Tere õhtust, üle hulga aja on meile külla tulnud jällegi geoloogid. Kolm teaduslikku töötajat Eesti NSV Teaduste Akadeemia geoloogia instituudist Vello Karise, Wayne alli ja Einar Klaamann. Kui maavarade suurest perest hakata otsima niisugust liiget, millega inimene kõige rohkem kokku puutub oma igapäevases tegevuses siis tuleks meil kahtlematult wet nimetada. Me oleme temaga aga niivõrd harjunud, et iga teine-kolmas meie hulgast kaldub ennast juba pidama väga heaks spetsialistiks veeküsimustes ja õige paljud inimesed ei tulegi alati sellele, et põhjavett üldse maavaraks lugeda. Rääkimata sellest, et teda tänapäeva esmajärguliste maavarade kilde arvata. Sellest vee iga päevasusest ongi kujunenud siis niisugune olukord, et temast sageli hoopis vähem teatakse kui niisugustest, meie oludes päris eksootilistest maavaradest nagu väärismetallid või vääriskivid. Ja see kõik ajendas meid pühendama seekordset kristalli pool tundi just sellele tuttavale tundmatule. Meid on siin mikrofonide ümber küll kolm geoloogi, ent arutlusele tulevas küsimuses saab nendest kompetentsemaks lugeda kahte. Kuna ma ise tahaksin esindaja täna nii-öelda keskmist kristalli jälgijat, kes kasutab soodsat olukorda, et käepärast olnud hüdrobioloogid. Ja siis püüab oma uudishimu veeküsimustes just nende abiga rahuldada. Maakera üldiste veevarude hindamine on näidanud, et ookeanide ja merede vete järel kuulub hulga poolest teine koht põhjaveele. Teda arvatakse olevat meie planeedi koores umbes 100 miljonit kuupkilomeetrit. Seega ületavad põhjaveed oma hulga poolest umbes 20 viiekordselt jõgede järvede veekogusummas. Mida siis tänapäeva hüdrogeoloog põhjavee all mõistab, et see kogus niivõrd suur On võib-olla kõigepealt tulekski tuua nii-öelda põhjaveeteaduslik definitsioon, sellepärast et siis on meil kõigil selge, millest meil edaspidi jutt tuleb. Ja nii nimetataksegi põhjaveeks. Maakoores kivimites olevat vett Ükstaskõik, millisel kujul ta seal esineb? Need kõigis oma kolmes olekus jäena auruna ja siis vedelad ja sealjuures veel Vabaveena tilk vedela Veenumise välja voolata raskusjõu mõjul kaevudesse jaga seotud veena. See tähendab mitmesuguste peamiste elektrijõudude toimel pinnaseosakeste külge seotud veena. Täiesti õige, ainult tuleks olla veel siiski lisada, et rahva käsitluses mõeldakse peaasjalikult seda vedelat vett, mida on võimalik jälle kaevu või puurkaevu abil maakoorest kätte saada, maapõuest välja tuua. Aga samal ajal ei tohi unustada, et nii-öelda põhjavee täpne definitsioon Peab silmas ikkagi kogu maa konsulaat vett, nagu siin juba oli nimetatud. Lähtudes nüüd sellest definitsioonist võiksime siis anda ka sellised piirid, millistes siis põhjavesi esineb, meil maakoores, püüaksime siis määratleme tema alumist piiri. On teada, eks ole, et maa sisemuses oleva väga suure rõhu tõttu võib vesi vedelas olekus püsida veel kuni 300 kraadi temperatuuri juures või kui ta on mineraliseerunud, siis isegi kõrgema temperatuuri juures. Nii et selle järgi vist võiks kuskile selle alumise piiri panna 13 14 kilomeetri vahele. Või kui me veel arvestama seda, et siis põhjavete hulka ka te lugesite ka auruna oleva v seal võiksime siis selle piiri nihutada kuskile 50 kilomeetri peale, arvatavasti