Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, eetris on raadio kaks saanud, saade kannab pealkirja puust ja punaseks, mina olen saatejuht Arko Olesk. Ja meie saate kuuled kindlasti juba teavad, et neid ootab ees tunni jagu arutlust erinevatel teadusuudisteteemadel. Nagu ikka, oleme saatesse külla kutsunud ühe targa inimese, kes on oma valdkonnas vaadanud läbi viimaste nädalate põnevamaid teadusuudiseid ning aita saab meil neid seletada ka teie jaoks. Tänane külaline, zooloog Randel Kreitzberg Tartu ülikoolist, Randel. Tere, Arko. Mina kahtlustan, et meil on kaks tarka inimestena stuudios. No see selgub jutu käigus igal juhul nagu Randeli ametinimetusest juba aru võib saada, siis tänased jutud keerlevad meil loomade ja looduse ümber. Ning võib-olla need märksõnad, millest, mis meil täna iga uudise juures nagu mingil moel läbi käivad on mitmekesisus ja arvukus, ehk siis kui palju meil mingisuguseid olendeid loodus on, mis määrab nende rohkust ja mitmekesisust. Aga alustame võib-olla kodu lähedalt, eks ole, võrreldes viimase korraga, kui sa meil siin saates käisid, on Eesti ju endale juurde saanud, rahvuslooma valiti hunt selleks hundiga võib-olla midagi nii uut ja põrutavat rääkida seoses ei ole, aga, aga seoses Eesti vabariik 100. aastapäevaga kõik teevad ju kingitus Eesti vabariigile ja nii ka loomauurijad, kes on tegelikult fookusesse võtnud hoopis teise looma ühe väiksema looma, sellise looma, kellest paljud võib-olla polegi üleüldse kuulnud norandelgi, kes pagan on pähklinäpp? Pähklinäpp on sihuke pähkleid läbiv loom. Tegemist on Unilasega, kelle sekka kuulub ka lagrits. Mina mäletan oma lapsepõlvest igatahes seda Rein Marani lagritsa filmi, mis kunagi siis tütar saartel filmitud sai ja jäi mulje nagu sellisest äärmiselt müstilisest salapärasest loomast öise eluviisiga, kuskil kuskil õõnsustes peidus ja pähklinäpp on põhimõtteliselt samasugune loom ja leidub teda loodetavasti üksikutel leitud siin Soloogide poolt siin Lõuna-Eestis ja, ja võib-olla ka Lääne Eesti sellistes piirkondades, kus see kliima on, meil võis ka kohalik kliima on meil veidi veidi mahedam aga ta ei ole selline loom, et tõepoolest, kui sa lähed metsa, siis võid komistada tema otsa, et ilmselt selleks, et teda näha, peab kuidagi ka väga palju õnne olema või väga sihiteadlikult otsima. No põhimõtteliselt nii ja naa kui väga tahta ja silmad maas käia, komistada ka. Ma tooksin siia ühe analoogia, et ma ükskord käisin lendoravat metsas otsimas välitööde käigus ja siis ka mitte, et sa ei käi ringi, pea kuklas jäi vähimatki puude otsa, vaid käid ringi hoopis peamas ja vaatad sambla peale vanade haavade ümber. Et kas seal on pisikesi väikseid erkkollaseid, pabulaid ja pähklinäpid on ka mõned väga spetsiifilised tunnused. Mida siis noh, see algatus on tehtud siin Tartu Ülikooli taustaga sotsioloogide poolt siin Jaanus Remm on üks mees, kes on kokku pannud sellise väikse juhendi, et millised on need tegevus, märgid, mille järgi sa selle pähklinäpi üles leiad, et, et mitte solivate nunnu loom kuskil põõsas vastu vaid sotsid spetsiifilise auguga pähklikoori. Sa otsid väikseid, selliseid kolme, nelja millimeetri suuruseid erkrohelisi pabulaid ja siis sa otsid Welle hekides puisniit tõdele sihukeste tiheda võraga noorte kuuskede okste vahele ehitatud, selliseid nagu suletud linnupesasid või selliseid ümmargusi kõrtest ja samblast tehtud pesasid. Selliseid asju peab otsima. Ja nagu ma aru saan, siis üleskutse tegelikult ongi minna otsima seda looma eesti metsadesse minna metsa ja kui sa seal metsas juba oled, siis käia avatud silmadega ringi. Et kui sa lähedki puhtalt pähklinäpi pesa otsima, siis on ikka väga väike tõenäosus, et sa teda kohtad, aga no paljud inimesed käivad ju metsas erinevatel põhjustel ja, ja kui sa seal juba oled ja sa näed, et mingit näiteks pähklikoored on seal maas sambla peal, siis korjas ülesse, kui seal lihtsalt