Kakuloendus öises metsas. Et tulevikus rohkem siiga oleks, tuleb teda kasvanduses paljundada. Nüüd on see siia mari, mis sai sügisel viljastatud pool  aastat arenenud ja on jõudnud sellisesse faasi,  et ta hakkab õige pea kooruma. Tedremäng on kindel kevade märk. Keda nüüd sellises kohas võiks leida? Siin kümmekond säilikpuud ja. Säilikpuude otsas võiks põhimõtteliselt juba värbkak istuda,  et mis me nüüd peame tegema, et saada kuidagi emale  või üle lugeda. No kõige viisakam värbkaku enda suhtes on oodata ära see aeg,  kui ta häälitsema hakkab. Ehk siis oma igaõhtust, territooriumi hüüdu. Ja kui on see ära kuuldud, siis põhimõtteliselt minule piisab,  et ma tean, et ta on siin aeg on õige, ma saan tõlgendada  seda häälitsust, kui pesitsemist. Ja paari nädala pärast tulen, kuulan jälle  ja kui ta siis on samas kohas teeb sama häält,  siis võibki öelda, et siin pesitseb üks paar. Et sa käid siis tavaliselt mööda neid metsi  ja lihtsalt oled hästi vaikselt. Ja kuulad just täpselt, see on põhiline asi,  no kuulame. Kakke ei kuula me siin lõbu pärast, vaid käimas on  igakevadine kakuseire üle Eesti on välja valitud paarkümmend  80 kuni 100 ruutkilomeetrist püsiseireala,  kus röövlinnutundjad käivad, kuulavad ja panevad kirja  kõikide seal elavate kakkude ja teiste röövlindude elupaigad. Aarne tuule tööpõld on saue Saku ümbrus,  kus loodus on viimastel aastatel väga kiiresti muutunud. Mida see näiteks kakkudele tähendab, et kui enne oli siin? Mets, nüüd on selline lagendik. Aga akudele tähendab see ikkagi nende elukeskkonna kadumist  või siis sellist fragmenteerumist, see suur tervik,  elukeskkond saab väiksemateks tükkideks ja tükkide  omavahelised kaugused üha suurenevad, sest raiesmikud  kipuvad minema suuremaks ja see elupaik paljude liikide  jaoks lihtsalt Väheneb ja ta siis lihtsalt otsustab minna kuskile mujale või,  või lõpetab üldse pesitsemise ära või. Ja ega ega sama palju kakke enam ühte metsa ei mahu. Kui metsa pindala on poole väiksem, siis peabki neid siin  poole vähem olema, sest lisaks pesapuudele kaob  ka ju nende toidubaas. Saue-Saku ümbrus on Eesti vanim röövlinnu püsiseireala,  mille puhul saab näidata pidevat aegrida viimase 60 aasta jooksul. Inimmõju suurenemine ja muutused maastikes jätavad selge  jäljega kakkudele. 60 aasta perspektiivis tagasi vaadates on mitu liiki alalt  kadunud täielikult, et näiteks kassikakk,  kes pesitses siin mitme paarina praegu ka minu jaoks,  tundub täiesti uskumatu, vaadates neid kohti,  et kuidas oli see võimalik siis karvas jalgkak  ehk laanekakk, samuti ikkagi vanametsa liik,  kes pigem elab meil kaitsealadel, aga mitte majandusmetsas. Nii väga. Ka kodukakk on siit kandist kadunud,  aga samas on ka tekkinud mõned liigid juurde. Nii et tegelikult 50 aasta arvukuse põhjal tehtud  teadusartikli tulemus oli meil see, et keskmine röövlindude  asustustihedus on stabiilne aga liigiline mitmekesisus väheneb. Ehk et teatud liigid kaovad ära, aga mõne teise sellise  muutliku killustunud maastikuga kohanenud linnuliigi arvukus  pigem kas. Meie otsitav kuldnoka suurune Euroopa väikseim kakuline  värbkak asustab meelsasti vaheldusrikkaid metsamaastikke  ja erinevalt teistest kakulistest pole aktiivne öösiti. Seega meil on teoreetiline võimalus teda