ilmselt on see nii. Aga millisel kujul vesi juba sellest piirist sügavamal on, selles kohta vist praegu isegi hüdrogeoloogidel konkreetsemalt ettekujutust ei ole. Ja jah, see läheb juba magma geoloogide valdkonda ja me selles osas suurt võib-olla ei tõesti ei tea. Aga siis nüüd kuidas kogu see määratu põhjaveekogus tekib, kuidas ta kujuneb sügavuses? Tänapäeval on nii üldtunnustatud kolm põhjavee tekkimise viisija. Esimene neist ja kõige olulisem on põhjavete kujunemine. Sademete infiltreerumisel tan pingumisel maasse. Nii kujunevad enamus kõige suurem osa meie põhjavetest. Nii et need on valitsevaks ka maakoores praegu teisel kohal oleksid niinimetatud sõdimentatsiooni põhjaveed tähendab veed, mis kujutavad enesest jäänust või relikt, nagu öeldakse nendest merebasseinidest või veekogudest, kus retsepti siit, mida me praegu näiteks kivimitena tunneme tähendab, need veed võivad olla arvatakse, nende vanus võib olla kümneid või isegi sadu miljoneid aastaid, tähendab need on siis Jaanus veed sellest veel kogust. Ja kolmas põhjavee tekkimise viis on põhjavee eraldumine auruna magnast kas siis magma tardumisele või siis ka maakoores. See aga omab väga väikest tähtsust, võib-olla isegi rohkem nii-öelda teoreetilist tähtsust. Kuid siiski arvatakse, et üks väike osa veest on niimoodi kujunenud. Need olekski kolm põhjavee tekkimise viisi. Aga pidades silmas konkreetselt tõesti tingimusi tuleb vist nendest kolmest võimalusest kaks nii-öelda tahaplaanile jätta ja valdavaks jääb siis ikkagi põhjevate tekkimine sademete. Et selles ei ole kahtluskindel. Ja pealegi vist kui ma ei eksi, siis mõned teadlased päris eitavad sellise veeliigi olemasolu. Helimentatsiaalse jah, et see üldse saakski tekkida või jääda. Vesi on ikkagi liikuv ja alati, kas varem või hiljem pole ammugi teatud liikumised seal pidid toimuma ja seda päris esialused. Mõnede teadlaste arvates vist ei olegi olemas, kuigi teised kinnitavad, et niisugune peaks olema. Mulle tuleb meelde, et me nõukogude vulcanoloogi Marchineni arvestused selle vee kohta, mis on ütleme, ürgselt kuskil vulkaanilise magnalise päritoluga. Nimelt Marcheinin arvestas, et igal aastal paisatakse ju vulkaanilise tegevuse toimel atmosfääri tohutu hulk nii tahkeid, vulkaanilise tegevuse, produkte kui ka veeauru ja selle veeauru hulk tema arvestuse järgi olevat umbes 70 miljonit tonni aastas. Kogu geoloogilise ajaloo vältel saab ta ka arvu, mida tuleks väljendada 32 16 nulliga tonni. Ja noh, kui arvestame, et sellest 70-st miljonist tonnist, mis aasta jooksul õhku läheb, sellest ju suur osa langeb sademete näol jälle uuesti maapinnale ja kui niimoodi edasi vaatame, siis pole isegi võimatu, et ka Eesti saab teatud osa oma vetevarudest isegi sellisest allikast. Seda küll, aga see siiski vihmavesi, jah, just vihmavesi ja nad on ikka varud, mis maapõuest välja tulevad ja seal ei taastu. Küll jaol. Et igaüks, kes on nüüd vihmavett maitsnud, teab, et vihmavesi maitseb hoopis teistmoodi kui põhjavesi tähendab maapinda sattuva veega peavad toimuma mingisugused muutused ja küllaltki kasulikud muutused inimese seisukohalt. Need vaataksime nüüd, milline osa ütleme sellesse maapinda imbuvast vihmaveest, siis toidab, põhjaveevarusid ja millised