Moskvasse saabunud peatusin ma varga kombel Arbati ligidusse põiktänava võõrastama ja tagasihoidlikus numbrites. Ning elasin piineldes Kinnipeetava kombel. Ühest temaga kohtumisest teiseni. Ta viibis selle aja jooksul minu juures kõigest kolm korda ning sisenes iga kord kiirustavalt sõnades. Ma tulin vaid üheks hetkeks. Ta oli kahvatu, ilusa armastava, erutatud naise kahvatuses. Ta hääl katkes ja see, kuidas ta olla sõitnud, kuhu juhtus, vihmavarju kiirustas loori kergitama ning mind embama. See vapustas, see liigutas ja vaimustas mind. Mulle tundub, lausus tema, et ta kahtlustab midagi. Ta isegi teab midagi. Võib-olla ta luges mõne teie kirja läbi, leidis paraja võtme, mis mul laual laeka lahti teeb. Ma arvan, et oma julma iseka karakteri juures on ta kõigeks võimeline kui teiba mulle lausa näkku ütles. Ma ei kohku millegi ees tagasi, kui on vaja kaitsta oma au enda kui mehe ja kui ohvitseri au. Nüüd jälgib ta millegipärast iga mu sammu ning selleks, et meie plaan õnnestuks, pean olema kohutavalt ettevaatlik. Ta on juba nõus mind sõita laskma. Veensin teda, et ma muidu suren, kui ma ei näe lõunat merd. Kuid jumala pärast, olge kannatlik. Meil oli jultunud plaan sõita ühes ning samas vagunis Kaukaasia rannikule ja elada seal mingis täiesti tühjas kohas kolm-neli nädalat. Ma tundsin seda rannikut. Olin kunagi mõnda aega elanud sotsi ligidal, noorena üksikuna. Mul jäid terveks eluks meelde need sügisesed õhtut keset musti küpressi külmade hallide lainete piiril. Keda kahvatus, kui ma laususin. Nüüd aga olen mina seal koos sinuga neis mägi džunglis troopilise mere ääres. Ei uskunud oma plaani õnnestumisse kuni viimase hetkeni. Liiga suure õnne Nad tundus see meile. Moskvas kestsid külmad sajud, tundus sedamoodi, et suvi on juba möödas ega pöördu enam tagasi. Väljas oli pori, Videv, valgus, tänavad peegeldasid märjalt ning tumedalt vastu möödujate avatud vihmas hirme ja ülestõstetud käigul vappuvaid, voorimehe, troska kummkatteid. Ning oli hämar, vastik õhtu, kui ma vaksalis sõitsin. Kõik mu sisemusest tardus ärevusest ning külmast läbivaks sarja pikiplatvormi kiirustasin ma joostes tõmmanud kübara silmadele ning peitnud näomantli krae varju. Esimese klassi kitsukese kupee katusel rabises vihm lasin sedamaid aknakate alla ning niipea, kui pakikandja oli Ligeda käe oma valgesse töö põlle kuivaks pühkinud ja jootraha vastu võtnud ning väljunud keerasime ukse lukku. Seejärel kaotasin veidi aknakatte serva, jäin tardunud istuma, eemaldamata pilku pidevalt rahvasummalt, mis vaksali tulede hämaras paistes pikki vaguneid edasi ja tagasi sagis. Me olime kokku leppinud, et mina saabun vaksalis nii vara, kui saan temaga nii hilja kui võimalik. Et ma mingil kombel tema ja ta mehega platvormil kokku ei põrkuks. Nüüd oli neil aeg juba tulla. Vahtisin üha pingsamalt. Minust tõmbas kõik hirmust jahedaks. Ta jääb hiljaks või ei lasknud meestada järsku viimasel minutil tulema. Kuid kohe selle mõtte peale ehmatas minuta mehe kõrge kuju vastu kehahoidvast sinelisi ohvitserimütsis ning Sams kinnastes käega, millega ta hoidis pikki samme võttes temal kaenla alt kinni. Põrkusin aknast eemale, langesin istme nurka. Minu kõrval oli teise klassi vagun. Ma nägin vaimusilmas, kuidas ta mees asjalikult koos temaga sellesse sisenes, kuidas ees ringi vaatas, kas pakikandja on ikka asjad hästi laiali paigutanud ning tõmmanud kinda käest mütsi peast. Suudles teda, tegi ristimärgi. Kolmas kell kurdistas mind kohalt nõksatanud rong paiskas mind tardumusse. Rong veeres üle harukohtade vappudes kõikudes ning hakkas seejärel ühtlaselt täie auruga kihutama. Konduktorile, kes ta minu juurde juhatas ja ta asjad üle tõi, torkasin ma jääkülma käega pihku 10 rublase paberraha. Ta isegi ei suudelnud mind, kui ta sisse astus. Ta üksnes naeratas piinatult, laskudes istmele ning kübarat peast võttes. Ma ei suutnud üldse lõunalauas süüa, ütles ta. Ma mõtlesin, et ma ei pea seda õudset rolli lõpuni vastu. Tahan hirmsasti juua. Ulata mulle Narzani. Lausus ta öeldes mulle esimest korda, sina. Ma olen kindel, et ta sõidab mulle järele. Andsin talle kaks aadressi, Glentšikis ning kaadras. Nii et ta on kolme-nelja päeva pärast Glentšihkis. Aga jumal temaga parem surra, kui niimoodi piinelda. Hommikul, kui ma