Tere jälle kuulama meie kosmoloogia stuudiumit stuudios astrofüüsik filosoof Enn Kasak, eelmine kord jäime pidama universumi arengustsenaariumitele ja Siitvast jätkamegi kuulamas. Maris Johannes. Tere päevast, eelmine kord lõpetasime sellega, et maailmal on olnud algus. Tähendab, ütleksite teisiti, enamik astrofüüsikuid arvab seda praegu. Et maailmal on olnud algus, see oli kusagil 10 kuni 20 miljardit aastat tagasi. Et algselt oli maailm väga kuum ja sealt on siis välja arenenud selliseks, nagu me praegu näeme. Aga eriti pärast inflatsioonilise kosmoloogia teket asi vääriks võib-olla natuke lähemalt kirjeldamist, milline on universumi arengustsenaarium siis on? No kõigepealt, kui me lepime kokku mingisuguse alghetke. No seda nüüd muidugi väga raske sõnastada, mis asi see alghetk on ja, ja. Kas mis sellel hetkel null täpselt toimusid maitset, selle hetkeni tagasi minna saame? See on probleem omaette, sest sellel ajal on universumi seisund selline, et meil ei ole võimalik seda välja rehkendada. Võrrandid lähevad käest ära, ütleme niiviisi. Aga inflatsioonilise kosmoloogiateooriast saab tagasi minna siis sellisesse hetke, mis on 0,000 ja nüüd kujutage ette seal 40, nulli üks sekundit maailma algusest ja vot see periood siis muidugi öeldakse 10 astmes miinus 40 kuni 10 astmes miinus 35 sekundit. Vot see ongi nüüd see inflatsiooniline periood. Meil oli kunagi juttu sellest, et tühjus ei ole tühi. Rääkisime seal raudkera näidet, vaadata endid kui laineid raudkeras selles maailmas, kui te teete, kuidas, eks ole, raud, keraavel. Keegi virutab suure kaikaga vastu raudkera ja see laine liigub selles keras ja leiab, et see on tühi. Alles siis, kui raudkera ära lõpeb, vot siis tuli sein ette, enam ei saa see selle edasi levida ja et nii ka meie siis vaakum ei ole kaugeltki tühi ja sealt me lõime ainet välja alla asemel leid augud, mis on omakorda siis antiaine ja nii edasi ja vot see vaakum ei ole mitte alati sellises vagures seisundis, kus me arvame, et on siis nii-öelda tühi vaid et sellel ajal just see inflatsioonilise paisumise perioodil on see vaakum vägagi agressiivne. On kombeks nimetada seda siis vale vaakumiks ja sees on, sain vaakumi, nii-öelda ergastatud seisund, on siis metsik tohutu negatiivne gravitatsioon ja on tõesti ülikiire paisumine ja pikkus, mõõde kasvab kusagil üks, 50 nulliga kordivad sedasama lühikese perioodi jooksul ja ütleme, kes natuke rohkem lusikaga kursis on, et see on siis selline periood, kus need kvargid, mis muide meie maailmas on seotud vabalt, liiguvad ringi ja vahendavad siis kõiki mõjusid ja ühesõnaga selline vaakumi väga iseäralik seisund. Ja selle perioodi jooksul siis nii-ütelda ülikiirelt paisuva maailmas lahendatakse siis ära meile juba teadvale horisondi paradoksi või mõned paradoksid. Ja seejärel toimub siis üleminek hariliku pakkumiseks, on siis kusagil siis 0,35 nulli ja üks sekundit sellest alghetkest. Ja vot see on nüüd selline olukord, kus kus siis lahendatakse ärase laengu paradoks, just selle piiri peal toimub nüüd antiaine aine vahekord ja tuleb välja, et see on siis umbes kusagil nii, et üks koma ja siis null null null null null null null null üks on see suhe. Nii et on siis näha, et hiljem, kui siis inflatsioon toimub, siis jääb natukene ühte üle just vastupidi, võime olukord on väga, väga raske tekitada seisu, kus need Užis täpselt ühepalju olemas, nii kui keegi viskab kulli ja kirja väga raske, saavad olukorda just täpselt ühepalju, kui neid väga palju kordi visatud näiteks miljon korda kulli-kirja visata. See on väga raske saavutada olukord just täpselt 500000 korda on just nimelt kull ja 500000 kordan kiri. Et see väike erinevus on siin täiesti loomulik. Ja sellel ajal siis. Nii-öelda tegelikult pannakse krutitakse paika kõik universumi põhiparameetrit. Milline see maailm olema hakkab? Edasi täitsa kaega numbreid, vaatame õudselt vähe aega vaatav ajaskaalat sest null koma 30-st nullist kuni siis null koma ja ainult 10 null jah. Aga pange tähele, me oleme kõik alles nii-öelda 10 miljardi sekundis on see kõik praegu toimunut? Selle kohta on selline mõnus termin nagu sündmustevaene kõrbet, sellel ajal ei juhtu eriti mitte midagi. Selline huvitav periood. Räägime universumi arengustsenaariumist ja maailma tekkimisest stuudios astrofüüsik, filosoof Enn Kasak. Ütleme, need võimalused loodi varem alustalad fikseeritakse just nimelt kusagil siis 10 astmes miinus 10 sekundit ära. Ja, ja siis toimub see, et, et need maailmas nii-öelda erinevad mõjud, mis on olemas. On olemas, teatavasti me teame, et on