Kormoran seitse, roogoskell üks ornitoloogi pilk tabab  lennult iga linnu nii hõbekajakas üks. Vaatame, kas siin on kedagi, kes sooritab keelatud haugipüüki. Püüdjad kavaldavad inspektorid üle. Väga paljudel meist on sellised hingepuud  või õuepuud või lihtsalt sellised olulised puud,  kes on justkui meie pereliikmed igal eestlasel oma hingepuu. Ma olen täna Kabli linnujaamas, kus on 50 aasta jooksul  rõngastatud üle poole miljoni linnu ja praegu tehakse kevadloendust. Puupardid kolm sinikaelasid veel 30. Binokli peab, peab otsima. Nii. Kormoran seitse. Rohukoskel üks. Nii hõbe, kajakas üks. Allhaigur kaks. Rohukoskel üks isane, üks emane. Jääkoska üks isa, üks emane. Kabli linnutornis on praegu töine aeg, sest käimas on kogu  kevadhooaja kestev linnuloendus, mida tehakse iga viie aasta tagant. Kevad tuli ka siin ootamatult. Esimene soe öö oli nagu vastu viiendat aprilli  ja ukse ukse lahti tegin hommikul pimedas,  siis issand jumal, kõik hoov oli linnulaulu täis  ja hoopis midagi muud, kui oli varem, et oli lausa rekordeid  ja tuli, meil oli pea 100 tuhandene päev,  et 100000 peaaegu sajatuhandene päev, et tuhandeid tuvisid  peaaegu 50000 hane tuhandeid vinte, et see oli tohutu kõik,  kes siit joonest läbi lähevad, kõik te üritate  siis üles lahendada ja jah, nii palju kui näeb,  aga noh, kõik ei näe, et tohututes kõrgustes rändab lindu,  öösiti läheb väga palju, et see, mida näeme,  see pane selle, paneme kirja. Kui tõsiselt hästi peab üks linnumees siin kablis neid linde teadma. Kui ta saab siin töötada Harjutamist on tuhandeid tunde vaja, et et ei,  sadade tundide ga ei. See ei ole veel mingi kogemus, et tuhandeid tunde. Linavästrikupar mul läheb veel aega. Kabli linnujaama töö sai alguse juba 1969. aastal  ehk õige pea tähistatakse 50 aastat püsivat tegutsemist. Operatsioon Baltika jätkub. Nii nimetatakse rahvusvahelist rändlindude rõngastamise programmi,  millest Eesti teadlased nüüd teist aastat osa võtavad. Selleks ehitati Kabi randa mõrvataoline püünis. Juba üle 6000 rändaja on sel sügisel Henn Vilbaste  ja tema abiliste kätes vahepeatuse teinud. Seni teadmata rändesaladuste väljaselgitamiseks õnnelikku reisi. Kabli linnujaama omapära on see, et ta asub peaaegu  põhja-lõunasuunalisel rannikualal niinimetatud rändepudelikaelal. See on tegelikult rände juhtjoon ja väga paljudele just  metsa liikidele. Linnud jõuavad siia rannikule, ohoo, meri on ees,  tõke on ees ja siis vaatavad nad tuule suunda. Kui on ilmata kehvad, võivad ka peatuda ja siin Metsas toituda ja siis vastavalt sellele,  kas nad siis stardivad siit üle üle Läänemere  või ilm kehvem on navigatsioonitingimused on kehvemad,  siis lähevad lõuna poole või vahel ka põhja poole. Mööda see puurinnet rohkem sellisel varahommikul akul  ja isegi vahel ka päevasel ajal. Siin võib näha selliste liikide Liikumist, mida suured. Käsiraamatud ütlevad, et on täielikult paigalinnud nagu  sootihane või tutttihane või puukoristaja  või handka. Tegelikult kõik nad liiguvad ja me siin mõne aasta oleme  sadu tutttihaseid ja, ja too tehaseid märgistanud,  et see on, see on selline asi, et kable'is on nagu võimalik  näha seda nähtamatut rännet. Kabli linnujaam on Eesti keskkonnaseire programmi üks  väärtuslikumaid punkte. Linde loetakse headeks indikaatorliikideks,  kes annavad kiiret ja odavat informatsiooni  keskkonnaseisundi muutuste kohta. Kui me nüüd seda seiret siin 50 aastat oleme teinud