Kes on see kassi näoga, salapärane loom meie Läänemeres? Viigerhülged on tõesti väga salapärased loomad  ja ainus võimalus neid natukene paremini näha on tasapisi  neile lähemale hiilida. Igakevadine sõda põllumeeste ja hanede vahel. Miks kutsutakse väikest linavästrikku jäälõhkujaks? Me sõidame mööda väina merd Hiiumaa ja Saaremaa vahel  kõrgelaiu poole, et näha väga salapäraseid loomi. Tiigerhülgeid. Nad on ikkagi ülimalt Ettevaatlikud, ja ja, ja, ja lähevad, kas  siis kivi otsast vette. No ikka enne, kui inimene tavaliselt neid näeb  või kui see paat nagu nägemisulatusse jõuab. Viigerhülged on tõesti väga salapärased loomad  ja ainus võimalus neid natukene paremini näha on tasapisi  neile lähemale hiilida ja hea on, kui teha seda puude varjus. Siinsamas meie vaateulatuses on üle 20 viigerhülge. Miks nad nii ettevaatlikud on? No eks see nende nende elu miljonite aastate jooksul on  selleks sundinud, et need on artilised loomad  ja ja põhiline vaenlane on jääkaru. Ja kui sa seda jääkaru õigel ajal ära ei näe,  siis, Siis oled sa siis oled sa tema kõhus, jah,  varsti. Aga kes on nende vaenlased siin? Looduslikke vaenlasi ei ole. Võib olla küll, et poegi üritavad ikkagi õnneks võtta  ja võtavadki merikotkad ja rebased, kui nad neid üles leiavad,  aga, aga ikka põhiline. Põhiline, mis pärast veel see viiger inimest pelgab,  on see, et teda on. Niikaua kui inimene ja viiger on koos olnud,  on seda viigrit ikkagi kütitud. Viiger ja üldse hülged põhiliselt just viiger,  võib-olla üheks põhjuseks, miks pärast inimesed seal  Läänemere ääres üldse paikseks jäid. Just eriti saartel. Teete siis lihatoiduks? Keha toiduks, naha nahka, kehakatteks rasvakütteks. Et siin on ju vanemad vanemad, asula asulakohad,  mis on Hiiumaal kõpus kust on leitud ikka äärmiselt palju  viigerhülge luid. Siinsamas ühe suurema kivi taga. Kui õnnestuks sinna varjuda, siis oleksid viiehülged üsna lähedal,  aga samas peab jääma hästi maad ligi, praktiliselt roomates  või kägarkõnnis tuleb neile lähemale minna. Kui kaugel me praegu oleme neist umbes? Olla sõjamehet. Seitse-kaheksakümmend meetrit ja see on väga hästi,  eks ole. Ja väga suurt lähemale saan. Kui inimene näeb viigerhüljest, kuidas ta tunneb ära,  et tegemist on just viigerhülgega No põhi põhiline tunnus on see, et, et viiger on ikka kassi  näoga loom ja siis alluljes on niisuguse koeranäoga  või hobusenäoga. Ja väga hästi saab karva mustri järgi aru. Et viigritel on ilusad rõngakujulised laigud mõnel suuremad,  mõnel mõnel väiksemad. Aga aga need on ikka täiesti selgelt eristatavad  ja hallil ja teistel hülgeliikidel selliseid ümmargusi laikusid. Kere peal ei ole. Karva vahetavad, et see on siis põhjus, miks nad peavad  olema kivide peal, niimoodi veesitavad meest väljas olema. Loomulikult kui on. Kui on külmad talved, siis on see alal veel meres  nii palju jääd, et, et siis nad on veel ütleme,  jää peal saavad sinna karkuma. Nahk tahab soe saada selleks, et uus kar kasvanakaks nad ei  söö ega tee mitte midagi muud selle kuu aja jooksul,  kui see kalavahetuse aeg on. See hakkab kuskil aprilli alguses ja lõpeb. Mai mai keskpäeva mai lõpus. Eriti suur ja paks. Kas kevadel väiksem