Tänane keskeprogramm kannab pealkirja putukate pealetung. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Ma kujutan ette, et juba üksnes sõna putukad võib nii mõnegi inimese närvi ajada sest pole midagi parata, putukaid ju ei sallita. Jah jah, nii ta on ja, ja tegelikult noh, ilmselt osadel inimestel on ka teatud põhjusi, et putukad ei meeldi meil oma mees oli selline juhtum pojal üks sõber tuli külla Inglismaalt, me läksime maale, mõtlesime, et poisil on huvitav seal maal olla ja näitame Eestimaa loodust ja kõik ja puha ja, ja siis natuke üle 20 aasta vana noormees päris šoki seal sellepärast et temake peale laskus sääski, hakkas verd imema ja see sääsk viis ta nii endast välja, et meil läks ikka tükk aega, et teda maha rahustada ja siis ta oli kogu aeg ärevuses, et ega mingisuguseid haigusi külge ei tule ja nii edasi ja nii edasi, et siis järgmisel päeval panime poisi bussi peale, saatsime Tallinnasse tagasi, et ta sattus oma normaalse elukeskkonda tagasi, ta lihtsalt ei suutnud oma hirmude tõttu maal viibida. Tegelikult putukatega seoses on päris palju ebameeldivusi inimesele kaela tulnud. Kui me läheme põhja poole suvel matkama ja satume sääserikkasse piirkonda, siis me tunneme ennast üpris ebamugavalt ja kõik, kui ilus seal ei ole, siis, siis sääsk suudab meid täiesti endast välja viia. Mul jälle endale üks kogemus kunagi valgemana väärsest matkas, seal on neid pisikesi kihulasi hästi palju seal telgid meil üles pandud ja panime küll telgiuksed kõvasti kinni, aga keegi oli kiiruga käinud telgis ja seal siis midagi võtnud ja telgiuksel veidikene praokile jäänud. Siis kui paari tunni pärast sinna telki sai mindud, siis ma sinna ei mahtunud sisse sõna otseses mõttes, sellepärast et see oli kihulasi täis. See oli ikka päris õudne, kui nad kõik selga tulid, ei olnudki muud, kui tormasin kohe vette merre ja seal leotasime ennast, siis sai natukene rahu olla, see öö jäi täiesti vahele, ei olnud võimalik nende kihulaste tõttu magada ja see oli veel sellel nõukogude ajal niimoodi, et ei olnud ka neid häid sääsetõrjevahendeid mingisuguseid, et selles mõttes see oli päris hirmus, aga see on nüüd selline tänapäevane lugu, aga tegelikult ajaloos on putukad ikka inimestele päris palju häda ja õnnetust põhjustanud ja selle tõttu siis ma julgeksin öelda, et mõned putukad on ikkagi mõjutanud väga oluliselt ka vähemalt Euroopa ajalugu ka ma arvan ka kogu maailma ajalugu. Putukad on inimesi väga rasketesse haigustesse nakatanud ja võib öelda, et putukad on isegi sõdu võitnud. Ja nad sõdu võitnud ja mis iganes. Aga võib-olla alustame kõige hirmsam haigusest, mis putukad on inimesele kaela toonud. See on katk, katk tegelikult on pärit kusagilt sealt Kesk-Aasiast, aga ta on möllanud just Euroopas hirmsasti Euroopas inimesi tapnud ja siin Euroopa ajaloo kulgu ka nii mõnelgi korral muutnud. Aga kuidas ta siia sai? Katk levib tegelikult näriliste hulgas. Ta levib huviliste hulgas ja need kõrbe või poolkõrbealade närilised on tihtipeale väikeste katkuepideemiate küüsis ja siis nüüd seal sureb maha ja aga Nad inimestega kokku puutunud suhteliselt vähe, siis enamasti katki mõjutanud nagu mitte kedagi, aga ütleme kusagil enne meie aja arvamist, meie ajaarvamise alguses hakkasid inimesed käima. Ma päris palju Euroopast Aasiasse ja eriti Hiinasse. See on see niinimetatud siiditee ja siiditee oli üks selline piirkond, mis läks kusest katkualast läbi siiditee kaudu ilmselt katk ka siia Euroopasse levima hakkaski kirpude kaudu siis kirpude kaudu. Ja kuidas ta siis kirpude Lewisega kirp ikka sealt Aasiast nüüd ise siia Euroopas sõidule ja arvatakse nii et see see kirpude kaudu levik toimub siis nii, et siiditeede ääres olid sihuksed peatuspaigad, kus siis kaamelikaravanid jäid pidama pikemaks ajaks heinad pidama sellistesse, kus oli natuke rohkem süüa ja suuremad öömajad ja mitmetes piirkondades tuli neid kaameraid kokku ja nad seal seisid ja kaamelikaravanid kujutasid endast selliseid Askuse, kaamelid, inimesed ja koerad. Sest tol ajal peeti nende karavanide juures suuri koeri tänapäeval masti Flite moodi koeri, nemad saatsid siis hoidsid röövleid eemal ja hoidsid ka