gravitatsiooniline mõju ja on nii-öelda elektromagnetiline mõju ja veel elementaarosake pisikest tuntakse veel erinevaid mõjusid nõrka ja tugevat, vot sellel ajal siis tuleb nii, et elektromagnetiline mõju eraldub ja ja maailm hakkab siis natukene juba oma olemuselt sarnanema sellega, mis ta siis tänapäeval on, tekivad teatud elementaarosakesed, mis on siis meie ajal igapäevased. Jaa, Mesonid tekivad ja kusagil siis temperatuur universumis üks 14 nulli kraadi ei ole oluline, kas Kelvinitud seltsi juht, selle nii kõrge temperatuuri juures see 273 kraadi sinna-tänna. Ja sellises olukorras nüüd sellel temperatuuril siis toimubki Anhilatsioon, kus siis hakkavad aine antiaine hakkab, annihileerub maa mingi ajase veel kuumutab universumit, sealt sealt vabaneb palju energiat. Ja edasi siis kusagil üks sekund, kuni kuni seal esimesed sisena viis minutit maailma algusest toimub siis see, et tekib tegelikult skeemiline algkoostismaailmale sel ajal juba siis nii-öelda on kõik nii-öelda tuumaosakesed, mida me teame, on juba nii-öelda normaalseisundisse ja siis selgub siis, et sellest nii-öelda tuumaosakesed moodustavad 26 protsenti umbes heeliumi ja 74 protsenti jääb siis ainest vesinikul pannakse nii-öelda algne keemiline koostis universumis paika. Ja nüüd on probleem selles, et sel ajal kusagil 100 sekundit kuni siis 700000 aastat maailma algusest selles selles piirkonnas siis tekkinud alghäiritused, vot needsamad, mis arutasime uduses, väikesed kõikumised, tekivad sellised väikesed fliktoatsioonid, väikesed häired, aga nad ei saa eriti areneda, sellepärast et kiirgus, supp, kiirgus seob ainet kõvasti, ta ei saa vabalt liikuda, vabalt kokku tõmbuda, vabalt paisuda, on nii-öelda kiirgusvõrgus kinni nagu ja võttis 700000 aastat siis maailma algusest langeb temperatuur siis 4000 kraadini Kelviniergi. Ja vot siis ongi see hetk, kus siis tekivad neutraalsed vesiniku aatomite reliktkiirgus, millest meil juttu eelmises saates vabaneb. Ja vot nüüd on siis ainel vaba võimalus siis nii-ütelda hakata kukkuma ja seal on siis need häiritused, mis on siis olnud, see on netis hakkavad moodustama selliseid suuri, keerulisi moodustisi, sest siin on jälle täpselt sama lugu, et kui mingi häiritus on olnud, siis need aineosakesed üksteisele lähemal, need piirkonnad, kus lained rohkem tõmbavad üksnes tugevamini ja kui te kujutate ette, siis ei ole, see on juba seldovitši idee, et väga ebatõenäoline, et need aine kukku kerakesed igalt poolt, nüüd ühe paljud kujuta ette, isegi kui ta on algselt nagu kerakujuline natukene ikka lapik ja vot nüüd seal, kus ta on lapik, seal ta kukub kiiremini sellesse higised siis aeglasemalt ja lõpptulemus on, moodustavad sellised lamedamat allsüsteemid siis ikkagi mitte mitte siis sellised kerakujulised. Ja kogu probleem on selles, et millele siis tänapäeval kõvasti nii-öelda probleem on, et kuidas selle aja sees millal siis, mis meil on olnud maailmad, kuidas siis ikkagi need allkeelsed sai tekkida? Niipalju, et maailm näeb selline välja, nagu ta praegu näeb? Et seal ei ole mingeid varusid, sest et seal on ikka väga kiiresti kõik peale hakkamad, et saine saaks tähtedeks, galaktikat ekse tähtedeks kokku kukkuda ja need, et need nii-öelda need esimesed tähed jõuaksid, rab põleda ja plahvatada ja toota neid raskemaid elemente, mida meil kõiki vaja läheb. Siin, maa peal, kus me ei ole siin ja vesinik ja heelium, ainult et meil on siin kõike värki, rauda ja madu puha rauda täis ja kus see kõik siis tuleb, see tuli nii-ütelda, valmis küpsetada tähtedes. Ja kõik, Me koosneme ainest, millest väga suur osa on kindlasti kunagi olnud supernoova plahvatuses huvitav mõelda aatomeid ja see oli üle elanud ja otseselt meie keresse kokku koguneda. Nii et jah, see ajalugu võib olla väga huvitav, kui seda oleks võimalik jälgida. Ja siis, et kuidas siis ikkagi vatsa struktuur, mida siis konkreetselt praegu vaadata saab, et et see oleks ikkagi võimalik selle jaoks siis uuriti pikalt seda reliktkiirgust. Alguses tundus, et see on täiesti ühtlane otsitisele häiritusi sealtkaudu kui see, see hetk, kus sesse aine muutus nii-öelda läbipaistvaks, et meil peaks selle kohta siis tunnistusi, oleme, need tunnistusi on ka leitud. Aga see on nüüd juba hoopis omaette pikem teema. Ja sellega me jõuame, on tõepoolest nii-öelda tänapäevasesse, vaatusliku kosmoloogiasse välja, kus siis oma panus on ka selgelt ikkagi olemas Tartu teadlastel sellepärast et nüüd eelkõige Einasto juhtimisel töötanud Universumi struktuuri kosmoloogia töörühm on siis omalt poolt välja pakkunud väga huvitavaid