saame  nii mõndagi teada, mis on toimunud. Nii rände aladel kui ka kui ka mis on toimunud  siis nende sigimiselupaikadega? Näiteks on kablis märgistatud rasvatihaste taasleidude  põhjal kindlaks tehtud, et rasvatihased on aegade jooksul  muutunud vaiksemaks see tähendab Lääne-Euroopas talvituva  asurkonna osakaal on märgatavalt vähenenud  ning vastupidi, talveks Eestisse jääv asurkond on kasvanud. Väga üldistatult või kokkuvõetult. Võib selle 50 aastase perioodi puhul öelda,  et väga-väga oluliselt on kukkunud siis kaugrändurite arvukus,  et see on enam kui poole võrra. Kaugrändurid on need liigid, kes lähevad talvituma teispoole,  sahaarat. Aastaid sama metoodikaga tehtud linnupüük on tekitanud  väärtuslikud andmeread. Kaugrändurite nagu lehe ja põõsalindude kõrval näitavad  numbrid ka osarändurite nagu rästaste ja vintlaste  ning lühirändurite, tihaste ja pöialpoiste arvukuse vähenemist. Meil on siis näiteks okasmetsade värvulised värvulised,  kes pesitsevad okasmetsades, nende arvukus on ju kukkunud  kõvasti siin selle 50 aastase vaatlusperioodi jooksul  ja eks ta ei näita midagi muud kui elupaiga kadu siin terves  selles Kirde-Euroopa rajoonis. Kell on praegu seitse hommikul ja linnumehed ütlevad,  et just hommik on parim linnuloendamise aeg. Nemad toimetavad seal tornis juba päikesetõusust alates. Mul on ka binokel kaasas ja lähen linde loendama. See on selline loendajate päevik, siis siin on väga  keerulised nimetused. Siin jah, teaduslikud lühendid iga tavalisest liikidest  aprillis maikuu jaoks on oma ankeet ja et siis,  kui väga kiireks läheb, siis on mugavam kohe kirja panna,  et siin on teadusliku süstemaatilises järjekorras. Liigi nimed, et kohe tead, kus Urva lind siin on,  mis rea peal ja. Okei, kaarel. Kaelus tuvi üheksa. Metstilder üks. Metslint viis lõunasse. Oakalint kaks. Punkt. Kas sa oskad öelda, mitu lindu kokku, te olete sel kevadel loendanud? Eile hilisõhtul sai vaadatud jah, see on umbes 360000 360000,  see tähendab seda, et igal päeval ikkagi kümneid tuhandeid  ja keskmiselt, mis ta teeb siis? Jah, üle 10000 vist. No eks see hoog nüüd läheb maha ka, et see keskmine tuleb  alla varsti, aga. Tegelikult oleks natuke rohkem oodanud, aga värvulisi on  vähe see aasta, et eelmine suvi kõik vist mäletavad seda ei olnudki,  et valged klaarid said oktoobris valmis ja  nii edasi, et siis ega linnupoeg ei olnudki,  et noori linde on ilmselt vähe ja keda kõige rohkem  siis näinud olete. On hane on ikkagi jah, 135000 on praegu summa. Mis siis sisaldab nii rabahane kui suurlaukhane. No metsvinti on võibolla. Teab, võibolla 100000 kanti, aga vähe on pilti. Aga üldiselt linnumees on rahul? Jah, suurt lindu on ilusat lindu on palju olnud. Need kaadrid jäädvustas keskkonnainspektsioon neli kevadet  tagasi Läänemaal. Röövpüüdjad hoiavad kude ajal püütud hauge sumpades. Leidlikumad kasutavad selleks isegi pesumasinate trumleid. Seaduserikkujate plaan oli haugid veest välja võtta pärast keeluaega. Õnneks päästsid inspektorid kalad varem. See on siis selline koht, kus näiteks Isik tuleb, tal on ju näha, et siia ligipääs on ainult  siis sealt pikk tee ja sealt pikk tee. Kui ta tuleb kahekesi, näiteks üks isik jääb sinna tee otsa  peale vaatama, et kus kohast auto läheneb  ja teine isik samal ajal võib toimetada siin. Ja siis, kui näeb midagi tulemas, siis võrk kukub,  võrk kukub, kala kukub ja nemad istuvad autosse  ja ütlevad, et nemad tulid