täna oma silmaga näha. Kuna kakk vabatahtlikult ennast näole ei anna. Proovime teisiti. See on nüüd asi, mida tohib teha ainult sellisel teadus peibutamisel,  et seda igapäevaselt ei tohiks inimesed teha,  eks ju. Igapäevases kasutuses on ta kindlasti ebaeetiline,  et ka röövlennu seires me kasutame teda ainult  siis kui muu ei aita. Kuidas ta seda peibutamist nüüd võtab, kuidas ta,  mida ta teeb, mida ta mõtleb siis? No eelduslikult võiks ikkagi isalind tunnetada,  et tema territooriumil, mida, mille piirid on tema jaoks  paigas on sissetungija. Isa peaks tulema kohe kontrollima, mis toimub. Miks on minu hoovis keegi võõras ja kas ta lendab kohale,  teinekord vaikides ja jääb vaatama, teinekord teeb kohe  häält vastu. Igal juhul on minu jaoks vaja seda kontakti,  et, et ma saan veenduda, et on siin olemas. Värbkakust pole kippu ega kõppu. Liigume ringi ja kontrollime, kuni hämaruse saabumiseni  erinevaid värvkakkude teadaolevaid elupaiku. Mõnes kohas on lind alles paar päeva tagasi kindlalt kohal olnud. See on nüüd värbkak ja See on päris värbkak, ausõna, see ei tule külalist,  see on nüüd see, mis tuleb metsas päris elusa värbkaku nokast. Et ta oli tükk aega vait ja nüüd lõpuks hakkas vastama. Jah, nii sellega on, et. Et ta nõuab ikkagi aega ja kannatlikkust ka,  et päris niimoodi kohe seda tulemust kirja ei saa  ja sellepärast tulebki käia mitu korda ikkagi kevade jooksul,  et veenduda sellepärast, et linnu olemasolu saab veenduda  väga kiirelt, kui sa teda kuulad või näed. Aga linnu puudumisel veendumine võtab väga kaua aega,  sest mitte nägemine ja mittekuulmine ei tähenda,  et teda ei ole. Nüüd me oleme siis tulnud kõrvukrätsu jahile,  me ei ole enam metsaservas, me oleme täiesti tee ääres. Siin ümber on palju talusid, see on nüüd koht,  kus tema võiks elada ja. Kõrvukräts on nüüd päris risti vastupidine sellele välkakule,  et temale meeldibki elada koos inimesega siin  kultuurmaastikus lageda peal ja Tal on ka üks väga kindel põhjus,  miks ta inimese juures on nimelt kõrukrätt on natuke saamatu,  ta ei oska ise pesa ehitada. Ja ta kasutab vanu varesepesi ja varesepesa on teadupärast  ikka inimeste läheduses, nii et sellepärast kõrukräts ongi  kõige sagedamini kuskil kuusehekis, mis asub vana  majapidamise kuskil servas. Ja siin saue kandis on neid kuusehekke ikkagi kümneid,  kümneid, kus kõrukrats on elanud ja, ja ka siin tegelikult  ma näen siin kolme, nelja sellist hekki,  kus ta on läbi aegade olnud, millises ta  siis tänavu on, eks seda peab kuulama. Suur ja võimas, aga tegelikult ta väga suur ei ole. Kassi kakust on 10 korda kergem. Tallinna lähedaste kultuurmaastike kakkude juurest liigume  öövarjus Läänemaa loodusmetsade keskel asuvasse röövlinnu ruutu. Automüra ja valgusreostuse asemel ootab siin ees pimedus  ja vaikus. Praegu peaks meil siis kuskil tegutsema siin üks  händkakupaar mis see nende iseloomulik häälitus  siis on? Tähendab isalind, temal on sellist kaks sellist  konkreetset hästi tuntud häält, üks on territooriumihüüd,  selline. Kõigepealt teeb. Ja siis teeb kohe kiirelt kaks silpi. See on territooriumi hüüd, aga peale selle on tal veel,  mida nimetatakse siis nii tinglikult lauluks kui  ka pole laululind, aga selline. Selline ja täna siin oli seda mõlemat