tulemusi, mis viitavad sellele, et maailm on kuidagi väga iseäralikud, korrapärane palju korrapärasem, kui oleks võinud arvata selle põhjal, nagu oleks häiritus kuidagi olnud siis nii-öelda perioodiline või kuidagi korrastatud suuremas mõttes seal sama küsimuse juurde tagasi, mis meil kunagi Kreeka kosmoloogias oli, et et kas kaos nii-öelda kosmoloogia mõttes ikkagi on korra vastand. Et kas ta on siis tugev eitus, nõrk eitus on kahte moodi võimalik ehitada üks võimalik eitada. No näiteks kui väidame, midagi, on need, me ütleme, et et ei ole tõsi. No ütleme näiteks nii, et et taevas on sinine, see ei ole tõsi, et taevas on sinine ja teine asi väitad taevas ei ole sinine tugev ehitus, väide ise ei ole nii. Ja teine on selline nõrk eitused naat. Et pole vesi asi vot vot siin on sama lugu selle kaosega, et et üks asi on see, et ta on korralagedus, aga, aga aga see korralagedus ei pea olema nii-ütelda otseselt siis mitte tugev korralageduse nii-öelda korra vastandina täielikult, vaid ta võib-olla mingisugune omaette nähtus, milles on siis teatud kord teatud struktuur ja nii nagu vanakreeka kaoseski ja siin on, see on nii-öelda tööd siis veel mõtlemiseks. Aga nüüd selle universumi struktuuri kohta on küll võimalik lugeda päris hästi on kirjutatud. Samas eestikeelses raamatus, kus siis horisondi toimetaja Rein Veskimäe poolt on kokku pandud erinevatelt autoritelt universumi raamatus ja no seal on küllalt palju sellist faktilist materjali, ma arvan, et kui me nüüd seda hakkaksin saatesse väga pikalt rääkima, hakkaks asi sarnanema rohkem juba sellise füüsika tunniga. Ja ma pigem läheks ikka probleemide juurde, mis siin siis kaasas käivad? Oleme siis nii kaugele saanud, et maailm on valmis saanud ja me saame, tekivad need struktuurid ja nimetame nii palju ära, et on olemas mingisugused superstruktuuri tasandid, mis on siis sadades mega parsekid, des on siis mitmesugused galaktikaparved ja galaktikad meie Linnutee, ütleme siis suurusjärgus seal 30 kilo parsekid ehk 100000 valgusaastat, siis võib ka öelda saama, kordan siis tähed ja tähtede keskel on siis planeedid ja me jõuame siis nii-öelda väga kiiresti välja nii-öelda meie mõõtmeteni. Et siis me võime vaadelda, et et selles maailmas olemasoleva mateeria võime materiaalses mõttes jagada hierarhiliselt ahvardites. See on siis nii, et, et on olemas tasand selline megamaailmatasand, mis hakkab peale kusagil võib-olla tähtedest või ikkagi miljonitest kilomeetritest. Ja siis teine tasand on see makromaailmatasand seal siis seal, kus me ise elame nii-öelda, kus on siis nii-öelda põhimõõduühik on meeter ja ütleme sealt siis nii 1000 korda, sinna-tänna siis see, mis on inimesel nii-öelda jõukohane, no heal juhul võib veel natukene korrutada veel 10 10 või 100-ga. Ja mikromaailmatase, kes on siis hoopis väikesed osakesed, hoopis väikesed pikkused. Ja kui me maailma niiviisi jagama sellistesse tasanditesse siis osutub, et see jagamine ei ole meelevaldne. No me võime jagada alati mitut moodi. Me võime lihtsalt nii-ütelda teha, istub maha ja nüüd lihtsalt jaotab, ütleme see, mis minust on paremal on minust paremale vasakule, minust vasakul, nii saab ju ka jagada. Ja seda juhtub ennast pöörama siis kõik see jagamine tuleb ümber jagada. Aga võib osutada, et jaotus on ikkagi põhimõtteline, et tal on ikka sisuline alus, näiteks jagab oma lambaid mustad lambad ja valged lambad. Kuidas ta ennast ei pööra, ikka sellised mustad lambad, ikka mustvalged lambad ikka Valtki. Ja vot selles mõttes ka see Universumi nii-öelda selliste Se tasanditesse jaotamisel on siiski olemas oma tõsisemat. Ja kui sellest rääkida, siis võib-olla kõige parem on seda selgitada just mikromaailma ja makromaailma vahel. Võiks ju nii ette kujutada, et no mis siis on, et on meil küll hästi väikesed osakesed, tolmuosakesed on ka ju väikesed. Ikkagi väga raske juba näha, et vot, kui päikesekiirtolmus tuppa lasta selliseid pimedasse tuppa, siis on näha, kuidas tolm päiksekiires tantsib ja Annika pisikesi küll ei ole midagi öelda. Ja noh, et kas see juba ei olegi, äkki mikromaailm võiks umbes nii küsida. Ja tihtipeale ongi inimestel selline ettekujutus, et see mikromaailm ongi midagi sellist tõesti väiksed küll, aga need on needsamad piljardikuulid või püssikuulid, mis ringi kihutavad, aga hästi väikesed. Ja vaat see on nüüd teine väga tähtis moment kogu selle 20 sajandi jooksul. Mis tegelikult väga sügavalt puutub kosmoloogiasse, et tegevuse mikromaailma seaduspärasuste avastamine ehk siis kvantmehaanika ikka loomine, mis siis loodi nii-öelda 20.