linde vaatama. Istuvad ükskõik siia pingi peale maha ja. Nemad on niisama, linnuvaatlejad, polegi mitte millegi hakata,  aga meie jaoks on selline tuluke, et tuleb seda piirkonda  kontrollida lihtsalt, et vaadata siis drooni või,  või siis ise käia kalamehe pükstega vaatamas,  et et mis, mis põhjusel nad istuvad. Aga me ei saa öelda, et selliseid inimesi ei ole,  kes tulevad siia linde ma selliseid on ja. Olen Lõuna-Eesti kalakaitseinspektoritega haugide kuderahu  patrullil Võrtsjärve luhtadel. Järelevalve eesmärk on kalavarusid röövpüüdjate eest kaitsta. Miks seda haugi nii väga siis ikkagi püüda tahab? Siis, kui pole lubatud? Eks see kudeaegne püük osade inimeste jaoks tõenäoliselt on  niisugune põnev ja atraktiivne. Eriti just ahinguga püüdmine, mis ei ole lubatud. Aga mõned inimesed kindlasti püüavad ka selleks,  et seda kala süüa ja siis ka seda haugimarja süüa. Siin on meil siis näha üks selline ideaalne haugik kude,  luht. Et tõenäoliselt augu on küll sellel aastal juba ära toimetanud,  aga õnneks nagu näha, vesi on kõrge. Arvan, et augil oli hea aasta. Oleme tulnud siia välja, et vaadata siis,  kas haugi kude lõpus keegi veel üritab haugi kätte saada. Ja siis see ongi meie eesmärk. Kindlasti võibolla veel huvilisi, kes tahavad  siis kas mõrdade võrkude või lahingutega teda kätte saada. Tõsine, kui sage probleem see on Viljandimaal Tartumaal,  ütleme siis Lõuna-Eestis, et haugi kuderahu rikkuda. No kui me vaatame rikkumiste statistikat,  siis üldiselt need numbrid jäävad samasse suurusjärku,  et selline kümmekond tõsisemat juhtumit,  kus meil õnnestub kedagi kätte saada, kas ahingute  või otseselt siis võrkude või mõrdadega püügilt. Aga küll, aga selliseid nii-öelda ilma omanikuta  ebaseaduslikke püügivahendeid, neid me ikka võtame  hulganisti välja. Sel aastal me oleme keskendunud just sellele,  et saada kätte ka neid teo toimepanijaid,  et mitte ainult korjata välja asju vaid siis pannagi rohkem  ressurssi sellele, et saada ka see teo Et aga tundub, et autot seal ei ole, jah? Esimene vaatlus on lõppenud selline Võrtsjärve,  kui me kaardile vaatame alumise osa luha osa,  vaatasime praegu üle ja uurime, mis edasi toimub. Viktor Viktor, kas me tuleme sinnapoole? Tulla midagi, ilmselt tulen ka välja, et mõtet asjade peale. Et hangimehed, need ära neitsi siin on. Selge tuleme sinna ja laseme drooniga õhku. Et kalakaitset veelgi tõhustada, on nüüd inspektoritele  abiks ka droonid, lennuvahendid, mis peaksid selgeks tegema,  kes ja kus kala püüab ja kas on keelatud püügivahendeid,  mis ei tohiks praegu olla veekogudes, kuidas see nüüd töötab,  nii nagu vist meie töös, et droonid on selleks,  et filmida. Et siin põhimõtteliselt on kaks nuppu juhtpult,  siit on siis näha seda pilti, mis avaneb sellest kaamerast  ülevalt poolt ülevalt poolt on väga hea nii-öelda seda looduses,  mitte nii-öelda korrapäraseid jooni näha. Moodus, mis looduses ei tohiks olla, et võrgud on hästi  sirgjooneliselt näha, mõrrad on ka väga hästi eristatavad. Aga muidugi nüüd oleme tähele pannud, et need nii-öelda  vastaspool meil siis peidab eriti just mõrdasi,  kuidas nad peidavad, et mõrad on tavaliselt kolm-neli  meetrit pikad, sinna visatakse lihtsalt roog peale  ja sisuliselt ülevalt. Kui sa väga hästi vaatad, et siis on näha,  on vaja ikka sugust, head luuraja silma,  selle drooniga töötada. No selge, vaatame kuidas ta läheb. Selgelt on tegelikult eristatav mingi