Ei ole hea nähtavus on, kusjuures vesi paistab läbi. No kevad on, et külm on ja ei ole veel õitsema hakanud. Et ootame näiteks kuu aega veel ja siis ei näe midagi. Meil on plaanis üks katse siinsamas Saaremaa külje all  küdema lahes, et selgitada välja, kas on võimalik võtta osa  reostusest või osa sellisest ainete üleküllusest välja merest? Jah, selline mõte on, kuna Läänemeres on seda toitainet juba  niivõrd kõvasti sees siis ainukene võimalus mereolukorda  parandada on seda hakata osalt ka eemaldama. Kuidas Eesti Läänemerd reostu? No Eesti Läänemerd reostab päris mitmel erineval viisil,  et. Kõigepealt suurimaks probleemiks on kindlasti see,  et meil jõgede kaudu tuleb väga palju toitaineid veel  ka tänapäeval merre ja need siis akumuleeruvad siinsetes organismides. Atmosfääri kaudu tuleb üht-teist, eriti lämmastikku  ja noh, samuti on ohtlikud ained siit-sealt erinevatest,  kas siis tööstustest või ka heitest jõuavad meile kohale. Ja kõige lõpuks võib-olla meil on need uued ju igasugused  hormoonid ja ravimid ja mis pääsevad kenasti. Reoveepuhastusjaamadest välja ja jõuavad lõpuks merre  ja nende mõju jällegi on selline, mida me veel täna ei tea. Läänemeri on niisugune võrdlemisi isoleeritud meri teistest meredest. Vesi liigub siin päris palju ringi, ehk siis,  kui me ühes kohas reostame, siis me tegelikult reostame kogu Läänemerd. Üldiselt on ju teada, et, et Venemaalt Peterburi piirkonnas  ja niimoodi tulevad ikkagi väga suured sissevoolud,  noh ütleme siis saastuse sissevoolu, sedasama asja me näeme  ka tegelikult Peipsi noh, Peipsi, Pihkva,  Lämmi järves, et, et sealt Velika ja jõest Pihkva tagant  tuleb tegelikult tõenäoliselt ikkagi väga suur koormus,  aga, aga peab ütlema, et ega seda on päris raske mõõta seepärast,  et noh ütleme ütleme siis niimoodi, et, et vene teadust ei  taha küll väga maha teha, aga ega nad ju väga ei levita neid andmeid,  küllap nad võib olla teavad, aga meil on olnud küll  korduvalt see, see on isegi saanud praktikaks,  et, et nii, nii Peipsi järvel kui ka kuigi mul just üks  kolleeg nüüd teatas, et, et mere peal, et kui,  kui näiteks toimus selline üleüldine mereuuring igalt poolt  võeti proove siis kui ja siis lepiti ka Venemaaga kokku,  et nende nende vetest saab proove võtta,  siis just siis, kui laev hakkas sinna jõudma,  öeldi, et teie luba on tühistatud ja, ja,  ja mulle öeldud, et nii on alati. Nii et nii et kahjuks on see asi jah, niimoodi,  et see, kes saastab siis kõik kannatavad,  üks saastab ja kõik kannatavad. Inimese silma jaoks on see meri siin tõesti haruldaselt ilus  ja puhas aga meie ei pea selles keskkonnas elama. Näiteks hülged ja kalad peavad küll, kuidas hülged ennast  tunnevad Läänemeres? Jah, eks seda kõige täpsem oleks hülge enda käest küsida,  aga kui me kõrvalt vaatame, mis nende populatsioon on teinud  või kuidas neil läheb, siis räägime siin kõigepealt hall hülgest,  et noh, see on meil niisugune levinum liik  ja seda on palju rohkem. Neid oli Läänemeres vast noh, mõnikümmend aastat tagasi oli  veel kusagil seal kaks-kolm 1000 või umbes noh,  suur selles suurusjärgus nüüd on näiteks 30000,  noh ühesõnaga 10 korda need arvukus kasvanud. Ma arvan, et see annab meile nagu ühe sellise indikatsiooni,  kuidas neil läheb. Et õigemini, need numbrite numbrid näitavad seda,  et neil läks väga halvasti siin ütlemata halvasti läks neid  kunagi oli neid võibolla 100000 läks ütlemata halvasti  kusagil eelmise sajandi teisel poolel kuskil kuni 70. 