-te aastatel muidugi siin õiglane olla, siis tuleb ikkagi meelde tuletada kõigepealt siin kvantide Max Plancki ennast, kes sulle kvandi mõista üldse välja pakkusega Einsteini, kes on fotoefekti kunagi uuris. Mõnes mõttes on nemad nii-öelda kvantmehaanika eelkäijad, kuigi insten kogu melu lõpuosa kulutas põhiliselt selle peale kvantmehaanikat ümber lükata või näidata selle kõlbmatust ja ei saanud üldiselt hakkama, nii et kvantmehaanika siis kirjeldati või loodi siis selle jaoks, et saada kirjeldada hästi väikseid osakesi. Ja sellel oli olemas kindel põhjus, miks seda vaja oli? Ilmselt seda võib-olla jälle raske esimesel hetkel välja mõelda. Aga küsimus oli selles, et uuriti lihtsalt kehade kiirgust, korraline ideaalne kehannaga, absoluutselt must kehavus. Mis siis nii-öelda kõik valguse neelab, kui ta külm on, aga kui kuum on, siis ta hakkab nagu iga kuum asi hakkab lõpus kiirgama ja vot selles absoluutselt musta keha kiirguse teoorias osutused. Kui energia oleks pideva jaotusega, siis tekib igavene jama. Ei kunagi arvutas välja, et et, et selle teooria ja praktika lähevad nii-öelda jämedalt öeldes nii-öelda 10 astmes 100 korda teineteisest lahku või isegi rohkem. Noh, sõltub nüüd, kuidas täpselt seda võtta, seal on muid hinnanguid ka järgmised 70 ja nii edasi. Ühesõnaga absurdselt suur lahkuminek teooria ja tegelikkuse vahel tuligi leiutada kvant, ühesõnaga sõnastatasised, et valgus ei saa kiirguda, energia ei saa kiirguda suva suvaliselt, nii nagu voolab mingisugune vesi suvaliselt, vaid mingite kindlate portsude kaupa, ainult sealt sai siis nii-öelda kvantmehaanika omal ajal alguse ja keegi sel ajal muidugi näinud ette, missuguste koledusteni välja viib. Ma nüüd loodan, et needsamad, kes koolipingist nii hästi mäletavad suurt pauku, need mäletavad neid elementaarseid tõdesid, mida nad siis kvantmehaanika kohta pidid ka füüsikatunnis õppima. Ja Mul on jäänud mulje, et kui jutt on sellest kvantmehaanikas, siis kuidagi võib-olla kõige olulisem kahe silma vahele jäänud inimestel seda õppides. Aeg on rõhutatud, et need mikroosakesed on kole väikesed ja räägitakse mingisugusest määramatusest ja osakese laine dualism, mis tavaliselt on meelde jäänud, osakesed käituvad nagu lained ja ja lained on tegelikult nagu osakesed ja ja et et sellised asjad on lihtsalt meelde jäänud määramatuse printsiip ka. No see on probleem selles, et kui me ka väga väikeste osakestena jõuame, siis on teatud omadused, mida korraga põhimõtteliselt ei ole võimalik mõõta näiteks osakese asukohta ja tema, tema nii-öelda impliks MISA korrakamat ühe saame teada siis teine on tont teab mis ja vastupidi. Ja siis võiks tekkida selline tunne, et, aga noh, et see on kõik, mis vahet seal on, et kui üritan kirpuga tabada, hüppab ka eest ära, eks ole. Või et noh, et ollakse viisakama näite juurde, et noh, mingid pisikesed-pisikesed kuulikesed katsunud krabada käpaga kuidagi veerevad kuhugi, kaovad ära põrandapragudesse. Kuidagi tekib selline tunne, et noh, mis siin ikka nüüd nii väga tähtsad või olulist on. Ja läheb see põhisõnum kaduma. Ja võib-olla on kõige parem alustada, kui me räägime sellest erinevusest nende vahel rääkid hoopis osakeste. Näiteks eristamatusest, mikromaailmaosakesed on eristamatud. Noh, ütleme, et meil on kaks tennisepall Õudselt sarnased. Aga ometi on võimalik alati vahet teha, mikroskoop appi võtta ja vaadata väiksed erinevused, siin-seal on mingid karvakesed kulunud rokivad joon kuidagi natukene teistmoodi saanud. Ja lisaks on veel mitu muud tunnust, kuidas kuidas need esimesed poriloigust läbi läheb, siis on päris selge vahe olemas. Ja ka isegi juhul, kui me ei isegi juhul, kui me ei suuda neid noh, väga selgelt vahet teha, aga me peame selgelt käsitlema kui kahte täiesti täiesti erinevaid asju. Siis mikromaailmas kipub asi olema nii et need osakesed on eristamatult, see tähendab, et nendevahelise põhimõtteliselt vahet teha. Küsimus ei ole meis, mitte selles, et meil oleks halvad mikroskoobid mikroskoobiga madalale vaadata ei saagi, aga Aid aga no põhimõtteliselt, et küsimus on selles, et neid ei olegi üleüldse võimalik eristada, ka loodusid ei nende vahel vahet. Et mingit seisundit, kus need kaks osakest on võimelised omavahel ära vahetada ja maailmas ei ole mitte midagi teisiti. Samal ajal kui makromaailmas ei ole võimalik. Maailm on siis teine, kui me kaks armast asja omavahel ära vahetada. Selline moment, et nende vahel põhimõtteliselt vahet see on olulise tähtsusega. Vaata sinna juurde, siis need muud omadused ka, millest siin juttu on olnud. Mikromaailmaosakeste erilaadsust