kiskjaid eemal. Nad olid vabapidamisel need koerad ja siis nad ise hankisin endale toitu, see toit oli seal ümbruskonnas piisavalt pisinäriliste näol, koerad sõid, sõid närilisi, seal närilistele Pealt kirbud, mõned sattusid koera peale ja niimoodi see haigus levima hakkaski. Nad võisid ka kaamelite peal hüpata, need kirbud. Nii et ka kaamelid võivad katku jääda ja kui, et kaameli haigeks, need enamasti tapeti maha ja siis söödi kaameliliha ja maksa ja maksa söödi suhteliselt toorelt, sealt tuli teine võimalus, kuidas sinna see haigus levis ja muidugi need inimasulad tõmbed juurde krutitud. Tol ajal oli siis kodurott, oli seal hästi levinud ja rotid elasid seal inimese kõrval ja roti peale kolisid need kirbud väga meelsasti ja ja rotid olid need, kes seda katkuga, noh, edasi said ka, nii et tegelikult tekkis sihuke kooslus, koerad, potid, kirbud ja vot niiviisi üksteise kõrval elades ja kirpude ka 11 varustades, sest kilp oli selline katku ülekandja ja koerad ja rotid olid siis need ratsanikud, kellega kirbud kaugemale said. Ja niimoodi need kirbud siis seda katku levitasidki ja, ja niimoodi see siis Euroopasse jõudis ja tegelikult see suurem esimene katku puhang oli Euroopas aastal 542, siis valitses keiser just Jaanus ja, ja siis tema püüdis laiendada Rooma riiki. Õieti Bütsantsi riik oli siis seal Vahemere idarannikul, noh, tänapäevased Türgi Kreeka aladel ja tema püüdis kogu vahepealset ala vallutada. Kuna ta oli seal aasia külje all oma riigiga, siis mingi katku kolle jõudis siis kõigepealt Türgi aladele ja kuna just Jaanus alustas siis oma neid retki Itaaliasse ja, ja Põhja-Aafrikas oma territooriumi laiendada, siis temaga koos lendasid rotid, kirbud ja katk. Ja tegelikult kogu see tema valitsemise periood oli üks niisugune suur katku puhangute laine kogu Vahemere aladel. See katk jõudis Itaaliasse, itaalia kannatas kõvasti katku käes, Egiptus kannatas katku käes ja muidugi Türgi Kreeka alad samamoodi. Ja kui see epideemia siis ükskord otsa sai, siis tegelikult oli see Vahemereäärne rahvastik vähenenud praeguste hinnangute kohaselt umbes neljandiku võrra ja inimesed surid mitte ainult külade, vaid vaid suisa linnade kaupa. Egiptuses tuuakse näide, et kui Kairosse katk levis lõuna poole siis mõningates piirkondades, näiteks põllupidajatest jäi alles umbes neli, viis protsenti. Noh, üks koht oli, kus oli enne 24000 põllupidajad ja alles Einist tuha. Katk levib kõige paremini tihedasti asustatud suhteliselt Räpustes piirkondades ja sõjaväelaagrid on kõige paremini katku levitamise koht, seal inimesed on külg külje kõrval, hügieen on nullilähedane. Ja mis on kõige ideaalsem kirbud saavad levida ühelt peremehelt teise, nii et kirpude vahetus toimub kogu aeg. Ja tänu sellele, siis sellistes piirkondades, kus inimeste kogunemine, tihes suured linnad, täpselt samamoodi seal siis seda katku ka levitati, need, kes elasid kusagil kaugemal metsade taga ja kellega see sõjavägi kokku ei puutunud, need jäid sellest katkust puutumatu ja osa siis ka paranes katkust, kuigi suremus mõningatel juhtudel ulatus kuni 90 protsendini sellest haigestunutest, nii et see oli päris kohutav. Mingeid vahendeid haiguse tõrjumiseks ei olnud. Ei noh, ei teatudki, kust see katk üldse tuleb, sellepärast et seda peeti ikkagi jumala karistuseks jumalate karistuseks ja ega selle kohta midagi alati välja mõelda ei osatud ja see ravi oli selline, et et loeti lihtsalt palveid peale, anti mingit leevendavat, kas jooki või midagi, aga katk murrab suhteliselt kiiresti, seal võib paari päevaga seal isegi mõningatel juhtudel näiteks või nii, et hommikul inimene haigestus, öösel oli ta surnud juba. Et see katk murdes suhteliselt kiiresti neid inimesi ka ja Kunnasest hügieenist ei teatud suurt midagi, võtke seda hügieeniga eriti siduda ja kirpude ja rottidega siis, sest niimoodi see asi hukka läkski. Katk kestis tegelikult ligi 50 aastat seal Vahemere piirkondades, nii et noh, 50 aastat on ikka väga pikk aeg ja kujutage ette siis kui elanikkond väheneb kusagil neljandiku võrra. Terved linnad jäävad tühjaks, terved talud jäävad tühjaks, aga see, kui need talud ja majad tühjaks jäävad, see on ju