pooleks hammustatud, siis on see orav. Kui tal on niisugune ümmargune augukene sisse näritud ja siis sealt seest nii-öelda pähkel välja koogitud siis on kas siis mingi hiir või siis seesama pähklinäpp. Ja siis edasi tuleb siis vaadata seda augu serva, et kas need hambajäljed seal selle pähklikooreserva peal on selle auguga horisontaalsed või risti risti sakiline nagu nüri saega oleks teda räsitud, siis on mingisuguse hiirega tegemist. Aga kui nad on sellised kenad auguga paralleelselt jooksvat, siis võib juhtuda, et tõepoolest pähklinäpp seal piirkonnas on. No nagu ma aru saan, siis pähklinäpp Takaloogiliselt sööbki peamiselt pähkleid Don ja sellise väga mitmekesise toitumisega, et erinevaid taimseid, seemneid ja vilesid ja putukaid, kui talle nii-öelda ette satub. Et oluline on valku ka saada, sellepärast et noh, pähklinäpp ja need Uninlased üldse midagi nimest aru saada, nad ju peavad hästi pika talve lund või täpsemalt mitte talveund, vaid talveuinakut. Uni on see, kui sa täitsa nii-öelda peaaegu et kivikõvaks ära külmutasin, nahkhiired ja siil nagu puuhalg talvel lehehunnikus, aga see talveuinak nagu karul ja pähkli näppil, et, et see tähendab, et sa võid vahepeal üles ärgata ja pähklinäpp siis magab peaaegu pool aastat jutti ja vahepeal ärkab üles, käib oma nii-öelda varusid tuuseldamas mida ta siis eelnevalt kogunud on, sellepärast et muidu seda poolt aastat üle ei elaks. Ja siis peabki see toit olema selline väga spetsialiseerunud ei saa olla sellepärast, et kui sa ei pruugi lihtsalt leida seda piisavalt palju, oskad sa öelda, miks nüüd ei Tähelepanupähkli näpile on pöördunud või miks see üleskutse on suunatud, tahtsime, et kas, kas on selle pärast, et me ei tea sellest loomast väga palju, tahaksime rohkem teada või, või lihtsalt nagu on tegemist aga ohustatud loomaga, kellele peaks tähelepanu pöörama, teda rohkem kaitsma. Miks, miks oskad öelda? Siin Eestis on tegelikult kõvasti selliseid loomasid ja linde ja putukarühmasid, keda ei uurita. Et selles mõttes ei ole. See on nagu põhjus, et ma arvan, et üks põhjus on võib-olla see, et lihtsalt selle algatuse tegija Jaanus Remm ise on tegelenud ka lendoravatega ja, ja see on võib-olla lihtsalt loom, kes on tema ampluaa-s, et et kui on meil olemas ekspert mingisuguse loomagrupi kohta, siis ta enda grupi loomadega tegeleb, et meil ei ole iga iga loomarühma või putukalinnurühma jaoks siin Eestis oma ekspert ja kõigi jaoks ei peagi olema, et praegu ma arvan, et see on selline vahva algatused. Ma tean, et Jaanus käis üks aasta koos tudengitega Läti piiri ääres otsimas ja vist leidis kaks pesa. Ja nii-öelda nagu nii-öelda esimesed vihjed selle kohta, et see vahva loomen siin elab, on nii-öelda olemas. Aga siis noh, EV 100 on ju tegelikult nii vahva algatus, mille raames saab kutsuda inimesi osalema ja mõtlema rohkem sellele, et mis ja kes meie ümber on. Eks ole, see kutsa ongi selles, et mitte ainult otsida, vaid ka kui leida neid märke, siis, kes ka teada anda teadlastele sellest, et nemad siis saaksid tulla ja võib-olla lähemalt uurida, et absoluutselt mida peaks veel nagu silmas pidama, kui sellist, nagu leiad selle selle pesa üles, et et noh, ma ei tea, mitte häirida teda või mitte ajada minema. No, ja muidugi, et ta ju peaaegu et aprillini ta magas, nüüd ta vist juba on aktiivne, et kui sa magava pähklinäpi pesa leiad, ei maksa seda kohe lahti lammutama hakata, sest olgugi, et on selline nunnu tšintšiljalaadne loom, siis lemmikloomaks ta ei sobi ja ka seda võib-olla tasub meeles pidada, et needsamad pähkli kooretki või, või need pabulad, mille puhul ei ole kindel, kelle omad need on täitsa vabalt pange tikutopsi siis tõlgendada kas või Tartu Ülikooli soologidele ja, ja siis nad aitavad määrata, et et ma mäletan, isegi kui ma bioloogiatudeng olin, siis oli selline vahva kogu meil ülikoolis igasugulinnusulgedest, linnuluudest, munakooretükkidest, et