimusi. Niiviisi, me oleme ka rooniitjatele selgitanud,  et kui nad nii niidavad, et siis nad ei teeks liiga suuri  avaraid alasid, jätaksid sinna väikeseid saarekesi ja,  ja teeksid samal ajal sellist mosaiiksust sisse. Et ühest küljest lindudel oleks hea väljavaade,  aga teisest küljest nad oleksid hästi varjad. No mitme katuse jagu seda roogu nüüd siin on. Oi-oi, siin ei saa, siin ei saa isegi pisikest katust sellest,  et see on nagu. See on ainult väikene osa ühe ühe katuse jaoks,  mis vaja läheks, kuigi tundub, ta tundub suur kooremaa,  aga ta on ikka õhku täis ja siin on siin on prahti  ja ja, ja kasutus kraami niimoodi, et võib-olla siit sellest  koormast saab kokku kusagil 200 250. Palju sa üldse varud nüüd talve jooksul seda roogu,  eks me varume nii palju, kui varu ta kannatab,  kui jääb üle, jääb järgmiseks aastaks ette,  sest iga aasta ei ole üldse võimalik seda piisavas piisavas  koguses saada ja, ja siis, kui on varu, on nagu hea,  hea teada, et järg. Ta säilib, et ta ei lähe, ma. Õnneks ta säilib, et kui ta, kui ta kuivas seisab,  siis ta säilib kümneid aastaid katusel ta seisab mitukümmend aastat. Kui ta ilmastiku käes on asi, siis tal varju all olla. Pakasega kinni külmanud Matsalu lahel on  ka talvel tüü ja askeldus. Algab pilliroo lõikus. Lõikus toimub sirbi ja vikatiga, kuid kasutatakse  ka niidumasinaid. Roog köidetud vihkudesse asetatakse kuhilatesse kust edasi  toimetatakse laoplatsile. Nii lõigatud roogu kasutatakse soojust pidavate  ehitusplaatide nõndanimetatud roogplaatide valmistamiseks. Miks ta nüüd siit roosest osa materjali välja peksab? Sellepärast, et kombain korjab merest ära kõik  selle prahi ja lühikesed lühikesed kõrred  ja heina ja võib-olla hundinuiad ja ja nüüd siin käibki  siis puhastamine, et katusele jõuaks ainult ainult puhas pilliroo. Mis sa arvad, palju sellist tegevust Eestis veel tänapäeval näeb,  nagu sul siin praegu toimub, järjest vähem võib-olla  kümmekonnas kohas veel. Et ta on ikkagi hääbuv majandusharu, tundub küll,  et käsitöö osa läheb nii suureks, et käsitöö ei ole see,  mis, mis nagu. Liiga kauaks ellu jääks. No viiakse ju roogu tegelikult ka väljaspool. Kas Eesti roog on hea roog? Kui seda rohkem siit välja viidi, siis, siis öeldi küll,  et on Eesti roog hea roog. Aga lihtsalt nüüd see väljaviimine ise on takerdunud  sellepärast et see kohapealne hind ja, ja välismaal makstav hind,  need hakkavad juba nii nii võrdseks minema,  et see kasu kaob ära. Räägitakse, et isegi Hiinast tuuakse Euroopasse,  roog on Hiinas, tuuakse hästi palju roogu laevatäite kaupa,  Hiinast tuuakse roogu. Hollandis olen ise näinud Hiina roogu täiesti korralik roog  Ukrainas miljonite kahlude kaupa. Et Eesti roog selles mõttes ei ole midagi erilist,  et maailmas on roogu hästi palju. Eesti roost ei tunne mitte keegi puudust. Pilliroole, mis katustele ei kõlba, on otsitud  ka muid kasutusviise roos tehtud matid ja plaadid sobivad  hästi soojustuseks. Kuiva orgaanilist materjali on uuritud ja testitud  katlamajades bioenergia saamiseks. Ta üks suur miinus ongi see, et ta kättesaamine on  nii hooajaline ja seda varustusketti ei ole võimalik seda  365 päeva peale kindla peale ära jaotada,  et ühel aastal on ja teisel aastal teda ei pruugi kätte. Et ta On iseenesest ju hea taastuv loodusvara,  mida meil on ju palju. Aga kätte ei saa kuidagi. Sest et need, kui me täna käisime seal mere peal,  siis ei pruugi näiteks järgmise viie aasta jooksul sellise  koha peal üldse pääseda. Selle peale nagu tuleviku üles ehitaja. Kas looduse mõistes on see asi nüüd hea,  et meil see, seda pilliroogu on siin hästi-hästi palju  ja mul on niisugune tunne, et seda tuleb aina juurde. Igal asjal on kaks külge, et kui me vaatame nüüd ajas tagasi,  siis Eesti läänerannik on olnud pilliroos tunduvalt vaesem seetõttu,  et inimesed on ekstensiivse karjapidamisega hoidnud oma  rannad puhtad, aga põllumajanduse intensiivistumisega,  