suurepärane võimalusele rottidele. Rotid jällegi saavad võimaluse paljuneda ja, ja edasi liikuda, nii et noh, ütleme tühjenemise arvelt jällegi tekkis rottidele võimalus paljuneda ja, ja sellepärast see periood nii pikaks venniski kusagil 50 aasta päevasel katkuperiood, et rotid liikusid jälle paigast paika ja viisid jälle neid katkupisikuid edasi, aga no rott on ainult see, kes seda katku ise põeb ja tema sureb ka katku ära. Aga see ülekandja mehhanism on ikka kirpe. Oli see, kes seda katku nagu levitas ja katku, nagu hoidis üleval ja selle kirpukam, see lugu, tolleaegsed inimesed elasid suhteliselt EPazanitaarsetes tingimustes, isegi kui ta elas majas, siis see maja ei olnud mingi selline nagu meie praegu parketi ilmselt ei olnud ja keskütet ei olnud. Ja seal tihtipeale ühe katuse all olid nii inimesed kui loomad ja, ja seal olid suurepärased võimalused, ideaalsed tingimused kirpude elevuses, kilp tahab niiskust ja objektikeelelt verd imeda. Ja, ja siin ma pean veel ühe siukse lüürilise kõrvalpõike tegema, et ma olen kohanud tänapäeval kirjandusest siukseid jutte, et kui on majapidamiskirp, meil on koeral kirbud ja kassil kirbud ja ja siis noh, ütleme, rotil või inimesel on kirbud ja lindudel on kirbud, noh, et igalühel on omad kirbuteatega koera keelt, kui inimese peale ei tule inimeste hammuste, kassi kirkvidule luulud, väljamõeldis tegelikult see koera kerpi kassike pureb meid sama meelsasti kui pured meid näiteks meie oma inimesi, keelt. Vahe on ainult selles, et et sa kirpe paljunemiseks vajab koera või kassi veel. Aga kõhutäie saab ta meie peataks sama edukalt nagu koera ja kassi pealt. Kirp on selles mõttes veel erakordne tegelane, näiteks kipun väga pikaealine, kui tavaliselt putukad elavad seal kusagil 10 päeva, noh ütleme, 30 päevas on juba hästi ja mõnesse Anabioosisvad üle talve elada, nii et nende eluiga on sealpool aastat. Aga noh, suur osa sellest on ta lihtsalt peaaegu nagu surnud lebab kusagil ja siis tuleb mõneks ajaks välja, sureb ruttu maha. Siis kirp võib aktiivselt elada kuni kolm aastat. See on tõeline niisugune rekordimees putukate hulgas. Ja, ja tänu sellele sellisel vastupidavusele jäisusega pikale nälgimis võimele ta võib mitu kuud täiesti ilma söömata olla, suunata ka ebasoodsad perioodid kergesti üle elada ja see ebasoodsa perioodi üleelamise võime tagab tallele hea vastupidavuse ja võime jälle sobival hetkel välja tulla. Ja näiteks kirpude paljunemine on ka selline, et kui sa kirpsis seal koera või roti peale kõhu täis siis muneb ta munad, need munad siis arenevad vastsetest, vastsed söövad siis kõikvõimalikke siukseid orgaanilisi jääke ja siis nad nukkumiseks kukuvad maa peale, noh, inimese kirbud või need, kes majas elasid, kukkus tavaliselt sinna põranda peale õlgede ja, ja muu sodi vahele, seal võisid nad siis rahulikult nukkuda ja neid kooruma siis neid nukke inimese või kellegi teise organismi poolt tekitatud vibratsioon, et kui meil on suvila, seal on kassikassil kirbud, kirbud kassi pealt me saame ära hävitatud, aga, aga seal on nukud sattunud näiteks põrandapragudesse. Ja meil sügisel ei ole mingeid kirpe kevadel, kui me siis rõõmsalt läheme ja siis meie üllatuseks tervitavad meid kirbud. Järgmisel päeval, kui me sinna oleme tulnud, hüppavad nad sealt põrandapragudest välja, hakkavad meid rõõmsalt närima ja, ja verd imema. Kõige suurem katkuepideemia oli 14. sajandil ja seda nimetatakse mustaks surmaks. Ja see algas siis aastal 1347 vist. Katk jõudis Euroopasse jälle sõja kaudu, tatarlased piirasid tollel ajal kahva linna, mis tänapäeval kannab nime flodoss ja ja seal siis nad tulid Aasiast Nende hulgas, ilmselt oli jälle katkuhaigeid ja nendega kaasas liikusid ka kirbud, kes neil seljas elasid ja võib-olla mõned rotid olid ka kaasa toodud, aga rott ilmselt oli seal kahva ümbruses ka juba enne piisavalt, aga siis need kirbud, kes seal nende tatarlaste seljas vaid osa neist oli katkuga nakatanud. Ja sealt siis hakkas epideemia pihta, kõigepealt tatarlaste hulgas jõudis sinna sinna noh, seal näiteks mõned allikad väidavad ka seda, et et kasutati esimest bioloogilise sõjameetodit, visati laibad siis üle müüri