oleme? Kui on Palju kevadel paksusid hülgeid, siis see tähendab,  et midagi on valesti. Hülged peaksid olema kevadel hästi kõhnad. Miks just kõhnad, kõhnad sellepärast, et nagu me räägime,  et nad ei söö ju kuu aega midagi. Nad on oma poja üles kasvatanud, selle ära noh,  talve külma üle elanud, eks ole, et neil peaks olema see  energia täiesti täiesti otsas. Aga kui seda on ülejäänud, siis midagi on jäänud tegemata. Ilmselt on jäänud see poeg sünnitamata või ei ole nad  imetanud seda poega piisavalt kaua. Põhjus, miks me praegu siin viigerhülge poegi ei näe,  kus nad on? Pojad ujuvad ja söövad kuskil sellepärast,  et pojad esimesel aastal karva ei vaheta. Nad, sellel aastal sündinud pojad. Ilmuvad välja järgmisel aastal, siis, kui nad esimest korda  karva vahetavad. Kogenud bioloogi jaoks on merekividel pikutavate hüljeste  jälgimine oluline infoallikas et saada aru,  kuidas siin tegutseval hülgekarjal viimastel aastatel on läinud. Kui palju on suur ja kui palju on väikseid hülgeid,  see näitab enam-vähem seda, et missuguses seisus see see  kari on, kui hästi on nendel läinud eelmistel aastatel sigimine. Nüüd praegu väiksed hülged eriti palju sees ei ole,  järelikult ei olnud see sigimine nagu eelmistel aastatel  eriti hea. Kui siin see karvavahetus ja nälgimine lõpuks läbi saab,  kuhu nad lähevad, lähevad siis sööma sinna,  kus on palju kala ja tavaliselt avamerele kuskile,  kus on suuremad räimeparve. Mis teeb viigerhülge eriliseks, loomaks,  mis loom ta on? No ta on ikkagi jää, hüljes, puhtalt jää,  hüljes, jäähall, üljes on ka samamoodi jäälembeline hüljes ja,  ja kui ütleme, meil siin Läänemeres tal võimalus poegida on,  siis ta eelistab ka ikkagi jääd, aga aga saab väga hästi  ka laidudel ja, ja karidel oma poegimisega hakkama,  aga, aga viiger, seda kunsti pole selgeks õppinud,  et ta on ainult ainult jääga seotud. Et ta on sellise sigimisega kohanenud, sellepärast et see on  talle kõige turvalisem. Et ta peidab oma pojad ära jääkoobastesse  ja siis ei ole nad siis kunagi oma põhivaenlase jääkaru  poolt nii lihtsalt leitavad. Ja, ja samal ajal kõik teised rebased ja kotkad,  kes, Viigripojaga väga hästi hakkama saavad, kui ta üles leiab. Kui hall ülges kaitseb oma poega päris raevukas Siis viiger tavaliselt põgeneb, et ta teab,  et ta, et tal on lihtsam lihtsam oma poega ohverdada,  isa ellu jääda, et siis ta saab ehk järgmine aasta veel ühe poja. Praegu me oleme Hiiumaa laidude juures ja meil tõesti  õnnestubki näha viigerhülgeid. Aga miks me üldiselt neid ikkagi nii harva kohtame? Nad on üksildase eluviisiga, nad ei kogune suurtesse karjadesse,  nagu, nagu allhülged. Ja, ja tegelikult needsamad Hiiumaa laiud on minu arust  Läänemere kõige parem koht üleüldse, kus neid sellisena  vaadata saab. Eestis me räägime mingisugusest umbes umbes suurusjärgus  1000-st loomast, kes nüüd on siis natuke rohkem  ja natuke vähem, et ega seda täpselt ei tea ja. Läänemere number tuleks mingisuguse 13 14 15000 kanti,  aga enamik nendest elab seal Botnia lahes. On põhjapoolse põhjapoolse levikuga. Ja siis ongi siin Väinameri ja Liivi laht on nagu teise ala  alamasurkonna kodu ja üks väikene käputäis on  siis veel ka Soome lahe idaosas see põhiliselt põhiliselt Venemaa. 