põhimõtteliselt oli selline nagu nii-öelda metsas leitava loomse kraami välimääraja, et jalutad ringi, vaatad, oh, mingid karvad, oh mingid kondid, mingid suled, võtad kaasa ja siis hakkad seda kogu lappama, et kellega tegu oli seal natukene nagu selline Sherlock Holmsi töö, et minu arust täitsa põnev. Ja, ja ongi tegelikult paljud meist, kes me metsas käime, ilmselt ei oskagi nagu näha, võib vaadata Vi otsida selliseid jälgi ja kui me seda oskaksime, millega see üleskutse on suunatud, siis tegelikult näeksime meie looduses palju rohkem. Täpselt, et ma käin ka oma poegadega metsas jalutamas ja põhimõtteliselt igal sammul midagi, mida nagu kirjeldada neile, et oh, näe, siin kitsad, magasid, sinnad, kraapisid ja otsisid midagi süüa. Vot näed, keegi on siit üle tee läinud, et see on vahva koht, see oli niisugune oskus ja, ja selleks ei pea üldse kuskile kaugele Alutaguse metsa minema. Et seda täitsa linna servas, uuselamurajoonide kõrval või väga vahvaid selliseid tegevusjälgi leida. Nii et kel iganes kuulajatest on võib-olla kingitus Eesti vabariigile veel tegemata või tahaks teha veel rohkem kingitusi, siis siis selline väike pähklinäpi otsimise ring oma metsajalutuskäigu ajal oleks täitsa õiges kohas. Teeme siin pausi, kuulame pisut muusikat ning naaseme juba õige pea. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks täna loodusuudisteteemadel siin stuudios Arko Oleski Randel Kreitzberg. Ja nüüd lähme võib-olla Eestist päris päris kaugele. Siin eelmises lõigus rääkisime meie kodumaistest väikestest arstidest Niukest loomakestest nagu pähklinäpid nüüd nende võib-olla mitte nii lähedalt, sugulased, aga mingist harust, et ikkagi üsna sarnased on rotid ja rotid ka elavad meil siin Eestis elavad igal pool, kuhu nad vähegi jõuavad ja tekitavad ka päris palju kahju selle järgmise looga. Me viime teid päris kaugele lõunasse, seal Atlandi ookean ja nii lõunaosas juba Antarktika külje all asub selline saar nagu lõuna Chodža saar. Sealt Argentiina lõunatipust veel umbes tuhatkond kilomeetrit lõuna poole. Ja see on saar, kus praegu inimasustust ei ole, aga kus aegade jooksul on peatunud maa taastajad peatanud vaalapüüdjad on olnud selline hea baas nende jaoks seal on alati elanud väga palju lindusid. Aga suur osa lindudest sattus hätta viimastel aastakümnetel ja aastasadadel tänu sellele, et teade kiirlaevadega reisivad kaasa ka needsamad rotid ja üks esimestest saarele jõudjatest oli maadeavastaja kapten Cook. Kelle laevalt siis rotid läksid ka maale ja rajasid üsna üsna elujõulise koloonia ja hakkasid külvama pahandust. Randel, mida teevad rotid, kui nad satuvad sellisele asustamata saarele pidu ja pillerkaar? Teevad oma roti asju ehk siis levivad nii kaugele kui võimalik, sigivad nii palju kui võimalik, söövad nii palju kui võimalik, kõike, mis neile kätte satub. Ja kuna sellist nii-öelda linnumunade ja poegade söömise nišš oli sellel hetkel vabam, kui rotid sinna saarele sisenesid, siis nad hõlvasid sele, nagu nad on teinud seda ka väga paljudes teistes kohtades. Et minu arust ei ole isegi niimoodi lugu, et lisaks rottidel olid veel hiired ka. Et inglise keel selleks rätsand mais, et saar ise on ju Hiiumaa suurune või Hiiumaast natukene suuremgi ja mis nüüd selle hiljuti avaldatud uudisele erakordseks teeb, on see, et nad nendest rottidest hiirtest lõbusaid lahti. Et see tundub küll täiesti uskumatu minu jaoks hurraa ja noh, nagu ma arvan, meie kõigi kogemus on see, et ega rottidest hiirtest on nagu väga-väga raske lahti saada, just nendel samadel põhjustel nimetasid nad sigivad väga kiiresti ja on väga kohanemisvõimelised, on ja seal on terve hulk maas pesitsevaid lindusid ja siin kaks lindu, kellele need rotid eriti suure nii-öelda põntsu panid oli lõuna Georgia, Kiur ja Lõuna Georgia part siis Västrik, Lasteaia Bartlaste sekka kuuluvad liigid. Aga, aga siis jah, selleks, et, et selline haruldane, kaugel