häält kuulda  ja emalind on ju natukene seamoodi hääl või siuke? Kräuksumine. Kui õnne on, siis võib inimene kuulda sellist uhuutamist  ja kriiskamist. Kõike siin koos ja kui juba neil oma kui piisavalt lähedal  olla ja seda omavahelist suhtlust kuulata,  siis noh, selgub, et neid hääli on ikka tunduvalt rohkem kui nii. Tavaliselt me teame, et omavahel nad räägivad igasuguseid jutte. Nüüd Türi nii laulu ja tuli ära. Siinsamas on nad ikka olemas. Ta on praegu natuke kaugemal, aga teeb jah,  aga eks ta liiguvad oma territooriumil ja kui suur see  änkakk on üldse? No ma näitan kätega, no umbes nii suur, nii suur jah,  noh, väiksem kui kassikak, aga, aga suurem kui näiteks meie  väiksemad kakud ikka tükkmaad suurem, kodu kakus suurem  ja ja ikka selline pirakas on kuskil seal metsas puu otsas  ja tee. Ja noh, kakud ajavad kohe sule suled kohe veel  ja siis on, mis nad seda suurema ja uhkema mulje jätavad. Mis aeg see handkakul muidu praegu on, et juba. Pulm pulmad käivad jah, et nüüd ehk saavad suured  talvekülmad mööda. Ja praegu on ja märts on selline tüüpiline pakkude kuu. Et antkakul samamoodi, eks nad sobitavad omavahel suhteid ja,  ja vaatavad, kuhu pesakoht sättida. Kas varasem teadaolev pesakoht on veel alles,  tänapäeval peab niiviisi rääkima või uuel kevadel tuleb  midagi uut otsima hakata. Sest ka siin on see metsaraie probleem päris tõsine. Noh, eks see ole Eestis üleüldine, et majandusmetsades  ikkagi raie on viimasel ajal väga intensiivseks läinud  ja ja kuna siin on, Neid samu hankest rääkides,  neid on siin mõne paari jagu ikka rohkem,  et siis ongi põnev jälgida, kuidas see kõik lõppude lõpuks mõjub. Kuidas nad ajas püsivad ja, ja kuni selleni välja,  et kui nad ka olemas on, kuidas need järelkasvu tuleb? Järgmisena üritame kuulata karvasjalg ehk laanekakku,  kes on samuti siinsetes suurtes metsades levinud liik. Laanekaku arvukus on viimastel aegadel Eestis vähenenud. Ka Olavil on oma seirekäikudel igal aastal hirm. Kas kakk on veel samas kohas alles vaadates tee ääres  kõrguvaid palgivirnu, pole midagi imestada. Ka häälega peibutades vastust ei tule kuid meie helimees  väitis kuuluvat raskete tiibadega lendu,  mis tõenäoliselt võis kuuluda laanekakule,  kes meid kuskile lähedale puu otsa kontrollima tuli. Inimesed on kuidagi ka nagu kartnud, kakkusid,  et nad on nii tundmatud ja nii müstilised  ja sellise öise eluviisiga, et et, et väga palju ei teata  ja siis ka kardetakse. Noh, sellest teadmatusest see kartus ilmselt tulebki  inimesel ikka pimeda ja öö ja ees ikka hirmud on. Ja huvitav ongi see, mida ma isegi olen mõelnud kas  või metsloomade näitel või, või vahet pole,  kas või kakud siis või metsloomad. Et kui, kui ei kui ei ole harjunud seal metsas ise elama,  vaid tänapäeval ikka pigem asulas või linnas lausa,  et siis siis metsa minnes on hirm suur, aga samas teinekord  inimesel on ikka ju see kõige suurem oht siin teine inimene  ise mõnikord. Siin summas peaks olema meil nüüd siis isased siia kalad. Kellelt me tahame suguprodukti võtta, need on varasemalt  püütud ja paisuvalt saadi täna emane ka. Ja siis saamegi siit selle niisa emasele. Marjale peale panna. Ära viljastada. Väärtusliku lõhelast Pärnu-jõe siiga on jäänud aastatega üha vähemaks. Nii nagu teisi