linna ja nakatatis linna elanikud katku, need ehmatasid siis sellesse, püüdsid linnast ära põgeneda, jõudsid teistesse paikadesse ja sealt see katk algus saigi, teised. Uurijad ütlevad, et see ei ole usutav, et tolleaegsed, et inimesed, eriti need Aasiast tulnud inimesed suhteliselt oma surnutesse küllalt austavalt, nad selliseid jõhkraid tegusid ei teinud, tõenäoliselt. Aga ilmselt nad ei saanud ka neid surnuid matta väga edukalt. Ja tõenäoliselt nende surnute pealt ikkagi see kuidagimoodi rottide abil linna jõudis. Vot see katk tegelikult kolme aasta jooksul suutis laastad ära terve Euroopa, sealt ta jõudis edasi praktiliselt kõikidesse riikidesse, ulatades välja, kuni siia üles balti mere äärde ja vaid mõningad üksikud, sellised metsased alad nagu Poola jäid osaliselt katkust puutumata, aga põhiliselt see katk levis üle Euroopa ja hävitas jällegi tsirka 30 protsenti Euroopa elanikkonnast. Noh, kui see ei ole nüüd ajaloo mõjutamine, mida siis veel, ükski sõjakäik ei suuda nii suurt hulka rahvast ja maad tühjaks teha, kui seda tegi see, see katkuepideemia ja tegelikult ta tegi seda sisuliselt kolme aastaga ja seal oli jällegi sama, nii nagu esimese epideemia ajalgi, samasugune pilt tühjaks jäid mitte ainult külad, vaid terved linnad, linnade suri 50 protsenti ja võib-olla isegi rohkem inimesi. Ja mõningad maapiirkonnad jäid täiesti tühjaks, sest inimesed põgenesid maalt linnadesse, arvates, et seal on nagu paremad võimurd katku eest pääsemisest, sellega nad tegelikult nakatasid ennast veel rohkem. Nii et see epideemia. Ühelt poolt inimeste liikumisja, teiselt poolt siis ottide liikumise tõttu levis igale poole. Tol ajal otsiti ka katku leviku põhjustajaid ja need süüdlased leiti. Süüdlaseks tembeldati tegelikult kolm rühma kõigepealt nii nagu alati on kõiges süüdi juudid, nii ka siis olid juudid, need, kes süüdijaid ja siis juute hävitati muuhulgas lisaks katk, mis murdes nii uute kui kui mittejuute niisiis tapsid veel inimesed neid juute seal sel ajal siis Nad arvasid, et ei, et ainult juutidest niisugune suur häda ei saa tulla, et seal peab veel põhjuseid olema, siis leiti, et need nõiad, nõiad on siis naised, siis käivitusid, need nõiaprotsessid ja hulga naisi põletati tuleriidal, way tapeti muul viisil ja siis jõuti veel kolmanda põhjustajana nõia dekland seotud kassid ja kassid, kes varasemal ajal Euroopas olid tegelikult väga sellised pühad loomad, pühad loomad, keda austati, siis nüüd suudeti need kassid kases siduda nõidadega, siis kassidega põletati tuleriidal piiluti tornidest alla ja kasside arvukust tol ajal perioodil vähenes Euroopas oluliselt. Noh, tänapäeva teadmiste seisukohal me nüüd teame, et see oli üks kõige rumalam muid asju, mida teha sai, et kas oleks pidanud nagu tegelikult hoolega paljundama, et nemad on need, kes roti populatsiooni oleksid suutnud kontrolli all hoida, aga, aga tol ajal läks nii nagu nii et see inimese tarkus, rumalus on tihtipeale ka see, mis seda ajaloo kulgu lisaks sellele tegelikule põhjustajale oluliselt võib muuta ja ümber korraldada. Tänapäeval selliseid suuri katkuepideemiaid enam ei ole, kui on teada, et selle põhjustajaks on bakter Jerseenia perekonnabakter et siis osatakse temaga võidelda, tegelikult katkule saadi jälile ja ütleme, tema põhjustele saadi jälile juba möödunud sajandi algus, seda 20 sajandi alguseks. Praegu toimub üle maailma katku kontroll, pidevalt jälgitakse neid närilisi ja, ja tõrjutakse siis neid katku, tekitajaid ja katkukolded püütakse siis likvideerida. Aga on olnud katkupuhanguid. Kui me rääkisime alguses Sinsiidi teest, siis näiteks 1974. aastal Araabia ühendemiraatides haigestus üks perekond katku ja kui hakata uurima, et kust see pärit on, see katk siis jõuti selleni, et nende kaamel oli katku jäänud, kes seal kõrbes ringi uitas, ilmselt kuidagi oli sealses kirpude katk temani jõudnud. Noh, aga kuna nemad ei teadnud, mis haigus on, siis nad tapsid seal kaameli ära sõite ma ära ja need, kes seda kaameliliha sõid, õieti, kes sõid seda toorest maksa jäid siis katku ja need, kes siis sõit keedetud liha või keedetud või praetud maksa, need jäid katkust puutumata, nii et et see