keset ookeanit olev maalane uuesti nendest kahjulikest võõrliikidest puhtaks saada siis koguti terve hulk raha brittide poolt ja algatati selline suur mitmeaastane kampaania mille käigus siis erinevate meetoditega üritati neid rotte ja hiiri sealt saarelt kinni püüda ja maha metile ja tõepoolest väidetavalt selle Hiiumaa suuruse saare puhastamisega hakkama saanud, mida nad selleks tegid, kui radikaalseid meetmeid tuli tarvitusele võtta, no alguses nad alustasid passiivsete meetoditega siin mitmesugused rotilõksud põhimõtteliselt söödaga püüdsid ja kaks-kolm aastat isegi järjest ja kirjutatakse, et viimasel aastal enam lõksu väga palju loomi ei jäänud või isegi üldse ei jäänud ja ka linnud hakkasid juba tagasi tulema. Ja põhimõtteliselt loodeti, et selle kolme aastaga saadi saar puhtaks, aga, aga selleks, et olla veel päris kindel tehti siis ka spetsiaalselt nii-öelda närilisi püüdma õpetatud koertega väga vikad, transektid ja kammitise saar läbi ja otsiti väidetavalt kõik urkad ja unarusse läbi. Et ei oleks seal ja lisaks pandi veel selliseid nii-öelda siukseid peibutis, närimispulkasid, sihukse toiduga, närimispulkasid nagu zoo poodides näiteks sa saad oma lemmiklooma lasta. Et siis, kui on näha, et keegi seda näkitsenud, et siis järelikult keegi kuskil ikka veel elab. Aga, aga nüüd tõesti, siis aprilli alguses deklareeriti pidulikult lõunat Georgia saar. On kahjulikest närilistest vaba. Ja kas nüüd võib loota, et see mitmekesisus, mis seda saart kunagi iseloomustas, et tõepoolest tuhandeid linde kümneid liike, mis vahepeal tõesti kannatas oluliselt rottide tõttu, et kas see nagu ikkagi taastub või on seal mingid pöördumatud kahjustused ikkagi juba tekitatud? Ma usun küll, et nad juba ütlesid, et esimesed märgid sellest taastumisest on nagu näha, et linnud on ikkagi suhteliselt head levi, et ja, ja olgugi, et see on kuskil kaugel Atlandi ookeani lõunaotsas, siis seal on sellegipoolest Lõuna- George'i saare kõrval on lõuna Orkni saared, seal on lõuna, sändvičiiuli nii-öelda võileivasaared Falklandi mitte väga kaugel. Et ma okei, mitte väga kaugel on tegu ikkagi sadade kilomeetrite kääne aeg või isegi isegi 1000-ga. Aga ma usun, et linnud suudavad enamvähem esialgsel kujul selle saare uuesti asustada ja ja väga pöördumatult kahju ost varsti tehtud. No ilmselt lõunasaar on tegelikult ainult üks vähestest maailmas, mis on, mis on nagu suudetud sellistest kahjuritest vabastada ilmselt päris palju Saariumaid, selliseid, kuhu need rotid ja teised kahjurid on jõudnud ja ka suurt hävitustööd korda saatnud, et ma ei tea, kas kas see viis, mida kasutati seal, võiks nägu näidata, et, et kuidas meil on võimalik ikkagi ka teisi selliseid loodusparadiisi päästa? No selle Lõuna-George'i saare pluss oli see, et esiteks selle oli suhteliselt vaene ökosüsteem ja teiseks ta oli eraldatud tuli suletud süsteem. Et kui mõelda näiteks siin eestiliikide peale. No tõesti, ütlesin 200 aastat tagasi kopraga suutsid jahimehed hakkama saada ja kopra eestist näriline ju täitsa nii-öelda minema peletada või välja suretada, et siis oli vaja viiekümnendatel Bree ind produtseerida. Aga kui mõelda nagu hetkel selliste nagu võõrliikide peale noh, siinsamas Eestis jällegi, et me oleme ju igalt poolt maasillaga ühendatud või need võõrliigid, kes meil meres elavad, nemad on ka veed on ühised, et, et siis on see oluliselt keerulisem, et väikeste saarte puhul see võib-olla tuleks kõne alla ja, ja sellised meetodid töötavad. Kuna sul on lähima saareni seal võib-olla 500 kilomeetrit, siis need rotid üle selle 500 kilomeetrise väina ei uju ja, ja laevad, siit on ka võib-olla võimalik natuke paremini kontrollida, sest seal kui neid fotosid vaatasin, selle saare kohta minu arust seal sadamasilda ei olnud, vaid laevad olid pigem nagu ankru peal nagu eemal. Et seal sellistes tingimustes võiks isegi töötada ja mõnede teiste saarte puhul ka