muutused temaga seal toimub. See on laialt teada, et looduses toimub vee ringkäik, see tähendab, kui me alustame vihmast, sademed langevad maapinnale, osa neist imbub maasse, osa voolab ära jõgedesse, sealt meredes-ookeanides. Ja üks osa sademetest aurub, tähendab, läheb atmosfääri tagasi ja Eestis on nendega lugu nii et umbes pool sademetest aurub kas siis maapinnalt või veekogude pinnalt taimede kaudu. Selle ülejäänud poolega juhtub nii, et kaks kolmandikku temast voolab kohe mööda maapinda, jõgedesse läheb sealt merre ja ainult siis sellest poolest üks kolmandik, ehk siis tervest sademete hulgast ümmarguselt üks kuuendik võiks nii olla, imbub maa sisse ja läheb põhjavetevarude täienduseks. Huvitav on siinjuures aga see, et kuigi vihmavett on meil harjutud pidama peaaegu puhtaks veeks peaaegu et destilleeritud veeks. Siiski sisaldab isegi tema mineraalsooli ja Eestis näiteks ligikaudu 0,02 grammi ühes liitris vees. Aga Eesti asub parasvöötmes? Meil on sademete mineraalsoolade sisaldus üldiselt väike, ainult ütleme polaarpiirkondades, mägistes piirkondades on ta veel väiksem. Mujal on enamasti sademete vetes mineraalsooli rohkem kui meile. Seal on teada isegi juhuseid, et seal võib olla 0,1 isegi veelgi rohkem grammi liitris. Keskmiselt vist arvestatakse maakerale umbes nii, et 30 liitri vihmavee kohta tuleks siis üks gramm jahmitmisega. Kus olid maakera kohta, kes suudavad, seda kindlasti peaks vist iseloomustama natukene kaugust, siiski mineraalained satuvad seoses sellega seda, et Eestis nad pole päris ühtlaselt jaotatud, seda küll. See on üldse täiesti omaette suur probleem, kuidas satuvad mitmesugused mineraalsoolad vihmavete? Muidugi, selge on see, et Natatud atmosfääris tähendab õhust. On teada, et vihmapiisad nii-öelda langedes pesevad läbi, kui nii võiks väljenduda teatud atmosfääri osa ja muidugi liikudes näiteks juba kilomeetri kõrguselt alla langedes vihmapiisk haarab endasse tolmuosakesi, mida õhus alati leidub tahma, siis näiteks gaasid võivad temas lahustada õhuatmosfääri koostises olevad gaasid, nii et jõudes maapinnal on tema juba omale küllaldase nihukese koguse sooli hankinud. Soolad satuvad õhku nagu nimetatud suits, tahm, tolm, siis suur osa atmosfääris, esinevatele sooladel on merele. Nimelt tormiga kistakse õhku väikesi vee piisakesi Nad lagunevad veelgi, isegi täiesti pihustuvad jää õhuvoolule kantakse nad küllalt kõrgele ülesse ja teatasid vihmapiiskade tekkimise teooria, väidaked üldse vihmapiisad saaks tekkida, on vaja nii-öelda kondensatsiooni tuum asid, milleks siis ongi jätta siis joonidena või esinevad mitmesuguseid ühendeid nagu naatrium, kloor, nii edasi. Nii et tähendab siis esialgsele vihmapiisa tekkimisel ise juba kohe kuuluvad tema koostisse mõningad soolad ja alla langedes soolade hulk pidevalt suurenenud, lõppkokkuvõttes maapinnale jõudes sisaldabki vihmavesi juba päris suure hulga mineraalsooli, aga nüüd vaatame ikka maa sisse rohkem kui ta jah, maapinnale jõuab siis, nagu sai nimetatud pool umbes sademetest aurub. Kuid see on üldtuntud tõsiasi, et aurub siiski puhas vesi ja tähendab sademetest vihmavees. Lumes sisaldunud mineraalained jäävad maapinnale ja järgmised vihmad muidugi kannavad neid mullas