on väga hästi illustreerinud omaaegne kvantmehaanika rajades Errnfredinger on kuulsaks saanud siis, kui Schöödingeri kassi nii-ütelda välja pakkusin jälle asi, mida uduvennad ja fantastikakirjaniku väga palju kasutanud oma raamatutes. Adamsi raamatutes on väga kenasti siin pühadetektiivibüroos Šoidingeri, kas tähtsa tegelasena sees ja veel mitmel pool. Aga millest sa isegi sõidingeri kassi sihuke võiks olla. Tegelikult olu kordad. Et teil on üks karp, kuhu te panete kassi ööpäevaks. Ja selles karbis on mürgise gaasiampulli haamer, mis võib katki lüüa. Ja selline juhuslike arvude generaator või, või mingi seade, mis mis töötab nii et vot selle ööpäeva jooksul tõenäosusega 0,5 keskeltläbi võib-olla katsetame, kontrollime reguleerimine nii välja tõenäosusega 0,5 ööpäeva jooksul, ta teeb selle ampulli katki. Ja nüüd on selline olukord, et paneme selle kassi sinna sisse ja need tõenäosusega 0,5. Me saame järgmine hommik tagasi, kas elusa või surnud, kas loomakaitse selts ostsin muidugi vahele ja, ja selle kohta on siis well omal ajal siis leiutanud variandi, et keegi protestiks õnnetu kassi pärast, et ootame ette, et see, kas seal kastis, aga et seal ei ole mitte siis mürgise gaasiampull või piimapudel ja ja lihtsalt, et ühel juhul pudel lüüakse katki ja see piim voolab alla kaustilise Jul, mitte nii, et meil on valida olukorra vahele, kus me tõenäosus on 0,5, saame rahulikku nurru, söönud kasside sel juhul näljase tigeda, kas. Aga noh, ja muud asja lihtsalt, et 20 sajandi lõpupool nii suur, nii suured rohelised liikumised on isegi kõlbaseltseeringeri kassiga võib-olla ehedal kujunevad alati noh, välja tuua, nagu kunagi siin arutasime naljaga pooleks, et needsamad protsessid, mis seal füüsikas tulid, õppida mäletavad, olid iso, paarilised protsessid ja ja, ja siis Isohooriline protsess, et siis seda koolis õpetajate Isokooriliste, siis mul pinginaaber irvitas ja ütles, et minu arusse iso paar tulekski iso sööklaks ümber nimetada, siis oleks nagu õpilaste moraaliga kõik suurepäraselt korras. Aga jäme, vast siiski selle ajaloolise näite juurde ka siis jätan isopaarid Isofoorid alles ja, ja ka siis selle söödingeri kassi, mis siis mis, mis seal, mis seal kastis siis nüüd on? Kas oleks mikroosak? Siis ei oleks meil tegelikult olukord roosaka on nii-öelda laiali määritud seda kassi kasti mööda, kus on olemas tema nii-öelda elusa kassiolek ja on surnud kassiolekus isegi puudutanud interfraktsiooni liige ja vot alles siis, kui ma selle karbi ukse lahti võtta motsin, realiseerub, mille tulemus elus kasvõi surnud kass. Sveniga kirjutab selle peale mürgiselt, kui keegi seda juttu usub, suudab ennast ise kassi asemele kujutleda, sinna kasti ja vaadata asjalood nii on ilmne, et, et kas ei ole nik roosat, vaid on midagi muud? Jah, aga nüüd tuleb meil seesama vana hea kuhja paradoks või soriitide paradoks, millest me siin hoiutud. Mäletate veel seda küsimust, mitu puud on mets või mitu viljatera on hunt. Et kui lepime kokku 100 puud, on mets tore, ühe puu metsast äravõtmine metsa ei kaota. Hästi, me tahame ja ütleme, nullpuud ei ole, mets, saame paradoks 100 puud on mets. Ühe puu äravõtmine metsa ei kaota järelikult 100, miinus üks, 99 puud on ka mets. Järelikult 98 puud on ka metsa uppus, jõuame sinna välja, et null puudungaamit. Noh, seda nüüd lahendatakse väga mitut moodi. Väga erinevad võimalused hägus loogiliste võtetega siia kallale minna kuna siis nii-öelda väidete tõesus aste isegi lühe lähedasega mitte päris üks, aga on siis teine võimalus öelda, vaata Madis on väga kergesti öelda, küsimus on definitsioonist, defineerime siiski ära, et miks sa ütled nullpuud ei ole mets või defineeri määrad viis puud on näiteks minimaalne puude hulk metsas siis selles hetkes alates kuni neli kuud ei ole enam mets või palun väga noh, ütleme siis, kui seda ei taha teha, siis null puudeline mets on lihtsalt olemas, ühtegi puud ei ole ta matemaatika jaoks on see täiesti normaalne alevi defineerinud, vaatame lagedale väljale, matemaatik, ütleme, naisi on siin null, puuline mets. Aga see on mõnes mõttes ju kokkuleppe küsimus. Et see paradoks on tegelikult mõtlemise paradoks, mitte metsa paradoks, olgu ta siis null puuline või mitte. Aga siin, kui me kujutame ette, kas makroosat noh, teame, teame seda kassi tükkideks, no oletame, et tema elupäevad said enne läbi, ärme oleme statistid. Jaa. Jaa, ehkki tekigi kassist on endiselt ikkagi makroosake. Aga küsimus on see, et aga millal temast saab siis mikroosak backrosakene hoopis midagi muud. Ja vastupidi, võtame ühe