ei mäletaks riigiks saanud Helena ja, ja kus praktiliselt igal pool on ju need rotid jõudnud. Ja kus siis huvitav lugu selle lõunal, stuudiosaarega on ka see, et ega see roti tee ei ole nagu olnud ainus loomaliik, mis on sinna viidud, hakanud kahju tekitama, et tegelikult tuleb välja, et 20. sajandi alguses viisid Norra vaalapüüdjad sinna ka põhjapõtra Sid ehk siis päris lõunasse põhjapõtra siit selleks, et oleks kellelegi jahti pidada, kellelegi liha süüa ja nemad seal samamoodi hakkasid massiliselt paljunema, nende populatsioon tõusis tuhandetesse ja hakkasid sealset ökosüsteemi kahjustama ja nii nagu rottidegagi võeti nende puhul ette selline korralik puhastuskampaania, ehk siis tegelikult siin viimase 10 aasta jooksul on seal ka praktiliselt kõik põhjapõdrad mahanutetud, mis selliste loomade puhul on ilmselt pisut lihtsam kui rottide puhul. Võiks uskuda küll põhjapõdrad ise linnupoegi ka, kui äkki söövad, ma ei tea, vist ei sõjaganud, ikkagi hävitavad seda, seda taimestikku ja seda kindlasti. Niisiis selliseid võib-olla häid uudiseid välja arvatud juhul, kui te olete väga-väga suur rotisõber, selliseid häid uudiseid siis kaugelt lõunast. Aga sinna lõunasse me jääme ka järgmise uudise puhul, mis võib-olla ei ole nii hea ja positiivne. Puust ja punaseks. Jätkab saade puust ja punaseks, oleme oma juttudega kaugel lõunas, räägime sealsest loomariigist, nende teemalistest uudistest ning eelmine saatelõik viis meid lõunat George'i saarele ja sinnakanti meega jääme. Üks nendest linnuliikidest, kes seal kandis elab, on kuningpingviin, sellised uhked loomad, kollase rinnaesise ja orantsikate põskedega, sellised atraktiivsed pingviinid, keda me teame ka loodusfilmidest. Ja eks me jõuame nüüd sellise selle teema juurde, mis meil siit saatest on korduvalt läbi käinud, et toimub kliimamuutus ja, ja see seab ohtu nii paljugi, sellist senist elukorraldust paljudel loomadel. Ja nüüdne uuring, mida me tutvustame, räägib ka sellest Needsamad kuningpingviinid. Nende jaoks läheb elu ikkagi omajagu keerulisemaks, kui kliimamuutus edasi areneb. Ehk siis Randel, oskad sa kirjeldada, mis siis hakkab nüüd seal kaugel lõunas juhtuma pingviinide jaoks? Ei, see on põnev teema. Ma sõin pingviinide kohta nii palju teada, kui ma seda teadusartiklit lugesin ja, ja, ja ennast natukene siin kurssi viisin. Vahvad linnud on, alustada võiks äkki sellest, et me rääkisime sellest lõuna Johha saarest ja, ja jätsime mainimata, et see on ka üks suurimaid sellesama kuningpingviini asurkondasid seal saare peal. Ja mul on isegi näinud vist fotosid sellest, kuidas mingi laeva meeskond seal saabub ja siis need inimesed on konkreetselt massiliselt ümbritsetud nende tuhandete ja tuhandete pingviinide poolt. Ja see Lõuna-George saar, kusjuures on üks nendest saartest, kus väidetavalt pingviinide läheb elu paremaks, kui nüüd kliimamuutused ja neile edasi kestavad. Aga kuningpingviinid on just nimelt erinevatel saartel seal ümber Antarktika elamas just nimelt saartel, mitte sellel suurel maismaal. Ja need saared on erineva laiuskraadiga aladel osad saared soojemates piirkondades, osad kaugemal lõuna pool külmemates piirkondades, siis ongi niimoodi, et, et see töö, mis nagu uuris kliimamuutuste mõju nendele kuningpingviinid ele suhteliselt detailselt isegi kirjeldab, et millistel saartel need linnud nüüd siis kaovad ja millistel nende elujärg natukene paremaks läheb. Põhimõtteliselt ümber Antarktika on palju selliseid külmasid lagedaid, tundrastiilist, saari, kus elavad pingviinid, seal kerguleni saared, seal on seesama George'iga saar, seal on sändvitši ehk siis võileivasaared Falklandi saared, mille pärast sõditud kõvasti isegi tulema. Eks Lõuna-Ameerika alumises tipus olevatel saartel elavad meil pingviinid. Ja kuskilt sealt saarte vahelt läheb Antarktika konvergentsi vöönd. See on selline koht, kus külmad Antarktika veed sukelduvad soojemate