sügavamale, kuni nad jõuavad lõpuks põhjavette. Nii et aurumisega toimuks nagu vihmavete nii-öelda kontsentreerumine. Tema mineraalsoolad sisaldus kasvab nii et näiteks Eesti tingimustes arvatakse, et tänu aurumisele sademetega esimesse mulda jõuab võib see olla omada mineraalsoolade sisaldust kolm kuni viis korda, ütleme keskmiselt neli korda suuremad, kui on vihma veel. Seega võivad juba kujuneda veed, mis sisaldavad näiteks 0,1 grammi mineraalsooli ühes liitris. Ja muide, nisukesed veed tekivadki mainet soodes rabades, kus õieti mineraalsooli maapinnast võtta ei ole. Aga ometi need veed sisaldavad mineraalsooli märkimisväärsel hulgal liikudes maasse imbunud vihmavesi lahustub mitmesuguseid klas mullas või kivimites esinevaid sooli ja tema mineralisatsioon mineraalsoolade sisaldus kasvab. Näiteks Eestis on keskmine põhjavete mineraalsoolasisaldus 0,3 kuni 0,5 grammi liitri kohta. See on mõeldud nii-öelda maakoore, seda osa, kust me võtame tavaliselt oma joogivett siin, ütleme võib-olla nii kuni saja-kahesaja meetri sügavune kiht sügavamale, aga vete mineralisatsioon on veelgi kõrgem. Seda sel põhjusel, et maakoore sügavamates osades on tavaliselt rohkem säilinud omaaegseid mere basseinis. Muudes veekogudes settinud lahustuvaid pühendeid ülemistes kitsa, nad lihtsalt välja pestud juba vikeraegade jooksul. Aga samuti on sügavamates kihtides põhjavee liikumine aeglasem ja selle tõttu muidugi kihtide läbi juhtumine aeglasem samal ajal aga rohkem võimalusi vee rikastamist mitmes sooladega, nii et selle tulemuse lõppkokkuvõttes ongi sügavamad veed alati kõrgema soolade sisaldusega. Eestis näiteks küllalt sageli juba üks gramm liitris. Aga nagu on näidanud viimaste aastate tulemused paiguti kuni 13 grammi liitris, nagu näiteks Ikla mineraalvesi Nüüd olekski vast huvitav peatuda sellel kuidas näiteks Eesti ala geoloogiline ehitus, TEMA geoloogilise ehituse nõust, suured üksused, mõjustavad põhjavete koostist sest me teame, et paekaldast põhja poole tasandikul levivat meil peamiselt ainult kambriumi ajastu setted liivad savid, siis järgneb Põhja-Eesti Kesk-Eesti Hiiu, Saaremaa, kus on tegemist valdavalt lubjakivi ja dolomiit tega ja siis lõpuks Lõuna-Eesti oma kirju devoni, liivakivide ja savide dolomiidikompleksiga. Millised on niisugused olulised erinevused vastavates sätetes olevate põhjalite vahel? Et ongi huvitav, et nii rabavaid erinevusi ei ole kuigi neid võiks oodata. Aga lugu on selles, et meie veed on tavaliselt karbonaatidega rikkad. Seda ringi pöördub Põhja-Eestis lubjakivide esinemine aga Lõuna-Eestis, kus põhjavesi esineb valdaval liivakivides ja ka peal üleval. Ongi tänasest watenari setete lubjarikkusele kruusades moreenis on granaatide osatähtsus küllalt suur. Tänu sellele kujunevad seal ka nii-öelda karbonaadi rikkad veed. Nii et nii laias laastus erinevusi ei ole, kuid oma spetsiifilised momendid siiski tulevad nagu Lõuna-Eestis. Devoni liivakivide levikualal on väga levinud kõrgendatud rauasisaldusega veed, mida seotakse tänapäeval just nende liivakivide eneste rauasisaldusega. Nii et mõnes mõttes mõningad Lõuna-Eesti veed üksikutel juhtudel isegi vastavad rahvusvahelistele normatiividele mineraalvete rauasisalduse suhtes, üksikutel juhtuda, aga