prootoni, mikroosake, võtame kaks, võtame neutrioonika mikroosak millal ta saab makrosat ja vot siin tuleb põhimõtteline vahe sisse. Ühel juhul käitub nii, nagu mõtlesime elektron neli, sel juhul nagu kass. Ja vot see, see jõnks on siin väga järsk ja see on teie täiesti paradoksaalselt järsk, jõnks ja arusaamatu, mõnes mõttes huvitav probleem. Kus siis ikkagi mikromaailm lõppeb ehmakro maailmale. Aga vahe on väga suur. Mikromaailma iseloomustab Enn Kasak. Ja vot selles mikromaailmas kehtivad väga iseäralikud seadused. Mida siis enne sai juba mainitud, aga toome välja veel ühe tavareegli seas kehtib statistiline põhjuslikkus. Mida tähendab statistiline põhjuslikkus? Võiks seda võrrelda niiviisi, et kodanik täpsuslaskur võtab oma püssi, paneb märklaua, tähendab hästi head tulemust, palun 60 meetri kaugusel näiteks kohe sinna püsi kinnitab korralikult statiivi peale ja kukub tulistama. Enam-vähem need kuulid tabavad kõik ühte kohta puldu veel varju all ka nii-öelda tuul ei puhu ja no igal juhul, kui, kui seal kaan, väike hajumine. Seda hajumist me saame tegelikult vähendada, see protsessi on võimalik põhimõtteliselt koondada. Me võime täpsustada näiteks padrunid enne ära, nende tingimused. Laske tingis oleksid veel rohkem paigas ja jääs rohkem pingutama, mida, mida täpsemini on valitud padrunid ja kõik muud Alt, seda paremini. Need tulemused hakkavad koonduma mingisugusesse ühte punkti kokku. Võtame selle neetud elektron. Kogume sellega tulistama ja olles lahkes elektron, võib kätte võtta, ei kärutada piss meil kukla taha, kui ta tahab minna. Nii et iga läheb, kuhu, aga heaks arf? Üksikelektroküll kõige tõenäolisem on tõepoolest see, et ta läheb otse, aga ei pruugi minna. Ja sealt tuleb välja nüüd see ilus difraktsioonipilt, mida on räägitud hästi palju kordi, tulistame, tekivad niuksed rõngad, nii nagu valguse puhul. Et on teatud siis naela, tõenäosusrõngad, piirkonnad, kuhu ta lähtub, siis tõenäolisemalt, ja siis jälle piirkond, kuhu ta satub, kuhu ta satub siis need harvemini, kui panen märklaua keskele, siis Me oleme nii-öelda lõpmatult kaua aega tulistanud, et siis siis me leiame, et keskel on kõige rohkem olnud ja siis vahepeal tuleb, hakkame ääre poole minema, siis läheb vähemaks, tuleb jälle pilgus jälle rohkem olnud ja ja siis jälle vähemaks ja üldiselt sõltub osakese massist siis mille, millega tulistamine veel mõnedest asjadest. Ja mis see tähendab siis seda, et kohe konkreetse elektroni võtame et sisse konkreetne elektron võtab kätte ja läheks nagu uis arvab. Statistiliselt küll, mis lõpuks on väga täpselt asja paika? Vaata, statistiline põhjuslikkus on kagu, ma lähen. Võiks küsida siis nii, et kust on selline arusaam üldse tulnud, et aga täpselt katsed näitavad, et see nii on. Aga no võiks siis küsida nii, et, aga äkki inimene jälle loll, et ta lihtsalt ei tea, et võib-olla seal on kirjas, kuhu ta läheb, on võib-olla koordinaat ilusti sõidub laenu seina peal, aga me ei suuda lugeda, pole jälle nii head usku, nii et võib-olla mingid omadused, mida mina jään, võib olla kuidagi veidral viisil jõnksutab või pöörleb või on tige või haiseb mingi omadus mida me ei suuda mingi varjatud parameeter, nii nagu seda on siis füüsikutel kombeks nimetada. Et on mingi varjatud omadus, et miks see elektron siis, et miks nad ei teavad seda omadust, on umbes nii, et kui lauatennisist mängib lauatennist ja kui pallil on vint peal põrkama hüppab tont teab kuhu vinti teaksid, siis võiks täpselt välja näidata, kuhu ta hüppab. Selgub, et sellega on omaette probleemid, nimelt asi vääriks muidugi hoopis väga kaugele kosmoloogiast, aga ma lihtsalt pidin selle ära mainima, et selliseid parameetreid olemas olla ei saa. Mitte mingisuguseid, tähendab, on tõestatud, võib siis öelda selline, nii lausa teoreetiliselt ära Von Neumanni esimene, kes seda töötegijad üldse niipea nagu me eeldame, et sellised parameetrid on olemas. Nii on võimalik matemaatiliselt näidata, et sellisel juhul kvantmehaanikas kehtiv statistiline põhjuslikkus ei töötaks nii täpselt, et oleks tulemused teised vägatsesse. Neid ei saa mitte mingil kujul olemas. Need Miamis olukorda otse mikromaailm on väga iseäralik, see on terve hulk omadusi ja vot seesama määramatus, mida enne mainitud sai et ei saa korraga määrata üldse osake nii-ütelda vabalt liigub kuskil seisundit, põhimõtteliselt tema olek on selline, kui seda jämedates joontes öelda võiks umbes nii olla, et me kujutame ette mingit prootoneid, ta võiks olla olemas igal pool, ütleme, prooton ümber on elektron, elektronpilv või lihtsamalt, mõnikord elektronkiht