veekihtide alla, ehk siis soe ja külm vesi saavad kokku ja see on ääretult suure produktiivsusega piirkond ja kes on näinud igasugu pingviinide teemalisi multikaid kas või Disney multikaid, teab, et seal elab hulgaliselt selliseid väikseid mehikesi nagu grillid ja grill on väga oluline liik kogusele Antarktika ümbruse ökosüsteemi nii-öelda elus hoidmiseks ja väga oluline toit siis needsamad pingviinid käivad ka selles konvergentsivööndis või selles, kus külm ja soe vesi kokku saavad, käivad seal teevad pikki sadade kilomeetrite pikkuseid rännakuid selleks seda grilli seal süüa. Vot, ja kui nüüd see kliimamuutus meil nii-öelda edasi areneb praeguses suunas ehk siis kõik muutub soojemaks siis see kokkupuute koht, kus see külm ja soe vesi nii-öelda kokku saavad, see nihkub allapoole. Ja see tähendab siis seda, et osad need saared, millel need pingviinid elavad, jäävad liiga kaugele sellest grillirohkest konvergentsivööndist ja põhimõtteliselt nad surevad nälga. Teistele saartele tuleb see konvergentsi vöönd lähemale ja seal võib isegi arvukus natukene paraneda, aga summa summaarum siis nii-öelda teadustöö modelleeris ja ja hindas ikkagi, et toimub suur üleüldine pingviinide arvukuse vähenemine. Kui nüüd kliimasoojenemise teel grillija toidurikas piirkond sinna pooluse poole edasi liikunud. Ja siin ju räägitakse, et noh, vähemasti pooled kõigist nendest pingviini idest võivad siis selle elu sobiva elukeskkonna kaotada ja me räägime ikkagi siin ütleme, miljonist pesitsevate paarist, kelle, kelle jaoks see ei ole enam võimalik, kelle jaoks see grilli rokkala nihkub liiga kaugele, siin ka teadlased toovad välja, et 700 kilomeetrit on see vahemaa mida, nagu pingviinid veel jaksaksid. Või kui kaugele nad jaksaksid käia, et seda toidupoolist oma poegadele hankida, kui see jääb juba kaugemale, siis, siis nad ei saa seal enam elada. No aga kui ütleme seal lõuna pool läheb nagu asi paremaks, kas siis võiks olla lahendus, et me nagu kolimegi need pingviinid ümber, et kusagil kolivad sinna teistele saartele ja jätkavad elu palju mugavamalt? Põhimõtteliselt on see võimalik, sest isegi on pandud pingviinidele nüüd nii-öelda Nende satelliit jälgijaid külge ja, ja on teada, et siin pikemad retked isegi on 2000 ja 3000 kilomeetrit neil aga ka 700 arvatakse olevat niisugune nii-öelda standartne piir, tõesti, millal siis käivad nendel pikkadel toitumisretkedel ja tõesti, et 1,6 miljonit kuningpingviinipaari meil hetkel on ja sellest miljon võib et kaduda ja osa nendest võivad kolida küll lõuna poole, sest seal lähimad saared, et väiksemad vahed nendel saartel on siin 500 kilomeetrit ja siin 1000 kilomeetrit, et pingviinid suudavad need läbida küll seal on tegelikult kolm faktorit, üks on see toit on ju, aga siis neljamajaga kohta kus oma nii-öelda füüsiliselt oma koloonia olla, kus nad saaksid oma järglasi kasvatada. Et see on ka natukene piiramisest, need on ikkagi väikesed, kaljusid maalapid keset ookeanit, et seal need puhtalt neid ruutmeetreid on ka ei pruugi olla piisavalt, et miljon pingviinipaari saab ümber kolida järgmistele saartele. Vähemasti seda hirmu ei ole, et nad kõik võiksid nagu täielikult välja surra, et, et mingisugused sobivad piirkonnad nende jaoks siiski jäävad, kuigi jah, see arvukust jääb madalamaks, kui ta praegu on. Ja seda kindlasti ja, ja näiteks seal mingid piirkonnad, silt tulema, alumine ja Falklandi saared ja nendest piirkondadest ikkagi need võivad välja surra, et kui meil Eestis näiteks lendorav ära kaob, siis me oleme ka kurvad, sest lendur sureb meilt välja, olgugi et Siberi metsades seda lendoravat palju. Samamoodi on kurvad ja ei soovised. Ta oli see, et ma ei tea, kas Tšiili, Argentiina rahvad ja Falklandi saartel elavad inimesed nendelt pingviinid ära kaovad, aga, aga paratamatult praeguse selles suunas paistab liikuvat. Ja, ja põhjuseks on see, et võiks öelda, et aga kohane, kes seal