koridori astusin, paistis seal päike. Oli Ungne tualetiruumist tuli seebi odekolonni lõhnarõngas selle järele, mille järele hõngab rahvast täis vagun. Hommikul tolmust ähmastaja kuumenenud aknaklaaside taga möödus paljaks põlenud stepp. Paistsid laiad tolmused, teed. Pikvankrid, mida härjad tirisid, vilksatas mööda raudteeputkad. Kanaarilinnu värvib päevalilleringidega ning tulipunaste kassinaaristiga nende aiakestes. Edasi saabus paljaid kurgaane ja muistseid kalmistuid täis Tepp. Talumatult põuane päike ja taevas, mis sarnanes tolmupilvele siis esimeste mägede vinetused silmapiiril. Ta saatis kelleni džikist ja Kaagrast mehele kaardikese kirjutas, et ei tea veel, kus peatub. Seejärel hakkasime piki rannikut lõuna suunas liikuma. Me leidsime ürgse koha Plataani metsi, õitsvaid, põõsastik, punast puud, magnooliaid granaadi puid täis mille keskel kõrgusid lehvikijat, palmid ning mustasid Kepressid. Ärkasin vara ja kuni ta magas, ronisin kuni hommikuteeni, mida me jõime kella seitsme paiku mööda nõlvakuid metsa sügavustesse. Kuum päike paistis juba valusasti selgesti ning rõõmsaltki. Mets helendas taevasiniselt lõhnav udu hajus ning lahtus kaugete metsalatvade kohal sinendas lumiste mägede igavene helendus. Tagasi tulin läbi meie varjuka ning korstnate toovava sooja sõnnikuhõnguga täidetud külaturu. Sealgi kaubitsemine turg oli täis inimesi, ratsahobuseid ning eesleid hommikuid ja sõitis siia turule kokku rohkesti mitmest rahvusest Mägilasi. Chirkeesitarid astusid sujuvalt oma pikis maani ulatuvate röödes madalat kontserdite tuhvlid jalas pea millessegi musta mässitud kiirete linnupilkudega, mis vilksasid aeg-ajalt selle leinalise peidetud seest. Pärast läksime randa, mis oli alati täiesti tühi, suplesime ning Levasime kuni hommikusöögini päikese käes. Peale hommikueinet. Selleks oli kogu aeg lahtisel tulel praetud kala, valge vein, pähklid ja puuvili paistsid läbi harvade aknaluugi laudade Meie Telliskivikatusega onni lämmatavasse Videvusse erksad valguse jooned. Kui kuumus tagasi andis ja akna avasime, oli sellel osal merest, mis meist allpool nõlvakul seisvate trasside vahelt paistis. Kannikeste värv ja meri lebas nii ühtlase rahulikuna. Tundus iialgi ei tule sellele rahule. Sellele ilule lõpu loojaku aegu kuhjus meie kohal imelisi pilvi. Need hõõgasid nii suurepäraselt, tema laskus mõnikord diivanile, kattis näo kaassalliga kinni ning nuttis veel kaks-kolm nädalat ja jälle Moskvasse. Ööd olid soojad ning läbipaistmatud mustas pimeduses ujusid sädelesid, särasid Topaasiate punktidena tuli kärbsed klaasist kellukestena häälitsesid puugannad. Kui silm pimedusega harjus, ilmusid ülevalpool tähed ning mäeharjad. Küla kohal joonistusid puude siluetti, mida me päeval ei märganud. Ning läbi kuuldus sealt külakõrtsist, Kumedat, trummipõrinat ja kaebliku kurguhäälset, lootusetult õnnelikku. Justkui ühe ning sellesama lõputu laulu hala. Meie lähedal kaldalähedases Jäärakus hüples kiirelt mööda kivist sängi põhjametsast mere äärde laskuv väike läbipaistva veega jõeke. Kui imeliselt puistus laiali keestavee helk tol salapärasel tunnil, mil mägede ning metsade tagant justkui mingi imeline olevus vaatas teraselt väga hiline kuu. Mõnikord öösiti laskusid mägedest kohutavad pilved. Algas kurjakuulutav torm metsade mehisevas hauapimeduses avanesid hetked, rohelised näiduslikud põhjatused ning taeva kõrgust vapustasid veeuputust kuulutavat kõue raksatused. Siis virgusid, hakkasid metsades Kraunumalt kotkapojad, möirgas lumeleopard, aukusid šaakalikutsikad. Ükskord tuli terve kari neid meie valgustatud akna alla. Nad jooksevad alati sellistel öödel inimelamu juurde. Me avasime akna ning vaatasime ülevalt alla nende poole. Ja loomakesed seisid Helenduvas vihmasajus ning Kle vesid, paludes meie juurde, siis tema hakkas neid vaadates rõõmust nutma. Mees otsis teda Kelandschenkist, Kaagrast, Sotšist. Järgmisel päeval pärast otši saabumist suplasta hommikul meres. Seejärel ajas habet, pani puhta pesu ja helevalge vormikuue selga. Einestas oma võõrastemaja restorani terrassil, jõi ära pudeli shampanjat, jõi kohvi šartreusiga, suitsetas kiirustamata ära sigari. Oma numbrituppa tagasi pöördunud, heitis ta diivanile ning tulistas endale kahest revolvrit korraga meelekohtadesse.