100 aastat tagasi elas Läänemeres umbes 180000 viigrit. 1980.-teks oli see langenud 5000-ni. Selle põhjuseks oli intensiivne küttimine  ja Läänemere reostuse tõttu viljats tuks jäänud emasloomad. Viigrite arvukus tõusis uuesti kahe tuhandetel põhiliselt  Botni asurkonnas. Viigerhüljeste seirega tegelevad Läänemere riikide teadlased järjepidevalt. Need pildid on tehtud kevadisest viigrite loendusest  Väinamere jääl. Kuidas selle aasta talv viigi. Tundub, et said hakkama oma poegimisega selles mõttes,  et jää oli kogu poegimisperioodi jooksul  ja see oli piisavalt piisavalt suurel alal,  et nad ei pidanud kuskile ühte punti kokku kogunema,  nagu mõni aasta on olnud, kui viimane jäätükk on ainult  Pärnu lahes ja, ja kõik hülged on seal peal. Ja seegi sulab enne ära, kui nad oma pojad saavad suureks kasvatatud. See, et meil oleks võimalus siin Hiiumaa laidudel  ja meres näha endiselt viigerhülgeid ka aastakümne  ja 20 pärast ja nii edasi, kas me saame ise midagi ära  ka teha selle jaoks, et nende arvukus kasvaks? Ega suurt ei saa, sellepärast et nendel arvukus ikkagi  sõltub sellest, kui edukalt nad sigivad ja,  ja see sõltub sellest, kui palju on nendel sigimis ajal jääd  ja kas see jää püsib selle sigimis ajal. Jääd merme teha ei oska. Et kliimamuutustel on otsene mõju viigerhülgele See on kõige otsesem mõju, ütleme ma arvan,  et, et Eesti liikidest on viiger viiger kõige puhtam kliima  soojenemise näidis, mis noh, imetajate liikidest,  mis võib juhtuda. Me oleme tulnud nüüd kevadisele põllule,  kus kohe-kohe peaks hakkama kultuurid ärkama,  aga haned teavad seda ka väga hästi ja on tulnud siia sööma  ja seal taustal on paistmas tohutut parved. Need on sinu põllud, eks. Siin ei ole midagi teha, et siin siin ma nendega võitlemas käingi. Et ma ei oska öelda, palju, et palju neid seal võib olla,  ma ise tahaks öelda, et ikka tuhandeid, et see niisugune see  kogus on muljetavaldavalt palju. Et mulle on naabrid isegi siin aeg-ajalt ütlevad,  et, et kuidas ma olen suutnud kultuuri vahetada,  et ma kasvatanud põllu peal liha. Ainukene asi on see, et ma ei saa kätte seda mitte kuidagi,  et seal nad Põhimõtteliselt hetkel on. Andresel on terve varustus, siis millega linde peletada,  mis need on siis? No kõige esimene abinõu on tegelikult binokkel iseenesest,  millega ma siis väga tihti saan nii-öelda vaadata,  kus nad on ja kas nad on, et, et mitte tühjalt sõita mööda põldu,  et selle tõttu ma nagu üsna tihti kasutan binoklit. Sa tegelikult ju bussiga sõidad ka, ega sa lihtsalt? Ma olen siin mõõtnud reaalselt ma sõidan iga päev jämedalt  vähemalt noh, mingi 50 kuni 100 kilomeetrit nende põldude  vahel hanede pärast Teine oluline instrument on siis niisugune asi nagu Agri laser. Agri laser, see on niisugune tööriist, turvaline puha,  millega ma põhimõtteliselt saan siis selle laseriga me saame  võib-olla isegi näidata, see mõjub suhteliselt kaugelt. Tal on niisugune punase täpi sihik oma olemuselt. Ja kui ma selle sisse lülitan, siis noh,  niisugune maapinna peal on näha niisugune Roheline täpp. Ja see täpp tegelikult levib üsna üsna hästi  ja kui ta hanekarja sisse