kohapeal et pingviinide on ju suhteliselt vähe poegisid ja nendel ka niisugune geneetiline mitmekesisus on suhteliselt tagasihoidlik. Et see on just see üks põhjus, et nad on ka liigina natukene rohkem haavatavamad kui näiteks needsamad rotid, need rotid kohaneksid kliimamuutustega niimoodi, et nad ei pane tähelegi seda. Aga pingviinidel on siis jah, valik, kas siis kolida või mingisugustest piirkondadest välja surra. Nojah, vähemasti siin uudise lõpus, üks nendest uuringu autoritest ütleb, et nagu ajalooliselt on need pingviinid vähemasti tõestanud, et nad on üsna head uute pesitsuspaikade leidmisel ja kohanemisel niimoodi, et see väike lootuskiir siin uudise lõpus siiski on. Kuulame siia vahele taas muusikat ning meil on teie jaoks parvulist veel. Eelmises saatelõigus rääkisime pingviinidest ja, ja kuidagi me oleme täna seal polaaraladel oma uudistega, aga nüüd siis liigume sealt kaugelt lõunast hoopis põhjapolaaraladele. Ja võtame sealt, et sellise Vahva looma nägu Grööni vaal, ehk siis selline üks nendest suurtest vaalalistest, kes ujub ringi nendes artilistes vetest ja see uudis, mille me leidsime, mis tekitas meis palju elevust ja põnevust räägib sellest, kuidas need vaalad laulavad ja, ja tuleb välja, et nad on ikkagi sellised üsna üsna laululembesed. No seda, et vaalad nii-öelda teevad häält või laulad, eks seda on ju teatud tegelikult juba päris kaua ja neid neid laule ja häälitsusi on ka uuritud ja, ja pandud ka lausa plaadile, sest see ongi ongi selline üsna müstilise kõlaga hääl, mida nad tekitavad. On küll ja see hääl on neil vast kõige mõjusam paremini töötavam asi, millega seal vee sees suhelda või üleüldse, millega infot vahetada, sest heli levib ees neli korda paremini kui õhus. Ja eriti infraheli ja sellised toonid, mida vaalad kasutavad. Et mul siin natukene on jäänud ikkagi veidi segaseks, et kuidas hääl neil ikkagi jaguneb, et üks asi on see laul, mida nagu teevad selline nagu meloodiline ja ja mida me teame siis loodusfilmidest ja heliplaatidelt. Ja teine asi on siis see kaja, lokatsioon, mida nad kasutavad toidu otsimiseks, mis on tihtipeale selline nagu ja nagu niisugune, nagu plõks plõks, plõks, plõks, plõks, mida näiteks delfiinid kasutavad selleks, et saaki otsida. Ja kui ma olen uurinud siin nende vaalade, selliseid nii-öelda anatoomilisi mehhanisme, kuidas nad seda häält tekitavad siis kohad eriti oleks nagu tegemist inimese kõri ja häälepaelte analoogidega. Ka kohati kirjutatakse ka nendes teadusartiklites täiesti nii-öelda üheselt ja ausalt välja, et ega me päris täpselt ei tea, kuidas nad seda häält tekitavad. Teada on, et nad tekitavad seda selleks, et endale peamiselt paarilisi leida. No välja arvatud see plõks plõks plõks, mis on siis nagu toidu leidmiseks. Ja me võtame suhteliselt nagu loomulikult iseenesestmõistetavalt seda vaalad niimoodi laulavad. Aga tegelikult selline laulmine imetajate seas ei ole väga levinud selline nagu meloodiline, nagu linnulaulutüüpi laul, et seda ei ole väga paljudel liikidel just ja et vist valdavalt ka imetajad tekitavadki, selliseid üsna monotoonset helistasin sellist väga palju rikkust ei ole võrreldes just linnulauluga, eks ole, et ka siin praegu hommikul akna taga võime kuulda, et on sellised silk-tüüpi linnud ja siis on need, kellel on tõesti nägu meloodiat, kelle puhul on teadlased leidnud, et noh, on sellised erinevad nii-öelda piirkondlikud dialektid või variatsioonid miks nimetame ööbikut, ongi see, et tema, tema laul on nii rikkalik ja nüanssi tihe ja imetada seas tõepoolest on seda harva välja arvatud, paistab nüüd, et just needsamad vaalad ja kirjutab ka, kuna vaata igas teadusartiklis sa pead oma seda nii-öelda teemat natukene laiendama, siis need artikli autorid on samuti püüdnud oma teemat laiendada ja kuna, kuna tõepoolest, nagu see variatsioon laulvate loomade seas ei ole väga suur toovad siin näiteid nahkhiirtest ja