Et rannas on ikka see koht, kus inimmõju kõige selgem  ja nähtava tuleb, täpsemalt see. See ei ole alati niimoodi välja näinud, siin Katariina Kai. Ei, kindlasti mitte, see koht, kus me praegu oleme,  võis olla kauges minevikus ka veel kuiv maa. Aga sellest lasi puust edasi oli peaaegu kindlasti meri. Et umbes 150 aastat tagasi oli rannajoon siin suhteliselt  sirge ja see rannajoone vana asend paistab siit puude  põõsaste vahelt kenasti ära. Ja umbes samas sihis mööda seda lasipuusihti läks annajoon  ka põhja poole. Ja kui inimesed otsustasid siia ehitada selle Katariina kai,  siis Medi reageeris sellele kahte moodi. Kõik materjal, mida lained põhja pool paljassaare poolsas  välja pesid ja siia lõuna poole tõid kuhjus siia liivarannaks. Neid on päris palju, see on kõva jalgpalliväljaku suurune  maatükk ja liivamassi paksus on, on siit meelt vaadates  kolm-neli meetrit ja see kõik on sündinud umbes 100 aastaga. Teie olete oma töös uurinud lainetuse mõju rannikualadele,  võib nii öelda? Jah, see on üks mu meelisalasid, sest see on see koht,  kus saab näha, kuidas loodus tegelikult toimetab,  kuidas loodus nii-öelda ei küsi, mida meie arvame,  tema toimetab ikka oma soodu. Mis on need põhilised teadmised, mis te olete leidnud? Ennekõike on järeldus, et looduse toimimisele vahele segada. Kui seda üldse teha, siis peaks see tegema äärmiselt ettevaatlikult. Et meid ei tea siiamaani päris täpselt, kuidas looduslikud  süsteemid toimivad ja kuidas toimivad sellised süsteemid,  kus on tohutult palju energiat nagu rand. Rand on ju tegelikult maailmas energia tiheduselt neljandal kohal,  esimesed kolm kohta võtavad vulkaanipusked,  maavärinad ja asteroidi löögid. Ja siis on kohe rand Nende järel, see on äärmiselt õpetlik ja,  ja nii-öelda lausa õpik nendele, kes oskavad,  oskavad asju vaadata. Ja mida see õpetab? Ära näpi, kui võimalik, ära näpi, lase loodusel toimetada  oma rada. Kas teie teadustööga on arvestatud ka looduskaitse  planeerimisel või looduskaitses laiemalt? Looduskaitses on on märksa relevantsem, teine osa tööst,  mida me oleme teinud. See on see, kuidas merehoovused kannavad edasi võimalikku reostust,  see, kuhu tegelikult hoovused reostuse toovad. Seal on väga omapärased mustrid ja nende mustrite analüüs  ütleb meile, kuhu. On mõttekas panna looduskaitsealad. Kui tihedalt on mõttekas neid panna ja kuhu ei tuleks neid panna,  sest nad on väga tugeva löögi all. Looduskaitsealade moodustamine ühekaupa,  et siin on hea kala või huvitav vetikas,  me kaitseme seda. See ei ole mõte. Looduskaitsealad peavad moodustama seotud terviku. Ühe jupi kaitsmine ei anna tavalist tavaliselt tulemusi. Seda on mõistetud väga hästi ka Kikas, kus ürgmets on kaitse  all koridoridena mitte lappidena, vaid koridorina. Lapid on omavahel ühendatud roheliste koridoridega,  mida mööda saavad, saavad metsloomad liikuda  ja mida mööda saavad ka taimed oma oma seemneid levitada. Sama lugu on meres. Tegelikult on mere erinevad osad omavahel seotud hoovuste  poolt tekitatud transpordiga. Kui me seda teame, siis me oskame õieti planeerida  looduskaitsealasid ja selles suunas me näeme suhteliselt  palju sisendit andnud planeerijatele. Kui me vaatame pilti pisut laiemalt, siis kuivõrd  arvestatakse Eestis teadlastega planeerides suuremaid projekte,  mis kahtlemata loodust ja keskkonda mõjutavad? Meeldib tõdeda, et väga palju arvestatakse. Mereteadlased on olnud eriti just merebioloogia poole pealt  kogu aeg seotud praktiliselt kõigi suurobjektidega. Ja üks suuremaid töid, mis mereteadlastele omal ajal anti,  on praeguseks varsti 20 aastat tagasi planeeritud Saaremaa  suursadama ehitamine kus vaadati nii-öelda kõik asjad läbi  alates lainetest ja lõpetada selle, kuidas kalad koevad  ja kuidas kala koelmutele võiks mõjuda. Sadama ehitamine. Selline tugev side. On tegelikult peegeldamas seda, kui tugev on Eesti  loodusteadus Eestis nii roheline bioloogia kui  