kalu, mõjutab ka siiga intensiivne kalapüük,  elukeskkonna seisund ja juurdepääs koelmutele. Siiavarude päästmiseks tuleb looduslikku populatsiooni  järjekindlalt toetada. Sügisel, kui kalad tulevad merest jõkke kudema,  püütakse osa neist kinni, et koguda isastelt kaladelt niiska. Ja emastelt marja. Ja niimoodi ta ise rakuliselt siis täiesti vabatahtlikult jookseb,  see on täiesti küps. Siis natukene õrnalt silitada. Ja see aitab siis sellele marja eritumisel siit kaasa. Näha on, et, et see mari on sellises ilusas heas kvaliteedis  hästi küps ja tuleb koos pore koguse vedelikuga Siia mari viljastatakse ja edasi jääb see Lääne-Virumaal  põlula kalakasvandusse hauduma. Nüüd on see siiamari, mis sai sügisel viljastatud pool  aastat arenenud ja on jõudnud sellisesse faasi,  et ta hakkab õige pea kooruma, siin on näha isegi juba  silmad ja põhimõtteliselt kogu vastse keha,  kuidas nad looduslikult oma marja jätavad looduslikult siia  mari on tavaliselt nii-öelda taimestikule kinnitanud ja,  ja see siia mari on pärit Pärnu jõest ja,  ja Pärnu jões on tavaliselt ilmselt vaiksevooluline koht  kuskil nii-öelda servaalal, kus on taimestiku  ja seal taimestiku küljes, tema nii-öelda loodab,  et tal õnnestub nii-öelda teistest rööv röövtoidulistest  kaladest ja nii-öelda loomadest pääseda ja,  ja saab rahulikult ka koori ja siis merre laskuda. Teil on siin kasvatuse mingid erilised seadmed  selle jaoks, et see siiamari saaks kooruda  ja enne siis seda haududa pidime ehitama aparaadi,  sellepärast et meie kalakasvatus on allikaveel  ja allikavesi tähendab seda, et aasta läbi on temperatuur  neli kuni kuus kraadi ja, ja nüüd et muidu siig kooruks meil  hästi vara juba kesktalvel, aga me ei saa seda. Selles mõttes ei ole see hea plaan, et et sel juhul me peame  hakkama vett soojendama, et vett soojendama,  sest toitumiseks tahab vähemalt kaheksa kraadi  soovituslikult isegi 12 kuni 16 kraadi. Ja, ja sellepärast me ehitasime niisuguse väikse inkubaatori,  kus on võimalik siis temperatuuri, soojusvahetite erinevate  nii-öelda külma külma tootmiseks ja seadmete abil nii-öelda luua. Looduses kleepub siiamaani pärast kudemist veetaimedele  ja ühes veevooluga on tagatud ka marjale piisav hapnikuvarustatus. Kuidas on seesama asi lahendatud kasvanduses,  nimelt nendes pudelites on väike veevool,  mis hoiab siia marja pöörlemas ja samamoodi marisaab  piisavalt hapnikuga varustatud siia mari asetatakse  pudelisse ja, ja, ja loogika on siin selline,  et vesi voolab. Alt ülesse ja kergelt üle üle nii-öelda pudeli ääre kogu aeg  ja siis siis see mari hoitakse selle kerge veevooluga kogu  aeg ringluses, ehk siis vesi vahetub ja sealhulgas  ka siis hapnikurikas vesi, mis on vajalik nii-öelda marja inkubeerimis,  mis juhtuks siis, kui see vesi siin niimoodi ei liiguks? Kui vesi ei liigu, siis ongi kõige suurem see,  et see mari ikkagi tarbib mingil määral hapnikku ja,  ja see hapnik saab otsa ja siis siis võib nii-öelda marjaga  minna pahasti. Põlula kalakasvanduses on lõhelaste paljundamisega pikad traditsioonid,  siin on hautatud lõhe ja forellimarja. Siia paljundamine on siiski üsna uus töö,  kuid mõne aastaga on ka selle kalaliigi vajadused täpselt  paika saanud. Siia kunstlik taastootmine on üks. Üks nii-öelda kõige