on nagu selle ümber, aga põhimõtteliselt võiks leiduda üksikust universumist. Ta võib olla lõpmatult kaugele, muidugi kohutad väikese tõenäosusega ta väga kaugel ja tal siis muide kinni püüame kuhu siis ta äkitselt täpselt fikseerunud. Sellised sellised probleemid on olemas ja samal ajal tekib veel üks väga huvitav asi, et äkki muidu kinni püüa, mis tuleb välja, et see oleku funktsioon, mis on laiali üle terve universumi, äkitselt mingisuguse kaduvväike hetkel kukub kokkupunktiks. Ja need kokkukukkumised on ju palju suuremad kui valguse kiirus. Ühesõnaga läheks tarvis nagu mingisuguse hüperi kiirusi, mingisuguseid selliseid asju, mis oluliselt ületavad siis valguse kiiruse ja selle asi, mis omal ajal ka instnelvega kõvasti närvidele käis, norekiotivuse statistiliselt põhjuslikkusest. Nii palju siis mikromaailmas, no makromaailma kõik teavad, ise hästi on koolis õppinud ja nii edasi me ka maailma juurde. Megamaailmas on lood niiviisi, et et meil on teisipidi jälle siin ebaselgust on väga pikad ajal ja väga suured rikkused ja väga suured massid ja ja vaata sama kosmoloogiline tegur, millest me rääkisime, sedasama lamda tegur. Et kui see on olemas. Ta on väga suures mastaabis sellisel juhul avastatud ning millel mingit võimalust teda avastada nii-öelda väikeses mastaabis siis põhjuslikkus ise kipub relativistlikke olema. Ja nüüd nad on kasvõi sellise näitekanalist Hoili ideeennes paise universumi kohtad. Kujutage ette olukorda, kus ühes kuupvalgus aastas ühe aasta jooksul tekib prooton juhuslikult juurde. Ühesõnaga, jäämused on väga nõrgalt rikutud. Katsu seda kindlasti, klaasid ootamiidile kuidagi ühes kuupmikromeetrist kihti ei ole neil võimalik neid üle lugeda. Ühes kuupvalgus aastas tekib üks ainest mootori juht. Ja vot nüüd on selline lugu, et nii kogu aeg, kogu universum. Ja te oletame, et siis selle võrra nii-öelda maailm nagu paisub suuremaks ise ta tegi paisuvat maailma maailmas kokku tõmbama, siis käib asi vastupidi kogu aeg vähemaks ja vähemaks ja lõbusaks vaikse ohkega veel päeval on kogu universum lõppenud. Ja kui me nii äsja käsitleme, siis. Tekib arusaam, et nad kõik need mastaabid on ikkagi hoopis teised, et meil ei ole võimalik kontrollida, meil ei ole võimalik hoomata, ülevaadet saada. Kuigi siin on nüüd olukord selline, et võiks tekkida noh, tunnevad, on mikrovaid, ma rõhutan just seda olemuslikku omadust, et näed, et et makroet, seal on tõesti, olemuslikult ei ole võimalik vahet teha meile tekkida selline veider mulje praegu nagu see oleks megamaailmas tõesti ainult nii-öelda aja küsimus või tööküsimus. Et kui üle vaadata. Aga see on umbes, Mesatame sellises absurdi, et see võiks umbes sellise näitajat. Et noh, et põhimõtted oleks ju võimalik, et kogus näiteks siin kuulaja, kes praegu juhtub kuulama tema toas olev õhumolekulide liigud juhuslikult. Kujutage ette, et muidugi molekuli lekkis, heidavad ühtainsat toanurka kokku ja siis ülejäänud kui me muidugi lämbuma ütleme ainult ainult konkreetselt üks inimene või ütleme, siinsamas stuudios jätame kuulajad rahule. Äkki sõidab kõik, kõik see õhk ühte nurka kokku ja mujal enam õhku juhuslikult päike pärast võib-olla tuleb tagasi. Aga no see on väga kerge näidata, et see on tegelikult võimatu sündmus, on niivõrd vähetõenäoline, et see on seal võib öelda, et seal on siis võimatu sündmus, ühesõnaga siin on samamoodi, et, et see, ta võiks nagu võimalik olla, aga see ega see ei ole mitte nii-öelda loteriivõit, mida keegi siiski kusagil võidab, vaid see on midagi sellist, mida mille hella võiks ette kujutada meeletuid hulki universumid, mis elavad kõik oma ajad ja mööduvaid ja kogu selle aja jooksul sellist asja, mitte kusagil ühes universumis ei saa juhtuda. Nende, sest et siin tuleb just seda seda mastaapi tajuda, et see megamaailmatase annab niivõrd erineva lähenemise nurga, et, et see ei ole enam ainult nii-öelda kvantitatiivne kokkulugemise probleem, vaid et see annab ka juba kvaliteet, tiivse taseme mõõdu. Siin on väga hea lihtne näide tuua, et võtame asteroidi läbimõõt on üks kilomeeter, ulmefilmides naljaasi, sõidavad igasugused laevade, põmmutab planeet õhku ja ja siis mingi asteroidid, noh, need juba nii-öelda möödaminnes laeva laevajunga nii-öelda kasutab küttena juba kambüüsis ei ole mingi probleem neid ära ära kõmmutada. Kujutage ette ühte asteroidi, umbes üks kilomeeter läbimõõdus, tavaline kivi, noh ütleme tavaliselt küll suurema erikaaluga kui kivi. Aga võtame Kiviõli, kallanud võivad olla ka raua eri, kaalub, eks ole, ja, ja on, on tihti haud, meteoriidid, ütleme näiteks