kaameli kaudu levik on ka tänapäeval kinnitust leidnud. Niukseid puhanguid just kaameli kaudu levinud katkupuhanguid on olnud ka Liibüas ja teistes araabiamaades, aga no need on jäänud sihukestesse väikesteks puhangutaks ja ei ole tõenäoliselt ka inimohvreid nõudnud. Ajaloo kulgu on mõjutanud veel üks putukas ja see on täis. Ja täisid on nagu kaks riiki, mis inimesega kaasneb, üks on siis peatäi Me tehnol riidetäi riidetäi on, on olnud nagu selline mustusega leviv ja, ja tema hävimuiseks häid hügieenitingimusi, neid tänapäeval me suudame juba enam-vähem tagada, aga see riidetäi siis tema oli tegelikult kõikide sõjakäikude saatja pärast aegade algusest peale. Tema on ta suhteliselt sihuke väike viis, kuus millimeetrit pikk võib olla kuulajatest, on teda ka oma silmaga näinud, mina näiteks riideid näinud. Aga riidetäid on tegelikult väga võimsa paljunemisega ja nad elasid Gide ja pluuside õmbluste vahel, riiet, nina, teise riiet nad ise, nemad söövad verd. Aja on nad seal kusagil riideõmbluste vahel või seal kurdude vahel või värvli vahel tulevad sööma ja otsivad siis siukseid õrnemad kohad kehalt välja, ütleme naba piirkond on neil eriti meeldiv, sinna kogunevad sööma. Ja huvitav on see, et noh, et kui palju neid täisid, ühel sõjamehel võib seljas olla ja siis sõjaväearstid on selle kohta teinud ka mingeid, et ma ei tea ja mina kusagilt juhtusin lugema, et ühel inimesel oli seljas mitte 10-ga sadavaid. Mitu 1000 täid oli kusagil natuke alla 3000 täi, noh, see on ikka päris vapustav ja noh, kujutage nüüd ette, kui sõdurid, kas siis kaevikutes või kasarmute seal, kus nad seal koos olid neljalt pesemisvõimalusi streide täis, saab tegelikult väga hästi lahti, kui pesta pesu kuuma veega, see tapab need ära, aga no kus sa seal kaevikutes või kasarmutes, kus õieti ei olnud joogi Vedki piisavalt, kus sa sealt seda pesemise vett 60 kraadilist võtad? See täi tegelikult tuli sõdadega kaasnev praktiliselt kuni esimese maailmasõja lõpuni. Kõikidel nendel aegadel oli täi sõjaväljade saatjakse sõdurite lahutamatuks kaaslaseks tapjaks ja tapjaks ja, ja ongi tegelikult arvatud, et väga paljude lahingute otsustajaks ei olnud mitte relvadega väejuhtide taibukus, vaid oli tegelikult see, kui palju inimesi haigestus kult haigestusid, mitte täidesse, nüüd see täis ei tapa kedagi. Ebamugav, aga ega tema ei tapa. Aga täid levitavad haigusi ja põhiline haigus, mida nemad siis levitasid, oli juh, tühjus. Tühjus on see haigus, mis täide kaudu levib, ta ei ole nii tappev kui katk. Aga siiski ta on väga vaevarikas haigus ja siiski ka küllalt kõrge suremusega haigus. Täidevahetus toimus praktiliselt momentaalselt, sest noh, kui näiteks tuligi uus vahetus sõjaväljale, neile anti puhtalt särgid, aga pandi magama samadesse vooditesse, kus need täitunud eelmised sõdurid maganud voodi oli täisid täis, nii et see saabumise momendi rõõm oli sel sõduril, kui tal oli puhas pesu seljas ja siis oli tal juba täid ja hakkas jälle see bakterite vahetus täide abil toimima. Nii et tüüfus murdis tegelikult esimese maailmasõja ajal umbes kolm miljonit inimest, noh, kui me kokku lööme, kui palju seal inimesi hukkus, siis päris suur arv tuleb just tüüfuse arvele ja mõningate lahingute otsustajaks oligi just see, et et inimesed surid seal nii ühel kui teisel pool rindejoont tühjusesse ja siis noh küsima, kes, kes oli see lahingu käigu otsustaja, kas päevi, tarkus või oli see väike, täis ja särgi vahel? Käin ühes oma kuulsas kirjast kirjutas nii. Seltsimehed Meil on võimalik püstitada küsimus, kas revolutsioon võidab täid või täid, võidavad revolutsiooni, või oli see sotsialism, ma nüüd täpselt ei mäleta mälu järgi, tsiteerin, kas täid, võidad sotsialismi, sotsialistid päid ja tegelikult oli Venemaal olukord tol ajal hull. Kui sõjast nad välja tulid, siis, siis oli tegelikult ainuke viis olukorra lahendamiseks just see võitlus täidega täide likvideerimist ei ohustanud mitte ainult neid sõdureid, vaid need sõdurid tulid kodudesse, tõid oma täid kaasa. Tüüfus levis tegelikult väga laialt 19. aastal kogu Venemaal ja, ja selleks, et olukorda kontrolli alla saada, tuli nende täide võidelda. DDD oli väga