kui hakati rohkem kasvatama vilja ja heina kultuurmaadel  siis jäid kasutusest välja ranna, eriti üheksakümnendatel,  kui meie karjakasvatus kuivas vägagi kokku. Pilliroostus rannik väga oluliselt ja nüüd  siis looduskaitse püüab tasakaalu leida ja tuua tagasi  randadele loomad. Ja hoida küll seda roogu, mis on ajalooliselt pilliroog olnud,  aga need alad, mis on olnud kunagi rannaniidud,  neid jälle siis nendele kurvitsalistele hoida. Eesti on rikas pillirooriik. Hinnanguliselt on meil roostike pindala umbes 20000 hektarit. Toitainete rohkuse, maakerke ja inimmõju tõttu on pilliroog  laienemas aina suurematele aladele. Seda nii väikeses väinas, Matsalu lahes kui mujal Lääne-Eestis. Nii et ikkagi peab see inimene seal tegutsema seal roostikus,  et see oleks ka nii-öelda loomadele hea. Jah, nii naljakas kui see ka ei ole, on Eesti loodus vägagi  seotud inimesega ja eriti rannikualadel,  kus meil on tegelikult noor maa ja, ja selleks,  et neid kooslusi neid liike hoida, kes siin koos meie  esivanematega on alati olnud, selleks peame jätkama seda tööd. Aga loomulikult ka siin me peame oma hoidma tasakaalu,  et jääks ikkagi kohta ka hüübile rooruigule,  selle roohabekale, nii et tuleb ka roogu hoida. Lahesopid ja kohati ka suur meri on peitunud jääkatte alla. Rebastel ja merikotkastel on nüüd pidu, sest jäässe kinni  külmunud linnud on kerge saak. Talvel tulevad paljud linnud paksu roosest välja toitu otsima. Nii ka roohapekad. Neid ma otsima lähengi. Olen nüüd mõnda aega mööda merejääd juba tulnud  ja vaikselt hakkabki juba kostma roohabekate hääli. Teie hääl meenutab justkui vihmatilkade kukkumist. Lähmegi nüüd vaikselt lähemale ja vaatame,  et me neid ära ei hirmutaks. Roohabekad on tillukesed värvulised, kelle emas  ja isaslinnud on kehakuju poolest sarnased aga välimuselt  üsna erinevad. Isaslinnu, ilmekas must, põskhabe või vunts,  nagu öeldakse, Ongi linnule nime andnud. Lisaks ehib isaslinnu sulestiku kerge roosakas toon  ning allikas sinine pea. Emaslind on märksa tagasihoidlikum peežikaspruuni värvi. Isaslinnuga sarnaneb ta ainult pika saba  ja pisikese kollase noka poolest. Roohabekat ehk roovilbast võib kohata Eestis aastaringselt  kuid kahtlemata on lihtsam neid märgata talvel,  mil pilliroog on hõredam ja nad tulevad roogörte tippu toituma. Suvel on nende toidulaual peamiselt liblikaröövikud  ja muud selgroogsed. Talve saabudes tugevnevad roohabekate maoseinad,  et nad suudaksid seedida taimset toitu pillirooseemneid,  mis on nende talvine põhi, toit. Pisikese nokaga osavalt töötades eraldatakse ilma mingi  probleemita seemned, kestadest. Kui suudad alguses lindude usalduse veita,  siis sind võetakse omaks ja lastakse üpris ligidale. Isaslinnud on eriti julged, neile pääsed lausa käe ulatusse. Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma seekord  nii lähedale neile pääsesin, oli see, et ma lähenesin mööda merejääd,  mitte ei ragistanud roos. Talveks kogunevad nad parvedesse, mis võivad olla lausa 50 isendilised. Roohabekate põhivaenlast, eks on pisemad röövlinnud näiteks raudkull. Ellujäämiseks on habekatel eriline kohastumus. Niipea kui keegi ohtu näeb, antakse häire  ja kõik linnud laskuvad rootipust madalale,  maapinna lähedale. Hästi tiheda ja kaitset pakkuva roomassi sisse. Raudkullil on väga raske neid kätte saada. Omamoodi kaitse omaduseks on ka talviste parvede suurus. Mida suurem parv, seda rohkem on ka silmapaare mistõttu  märgatakse ohtu varem. Minu külaskäik nende lindudega lõppes väga ootamatult lendas  üle raudkull ja varesed ei jätnud seda kahe silma vahele. Kohe anti häire ning ka habekad laskusid roo vahele. Raudkull jäi aga männilatva passima ning seetõttu oht säilis. Ootasin 10 minutit, kuid roohabekaid ma ei näinud  ega kuulnud neid piuksumas ka. Kiskus juba pimedaks ja kaamera aku oli tühjaks saanud. Võtsin kotist oma soojad kindad, pakkisin oma varustuse  ning seadsin sammu muud kodu poole.