pikema ajalooga taastootmine,  et ta iseenesest ei ole keeruline meie jaoks võib-olla on  lihtsalt uus uus liik ja, ja me peame saama selgeks,  kuidas meie keskkonnatingimustes seda kõige paremini teha. Siin ruumis on paari nädala vanused siia vastsed. Kas nüüd on siis see aeg käes, kus tuleb hoolitseda nende eest? Et koorudes on On umbes 12 kuni 14 millimeetrit pikad ja kaaluvad ainult seal. 10 kuni 15 milligrammi ja, ja see tähendab,  et nemad vajavad tõesti nii-öelda 24 tundi ööpäevas poolt  poolt ja süüa kõigepealt on, on oluline see,  et temperatuur on kindlasti üle kaheksa kraadi,  soovituslikud 12 kuni 16 kraadi, et see on nende need  ainevahetuse kiirusele ja ainevahetuse tööle hakkamisele hea  siis on oluline see, et, et kindlasti on valgus,  sest nad on visuaalsed toitu ja peab olema hea head valgustingimused. Ja kolmandaks Peab olema siis söök. Mis see nende söök on, see on eriti peenike mingi pulber. Meie anname siilile merekaladele mõeldud sööta,  mille fraktsiooni suuruse seal 80 kuni 200 mikromeetrit all  väikse liivaverekesed põhimõtteliselt jah,  ta on nii väike puru nii öelda. Lisaks. Siis söödale on Põlulas plaan pakkuda väikestele siigadele  ka looduslikku toitu, täpsemalt vähikesi. Elustoidu püüdmine valmistab noored kalad paremini ette  nende tulevaseks eluks. Pärnu jões. Kui tihti need pisikesed siia pojad süüa tahavad? No ikkagi, 20, nii palju kui võimalik ööpäevas öeldakse,  peab olema toit. Esmane soovitus on 18 kuni 24 tundi, ehk sisuliselt on kogu  aeg söök peal, välja arvatud see aeg, kui toimub nii-öelda  basseinide puhastamine ja siis, kui on isendeid,  kes saab välja langenud lende korjata. Siin nendes anumates on nüüd siia-vastased,  kes on 10 kuni 15 päeva vanused, millal nad jutte lastakse,  millal saabub see päev? Austame inimesi, tehakse erinevas vanuses,  et ma arvan, et kindlasti on, on asustatud  ka siia marja või asustada nii-öelda eelvastseid,  kes ei ole veel toituma hakanud. Kui ka nii-öelda vastseid, kes juba toituvad kasvatamise juures,  siis ütleme, populatsiooni taastamise eesmärgil on sellised  kaks põhimõtet, mida suuremaks sa kasvab,  seda paremini jääb ta ellu. Aga mida väiksemaks asustat? Seda seda rohkem loodusliku nägu on ja seda suurema tähendusega,  annab ta nii-öelda siis uusi ja tugevaid järgi. Mida nooremana hakkab õppima looduse elu,  seda parem tee endale. Kui siia vastased on lastud jõgedesse, kuidas me saame tagasisidet,  kui hästi see taastootmine on läinud? Selleks oleme viinud viimastel aastatel läbi erinevaid märgistamiseksperimente. Et üritame märgiseda marja, üritame märgista,  eelvastsed ja vastseid ja ka nii-öelda ühesuguseid kalu. Kalade märgistamiseks kasutatakse erinevaid viise. Üks võimalus on vannitada marja või vastseid vees,  kuhu on lisatud ainet, mis jätab kaladele täpsemalt nende  peas asuvale. Kuulmekivile jälje kalu saab ka ohutult valguses nähtava  värviga värvida. Hiljem on võrku satunud kalu kerge eristada. Kas tegu on loodusliku või kasvandusest pärit siiaga? Iga päev tuleb kasvanduses teha loomulikult kaladega tööd,  sellepärast et basseinid vajavad puhastamist. Kalad vajavad söötmist ja siis tunnevad nad ennast piisavalt hästi. Siin rohelises basseinis on nüüd oluliselt suuremad siia kui need,  keda