tugev putukatõrjevahend, mida vanasti palju kasutati. Selle võtsid kasutusele šveitslased 34. aastal ja sõja ajal müüsid nad tohutuid koguseid sakslastele, venelastele, ameeriklastele, inglastele, prantslastele, kõigile, et sead said nad väga suured summad ja, ja see DDD välja mõtle. Tootmise käivitaja sai ka omal ajal Nobeli preemia inimesele ta suurt midagi esimesel pilgul tundus, et ei tee putukat piss ära, väga edukalt. See esimene katse, mis tehti näiteks selline, pandi katseklaasi näpuotsatäis TTT pulbrit, sinna pandi siis ports kärbseid sisse, kui siis järgmisel hommikul kõik kärbsed olid sussid püsti visanud siis selgelt oli väga efektiivne vahend. Alles hiljem, kui DDD tuli paar-kolmkümmend aastat kasutatud, siis jõuti selgusele, et ega ta nii süütu pulber ei olegi vaid ta on ikkagi päris ohtlik ja koguneb nendesse lõpptarbijatest suurtes kontsentratsioonide kisketesse ja kes on toidupüramiidi tipus ja ka inimene on, on selline, kellesse ta koguneb ja siis, kui hakati selgitama, mis põhjusel TTT võib esile kutsuda, mis asju ta kõike esile kutsuda siis tänapäeval on jõutud ikka selleni, et arenenud maades DDT kasutamine on keelatud. Aga see tähendab teda näiteks Aafrikas või Ladina-Ameerikas, Aasias praegu ei kasutata, seal kasutatakse teda ikka edasi ja teatud piirkondades ei olegi muud võimalust, näiteks putukate ja haiguste tõrjumiseks DDD-ga see piirkond jällegi üle külvata. Ja mina oma lapsepõlvest mäletan ka tol ajal minust vanemaid inimesi, kes ütles, et oi, villu hääl pandi ikka TTT kapsa peale ja igale poole kapsaussid ära hävitada ja seda ei pandud mitte niimoodi näpuga suts, nagu tänaval mürkidega tehakse, seda visati ikka peoga. Pakist valati niimoodi, et peenra ümbrus oli täitsa valgeasist, toa põranda või seinaäär oli täiesti valge, et noh, see oli ikka päris toimetamine nende valvuritega. Sääsed levitavad väga ohtlikku haigust ja see haigus on malaaria. See malaaria tegelikult on, on erinevates piirkondades laastanud ju tohutul hulgal elanikkonda, kus sul see malaaria on? Aafrika päritolu haigus. 50 miljonit inimest aastas. Ja teine arv, mida võib-olla tasub ka meeles pidada, et pidevalt malaaria käes kannatamas maailmas kusagil 380 miljonit inimest, see on keskeltläbi viis protsenti maakera elanikkonnast. Et see on pöörane arv ikka, kui palju sellesse haigusse on nakatunud ja kui suurt laastamistööd haigus tegelikult ikkagi ikkagi teeb siis algselt tekkis ja hakkas levima, siis ta võib olla nii väga hull haigus ei olnudki, sellepärast kohalikele elanikele oli teatud immuunsuse ja tundub, et näiteks kui lapsepõlvest see haigus läbi võeti, et siis ta täiskasvanud inimest enam nii väga hullusti ei, ei tabanudki. Aga kui jõudis siis eurooplaste ja Ameerikas elavate inimeste juurde, siis seal ta hävitas ikka väga suures koguses inimesi. Arvatakse, et Nomanaariale tegelikult ja teistele Euroopast toodud Euroopa kaudu ütleme niimoodi oleks täpsem toodud haigustele suri jällegi väga suur osa Ameerika põliselanikkonnast, on see selline vahetu hävitamine? Ei olnudki nii hull kui just need kõikvõimalikud haigused, millega ei olnud need kohalikud inimesed kunagi kokku puutunud ja nad surid seal lausa külade linnade kaupa, jällegi malaariasse ja teistesse eurooplaste poolt toodud haigustesse, sealhulgas düsenteeria ja ja tüüfus ja kollapalavik näiteks. See haigus on jah, tõesti praegusel ajal võib-olla üks kõige kõige ohtlikumaid haigusi ja see on levinud Euroopas, tahtsid kõikidel aladel, kui arvatakse, et näiteks meil Eestis seda malaaria või Soomes seda ei võiks olla, siis tegelikult on ta ka siin aeg-ajalt puhangutena esinenud, aga tema tuleks siis esile siis kuivalt malaariasse nakatunud sääsed, kes talve suudad siin nagu üle üle elada, noh näiteks need keldrites elavad sääsed. Aga ma ei taha nüüd öelda, tahtsin veel olulisem nakatunud oleks seda. Põhimõtteliselt see asi on, on võimalik ka ka siin, kui, kui juhtub mõni nakatunu näiteks keegi malaariasse haigestunud inimene tuleb sellise haigusega siia ja ja, ja siis tema verd imeb näiteks sääsk, kes siin talvel ka vastu peab, et siis võib kase sääse Polatsioon nakatada näiteks ka