satub, siis tegelikkuses juhtub see,  et haned ehmatavad ja lähevad lendu. Kõige rohkem kasutatav riist on tegelikult stardipüstol. Et põhimõtteliselt on tegu siis suhteliselt tavapüstoli analoogiga,  millel on siin otsas niisugune kruvi. Et ta tegelikult tulistamiseks ei ole, ei ole mõeldud,  põllumehel peab relv kaasas olema ja ta on küll paugutaja  või nagu venelased ütlevad puga, et selle,  et ma lihtsalt ehmatan neid ja see ehmatus tekitab siis. Noh, niisuguse, Karja efekti, et nad panevad lendu, aga nad lendavad kuskile  siis kõrvapõlle sisuliselt tõusevad lendu  ja mingi 15 minutit on õhus ja siis on maas tagasi. Pidevalt suurenenud rändlindude arv tekitab igal aastal  põllumajandusele üha rohkem kahju ja seetõttu on Eesti  Põllumajandus-Kaubanduskoda ning Eestimaa Talupidajate  Keskliit teinud ühisavalduse keskkonnaministeeriumile et  saada lindude peletamiseks maaomanikele kevadise  heidutusjahi õigus. No tegelikult see heidutamine, lindude heidutamine on olnud  viimastel aastatel päris tõsine probleem. Nii et ani väga targa linnuna väga palju ei karda  ja õpib kiiresti. Et need tavapärased vahendid, mida täna põllumehed kasutavad,  need enam ei toimi hästi, et ainukene võimalus ongi,  et võib-olla proovida, siis vähemalt põllumehed  nii arvavad, et proovida seda küttimist,  mis siis on nagu heidutusena ka mujal kasutuses. Kui ma teen võrdluse põtradega, miks on suur uluk kui Eestis Umbes Google'i andmetel 21000 suurulukit  või põtra ja aastane küttimismaht on 6000 põtra umbes kohati  rohkem siis tegelikult arvestada. Võiks ju reaalselt hanede populatsioonist  ka niisugune üks kolmandik. Siis see on sadades tuhandetes ju. Põhimõtteliselt. See heidutusjahi mõte umbes 1000 lindu võib-olla hooaja  jooksul siin siin heidutuseks küttida, et hanedele selgeks teha,  et see ei ole päris okei, et nad siin istuvad. Et see minu arust tundub niisugune realistlik lähenemine. Eesti ja Euroopa loodushoiu üks aluspõhimõtteid on,  et paljunevad ja paljunemiseks valmistuvaid loomi ei tapeta,  nende pesi ei lõhuta ja neile ei peeta kevadel jahti. Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitsekomisjon leiab,  et hanede tapmine kevadrändel on sügavalt ebaeetiline  ja samas ka kasutu tegevus. Ega nad söömata jätta, et nad lähevad teiste põldude peale. Ja nüüd, kui mõelda seda, et iga selline pikem kohavahetus  tähendab energiakulu, siis tegelikult nende toidud arve  suureneb ja nad söövad. Kokkuvõttes tekitavad rohkem kahju. Nii et üks. Moodus, mida on mujal proovitud ja mõnikord  ka edukalt, mõnikord vähem edukalt on on hanedele selliste  põldude rajamine, kust neid ei hirmutata ära  ja kus nad saavad rahulikult olla ja süüa seda,  mis neile meeldib ja. Ja oma vajadused rahuldatud, nii et see vähendab muudel põldudel,  kus neid hirmutatakse hästi, tuntavalt peaks vähendama kahjusid. Kuidagi väga keeruline on uskuda seda, et ma saan hanele  täpselt mingisuguste signaallippudega näidata,  et nüüd mine sinna sööma, et seal oled sa oodatud  ja siin ei ole, et ma arvan, et see on väga keeruline. Et ma ma selles kontekstis ei usu, et see söödapõld töötab hästi. No söödapõldude mõte on ju see tegelikult,  et pakkuda hanedele