Säuts. Tere hommikust, Green Chill, susi, võsavillem, püha Jüri kutsikast pajuvasikas. Usutavasti tunneme kõik ära, kellest jutt käib. Eks ikka hundist, kes eelmisel nädalal valiti pidulikult Eesti rahvusloomaks. Vanaaja uskumuse järgi ei ole hea mõte hunti tema õige nimega kutsuda, sest siis võib juhtuda, et hunt kuuleb ja tuleb meie õuele pahandust tegema. Ütleb ju vanasõnagi, et kus hundist räägid, seal hunt taia taga. Seetõttu on meie rahvusloomale rohkem kui 20 hellitusnime, nende seas ka metsapenihallsaks kõrvekutsikas soru saba. Võrdluseks hundiga koos rahvuslooma tiitlile kandideerinud siil on nimede poolest palju vaesemaid. Sünonüümisõnastiku järgi siilil ainult kaks hellitusnimed, okaskera ja nõelakera. Seega võib keelelisest vaatenurgast pidada hundivõitu siili üle igati õigustatuks. Ilmselt on hundinimede rohkus märk sellest, kui oluline ja mitmepalgeline loom on võsavillem. Meie eestlaste jaoks kutsutakse ju hunti rahvasuus ka metsasanitari, kuna ta puhastab metsahaigetest ja vigastest loomadest aidates nõnda hoida looduses tasakaalu. Soovime hallivatimehele pikka iga ja ehk isegi uusi nimesid juurde.