teisi inimesi. Aga need on meil veel üks putukas, keda me keegi ei taha, aga kes ajalugu mõjutanud väga olulised ajalugu mõjutanud Kärdes kärbes, see, kes meil siinsamas, meie kõrval elab just sedasama toakärbes, on põhiline. Sest tema on see, kes armastab inimese kõrval elada, tema ei kannata sihukest päikesevalgus, sellepärast tema tuleb tuppa. Tema õues ei taha olla, temal tuleb hea meelega tuppa seal varjuline ja hea ja seal toitu palju ja noh, selleks, et aru saada, miks kärbes nii paha on, on see, et tuleb teada, kuidas tema toitub, kuidas tema sööb, et tema sööb nii, et ta eritab sülje selle tahke toiduga peale siis seda vedelikku imeb sisse ja siis ta oksendab selle veel välja tagasi selle toidu peale, siis hakkab uuesti seda vedelikku sisse imeb. Aga tema sees on hulgaliselt baktereid. Põhiline haigus, mida tema levitab, on düsenteeria ja sellepärast, et tema paljuneb hea meelega väljaheidete sees, tänapäeval kuram, veekäimlat WCd olemas, siis see asi ei ole nii traagiline, aga seal, kus on kuivkäimlad või, või üldse priimulad vanal ajal tegelikult käimlad ei olnud üldse. Käimlad tekkisid ka Eesti aladel tegelikult suhteliselt hilisel ajal Eesti aladel suures osas kasutati metsa mingit muud kohta ja, ja noh, kui seal siis kärbsed ka siis haigus levikuks on suurepärased tingimused, kui tekkisidki need kuivkäimlad ka linnades. Ma olen vaadanud näiteks vanu pilte Tallinnast ja Tartust aastast 1009. Ja seal on mõne peal käimla nose käimla on selline, et seal on mõni laud natukene niimoodi tihedam, aga üldiselt kärbsele on seal nagu 1000 usd tekitatud, kes saavad sisse-välja käia ja kui see kärbes siis tuli sealt jälle toidulauale ja ütleme, oli kokku puutunud mõne haige inimese väljaheitega, siis on selge, kust see haigus siis inimeste hulka jõudis ja kärbsele veel see huvitav võimetab, paljuneb tohutu kiirusega. Näiteks keegi arvutas välja, et kui näiteks 15. aprillil koorunud kärbes emane kärbes, kui tema kõik järglased jääksid ellu ja annaksid omakorda järglasi siis augusti lõpuks oleks järglaste arv üle viie miljardi ühelainsal kärbsele, kus noh, aga tegelikult nad muidugi kõik ellu jää, enamik süüakse ära, aga ikkagi üks, kaks tükki jääb ellu. Aga noh, see tema järglaste arv kompenseerib, sest kärbes on võimeline tegelikult hakkama paljunema juba mõned tunnid pärast koorumist sellest nukust koorunud ta praktiliselt kohe nagu ta välja kargab, sealt nukkudest tõmbab kõhu täis ja kohe hakkab paljunema. Ja noh, sealt siis läheb laiali. Tänapäeval jälle on tema tingimused natuke halvenenud, tema vajab paljunemiseks mingit sõnnikut ja eriti meeldis talle omal hobusesõnnik. Omal ajal oli hobuseid palju. Ja siis järgmist oli parem elu, tänapäeval hobused ei ole näiteks lehmasõnnik, kärbsele ei meeldi sinna tema toakärbes vähemalt mune ei mune, siga jälle meeldib talle. Ma kirjutasin välja ühe tsitaadi, mis on kärbse kohta ja jälle näide, kuidas kärbes on ajaloo kulgu ka mõjutanud. Ja seda kirjutas siis Toomast Jefferson oma hilisemates memuaarides selle kohta, kuidas kuulutades välja iseseisvusdeklaratsioon neljandal juulil 1776 USA-s USA-s. Ta kirjutas nii, et ilm oli lämmatavalt kuum ja majandussaadikud olid, oli kohe hobusetalli kõrval ning sealt tuli tihedate parvedega kurje kärbseid, kes maandusid saadikute jalgadele, puresid valusasti läbi suitsukade nende jalgu. Kodumaa reetmisega oli parem kui selline katsumus ja sellepärast need saadikud selle otsuse hästi kähku siis tekiksid kärbsed ja kärbes tegelikult on olnud juba pikka aega inimese saatjaks inimese nuhtluseks. No näiteks me teame egiptuse nuhtlused ju. Neljas Egiptuse nuhtlus oli kärbes Mesopotaamias. Kas see oli haiguste ja surmajumal siis tema saatjaks oli kärbes ja ühes Mesopotaamia linnas Ekroni linnas oli Petse Pulveebeetseebul. See oli jumal, kes valitses siis kärbseid ja, ja ja korraldas kärbseparvede liikumist juba tol ajal teati, et kärperson, varas, nuhtluse, temaga tuleb võidelda ja peab olema üks, üks jumal, kes seda asja korraldab ja jumala tuleb hästi läbi saada, vähemalt ühes linnas oli, oli selline arusaamisel jumalale siis tehtiga. Annetusi teeniti seda jumalalt. Tarakanid on ka inimestele peavalu valmistanud. Tarakan eest oleme me juba suutnud lahti saada, tarakan oli nuhtluseks ja tegelikult põhjustas ka haiguste levikut kusagil 18. 