jäädes avaldama Danske kivi keskeltläbi kivimaterjal. Ja vot selline ühe kilomeetrise läbimõõduga. Ma pean, noh, seal ei olekski nagu mingi megamaailmas on ju lausa peaaegu šilomeetris ära ei ole küll, on muidugi köitnud ja ja see kaalub kolm korda rohkem kui kogu Võrtsjärve vis. Ja siis 270 ruutkilomeetrit ja kuskil kolm, neli meetrit sügav. Ja kui ta põrkab kokku maaga kiirusega 30 kilomeetrit sekundis, siis sellest energiast piisab 200000 Võrtsjärve purustamiseks. Ühesõnaga, keem ära aurustada või võtame näiteks 2000 Peipsi-Pihkva järve umbes, saaks 2000 korda Peipsi-Pihkva järve, sellega Raurust, selle energia. Ja nüüd on küsimus selles, et ähvasem niisuguse pommiga Ljubov Asteroidikesed lendavad pilbasteks ja pole kuskil ollagi või sinna ulmefilmis laserkiirega aurustataks. Ühele inimesele näidatud laserkiirega aurutatakse nii palju vett, need 2000 Peipsi järve hetkega aurustub. Siis seda on inimene seda raskem selgeks teha, tähendab et sa mastaabi vahe on ikka teist tunneb, et me jõuame sellesse huvitavasse olukorda, et maailmal on ikkagi olemas selline hierarhia, materiaalne hierarhia, tuleb vahet teha. Võimalik, teine hierarhia on ka veel olemas, mis ei ole nii-öelda materiaalse maailmahierarhia ja vot teha vahet, tegema siis nii-öelda megamaailma mikromaailma ja siis hariliku maailma. Ja nüüd on selline lugu, et kui me tahaks tagasi tulla selle kosmoloogia juurde siis Meil oli jutt, tekivad uued ja hullemad probleemid. Ja näiteks. Me tahaks sõnastada ühe probleemi, millest vähemalt jõuame rääkida kunagi sügisel. Ma tahaks selle ära samastada sellega, nagu lõpetada võib-olla kogu selle selle aasta sarjas jälle kord sellest alustada asi, mida nimetatakse Autrooksus printsiibiks. Printsiip, mida siis väga erinevalt rakendatakse ja kasutatakse. Ja see on seotud siis selle probleemiga, et maailm näeb välja selline, kui ta oleks tehtud täpselt inimese jaoks. Sõnastus ei ole nüüd mitte klassikale. Ja nüüd võiks öelda nii, et mis selles kummalist sest väitis otsekohe võib ju igaüks hakata ütlema, et noh, et, aga kui me oleks natukene kuumemates Orsmel plekist nahk ja kui oleks natuke külmemal võimul jäästmakia selge see, et nad inimene ju tekib või ütleme, üldse noh, loodus tekib siis vastavalt kohaneb selle tingimustega, mis siis maailmas olemas on. Tegelikult palju teravam on hoopis see probleem, et et üldse on arusaamatu, miks on, tekivad niimoodi ebatõenäoline maailmas üldse ükskõik, mis, milline elu on võimalik. Meie küll ei tohi siin kiirustada elu defineerima. Aga on teatud omadused, mis on elule omased, mingid püsivad struktuurid ja struktuurid peavad püsima ja nad peavad olema suutma oluliselt mingit moodi ainevahetuspidavad oma keskkonnaga. Nad peavad kuidagi paljunema mingi, mis muidu ei ole eluga tegemist lihtsalt mingisuguse tarvilikud tunnused, mitmete üritasin defineerida, mis äärmiselt ohvrite, millega siiamaani pole hakkama saanud. Aga kõik see eeldabki püsivate struktuuride olemasolu. Aga kui maailm oleks selline püsivaid struktuur ei oleks üldse, saaks elu tekkida. Ja neil on siin olemas selline elegantne pööre. Seda öeldes siis vastupidiselt, et aga noh, see on fakt, et me oleme olemas. Järelikult maailm pidi võimaldama meedikumis. Ja järelikult maailmas peavad olemas olema sellised omadused, mis võimaldasid meedikumis. Ja kui see nii on, siis see on tõesti väga, väga jõuline arusaam, selle põhjal saame rehkendada milline see maailm siis peab olema, et me saime siin olemas olla ja sellisena printsiip tõepoolest on olemas ja töötab väga hästi. Aga asi ei piirdu selle probleemiga, vaid ikkagi tekib seesama küsimus, miks see maailm on täpselt selline? Mis asi on rääkida mingi statistikast, eks see teese statistikat, olukord, kus meil täpselt üks objekt et ja vot see on nüüd see koht, kus siis oleks võib-olla paras nii-öelda suviseks järelemõtlemiseks jätavad, et maailm on teatud kummalised omadused ja kuidagi on ta mitte meeldatud mede jagame paremale vasakule, vaid on olemas mingid reaalsed, mustad ja valged lambad mis kuidagi viitavad, et ammu kuidagi olnud soodus paik selleks, et siin saaks tekkida elu ja võib-olla ka inimene. Nii et siin on, mille üle järele mõelda, see on üks probleemses, mis on, millega on siin seotud nii-öelda maailma alguse ja kestmise problemaatika haidlemist üle kõigile ilusat suve soovida ja võibolla kohtume veel isegi. Jah, siin jäi küsimus õhku, kui ühes klassikalises ja tublis õudusfilmis. Aga egas midagi kuulmiseni, ütlevad siid astrofüüsik filosoof Enn Kasak ja saatesarja toimetaja maris Johannes.