molekulaarbioloogia on ma ütleksin, anomaalselt tugevad,  et need on tõepoolest maailma teaduse eesliinil  ja see on ka selge, et nende hääl ja nende kaudu  looduskaitse see hääl kõlab Eestis väga tugevalt märksa  tugevamalt kui paljude teiste teadusvaldkondade esindajate hääl. Aga see on väga hea, sest meil on üks planeet  ja sellest peab meile kõigile jätkuma. Kui võtta teemaks kliimamuutused, siis võib öelda,  et teadlased jagunevad siin kahte leeri. Ühed on need, kes on veendunud, et inimestel on suur osa kliimamuutustes. Ja siis on need teadlased, kes arvavad, et inimene võib  praktiliselt ikkagi ükskõik mida teha. Loodus toimetab ikka omasoodu. Kumba laieri teie kuulute ja miks? Kliima on matemaatiline kategooria. Kliima tähendab mitmesuguste ilma parameetrite statistikat,  jaotusi, keskmisi varieeruvust ja nende parameetrite muutumist. Ja sellist muutumist, mis on tõsine, usaldusväärne,  on väga palju. Et väga jämedalt öeldes On praegu tõenäosus 95 protsenti et kliima maailmas on  oluliselt muutunud. Et kui me paneme see inimkeelde, siis oleks meil umbes situatsioon,  kus ühel juhul 20-st võime arvata, et see on looduse  tavaline käik. Aga 19-l juhul 20-st on tegemist millegagi,  mis on tõsiselt muutunud. Et mina valiksin nagu selle poole, kus on need 19. See, et kliimamuutustes on suur osa inimtegevuses see tuli  kõnes juba enam kui 20 aastat tagasi. Ja see paistab ikka päris tõsiolevat, et inimese poolt õhku paisatud. Mitte niivõrd süsihappegaas, ainsana kuivõrd mitmed  kasvuhoonegaasid on tekitanud olukorra, kus maale jääb  rohkem soojust kui seda. Kui see tagasi peegeldub. Ja jälle me saame rääkida, siin tõenäosus te keeles,  et tõenäosus, et inimtegevus on olnud osa kliimamuutustest  on päris suur ja karta on, et rohkem kui 95 protsenti Keeles rääkides ja matemaatikuna ei jää mul muud üle,  kui konstateerida, et kliimamuutused on reaalsus,  me peame need tagajärgede elama ja väga tõenäoliselt oleme  meie sellesse oma panuse andnud. Aga see kõik ja ka on suhteliselt lokaalses mastaabis. Kindlasti tuleb järgmine aeg, sest maa ja meie põhjapoolne  normaalne seisund siin on paks jääkilp. Soojad ajad on anomaalia ja nii soe aeg nagu praegu on  suhteliselt tugev anomaalia ja väga tõenäoliselt see kaua  kaua ei püsi. Aga see kaua on mõeldud geoloogilises mastaabis. Asjad ei saa tagasi pöörduda isegi mitte lähemate  aastakümnete jooksul sest et lõviosa maale aastast alates  1070 lisandunud soojusest on salvestanud ookeanides. Teisisõnu, me oleme ahju üles kütnud ja kui 50 aastat oleme kütnud,  siis ta ka 50 aastat meid veel soojendab. Nii et meie eluajal ei näe. Me väga tõenäoliselt ei näe kliimamuutuste pöördumist  soojenema soojenemine praegu jätkub, nii et arvatavasti  umbes paarsada aastat tuleb inimkonnal sellega tegeleda. Kas ja kuidas me saame ikkagi loodust teadmistega kaitsta,  kui me teame, et suurel määral loodus toimetab ikkagi ise? Rohkem me teame looduse toimetamisest, seda rohkem me oskame,  mitte vahele segada või siis vahele segada või,  või toetada nõnda, et sellest midagi kasu oleks. Aga sellegipoolest me ei tea veel, kuidas toimuvad toimivad  tegelikult keerukad ökosüsteemid. Me meil on sätestatud nii-öelda rahaline karistus  selle osas osas, kui midagi ära lõhume, raiume vale vale  metsa maha või, või lõhume mõne elupaiga. Aga me ei ole ikkagi aru saanud, kui palju maksab üks ökosüsteem. Sest see ei teki iseenesest, see peab kasvama. See ei ole nii, et mets on lihtsalt puud. Mets on täis nähtamatu tuid olevusi maa seest kuni  puudelattadeni välja. Me ei tea, kaua see kasvab. Me ei tea, kuidas see kujuneb. Me ei tea, kui õrn see on. Ja me ei tea, kuidas seda kasvatada. Seda kõike oleks veel äärmiselt vaja teada,  aga praegused teadmised annavad meile võib-olla kõige rohkem jah,  teavet selle kohta, kus me ei peaks vahele segama,  kus loodus teeb ise oma tööd ja palju paremini,  kui me arvata oskame.