me ennem nägime, mitu aastat nad teie juures on? Siia on meil kasvõi kaks suve ja mis see kaugemale märk on,  miks te neid kasvatatakse, neid jõkke pole viinud siia päris  samamoodi nagu marigi Pärnu jõest ja, ja eesmärk on katsetada,  kas me kalakasvatuse tingimustes saame siigadelt marja  ja niiska ning suudame seda omakorda siis kasutada jällegi  populatsioonide taastamiseks. Kui kaua nüüd veel ootama peab, et nad hakkaksid marja  ja niiske andma? See, see võtab ikka niisa niisa puhul võtab ta aasta aasta  kaks ja, ja ja marja puhul kolm või neli aastat,  et siia puhul on kuskil seitsme, seitsme aasta vanuse,  et nad hakkavad nii-öelda viis kuni seitse aastat hakkavad  suuda tõtt paar kuni neli aastat veel lisaks sellele just. Praegu te tegelete Pärnu poolsiirde siia populatsiooni abistamisega. Kui suured need plaanid on, mis tulevik teile toob? Jem, katsetanud oma kalakasvanduse tingimusi,  et kas nad sobivad siia kasvatamiseks või mitte. Ja tänasel päeval on vastus jah, et nad sobivad. Nüüd peame vaatama seda, et kui palju riik seda siiga  siis soovib ja, ja milliseid, millist siia vormi  ja populatsioone nad soovivad. Ja, ja siis teeme oma nii-öelda maksimaalse võimaliku,  et kindlasti tegeleme edasi Pärnu õe siirde siiaga  ja huvi on ka Peipsi siia vastu, aga ka Lääne-Eesti saarte  siiavormide vastu. Käes on aprillikuu ja mina lähen rappa. Õigemini endisest rappa. Ja eesmärgiks on seekord saada osa teta pulmamängust. Kell hakkab nüüd kohe kuus saama. Just praegu. Ka esimesed tedred tulid. Seda susinat mulinat on kuulda. Kevaditi on rabas võimalik näha imetabast vaatepilti. Tetre te pulmamängu. Mis juhtub aga siis, kui endisest mänguplatsist saab  freesitav turbaala? Tundub, et siinseid tetri see eriti heiduta. Teder on Eestis tüüpiline niiskete alade kanaline. Isaslind on sinakalt helkiv must. Kaugelt torkavad silma ka punased kulmud  ja valge sabaalune. Enamuse aja aastast hoiavad emased ja isased eraldi kuid  kord aastas kevadel saadakse kokku. Ligi kuus-seitse kuke kõrval on veel nii,  et kokku üle 10. Ja kured teevad vaikselt oma päikesetervitust. Pulmamängul täituvad isaslinnu kulmud verega  ja lähevad veripunaseks. Müürakujuline saba aetakse laiali, demonstreerides teistele  liigikaaslastele oma säravvalget sabaalust. Mulina tekitamise ajal aetakse kael punni  ja lohistatakse tiibu mööda maad. Kahevöitluses üritatakse noka ja jalahoopidega selgitada  välja kõige tugevam. Kogu mänguplats on ära jaotatud. Vingemad tegijad omavad maalapikest platsi keskosas. Nooremad jäävad paraku ääremängijateks. Just kõige tugevamatel kukkedel on õigus oma geneetilist  materjali edasi anda. Pesitsus aeg jääb valdavalt maikuusse. Pesa paikneb maapinnal. Au kaitsvas varjus. Kuna emaslind peab üksi hauduma, jäävad munad aeg-ajalt  järelevalvet ja nii on need röövloomadele kerge saak. Juba üheksa läbi. Tedred lõpetasid oma mängu ära, et. Panin ka oma kola kokku ja. Ja tulin tulema. Et kokkuvõttes võib, võib nagu enam-vähem rahule jääda. Sest pilti sai, videot sai. Ja eks ta natuke alguse värk veel ikkagi ole,  et nad teevad vahepeal mängus, teevad pausi  ja noh, niisugune alguse värk, et ei ole  nii aktiivne, veel see mäng, aga ma arvan,  et küll see tuleb ja aprillikuu lõpus ma lähen uuesti.
