Hakkame peale tuleb meelde jätta, millest me alustame? Esimene puu. Kuidas korraldada mets? Sa mets ei ole siis ainult palgi virn, vaid seal on  ka teisi elanikke. Lõhna teie seal praegu ei tunne, aga ütlen ausalt,  see haiseb korralikult. Reostunud vesi epideemiate ja surmaallikas this is. Allikad kui elulätted Mis on see esimene asi, mida sa uude metsa jõudes kõigepealt vaatad? No ma arvan, et metsa üldist ilmet ja võib-olla see esimene  emotsioon või mõte on ikkagi inimlik, et kas seda metsa  siis on nagu lihtne kirjeldada või raske? Taimo Türnpuu on professionaalne metsakorraldaja,  kes veedab suure osa aastast eraomanike tellimusel nende majandusmetsades,  kus ta kogub informatsiooni, milline on iga metsatüki täpne  olukord ja mida omanik sellega ette saab võtta. Tegemist on kultuurpuistuga, see tähendab seda,  et see on inimtekkeline, inimene on sulle kunagi istutanud siia. Seda on näha ka, ütleme sirgetest ridadest,  et need puud jooksevad rida on jah, täpselt sirged,  kui niimoodi vaadata. No mida sina Kui metsakorraldajad nüüd tegema hakkad,  sul on käes arvud. Ja. Siia tuleb kirja panna kõik nii-öelda takseerandmed. Mina alustan siis puistu koosseisu määramisest. Antud juhul on see väga lihtne. 100 protsenti mändi. Nii koosseis on kirjas, siis. Püüame aru saada, kui vana see mets on. Selleks on olemas selline tööriist nagu juurdekasvupuur. Ongi see puur kaasas. Ja kad. Puur on kaasas, üks puu tuleb ohverdada,  tuleb auk sisse teha. I. See on selline lihtne käsitöö. See on käsitöö, jah. Kõik see metsa korraldus on tegelikult käsitöö. Ja kui seadust lugeda, siis isegi seaduses on kirjas,  et tegemist on silmamõõdulise metsa hindamisega. Ehkki kasutada saab ka abivahendeid. Siit saab siis ära lugeda aasta rongad. Ja me saame teada. Metsa vanuse ja niimoodi kohe. Käsitsi manuaalselt muudkui hakkad lugema  ja no selleks ei ole masinat välja mõeldud  ja nii hakkame lugema. Hakkan lugema. Siin on umbes 50 aasta rõngast. Kuna me puurisime natuke kõrgemalt, kui juurekael,  siis siia võib mõne aasta juurde liita. Ehk siis puistu on 55 aasta vanune. Aga kuna tegemist on kultuurpuistuga, siis täpsustatud  andmed ütlevad, et see on tegelikult 57 aastane mets kuna istuta,  mis aeg on teada. Ja selles mõttes on autentne, et usaldada kontrolli. Praegu me kontrollisime ja nii ongi. Ja nii ongi nii, mis edasi siis edasi on see asi,  et vanus on teada, paneme kirja ja siis mõõdame kõrgust. Niimoodi, kuidas sa seda teed? Puu otsa ei roni ja joonlaud alla ei viska. Selleks on niisugune abivahend olemas, see töötab niimoodi,  kõigepealt ta mõõdab puukauguse laseriga. Siis võtame alumise nurga juurekaelalt ja sihime puulatva. Ja mis näitab, et puu kõrgus on 19,4 meetrit  ja nüüd tuleb teha veel üks mõõtmine, nii tuleb mõõta metsa  rinnas pindala. Mis see siis on? See on niisugune asi, et siin tuleb mängu jälle matemaatika. Meil tuleb ära mõõta kõik puud, mis jäävad teatud ringi  ulatuses nende haarade vahele siia. No miks selline lihtne instrument selle jaoks kuidagi väga siuke? See on välja mõõdetud niimoodi, et siin on teatud pikkused  ja suurused sellel instrumendil ja kõik puud,  mis nagu on suuremad, kui see ava siis loetakse üheks need puud,  mis on sama suured, kui see ava loetakse null koma viieks. Arvutatakse see kokku. Ja kui see kõik kokku liidetakse, saadetaksegi teada  