muidugi muude komponentide suhtes üldiselt mitte. Aga kuidas on koostises erinevusi, suur ei ole märgata, aga ütleme erinevate nende kihtide veerikkuses, kas on vahet? Taotlikaalne sellised need vahed on muidugi väga suured, isegi kui Ta alates neid sügavamatest kihtidest kambriumi liivakivid, sinisavi all olevad siis need on küllaltki veerikkad, nagu ikka, liivade liivakivid tänu poodidele. Nüüd edasi kõrgemale Sariigi sinisavi see praktiliselt ei sisalda ja ega lase teda läbi juhivet veel kõrgemale lubjakivides. Põhja-Eestis on väga palju vett eritide ülemistes kihtides, lubjakivid on lõhelised ja lubjakivi on teatud määral ka vees lahustuv, mistõttu sinna kujunenud võrdlemisi laialdaselt karstinähtusi. Kivi, mis on lahustunud, nende asemel on tekkinud pikad ja vahel küllaltki suured tühimikud käigud. Tuntumatest, kõige suurematest on võib-olla siin Tallinna ligidal kostiveres niisugune karstiala, kus isegi varisemise selle tõttu olnud. Ja sellepärast lubjakivi ülemine osa on väga veerikas ja vesi voolab, nende liigub siin kiiresti edasi. Lõuna-Eestis devoni liivakivi on sammutiveerikas aga devoni liivakivide alla jäävad needsamad lubjakivid, mis Põhja-Eestis välja tulevad tänu suurele sügavusele, kuigi palju enam vett ei sisalda ja neid peetakse seal nii vettpidavateks kihtideks. Nad isoleerivad devoni liivakivides olevat vett. Alumistest veel kõrgemale tulles. Katernaarsetest setetesse on vett samuti sageli väga palju ja eriti suurt praktilist tähtsust omavad just vanu ürgorge, sügavad ürgorge täitvad platsi klubiaalset ehk jääliustikujõgede. Et need on liivad ja kruusad suure pooride sisaldusega ja selle tõttu ka väga veerikkad. Niisugustes kohtades võivad vee varud olla päris suured. Põhja-Eestis võib-olla kõige tuntumaks oleks Vasavere ürgorg või Kurtna, sealt kavatsetakse minu teada ka hakata varsti suuremas hulgas vett võtma. Just põlevkivibasseini veega varustamiseks on teada, et see põlevkivibassein on praegu üks piirkondi kus on ka väga teravat põhjaveeprobleemid üldse veevarustuse probleemid. Millist Eesti põhjal, et te mõlemad siin kõige paremaks omaduste poolest hindate? Tundub, et et seesama Tallinna põhjavesi, Alam-Kambriumi põhjavesi, see on kõige parem võib-olla, sest et Lõuna-Eestis pahatihti tikub seesama raud, millest juba oli juttu tehtud kipub natukese segama. Iseenesest küll. Raud on inimorganismile kasulik. Seda me kõik teame, aga samal ajal nii-öelda majandus veenovi kuidagi kahevalentne raud hapendudes kolme valents ananisse, punakaspruuni sademe, mis tikub lihtsalt määrima. Nii peegeetmis nõusid, pesemisel öelda hea, nii et, aga muidu joogivee omadused on sellel Lõuna-Eesti devoni liivakivide veel väga head. Vot minul. Arusaamatult meil rääkisime siin nüüd põhiliseks põhjavette, näitame toitjaks on sademed, aga kuidas toit dub see kambriumi vetehorisont, eriti see osa, mis jääb sinisavi alla, sest need ju praktiliselt ei avane üldse kuskil. Aga ometi on nendes vett, kustkohast need kihid oma vee saad? Jah, see on minule ka jäänud seni võrdlemisi suureks mõistatuseks. Ja hüdrogeoloog siis kirjanduses. Me võime tavalised leida viiteid niinimetatud hüdrogeoloogiliste akendele see tähendab nendele samadele ürgorgudele, mis