19. sajandil, aga aga tänapäeva majad ei sobi tarakan eluks. Tema tahab sihukest pimedat, hämarat ja natuke niisket ja hästi sooja ruumi ja sellised olid omal ajal need talumajad Eestis ja Soomes ja Lätis ja ja seal siis nad tulid ja nad tulid Venemaalt ja Soome näiteks noh, Eesti kohta mul ei ole andmeid, aga, aga Soome ajaloo allikad väidavad, et just siis, kui Vene armee Soome tuli, et siis sellega kaasa ka tarakanid ja mõningatest majadesse jäines tarakanidest, noh, selline pilved näiteks ühes ida seal karjala piirkonnas olevast talumajast, kus inimesed olid ka läinud või, või kadunud, kus sinna majja sisse mindi, siis maja oli must tarakanidest. Et seal ei olnud kohta, kuhu jalga panna, kuhu istuda, kui vaadata, sest kõik kohad olid neid musti tarakane täis. Tarakane seoses on ka mõned haigused teada, mida nad on levitanud, aga ta ei ole nüüd nii massilist põhjust andnud suremuseks, nii nagu näiteks need täid ja kirbud ja muud parasiidid. Nüüd üks putukas, kelle siukseid toitumistavad ja ka kombed on väga ebameeldivad ja kes meid tänapäevani saadab, on prussakas. Prussakas on meie majapidamistes aeg-ajalt siiski ette tulev, eriti suurtes majades. Ja on selline lapiku kehaga, see tähendab, ta pääseb igale poole, ta mahub kõikvõimalikest pragudest läbi, siis on tal omapärane võime oma munadest hoolitsejad on emastel muna pakikesed kaasas ja, ja see pakike ja siis, kui maha kukub, küpseks saab, siis tulevad sealt väiksed prussakad, prussakas ei ole siis moondaga, temal ei ole vastse perioodi, vaid on need pisikesed prussakad. Ja no need on nii tillukesed, pääsevad ka kõige tihedamatest pragudest ikkagi liikuma ja kuna nad liiguvad toiduotsingul prügikastist inimese toidulauale ja sealt tagasi jälle prügikasti, siis nad on võimelised ka kõikvõimalikke haigustekitajaid endaga kaasas kandma. Prussaka kohta mul ei ole teada, aga näiteks jälle keegi on lahanud kärbest ja vaadanud siis kärbse üle, lugenud kokku, kui palju temal on baktereid seljas. Kärbes, kes elab toas ja ei käi nagu kusagil väljas prügikastides, et sellel on keskeltläbi kusagil miljon 800 bakterit kaasas, aga kes siis veel ka prügikasti külastab, sellel on kusagil 3,7 miljonit bakterit kaasa. See bakterite hulk on, on selline, et, et sellega näiteks inimese organism toimet üks kärbes tegelikult ühe karkusega tegemist, see ei suuda meile midagi teha. Aga kui kärbseid on palju ja neil kõigil on see kolm miljonit kaasas, et siis sealt ikka jätkub ka meile piisavalt, et meid ka haigeks teha. Tegelikult on ikkagi nii, et selleks peab olema väga palju õnnetuid asjaolusid kokku langenud, selleks et siis haigus teieni jõuaks. Teie oma immuunsussüsteem peab olema nõrgenenud, see kärbes peab olema saanud käia kusagil sellistes kohtades, kus need haigustekitajaid on ja tänapäeval on neid suhteliselt vähem, kui need omal ajal oli. Ja ta peab teie toiduga kokkupuutuv, kui teie toit on näiteks ikkagi külmkapis, ei juhtu midagi, kui te jätate nendest viimasena laua peale, kärbes käib seal turistamas seda piima ja see piim jääb edasi, sinna sooja kohtuvad, siis pääsevad need bakterid Venemaa, siis võib tekkida selles piimas selline kogus juba need bakterid, mis ka haigusi põhjustab, nii et noh, kõik see jutt, mida me täna rääkisime, tegelikult ta on küll hirmus, aga enamik neist hirmudest on tänapäevaks juba kadunud, aga omal ajal on nad väga oluliselt inimest ja inimkonda mõjutanud. Tänapäeval meil on teadmised ja oskused hoopis teisel tasemel, suudame olukorda kontrollida ja tihtipeale need puhangud tulevad ette sellepärast et kas me ise käitume rumalasti või riskime tarbetult kohtades, kus ei tuleks riskida või jätame teatud nõuded täitmata, näiteks lõunamaareisil teatud kaitsepookimise tegemata, mida on võimalik praegu teha enne neid ohtlikesse piirkondadesse liikumist. Ja kui me kõiki neid reegleid täidame, siis tegelikult tänapäeva maailmas on suhteliselt ohutu meil elada. Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk.