sellist kohta, kus nad saavad rahu,  olla. Järelikult söödapõld saab tööle hakata siis,  kui mujal toimub ikkagi hirmutamine ja teiseks peab olema  seal suupärane kultuur kasvama. Ja noh, ta ei saa olla väikene põld, ta peab olema mingi  suure põllu mingi osa näiteks ja ta peaks olema  ka hanede ööbimisveekogule üsna lähedal. Linde tuleb Marguse põldudele pimeduse lähenedes aina juurde. Vaatame põlluservas asuvat automaatset gaasipaugutit,  mis peaks kõva müra tegema päikesetõusust kuni loojanguni  iga 20 minuti tagant. Selgub, et gaasiballoon on vahepeal tühjaks saanud,  seega võtame kasutusele käsivarustuse. Aga proovime. Tegelikult on see jah, nüüd seesama Ida-Saksa raketipüstol  ma vinnastasin kuke ja sinu asi on siis vajutada päästikut. Aga peletame siis. Ja nüüd on alles näha, kui palju neid on vägev. Et see parv ei ole üldse mitte. Pisike, kes siin on. Nüüd teeme ühe stardipüstoliga ühe. Paugu. Eelmisel aastal hüvitati rändlindude poolt põllumeestele  tekitatud kahjud kokku 230000 euro ulatuses. Ja tänaseks on kompensatsioon välja makstud 89-le kahjusaajale. Reaalsus on see, et kõik need lelud, millega me siin neid  peletame et mina ütleks niimoodi, et gaasipaugutaja hind on  suurusjärgus 700 800 eurot, selle laseri hind on samas  suurusjärgus iga pauk, selle paukpadruniga on 50 senti,  iga rakett on viis eurot, et Ma juba kulutan kütuse  ja selle peletamise peale enam-vähem sellesama raha ära,  mida riik püüab siis ühe ettevõtja kohta kompensatsiooniks pakkuda. Aga see kahju, mida nad sellele põllule tekitavad,  on mõõtmatult suurem, et, et sisuliselt mul on olnud nüüd  mitu korda mitmel aastal on olnud üks ja seesama probleem,  et haned söövad ära talirapsi. Ja ma nimetan seda, et nad söövad talirapsi ära rootsuks. Ja ühel aastal ma siin ahastusega vaatasin,  et niisugust 15 20 sentimeetrit raps oli täiesti ära söödud,  terve see põld, seesama põld siin, mille peal me tegelikult oleme. Ja ma sain saaki selle põllu pealt umbes ühe tonni hektari  kohta nelja tonni asemel, et see tegelikkuses nad panid mul  nahka praktiliselt kõik. Eestit läbib suurte veelindude rändetee on püsinud sellisena aastatuhandeid. See on üks loodussüsteemi osa. Inimene on vahepeal oma elupaika tunduvalt laiendanud  ja võtnud ära lindude söögipaigad. Kuidas teha nii, et koos saaks eksisteerida  nii inimesed kui linnud? Noh, eks ta ongi see mõte, et võib-olla need rändeteed  suunata rohkem nagu rannikualadele, teha seal neid  söödapõlde rohkem ja, ja võib-olla siis Kesk-Eestis,  kus on need meie meie kõige suuremad viljapõllud  ja kõige paremad viljakamad maad, et võib-olla sealt neid  ära tõrjuda. Et võib-olla see on see lahendus, aga loomulikult see  tõrjumine on praegu kõige keerulisem küsimus,  et alati tekib see jahipidamine sinna juurde  ja ja see on paljudele inimestele vastuvõetav  ja tegelikult ega jahimehed ka väga hea meelega täna enam ei  kütiks neid nii kevadel, et see on täna lihtsalt selline  teema on ülemal, kuna kuna probleem on suur  ja lahendusi ei ole Ma arvan, et sellise selle konflikti tulemus võib-olla see,  et, Äkki hakatakse? Rohkem mõtlema põhjuste peale ja nende seoste peale,  mis looduses on ja