80.-te  umbes niimoodi. Ja seejärel miks neil halvasti läks, on loomulikult saastus  ja see, et neid nüüd nii palju on, näitab,  et olukord on natukene parem. Aga kas midagi ka nendest reostuse osast nendesse endasse ladestub? Ja no kõigepealt ongi, peab ütlema, et lisaks halluli meil  viiger üles, kellel ei lähe kaugeltki nii hästi ja,  ja loomulikult me võime näha, et nende kehas on mürke,  aga nende mürkide kontsentratsioonid õnneks ei ole  tänapäeval nii suured, et tekitada seda,  mis viiski arvukuse alla, nimelt seda, et emased on  siis viljatud ja ei suuda enam järglasi anda. See probleem on nüüd murtud. Lisaks hüljesele kui indikatsioonile on ju vaja  ka teha selliseid meie jaoks täpsemaid keemilisi proove  ja need näitavad, et asi ei ole lõpuni korras,  ei Läänemere mürkidega ka hüljeste kehas mürkidega,  aga tuleb aru saada, et see Läänemeri on meil niisugune  väike lombikene ikkagi, et siin siin ääres elades tuleb olla  ütlemata ettevaatlik. Me näeme seda, et, et meie meri on muutumises. Nii et, et ma ütleks, et et kuigi rohkem kardetakse  ja rohkem on juttu just nendest tõeliselt mürgistest ühenditest,  siis meie selle kala jaoks, kes siin vees elab on võib-olla  isegi isegi tähtsam tänapäeval just see,  et see meri ei näe enam selline välja, nagu ta nägi 100  aastat tagasi ja nagu ta nägi isegi 50 60 aastat tagasi  välja tänu sellele, et Läänemere-äärsetest riikidest see on  ikkagi aegade jooksul väga palju lämmastikku  ja fosfori siia voolanud, mis on meil siin põhja sadestunud  ja kõik see tekitab näiteks seda, et kui siinsamas Muhumaa  külje all olid kunagi meres kudevas iiakoeh põhi oli liivane,  kruusane, siis nüüd on see täidetud vetikatega vetikate  lagunemisel tekkinud muda ja see kõik on keskkonda muutnud. Kas on teada ka see, kuhu see reostus edasi võib kanduda  kelleni see jõuab ja kuhu see välja jõuab? No üldiselt seadused on sellised, et kui me reostame merd  lämmastiku ja fosforiga, siis täpselt nii nagu põldudelgi  maismaal see paneb vohama umbrohud, ehk siis  kiiremakasvulised taimed ja vetikad hakkavad vohama. Ja mitte need vetikad, kes meile meeldivad,  näiteks põisadru või, või või merihein kõrgematest taimedest  näiteks vaid siis pigem nende peal kasvavad pisikesed,  nii niitjad, vetikad või lausa siis. Vee passis olevad mikroskoopilised organismid  ja kui neid on ikka väga palju, siis need pikaajalised Organismid hävivad lihtsalt ära, siis me mitte ei kaota  ainult need pikaealised taimed, loomad, kes meil siin elavad,  aga nendega seotud ka nii-öelda ökosüsteemi teenused,  ehk siis näiteks põisadru seal toimub räime kudemine,  me sisuliselt hävitame ära koelmualad, kaladele samuti  sellesama põisadu on seotud väga suur hulk erinevaid teisi taimeloomaliike,  kes selle tagajärjel hävitab ja, ja