ristlõikepindala ülilihtne instrument, näiteks sellega Hakkame peale tuleb meelde jätta, millest me alustame,  võtame esimene puu. Tulemus on 24. Ehk siis see tähendab seda, et on 24 ruutmeetrit hektarile. Ristlõikepindala ja kui me selle korrutame metsa kõrgusega,  siis me teamegi metsa tagavara. Nii nüüd on mõõdulint. Mõõdu lint on abiks, üks suurus on vaja veel ära mõõta,  see on siis puudiameeter. Ehk siis mille me taandame pärast puistu diameetriga Jälle ühe puu peal. No mõõtmine tehakse niimoodi, et mitte päris. See maast ega mitte päris suvalise koha pealt,  vaid ütleme, tegelikult tehakse 1,3 meetrit juurekaelast. Et see on selline kokkuleppeline koht kus mõõdetakse Nii antud juhul selle puu diameeter on 22 sentimeetrit. Ja mida see ütleb sulle lihtsalt, et number on selline? See ütleb selles mõttes palju, et. Et siin näiteks lageraiet teha veel ei saa,  et puu peab kõvasti kasvama veel. Et meil on kokkuleppeliselt niimoodi, et männikuid saab  raiuda siis, kui diameeter on 28 sentimeetrit,  ütleme sellisesse küpsusdiameetri ikka tegelikult männikud  jõuavad meil tänapäeval 60 70 80 aastaselt. Metsakorraldaja praktilisest tööst sünnib metsamajanduskava  ja kanne metsaregistrisse. Metsakorraldaja märgib vajadusel andmebaasi  ka pärandkultuuriobjektid olulistest loodusväärtustest,  näiteks esimese kaitsekategooria kaitsealuste kotkaste  uutest pesitsuspaikadest tuleb ka keskkonnaametile teada anda. Kuidas eraomanikud suhtuvad üldiselt sellesse,  et tal nüüd järsku on mingisugune kaitsealuse röövlinnu pesa  seal tema metsas? Loomulikult suhtuvad erinevalt mõni väga rõõmustav ja,  ja on õnnelik selle üle, aga üldiselt on ikkagi see asi nagu  majanduse poole kaldu ja ikka väga õnnelikud ei olda  tihtipeale ka metsamajandus ja loodus ikkagi natuke vastanduvad. Ehkki nad saaksid käia ka sõbralikult käsikäes  ja kõik inimesed võiksid mõelda selle peale,  et mets ei ole siis ainult palgivirn, vaid seal on  ka teisi elanikke. No kui sina käid mööda erinevaid Erametsasid siis, milline see valdav erametsa omanik täna  Eestis on? Kui me vaatame majanduse poole pealt, siis erametsaomanik  muutub järjest teadlikumaks ja majandaab oma metsa järjest  hoolsamini tehakse palju metsauuenduste,  hoolitsetakse noore metsa eest. Majanduse poole pealt läheb asi kindlasti nagu paremaks  ja efektiivsemaks. Metsad kasvavad, sirgemad ja ilusamad. Teine küsimus on nüüd see, et kuidas see kõik loodusele  ja keskkonnale mõjub. Mina võib-olla näengi väikest ohtu selles,  et me harime oma majandus, metsad liiga ära. Ei ole enam päris sellist looduskeskkonda nagu praegu võib  näha igasuguseid võserike ja, ja selliseid ümber kukkuvaid metsi. Kuidas sinule tundub, kas Eesti metsad on praegu üle raiutud? Mina arvan, et majanduse mõttes äkki nad ei ole üle raiutud,  seda näitab statistika. Aga hoopis teine pool on selline looduse pool. Et me peame vist arvestama sellega rohkem tegema,  võib-olla paremaid uuringuid ja inventuure veel. Et mis siis saab loodusest, kui me raiume kõik vanad metsad ära? Me räägime, et meil on Eestis nii palju ja  nii palju küpseid metsi et need küpsed metsad on ju  tegelikult meie endi väljamõeldud termin. Ja see on majanduslik termin. Teine asi on hoopis bioloogiliselt küpsed metsad et  bioloogilise küpseid metsi meil majandusmetsas ilmselt  varsti enam ei ole. Mistõttu see elurikkus