tegema hoopis koostööd rohkem,  nii et. Et tekib rohkem mõistmist ja rohkem ka ühiste lahenduste  otsimist nii et see tulemus ei pruugi üldse halb olla. Ma ei ole üldse nagu oma elus nii-öelda tapmise  või siis ka jahipidamise suunitlusega inimene. Aga põhimõtteliselt. Noh, nii-öelda ma otsin seda lahendust, mingi asi peaks ju  ometi aitama ja, ja kui kohalik jahimeeste seltskond tuleks  mulle appi, et ma arvan, et see oleks üsna suur abi. Kõige olulisem oleks sellest teemast rääkida. Et kui me ei räägi ja igaüks istub oma kaevikus,  ükskõik, on need siis põllumehed või ornitoloogid,  siis me tegelikult ainult noh, nii-öelda ülekantud  tähenduses ihume nugasid ja, ja oleme üksteise peale pahased,  selle asemel me võiksime nagu otsida lahendusi,  et kuidas see asi Kuidas see probleem lahendab? Külamaastikku pikitud suitsevad korstnad on märk sellest,  et elu maal pole veel täielikult raugenud. Katused on inimkaaslejatest lindudele otse kui maamärgi  ja maandumisraja eest. Nii võib varakevadel näha katusele potsatamas vilkaid jäälõhkujaid,  kel pole. Eilse seltsi vastu midagi. Pole ühtegi teist kevadel saabuvat lindu,  kes suudaks minus tekitada nii sooja tunde nagu seda teeb linavästrik. Ta on nagu pereliige, kelle järele tekib  siis igatsus, kui pole pikka aega näinud. Ja varakevadel siis, kui lumi ei ole veel jõudnud täielikult sulada. Aga linavästik juba katuseharjal on, tekib mul alati mure,  kas toit võitu on piisavalt ja ega ööd liiga külmad pole. Aga ma tean, et linavästikud on visad. Malbe olemisega halli musta valge sulestikuga linavästriku  toimetaja me sageli ei näegi, vaatamata sellele,  et ta elab inimese külje all. Me märkame alles siis, kui väikestel värvulistel on  pulmamängud peetud kinnisvara valitud ning pesamaterjali  kokku veetud. Pesa asukoha valikul on linavästrikud väga leidlikud vesi  rajavad nad lauavirnade vahele poollahtisesse,  pesakastidesse, kivihunnikutesse ja sageli  ka katuseharja alla. Minu koduõuel on enamik linavästlikke valinud just nimelt  katuseharja kuid ühel suvel arvasid nad,  et turvalisem paik asub puunottide vahel. Linavästrikupesa väliskiht on kõrtest, kuivadest,  puulehtedest ja muust koredast materjalist. Lamedavõitu pesalohk on vooderdatud rohu sambla sulgeda. Taimevilla ja loomakarvadega. Emaslind jääb pärast poegade koorumist, keda võib olla kuue ringis,  neid soojendama. Isaslinnu ülesanne on esimestel nädalatel toidu hankimine. Pesale lähenesid nad äärmise ettevaatlikkusega. Poegade juures olles toitsid vanemad, näljased nokad. Kogusid junni kokku ja lahkuja. Hakkusid ümbritsevat jälgides linavästrik ei soovinud pesas  olevaid poegi reeta. Põhjuseks lähedal asuva kuuse ladvas olevad näljased harakatibud,  kelle toitmiseks sobisid harakaema ndale hästi teiste  lindude munad ja pojad. Sel aastal meeldib koduõu linapäästikule kohe eriti,  sest tavapärase ühe paari asemel siblib rohelisel muruvaibal  suisa kolm ja hetkel seamegi omakeskis panuseid,  et milline paar, kuhu pesa meisterdab. Nende tegemisi tuleb jälgida salamisi, sest muidu on oht  rikkuda ära pesitsemine. Kindel on vaid see. Et sellest puuriidast siin tuleb veidi aega nüüd suure  kaarega mööda käia.