surelvatektoonistritetkavee suurematriatektoonist, riketele, mis lõikavad selle sinisavikihi läbi. Ja et sead siis need üleval olevad veed võivad tungida alla kambriumi sinisavist läbi ta, esiteks aga kas mere mõju ei ole, sest need merepõhjas Soome lahe põhja alla peaksid ulatuma Need kihid? Nad ulatuvad küll, aga noh, see ongi see õnnetused, kui merevesi sinna sisse satuks, siis oleks see veekiht nii-ütelda tarvitamiskõlbmatu. Ja pealegi on teada, et need veed, nende vetepinn, nimetatud survepind näitab, et nad voolavat just nimelt põhja poole Soome lahe poole lõuna poole. Sellepärast ongi meil väidetud, et konkreetselt Eesti sügavamad põhjaveekihid toituvad kusagil kaugemal väljaspool meie territooriumi näiteks on peetud silmas võimalust, et Valgevenes ja näiteks isegi arvates, et sealtpoolt tulevad küllap nii soolakad, veed, mis meie territooriumist ladestuvad. Vanadele nimetatud siin. Nojah, minu arvates sellel teoorial just see nõrk külg ongi. Et kui need soolakad, veed sealt tulevad ja siin magestuvad, siis miks nad magestuvad, nad saavad magestada ikkagi ainult magedate vete arvel. Ja kuivõrd nad juba magedad ongi, siis võib arvata, et sealt soolaste vete juurdetulek on väga väike ja ei, peaaegu. Puudub põhiline nii-öelda kaal langeb ikkagi meie territooriumile. Nad peavad saama kusagilt vett ikkagi sealt ülevalt poolt. Nüüd need nimed hüdrogeoloogilise aknaid ürgorgude näol lõuna pool juba siin Kesk-Eestis vist nii sügavaid teada ei ole. Sinisavi kihti läbivad ürgorud esinevad ainult Põhja-Eestis, siin paekaldapiirkonnas. Seda küll, aga on veel väidetud, et üldse ei olevatki olemas absoluutselt vettpidavaid kihte, tähendab kuigi nad suhteliselt on nii-öelda halva veejuhtivusega, me nimetame neid nii-öelda vettpidavaks kihiks. Siiski absoluutses mõttes ta seda ei ole, et mingil määral on võimalust ka vetel tungida läbi niinimetatud vett, mida tegi nagu neid noore Morenon teadet Morenlase. Teine jutt, aga sellega vaidleme vastu sellele väitele, et on vettpidav, mida me tavaliselt siiski arvestan suhtele. Ja nii, et see küsimus minule tundub tõesti probleem hüdrogeoloogias mida tuleb edaspidi lahendada. Mitmel pool Eestis ringi sõites hakkavad silma niisugused kohad, kus vesi ise välja voolab, puurkaevudest õnnest survelised veerud, arteesia vetepiirkonnad. Palju selliseid koht Eestis on ja millised nendest kõige tuntumad. Mina näiteks olen selliseid kaeve näinud ainult Kasari jõe ääres Matsalu koolimaja juures. Siis olen näinud fotosid ja võru kubjast ja sellega vist minu teadmised piirduvadki. No mis puutub Lääne-Eestisse Matsalu ja Vigala ja Hiiumaa Kärdla, jah, ka kaasa arvatud. Sest need on alad, kus Badenas pinnakatteks on väga laialdaselt levinud viirsavid päris sitked, pehmed savid, mis praktiliselt vett läbi ei lase ja nende all olevat alust põhjaveed, konski, survelised. Nad ei pääse välja võrku Heidrineeru ja puurides selle savikihi läbi. Võibki tulla vesi sealt isevooluga välja. Võru Kubija all tuleb surveline vesi aga palju suurematest sügavustest. Nii kaudu võib-olla 500 meetri sügavusest ja samasugust nähtust on Havel Pärnus kus mõned aastad tagasi puuriti puurauk ja seal komitee siis oli see alamkambriumi vesiliivakividest, mis ka