rada. Ja noh, rada, mis ei tohiks tegelikult vees olla,  et tavaline inimene ei satu niimoodi sinna. Ilmselt see on käidud västart löömas või,  või siis mingit mõrku võrku mõrda panevas. Kui muidu võtaks poole kilomeetrise üleujutatud kaldajoone  kontrollimine tund või enamgi siis vaatlustrooniga vaid viis minutit. Praegu paistab haugi koelmu vähemalt siin ohtudest vaba kuid  alati see pole. Nii, on märgatud, nakkevõrke mõrdasid ja teisi keelatud püügivahendeid. Röövpüüdjate tabamisel ja püügivahendite avastamisel  vabastatakse saak võimalikult ruttu. Kahjuks ei õnnestu kalu alati päästa, sest neid on  lahingutega rapitud või on nad mõrdades ja võrkudes juba surnud. Keskkonnainspektsiooni selgus, et ta püügivahendite laos. Kas siin on ka neid püügivahendeid, millega proovitakse  hauge kätte saada? Jah, siin on näha kalapüügimõrrad kilekottides on ära võetud  nakkevõrgud ja siis siin on ahingud. No seda lihtsalt vaadates tekib tunne, et päris palju on  seda kraami. Kui tihti teil tuleb leida selliseid püügiriistu,  kus ei leiagi, et kelle oma see on? Enamus püügivahendeid, me ei saagi teada,  kes, kes nende omanikud on. Ja lohutuseks võib öelda, et siin on ainult ühe aasta püügivahendid. Mis edasi saab? Nüüd neid hoiustatakse vastavalt seadusele aasta aega  ja siis, kui keegi järgi ei tule, siis lähevad need hävitamisele. Kes on reeglina need inimesed, kes haugipüügikeeldu eiravad  ja miks? Need võivad olla täiesti tavalised inimesed,  kes seal veekogu ääres elavad. Nad võivad olla inimesed, kes mõtlevad mõnel õhtul väikse  kambaga mingi mõte kokku, et lähevad nüüd haugipüügi keelu  ajal mõne veekogu äärde ja püüavad siis kudevaid kalu kinni püüda,  sest see vaatepilt, mis seal veekogu ääres teinekord avaneb,  on üsna põnev ja huvitav. Ja kutsub inimesi kindlasti loodusesse seda vaatama  vaatamine ei ole keelatud, aga küll siis nende kalade  püüdmine nende kudemise ajal erinevate vahenditega ei ole lubatud. Vaatame, kas siin on kedagi, kes sooritab keelatud hauli püüki. Ta hakkab hämarduma. Me oleme tulnud ühe mäe otsa, kus on hästi hea vaade seadnud  üles vaatluskaamera, meil on binoklid. Ja nüüd me jääme siia valve se vaatama, et kas enne pimedat  keegi tuleb ja üritab siis võrkudega hakata näiteks kala püüdma. Kui inimesed märkavad veekogu ääres liikudes,  et keegi kuskil toimetab mingi võrguga või mõrraga või,  või veel enam ahingu või Lõuna-Eestis nimetada  ka Västraga siis kindlasti tuleks sellest teada anda 13 13. Sest haugi kudu küll lõpeb, aga tegelikult jätkub kohe  ka latika püügikeelu aeg. Kohapüügikeelu aeg ja sellele omakorda veel järgneb  siis linaski püügikeelu aeg, et kevadisi kudejaid meil  Eestis on palju kalaliike ja ja meie töö tegelikult  haugipüügikeelu järelevalvega ei lõppe. See, kus me praegu seisame, on Tamme-Lauri tamm. Ja miks mulle see puu endale meeldib? Ma arvan, et ta on tõeline selline Lõuna-Eesti sümbol ta on  kõige vanem lõunaeestlane ja tõenäoliselt  ka kõige vanem eestlane üldse. Ilmselt on Tamme-Lauri tamme näol tegemist väga vana ohvripuuga. Ja on üldse ime, et kuidas ta kõik need ohvripaikade  raiumised ja laastamised üle on elanud. Ja noh, kõige muu kõrval on ta ilmselt ka kõige kuulsam  selline rekordiomanik, ta on kõige vanem puu. Teadaolevalt umbes 700 aastane. Ta on kõige jämedam puu. Ma rinna ümbermõõdu järgi umbes kaheksa poole meetrine kindlasti. Ja peale selle on Tamme-Lauri tamm üks selline tõelise  