Cybonitest ja mõnedest hiirtest. Aga, aga mis nad siis leidsid, nad lindistasid Teravmägedel põhjapooluse lähedal siis nende Gröönivaalade helisid ja mis siin oli 184 erinevat laulud tüüpi kolmeaastasel perioodil. Ja huvitav oli see, et osad laulud siis nii-öelda noh, kogu aeg tulid, mingisugused uued väiksed meloodiad, kadusid, tekkisid jälle uued, aga samas olid ka mingisuguseid hitid, mis kestsid terve aasta ja mida nad laulsid ikka ja jälle uuesti. Et see kuidagi oli vahva asi, mis mulle nagu silma jäi umbes nagu popmuusikamaailm. Et mõned laulud löövad läbi, teised meloodiad tulevad ja lähevad, aga hämmastav on võib-olla see, et ongi, et, et see on nagu nii-öelda ühe isendi repertuaaris, et et tõesti 180 meloodiat või umbes seal kandis, et noh, see on nagu ma arvan, et rohkem, kui paljudel nendel papp tähekestel üldse repertuaaris on. Tõepoolest, ja mille üle siis need autorid veel arutlesid, oli, oli see, et näed, mispärast meil see laul, see häälitsemine niivõrd mitmekesine on. Et, et tihtipeale on niimoodi, et kui on tegemist nagu kommunikatsiooniga siis kommunikatsioon niimoodi fokusseeritakse mingit väga kitsast niši mööda, sellepärast et siis noh, tan, privaatne, teised ei saa aru, mis on tihtipeale kasulik, kui sa üritad kedagi taga ajada või kellegi eest põgeneda. Ja, ja siis ta jõuab alati just nimelt selle kuulajani, keda sa tahad ja sellepärast see kommunikatsioon tavaliselt ei ole nii mitmekesine. Aga, aga nendel see 184 erinevat laulu see on tõepoolest, see on nagu eneseväljendamine džässiklubis. Arvatakse, et see võib-olla sellepärast, et neil ei ole reaalselt nagu sama nišši katvaid konkureerivaid liike seal kellest meil oleks vaja eristuda. Et neil põhimõtteliselt ei ole sellist nagu loodusliku valikuga survet sellele kommunikatsiooni kanalile. Et, et põhimõtteliselt teine idee oli ka see, et kuna on jällegi kliimamuutused, siis Arktika jäämassiivid on tegelikult drastiliselt kahanenud ja mingisugused populatsioonid, mis kunagi olid eraldi, on nüüd saanud kui ja siis nüüd on erinevate populatsioonide nii-öelda stiilid kõik segunenud seal umbes nagu New Orliini muusika tänavatel. Ja, ja tõepoolest džässi võrdlus käib siit korduvalt läbi ja sellele puurijad ise on öelnud, et kui näiteks võrreldes küürvaalade ka, kes ka laulavad, aga nende laulud on sellised, noh, tõesti nagu traditsioonilisemat nad hoiavad nendest meloodiates nagu sagedamini kinni siis seesama Gröönivaalade, see rikkused, nad varieerivad neid meloodiaid, iga hooaeg tuleb nagunii-öelda, uus hitt. Siis siis see meenutab rohkem spetsialiste džässi, et sul on sellist hoogu ja, ja varieeruvust ja isegi improvisatsiooni. Nii et Ma ei tea, sellest aspektist võib öelda, et Gröönivaalad on nagu päris kõvad heliloojad, et ilmselt nad, kas nad siis üritavadki need, kes laulavad, on, eksole, on isased üritavadki emastele sellise oma kompositsioonioskusega võib-olla muljet avaldada? No selle üle me võime nii-öelda fantaseerida või, või nii-öelda arutleda ka seda on raske niimoodi välitingimustes teaduslikult ära tõestada, sest eks laululinnud ja laululindude, see muster ja, ja kõik need omadused on nagu hästi pika aja jooksul läbi tud. Kontrollitud tingimustes on need laululinnud toodudki sinna laborisse pistetud Buuria ja siis seal lindistatud ja vaadatud ja varieeritud neid tingimusi ja, aga vooladega sa seda teha ei saa. Et sellepärast puhtalt see uurimine on niivõrd keeruline, et sellepärast on ka palju rohkem sellist infot, mida sa kindlasti olid jahenenud. Igal juhul. Meie saateaeg on siinkohal saanud läbi. Tänane saade oli siis pühendatud Loomaaia looduse teemadele, siin stuudios juht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg. Suur tänu sulle selgitamast. Meie saade on taas eetris nädala pärast, siis juba uue valdkonna ja päris uute uudistega kuulmiseni. Õhtusööjale. Järgi õhtul. Ta ei, kõige. Kasiinod ei sulgu.