kindlasti ka väheneb. No nüüd me oleme tulnud hoopis teistsugusesse,  metsa see on selline. Majandaja jaoks õudusunenägu, aga elustiku poole pealt ikka  väga mõnus koht. Nojah, et see teine suund meie ettevõtmistes on see,  et välja selgitada loodusväärtusi. Ja praegu oleme sellises kohas siis, kus on kirja pandud  minu poolt vana loodusmets siin siis toimetab loodus omapäi. No kumb sinu jaoks meeldivam on, kas selline ühetaoline  männimets või nüüd see? No igatahes on meeldivam ikkagi loodus, looduskeskkond,  et kus kõik on nii nagu ta on pilla-palla  ja mitmekesisus on ikka palju suurem, mida sa siin vaatad,  kas sa juba näed mingisuguseid elupaiku,  mida sa võiksid siin kirjeldada või kus? Paik on ta tervenisti. Eks siin võib igasuguseid seoseid näha, et puutüvedel võib  näha üraski käike. Lamatüvedel võib näha samblikke samblaid. Ja igaüks on siin endale koha leidnud. Mis sinu jaoks üldse on mets, mis on metsafunktsioonid? No minu elu konkreetselt on küll selle metsaga  nii läbi kasvanud, et töötan metsas. Elan metsas ja vabal ajal jalutan ka veel metsas. Ütleme maja ümber on mets, no see on loomulikult eelkõige  elukeskkond see ei tähenda seda, et ma teda üldse ei majanda,  et vastupidi, et ikkagi majandan ja hoolitsen. Ja teisest küljest ka kuskile eemale jätan just sellise koha,  mida ma ei majanda ja kus saab niisama jalutada  ja kus loodus tegutseb. Kuhu poole see metsamajandus nagu kreeni on  ja kuidas seda saaks aidata, et see mets meil jääks,  et Eesti oleks metsariik? Et mina ei teagi, kuhu poole ta kreenis on. Kui hästi mõelda ja planeerida, siis mahuvad siia Eestimaale  ära nii metsamajandus kui loodusekaitse. Veereostus on ülemaailmne probleem, mis võib endaga kaasa  tuua epideemiaid ja looduskatastroofe. Eriti tõsine on olukord arengumaades. ÜRO keskkonna assamblee raames toodi meid delegatsiooniga piirkonda,  mida Nairobis kutsutakse ngaraks ja siin avanev vaade räägib  iseenda eest. Kui tõsine on veereostuse probleem? Ryno, we ar Standigast pal. How bad is the worer condition, really, heare. Jõgede järvede ja märgalade reostus kahjustab,  kalavarusid ning loomulikult kogu ökosüsteemide mitmekesisust. Reostunud vesi võib omakorda kanduda edasi  ka maismaale, pinnasesse ja rannikuvette veendumaks,  kas veereostus on tingitud ainult elavast liiklusest  ja inimtegevusest linna ühes tuiksoones Ngaras külastame  Hans Mertoniga Nairobi jõe lisajõge mõni kilomeeter kaugemal. Siin on äärelinnale omased elamud, roheala  ja aiand. Ilmestamaks seda, kui hull on tegelikult Nairobi jõe vee olukord. Näide on siin kanalisatsiooni auk, kuhu voolab kokku  ümberkaudsete elamiste kanalisatsioonivesi,  mis on puhastamata, tuleb vs-dest, siin sees on väljaheited  ja kui siin esineb üleujutusi või mingil põhjusel on  kanalisatsioon prügiga ummistunud, siis kogu see must  reostunud vesi läheb otse nairoobi jõkke. Inimesed elavad siin ümber, nad kasutavad seda vett  pesemiseks oma riiete pesemiseks ja ka joovad seda ilma puhastamata. Mertoni ülesanne on teha vee kvaliteedi mõõtmine lihtsamaks  ja kiiremaks. Tema praegune töökoht, sihtasutus Akvo on seadnud eesmärgiks  arendada nutiseadmetes kasutatav tarkvara,  mis võimaldab koondada ja kaardistada vee kvaliteedi  vaatluse andmeid arengumaades, kuid sama hästi kõikjal maailmas. Nüüd oleme vajalikud andmed Hansuga nutitelefoni sisestanud  