Kultuurilise ta. Võtuutuutuutuutuut akna. Väike unejuttu kuulaja. Täna võtsin sinu jaoks kaasa kaks jutu. Oled valmis kuulama? See lugu juhtus soojal suvel. Karupojal käisid neelud vaarikate järele, oi kuidas käisid. Salaja karuema teadmata hiilis ta kodunt välja ja seadis sammud vaarikavõsasse. Küll oli seal mõnuus paikne, soe ja lõhnas vaarikate järele. Lausa moosi. Lõhnane oli kõik. Karupoeg kiirustas, kuna ta oli tulnud kodunt, load ta ja ja ta käpal rõksatas kuivanud oksaraag. Seda põksatust juhtus kuulma tedre ema muutus valvsaks ja häälitses hoiatavalt. Tedrepojad aga ehmusid ja tormasid peitu, kes kuhu okste alla käbide taha ja seente varju. Nugis märkas rohus sagimist hüppas kuuseoksale paremini ümbrust näha. Tema hoogsast hüppest pudenes oksa küljest lahti käbi ja kukkus potsti alla otsee jänku poisile pähe. Siin jõnksatas korra ja ajas ärevusega oma venna. Tõmbasid siis mõlemad jänkupoisid kõrvad liigi pead ja pistsid tagasi vaatamata punuma. Ise pisikesed, aga lärmi tegid suurt. Kasmi tee repaneezi Libõõsastes muutusid valvsaks, rästad ja puhistasid lendu. Selle peale kraaksatab vares männi ladvas. Mis lärm see all on, kraaks, kes kraaks, golf? Vares pole, mõni harakas ilmaasjata juba kraaksuma ei hakka, nägi hunti tulemas, mõtles rebane ja lipsas Kuusesallu, sukeldus gaase tehnikusse ja sealt otsee samblasohu. Soos samblamättale tukkus põdravasikas läbi une kuulista. Keegi hiilib lähimale. Päästke mind nüüd mu väledad jalakesed. Niimoodi pimesi minema tormates pidi põdravasikas hundikutsikale lausa peale astuma. See hüppas kõrvale urahtas. Kuid ta oli veel väike ja rumal ning keegi polnud jõudnud teda veel jahti pidama õpetada. Pikka kuivaline elukas hirmutas teda nii, et ta tõmbas saba jalgade vahele ja pistis liduma. Seal jooksis ta ninapidi kokku ilvese pojaga. Mõlemad olid väikesed, mõlemad olid rumalad. Mõlemad ehmusid surmani ja mõlemad pistsid eri suundades punuma. Nende poolt tekitatud müra kuulsid kured ja hakkasid nokki plagistama. Nägid, Koovitajad, pistsid kisama, ehmusid pardid, Jako rääksuma üle kogu metsa, kõlas häiresignaal. Karupoega ka maiustas sel ajal vaarikavõsas. Äkki kuuleb? Linnud kisavad, näib, loomad põgenevad. Poleerima muudkui, et mets on ilmunud, kole elukas. Tuleb jalga lasta, kui elu armas. Kissitas siis karupoeg silmi, et oksad ei torkaks ja tormas otse läbitehniku kodu poole. Ainult oksad praksusid ta käppade all. Nii hirmutaski karupoeg iseenese vaarika võsast minema. Aga oh, kui magusa tulid vaarikad. Elas kord üks lõbus kunstnik. Ühel talvepäeval läks ta oma värvidega metsa ja hakkas joonistama. Kõigepealt joonistas ta puud, ilusad kuivad kasehalud Nende Allaga peenikesed pilpad ja õhkkerged tohurullid. Siis võttis ta punase värvi ja hakkas tuld joonistama. Kui pilt valmis sai, riputas selle oksa külge ja läks minema. Mööda jooksis põder külmuli vaesekesel kaabivad Lausaku Rudisesid külmast ja sarvede otsas rippusid purikad polnud külma eest kusagile peitu pugeda. Nägi põder lõket, peatus. Tuli see siin on, mõtles kust see siia sai? Kui lähemale astus nägijaga, et lõke pole tõeline erinevaid joonistatud. Ja jooksis edasi. Läks mööda metssiga tiiki ja läbini külmunud, karv lausa püsti seljas ja hambad plagises Idžuus külma ees pole varju kusagil. Märkas järsku lõket ja seisatas, vaatas, tuli põleb. Mis Lockeešin niisugune on? Mõtles, kus esirai. Siis aga märkas, et halud pole tõelised, vaid joonistatud. Ja jooksis edasi. Lagendikule tuli hüpeldes jänkupoiss, pisike külmunud kõrvad ligi, pead keps les lumel siia-sinna, et veidikenegi sooja saada. Nägi järsku lõket ja peatus, vaatas, leek tõuseb taevasse, sädemed lendlevad. Mis lõkeesi on? Mõtles? Siit, saab sooja. Sirutas jänkupoiss käpakese tule poole. Soe sirutas teisigi veel soojem aastus, siis jänku pois hoopis lähedale, võttis käpikud käest ja riputas kuivama. Aga ise soojendab end tule paistel, pöörates lõkke poole, koordi üht, kord jälle teist külge. Ja jänku poisil hakkas koguni palav. Saigi sooja. Ümberringi paukus kuri pakane, aga teema seisab lõkke juures, põsed õetamas, isegi kasukahõlmad nööpis. Lahtisest jänkupoiss oli veel väga pisike. Ei teadnud, et lõkkejooni joonistatud mitte tõeline. Ongi jutud jutustatud, head und Unest ei tuule esteid kindlasti.
