Täitsa lõpp, siinsamas on vesilikud, soojendavad,  soojendavad ennast siin suurepärase kevadpäikese all  siinsamas see vesi, lumesula, vesi läheb imelihtsasti  parajaks mõnusaks soojaks ja kaks tükki lausa. Rabakonnad koevad, kuuled? Uuuuu. Nii et kahepaiksetel on juba pidu juba käib kasvõi. Aga mis vesilikud need on? Siin? Need on tähnikvesilikud, see on nüüd see tavalisem liik. Väikene vesilik ja harivesilik, haruldane on umbes poole  suurem temast. Aga ka nemad on looduskaitse all ja ja nüüd te kuulete teist,  harilik kärnkon ka, vaadake, üks teeb niimoodi. Ühed vu vu-up, aga teised kriuksuvad nagu või? On ja nagu selline saega natuke. Et kokku kolmed kolm kahepaiksed, eks ole hari  või tähnikesilike harilik kärnkonn ja rabakonn. Tundub, et olemegi sattunud Eesti looduskaitse tsentrisse. Sinna isaste juurde on nüüd tulnud ka üks emane  ja see on see haruldane vaatepilt, et nagu kahepaiksete  sigimisel ikka, et isad tulevad kaua enne passima ja,  ja ema tuleb lühikeseks ajaks vee kokku,  siin ongi nüüd hästi selline mõnus hästi haruldane minu  jaoks ka haruldane vaatepilt, et et emane tähnikvesilik on  kahe isa piiramisrõngas. Aga mida nüüd, kuidas seda isaste käitumist nüüd lugeda,  mida nad üritavad teha, eks see on ikka pulmamäng või,  või edvistamine, mis, mis see muud on, isased on ikka väga  paljudel liikidel sellised kuke kukekesed  ja uhked ja edevad, et et siin samamoodi,  nemad on ju ennast selleks kevadiseks lühikeseks  sigimisajaks hästi hästi kirevaks kasvatanud  ja ema on ikka selline tagasihoidlik ja,  ja saledakene, aga kohe nad kudema siis ei hakka. Ei, nad kohe ei hakka, tõenäoliselt. Ma usun, et see ema on alles alles nüüd. Vast võib-olla? Päeva eest või niimoodi siia vette tulnud  ja see võtab natukene aega, see kohanemine  ja mängimine ja aga isased otsivad oma õnne  ja palju pikema aja jooksul. Peavad päris kõvasti vaeva nägema, et emast nii-öelda ära meelitada. Õnneks on see nendel nii jah. Kuus nõmmet võib tõesti pidada justkui looduse välilaboratooriumiks. Ma hakkan tasapisi mõistma, miks sa mind siia kutsusid. Aga mis see tegelik taga mõte oli? Tegelik tagamõte ongi, et kui me tänasel päeval mõtleme  Eesti ja looduskaitse peale, siis võib seda kokkuvõtet siin  see just alga. Siin mitte just väga kaugel kuusnõmme lahe veerest  või servast, kus me praegu istume. Kivide peal asus ka kunagi kuusnõmme bioloogiajaam. Sellel on ka oluline tähendus eestlaste jaoks. Ja sellel on väga oluline minu arvates. Sest et kui me hakkasime või meie esiisad hakkasid peale  vabadussõda vabadussõjaga paralleelselt meie riiki üles ehitama,  siis nii suur ime, kui see ka pole üks esimesi asju,  mis Tartu Ülikoolis ette võeti ja ka teoks tehti,  oli Kuusnõme bioloogia jaama rajamine. Et tänapäeva arusaamise järgi looduse uurimine  ja looduskaitse olid hästi verinoores riigis ühed kõige  suuremad prioriteedid. Me räägime sisuliselt 100 aasta tagusest ajast  mis tähendab, et maailm on muutunud samamoodi  ka Eesti. Mis on need põhilised erinevused,  mis silma torkavad, kui võrrelda toonast  ja praegust looduse kaitset? Jah, see on põhimõtteliselt 100 aastat möödas. Kui me iseloomustame hästi lühidalt selleaegset  või ütleme siis esimese Eesti vabariigi aegset looduskaitset,  siis esiteks ta enamuse sellel perioodil oli õiguslik lt  hästi kirev, hästi mitmekesine looduskaitse põhines peaaegu  erainitsiatiivil kuni üksikute eriseadusega looduskaitse  alla võetud aladeni välja ja seal vahepeal oli hästi palju  sellist maaomandil tegutsevat looduskaitset näiteks riigi  maa omandil, nagu näiteks seesama vaikas saarte kaitse siin  siin kuusnõmme külje all. Et esimene oli selline õiguslik kirevus,  mis seda iseloomustab tänast aega, siis võib-olla selline  hästi õiguslik reguleeritus ja, ja korrektsuse teine asi on see,  et et selleaegne, looduskaitse oli tavainimese jaoks,  ütleme, kodaniku jaoks oli oli lihtne, arusaadav,  odav, seepärast ma tuletan meelde, et kuni 1936. aastani  Eesti riigis ei olnud looduskaitseametnikke esimene palgale  võetud looduskaitseametnik. Esimese looduskaitse seaduse järgselt oli Gustav ilvaste 36. aastal. Ja kolmas asi või selline jah, iseloomujoon,  mis, mis selleaegset looduskaitset väga tugevalt iseloomustab,  on just see akadeemiaga seos. Seos tähendab teadusega ja, ja. Looduskaitse tugines sellel