ja algab esimene test. Test sellele, et kas tal on elektrijuhtivust. Lõhna teie seal praegu ei tunne, aga ütlen ausalt,  see haiseb korralikult, soe go. To no this gosin to t War. Maailma terviseorganisatsiooni standardi järgi on vesi joogikõlblik,  kui elektrijuhtivus mõõteseadmes näitab alla 1200 ühiku. Lihtsamalt öeldes vesi, mis pole soolane nagu ookeanis. Jõevesi on pinnavesi ja selle elektrijuhtivus näitaja peaks  olema oluliselt madalam. Siinne jõevesi lõhnab tugevalt kanalisatsiooni järele. Võib eeldada, et selles elab baktereid, mis pole inimese  organismi sattudes kuigi sõbralikud. Vaatame siis järele, kuidas Nairobi jõe olukord on  kolibakterite suhtes. See toit värvib praegu veekollaseks ja bakterid hakkavad  seda sööma ja 24 tunni pärast peaks olema selge kas värvus  on muutunud ja kas seal on e-kooli või tema laadseid baktereid. Caler. Pärast kahtekümmend nelja tundi nairobi jõest,  siitsamast kus on taimekasvatus võetud, vesi näeb välja selline. Vesi on täiesti siniseks läinud, see tähendab,  et see toit võeti meeleldi vastu. So te fo as the for res. Nüüd on siis andmed kokku kogutud Nairobi jõevee kohta  vähemalt selles punktis ja me saame näha,  kuidas andmed jõuavad internetivõrku ja kuidas. Kahjuks on vee kvaliteedi tõhusam mõõtmine vaid osa lahenduseks,  sest paljudel inimestel puudub juurdepääs puhtale veele. Reostunud vee kasutamine on neile ainus võimalik valik. ÜRO andmetel on puhta vee puudus ja sanitaarprobleemid üks  suuremaid lastesurmade põhjustajaid kogu maailmas. Enamik Eestis voolavatest jõgedest saavad alguse mõnest allikast. Allikas ise on aga üks salapärane nähtus. Meie aladel enamasti lubjarikas, vesi tuleb otse maa seest välja. Selline nähtus on silmale ilus vaadata ja  mis peamine, enamiku allikate vesi on suurepärane joogivesi. Kui aga pista pea piltlikult allika sisse avanevad uued  vaated ja müstilised veealused maastikud. Siin kohtab uskumatuid värvide kooslusi. Salapära liikumatust ja liikumist. Kollakas valge allika ehk järvelubi setib välja siis,  kui lubjarikas põhjavesi saab maa seest väljudes kokku aku süsihappegaasiga. Noorte bakteritega. Vesi neelab päikesevalguse spektri punasema osa  ja nii paistavadki allikad meile sinakatena. Eriti müstilised on niinimetatud mustad allikad. Siin on vee väljavool tagasihoidlikum ja kogu tõusulehtrit  katab kergem orgaaniline sade mis koosneb lagunenud  taimeosadest ja on seetõttu peaaegu must. Et sügavalt maapõuest väljuva veetemperatuur on  aastaringselt ühesugune, siis tekivad allikal tihti  lokaalsed ilmastiku nähtused. Müstilised udud. Udu tekkimine allikate kohale muutub eriti võimsaks käredate pakastega,  mille õhutemperatuur, tuul langeb alla paarikümne pügala  ja ilmad on tuulevaiksed. Nüüd kondenseerub allika pinnalt arustuv vesi  mikroskoopilisteks jäänõelakesteks ja need kinnituvad  kaldametsa puuokstele ja tüvedele, moodustades paksu  härmatise ja luues nii meie looduse ühe muinasjutulisema maailma. Sellised ürgsed hetked tekitavad hingeseisundi,  mis mõjutab iga inimese mõttemaailma. Sellest maailmast lummatuna hulkudes suure pakasega mööda  allika jõgesid olen leidnud veel ühe huvitava nähtuse. Nimelt jõeforellid hakkavad kõige krõbedamatel talveõhtutel  veest välja hüppama. Miks nad seda teevad, seda ma ei tea. Aga las jääbki, mõni asi ka suure looduse suureks saladuseks.