eestlase sünonüüm, et talle on tehtud päris tõsine selline südameoperatsioon. Aga selle on ta kenasti üle elanud. Tal on selline raudbetoonist tuumik sees. Ja ühesõnaga selline isa, elujõulispuu. Ja nagu näha, on tegemist tõelise hiiglasega. Aga? Ma arvan, et see on eestlastele üldse selline kummaline  iseloomustav omadus, et väga paljudele meeldib vaadata suuri  puid sellise no ütleme Ilusa puuvõra otsimine on justkui selline omaette nagu kunstižanr. Ja ma arvan, et paljud eestlased on kogenud tõesti selliseid  suuri kunstilisi elamusi mitte võib-olla kuskil kunstisaalis,  vaid pigem just vaadates ja vahtides ja otsides selliseid  ilusaid puuvõrasid. Meil on säilinud üks ilus komme, mis on ka arvatavasti väga vana. Paljusid inimese elus olulisi sündmusi nagu lapse sünd  kellegi lahkumine, pulmad, võib-olla uue kodu rajamine Nende mälestuseks sageli istutatakse puu. Ja see on huvitav, ma arvan, eestlased ei ole kunagi  selliseid kivist mälestusmärke väga armastanud. Et meie intuitsioon ütleb, et kui me tahame midagi mäletada,  siis me peaksime selle mälestuseks istutama just puu. On veel üks ilus asi, mis meile kõigile meeldib,  on kuulata, kuidas tuul puhub suure puu ladvas. Ma arvan, et selliste puude kuulamise koha pealt on väga  paljud eestlased tõelised meistrid, me teame,  et, Iga puu kui heliseb ise moodi ja ma arvan,  et võib-olla üks selliseid ilusamaid hetki,  mida me oma lapsepõlvest mäletame, ongi see,  kui me istume kodutrepil ja kuulame, kuidas tuul kohiseb  suure puu ladvas. Et see on, selles on midagi väga ilusat. On veel üks põnev asi, mille peale paljud inimesed sageli on mõelnud,  et kuidas ikkagi käib selline suhtlemine inimese  ja puu vahel. Ja ma arvan, et see on üks väga vana Läänemeresoome  kultuurijäänuk ja noh, kuigi paljud inimesed võib-olla enam  päriselt sellesse ei usu mulle siiski tundub,  et see on tegelikult see, kuidas me tõesti praktiseerime  seda vana kultuuri ja sõltumata sellest,  milline haridus meil on, et kas me oleme targad  või me pole nii targad kuidagi me teame,  et see suhtlus inimese ja puu vahel on midagi väga,  väga olulist. Ja ma arvan, see, mis tegelikult toimub kuidagi,  inimese sisedialoog saab puhtamaks ja me saame läbi  selle kuidagi paremaks inimeseks. Et sellepärast ma arvan, et üks selline hingepuu on see,  mis tegelikult tõesti on mõnes mõttes isegi Sakraalne võiks öelda vähemalt eestlase jaoks. Ma arvan, et üks asi, mida me peaksime elus hoidma,  on, Selline isiklik suhe puudega. Mulle tundub, et see hakkab tasapisi maailmast ära kaduma. Ja noh, kui mõelda vähemalt oma põlvkonna peale või,  või vanemaid inimesi, siis väga paljudel meist on sellised  hingepuud või õuepuud või lihtsalt sellised olulised puud,  kes on justkui meie pereliikmed. Ja ma arvan, et see tõesti noh, justkui iseloomustab sellist  läänemeresoomelikku mõtlemist. Et. Kõikide meie sõprade hulgas peab alati olema  ka suuri puid. Ja mõeldes selle peale kuidas. Ja kui kiiresti muutuvad ka Eesti maastikud  siis mulle näib, et üks asi, mille peale me peaksime mõtlema,  on see, et et kuidagi meie maastikust kipuvad ära kaduma  suured puud. Ja just see võiks olla üks hea põhjus, miks igaüks võiks mõelda. Miks mitte istutada endale selline hingepuu? Keda võib-olla 100 aasta pärast meie lapselapsed meenutavad,  kui võib-olla sellist ainukest mälestust,  mis vanaisast või vanaemast on jäänud? Et selles on midagi sümboolset