ajal väga palju loodusteadlaste  botaanikate sooloogide, geoloogide aktiivsusele,  erialateadmistele, nende ettevõtmistele initsiatiivile ja,  ja võib-olla sealt ka tuli selline hästi tugev autoriteetsus ja,  ja rahva poolt aktsepteerimine, sellepärast et et mitte  niivõrd selline seadusega ülereguleeritus  ja seaduse kuulekus, kuivõrd ennekõike selliste oma rahva  ütleme siis targemate Ja autoriteetsemate poegade tütar ehk siis lühidalt Tartu  Ülikooli usaldamine ja, ja järgmine, see nagu tagas sellise  looduskaitse edu ja töö. Kindlasti ei pääsetud ikkagi ka sellel ajal mööda  murekohtadest mida võib pidada selle ammuse aja looduskaitse muredeks. Ega need probleemid või mured on üsna sarnased tänapäevaga. Samamoodi oli, oli sellel ajal kahekümnendatel  kolmekümnendatel aastatel selline. Igikestev vaadete erinevus või konflikt? Talumehe maaharija ja siis nii-öelda nagu ma enne mainisin  akadeemilise looduskaitse vahel noh näiteks kas  või selline asi, et et Tartu Ülikooli professoritele  ja akadeemilistele persoonidele oli arusaamatu  ja vastuvõtmatu see, et, et talumehed käivad siitsamast,  rannast meremuda korjamas enda põlludele vedamas. Nad deklareerisid väga selgelt oma kirjas,  et et ei, et see kuulub maaomanikule ehk Tartu ülikoolile  seda teha ei tohi. Noh, teine teine selline näide võib-olla võib-olla oli  erisusi näiteks maakasutusse ja, ja põllumajanduse sellepärast,  et kui me tänapäeval hakkame siis tänapäevast poolest pihta Looduskaitse üldiselt on väga mures ja, ja tegutseb  ja väga palju raha pannakse sinna, et kuidagi hoida. Me nimetame tänapäeval seda maahoolduse ks,  aga ehk siis nii-öelda traditsioonilist karjatamist ja,  ja rohumaade niitmise teel kasutamist. Ja me hüvitame või kompenseerime seda ja meelitame  ja väga erinevate projektidega. Tegutseme selles nimel. Sellel ajal 80 aastat tagasi oli see suureks probleemiks  ja suureks vaidluseks ja jällegi kohalikele talumeestele arusaamatuks,  miks nad ei tohi oma oma loomi siin kuusnõmme metsas  karjatada parkmetsas või, või siis nii-öelda  metsakarjamaadel karjatada või siis miks nad ei tohi siin  lähedastel saartel ja laidudel nendel samadel,  mis me siit näeme, foonid, miks nad ei tohi seal oma omale  heina teha. Maailm on hästi palju muutunud ja sealt selliseid erinevusi  on hästi palju kerkinud. Siin meie ees, nüüd ongi see bioloogia välilabor,  see kuusnõmme bioloogiajaama Eesti looduskaitse hälli tegevusala,  see silmapiiril paistab üks Vilsandi majakas,  Vilsandi tuletorn ja täna siiski valge ja veidi temast  vasakule merel on õrnalt silmapiiri peal näha laiukesed,  need on siis tõenäoliselt Vaika saared ja siit  siis selles kuusnõmme. Lahe see on Lauri saar ja Urve rahud võrkrahu  ja väiksemad teised karid ja laiukesed ja saared. Et siin on see Eesti mõistes ka hästi liigendatud  ja mitmekesine rannikumaastik väiksemate  ja suuremate saarekestega, mis on läbi aegade looduskaitsed  ja loodus uurijaid köitnud. Ja eeskätt on siis siin lindude paradiis. Jah, see on, ütleme linnud on selline väga hea sümbol  ja sümbol, millega läbi aegade on, on seda kohta kaitstud  ja teda uuritud, aga, aga loomulikult on siin  ka väga palju väga palju teisi, väga suuri väärtusi  ja tulles, ju me nägime siin neid rannikujärvi  ehk saaremaa keeles silmasid ja seal olevat mõõkrohtu  ja seal kudevaid kahepaikseid või siis teise meenutusena siinsamas. Väga pikka aega oli seesama kuusnõmme laht väga tuntud kui  meie siia, meie kohaliku siia kudemisala. Nii et siin on väga palju erinevaid. Siit väga kaugel ei ole mitte hülge. Saarekesed, nii et väga palju erinevaid loodusväärtusi 100 aastat on üksjagu pikk aeg, mida me oleme oma  looduskaitseajaloost õppinud, et siit kõrva taha panna  ja edasi minna. Pea 100 aastat tagasi see algus näitas, et et looduskaitse  on edukas siis, kui akadeemiline pool looduse uurimine ja,  ja teadmistepõhisus on kaasas. Ja kui me tänapäeval ja ja tulevikus ka suudame seda hoida,  siis on siis on see perspektiiv üsna hea. Võiks ju öelda, et rahvuspargis on loodus ime hästi kaitstud. Aga kas tegelikult ka on? Ma arvan, et loodus on hästi kaitstud siis,  kui meil kunagi ei teki sõna otseses mõttes aeda inimese  ja looduse vahele vaid et nad on läbi põimunud. Ka inimest on siia vaja. Jah, kindlasti looduskaitse ilma inimeseta ei ole looduskaitse.