Funtaneerus kuni 20 meetrit kõrgemale maapinnast. Need surveliste veed ei ole Eestis mingiks harulduseks. Ei ole mingil määral praktiliselt võib ütelda, et kõik meie sügavamad veed on mõnevõrra survelised ainult surve niivõrd väike, et nad ei voola ise väljamaa seest. Tuntud Tallinna alamkambriumi veed on survelised ja varem kui Tallinnas veel ei ole kujunenud seda depressioonilehtrid, kus ta ledzini võetud survet kunstlikult alandatud sisse vesi kerkis kuni üks meeter üle merepinna. Ja vististi tol ajal oli ka nii kaevemere ääres, tähendab madalates kohtades, kus vesi iseenesest voolas välja. Nii, aga nüüd vast läheksime siis edasi põhjavee kasutamise juurde meil ja vaataksime, kuidas siis on lood tema varudega vaid kas teda kõikjal on piisavalt kõigile? Üldisemalt võiks öelda, et Eesti tänu oma asendile parasvöötmes küllalt niiskele, kliimale jahedal kliimale, ei saa kurta veepuuduse üle. Küsimus võiksin olla ainult selles, et tõesti ütleme head puhast põhjavett mõnikord ei ole, lihtsalt selles kohas, kus teda väga suurel hulgal vajatakse ei ole piisavalt. Seega küsimus ei ole mitte looduses ja veepuuduses, vaid selles, et inimene oma tarbimise on nii ebaotstarbekohaselt kõrdra mitte kõrgel võib-olla ajanud vaid ühtedesse kohtadesse kogunud. Kui ta sooviks seda vett saada igal pool ühtlased, siis seda jätkuks, aga kui ta tahab näiteks kasvõi Tallinnas või Kohtla-Järvel saada rohkem vett kui võib-olla kogu mujal vabariigis kokku siis kahtlemata siin tuleb puudus. Kas intensiivne vee tarvitamine võib mõningatel juhtudel esile kutsuda, ütleme vee kvaliteedi halvenemist näiteks ülearune vee kasutamine vist peaaegu alati kutsub esile sellise nähtuse. On juhuseid teada küll, kus intensiivne vee väljapumpamine maakihtidest on põhjustanud vee kvaliteedi halvenemist. Muide, selliseid juhuseid on olnud näiteks Moskvas Tartu kohta näib olevat samasuguseid andmeid. Nimelt Tartu põhjavett on analüüsitud juba väga pikka aega rohkem kui saja-aastasest perioodist on meil praegu andmeid ja Nende andmete kõrvutamine näitab, et vee kvaliteet, tartus on läinud ka halvemaks aegade jooksul ja just eriti märgatav halvemini algas pärast veevärgi valmisehitamist, mis toimus 1969. aastal. Et pärast seda hakkas vee kvaliteet halveneb nii-öelda järsult on isegi näiteid selle kohta. Suhteliselt lühiajaline intensiivne põhjavee väljapumpamine, näiteks ühest puurkaevust seal nii-öelda katsepumpamine paarinädalane on samuti juba põhjustanud vee kvaliteedi, mõningaid muutusi selles augus muidugi. On selles, et siis lihtsalt veega nagu need ümbritsetud reostunud kihid nagu intensiivsemalt, uhutakse läbi sellest tõenäoliselt jah. Aga kas meie tingimustes ei tuleks kõne alla ka näiteks merevee madestamine? On teada, et meil Läänemerevesi on ju väga-väga madala soolsusega ja siin oleks temast mageda, vee saamine võib olla märksa kõrgem kui mujal maailmas. Nii kuival me võib-olla siiski ei ole, ei ole aga siiski öelda, mõned Matada soovita sellel teemal siiski kuulda, täna meil selles aga kahjuks enam võimalust ei ole, sest saateajalised piirid on täis. Aga ma mõtlen, et me tuleme selle küsimuse juurde tagasi järgmises kristalli saates. See on siis kahe nädala pärast selleks kuulmiseni.