ütleme,  teiselt poolt meil eriti ei meeldi ujuda näiteks randades,  kus noh, vesi sisuliselt kihiseb ja muliseb ja,  ja tekitab kihelust nahal kas on rohtu Läänemere reostamise vastu. Arvan, et teadlased on tegelikult väga unikaalses  positsioonis tänapäeval, et me suudame välja mõelda  eristummalisi lahendusi, teinekord nii-öelda kastist välja  tulla ja, ja üks sellistest uudsetest lahendustest on  rannakarpide kasvatamine ja rannakarbid,  need on need sellised pisikesed karbikesed,  kes on meil siin kogu aeg olnud olemas ja  kes kelle funktsioon ongi filtreerida vett. Ja mida me siin teeme siis, põhjused, paneme sisse  spetsiifilised köied, eritüüpi, köied, mille peale  siis kinnitub meie enda liik rannakarp, mis on  ka söödav muide. Ja, ja vaatame söödav rannakarp täpselt see ongi  liiginimetus ja vaatame, kui kiirelt ja usinalt ta siin kinnitub. Ja, ja kas sellise meetodiga on võimalik nagu suures koguses  neid rannakarpe püüda? Ja see on nüüd niisugune spetsiaalne köis niisugune karvane  karvane asi, kus siis igal karbid on siin nii-öelda oma kodu. Et. Ja rohkem pinda, seda parem, et alguses nad väiksed,  võibolla mahuvad kõik kenasti ära, aga siis nad hakkavad ju  kasvama ja kui nad kasvavad, siis nad muutuvad suuremaks  ja hakkavad üksteisele nagu nagu segama 11,  onju ja selleks, et seda ruumi konkurentsi vähendada,  siis see, see köis pärast lähebki nii-öelda paksemaks  ja lõpuks on see nagu kaetud paksult rannakarpide. Aga põhimõtteliselt ongi, et me paneme nagu eri tüüpi  substraat kõrvale, sest tegelik likult me ei tea,  noh inimesena me teame, mis meile meeldib,  aga aga me ei tea, mis rannakarbid meeldib. Et need, me arvame küll, et igale rannakarbile oma kodu on  ju siin, aga võib-olla talle see nii väga ei meeldigi. Ja siis me pakume nagu erinevat tüüpi substraati  ja siis nendele eri tüüpidele. Tõenäoliselt nad kinnitavad nagu erinevalt  ja siis kui noh, tulemused on käes siin kas  siis mõne kuu või, või sügise poole näiteks  siis saame ka teha otsused, mida on mõistlik ikkagi kasutada tulevikus,  kui me tahame neid suures koguses siit välja püüda. Paneme selle jupi. On üks fotoliin nii lasta sinna olla. Ja nüüd ongi merepõhjas niisugune vahva ämblik. Mis jääb ootama koduotsivaid rannakarpe? Nad ei filtreeri otseselt seda toitainet,  aga nad filtreerivad sellest sellel elavat mikroskoopilist  vetikat ja, ja kui see vetikas on, siis nende sees nemad  kasvavad sellest siis nende väljapüügiga on meil võimalik  see üleliigne lämmastike foskor lõpuks Läänemeres kätte saada. Ja siis edasi, noh, me oleme saanud merepuhtaks,  aga teiselt poolt me võime selle karbi ga  ka midagi ette võtta. Me võime teha valmistada tema temast söök inimesele,  me võime teha sellest sööta loomadele kanadele näitekski. Me võime teha sellest väetise, kasutada neid väetisi,  mille tagajärjel meil enam Läänemerd rohkem ei väeta,  kuna me ei kaevanda enam mineraalväetisi. Et võimalusi on tegelikult väga palju ja seda kõike  uuritakse ja, ja loodame saada selliseid mõistlikke lahendusi,  mis oleks ühelt poolt keskkonnasäästlikud  ja teiselt poolt ka majanduslikult tasuvad.
