Minu nimi on Erki kaikkonen ja mina räägin teile ühe oma praeguse aja lemmik loob muinasjutu, võib vist nii öelda, selle looma sain Indiast ja lugu on selline kunagi väga, väga ammu ja nüüd ühe suure suure jõe põhjas üks rahvas, jõgi oli väga kiire vooluga ja muidugi seal jõe põhjas oli rahulik elada, sest mitte keegi ei pretendeerinud nende maale ja ei olnud ohtu. Aga selleks, et seal jõe põhjas elada ja mitusada aastat loid, seal juba elanud, peenralt õppima väga korralikult kinni hoidma. Sest muidu jõgi oleks nad ju ära viinud. Niisiis oli neile erinevaid kuule, isegi ülikoole selle kohta, kuidas täpselt käib jõe põhjas kinni hoidmine ja nad olid seal kõik väga hästi ära õppinud. Aga nagu ikka on meie maailmas inimesi, kes mõtlevad natuke teisiti ja nii sündis sellegi rahva hulgas üks väike poiss, üks mees, kellel väiksest peale oli pakitses südames üks selline küsimus. Küsimus oli see, et mis oleks, kui laseks lahti. Niisiis ta küsis seda teistelt ja sa võid ise arvata. Teistele see küsimus väga ei meeldinud. Ütlesid selgelt, et see on kõige rumalam mõte ja et millega see lõpeb, saad surma lihtsalt loomulikult, nagu me teame ikka lapsesuu laps küsib ikka ja ta küsis ja küsis ja sai üsna pea aru, et seda küsimust ei maksa rohkem küsida teistele ei meeldi. Siis elas oma elukest aastad möödusid ja kui ta oli just siukses parajas eas mehe eas, siis ta sai aru, et see küsimus on tal endiselt hinges ja tundub, et ega ta ei saa sellest enne jagu, kui ta peab järgi proovima. Niisiis ei hakata kellelegi pikemalt midagi seletama. Ühel heal päeval. Lasi lahti, jõgi haaras ta kaasa, kiskus ylesse, surus vastu põhja, rebis jälle üles jälle vastu põhja ja on üsna selge, et see oli üsna valus. Niisiis kirsades haaras ta veel jõe põhjast kinni ja tal õnnestus see. Ta sai kinni haarata. Ja muidugi teised nägid seda ja tulid, kuidas nad said nii kiiresti tema juurde mööda jõepõhja ja ütlesid, et sa täiesti rumal, et oleks võinud surma saada, mida sa tegid, seda oli hirmus vaadata. Ära palun tee enam mitte kunagi nii. Ja mees ütles, et tõesti, see oli kõige rumalam mõte, ma olen pool elu vaevanud ennast sellega. Et mis saab siis, kui lahti lasta, no mis siis ikka saab, tõesti, surma saab. Aga teate, kuidas sellega on aeg möödas ja haavad paranevad. Ja nii oli temalgi ja ainuke asi, mis tal sellest veel meelde jäi, oli see tunne, mis oli vahepeal see tunne, mis tunne on lennata. Niisiis elas mees veel pikki-pikki aastaid, elas üsna vanaks ja mõtles, et Ühel päeval surema ju niikuinii see päev ehk ei olegi enam väga kaugel ja ma pean teada saama, mis saab siis, kui ma lasen lahti ja ei võta enam kinni, saagu mis saab, kui seal lõpeb ka minu surmaga, ma pean saama. Ja siis loomulikult ei hakanud ta kellelegi seda pikalt seletama, ühel hommikul, kui päike tõusis ja valgustas jõe põhja ja seal hakkas vaikselt linaelu käima ja sigin-sagin sisestama maja ees, hoidis kinni ukselingist kõvasti nagu tavaliselt ja lasi lahti viimast korda ja lõplikult. Loomulikult jõgi iri harust kaasal rebis üles suures vastu põhja, rebis jälle üles suures vastu põhja, rebis jälle üles. Aga tead, mida edasi, seda vaiksemalt surus jõgi teda jõe põhja pehmemalt tõstis ülesse kuni ühel hetkel ta puudutas jõe põhja ainult siis, kui ta ise seda tahtis. Ja niimoodi ta lendas kuusel jõega, nendes nendes allavoolu. Aga vaata seal allavoolu seal sädevaseks teine rahvas ja teine rahvas, nemad olid seal elanud juba mitu 1000 aastat. Ja neil olid ülikoolid, kus õpetati juba väga pikalt ja suured teadlased olid selle kohta, kuidas täpselt käib. Jõe põhjas kinni hoidmine oli väga palju erinevaid arusaamu sellest, koolkondi, neil olid seal ka erinevad religioonid, kellel igalühel oli oma arusaam sellest, mismoodi käib see õige jõe põhjast kinni hoidmine ja kus on tõde selles kõiges. Ja nagu sa võid arvata, olid nad pidanud suuri sõdu sellepärast joonide vahel, kuidas käib see õige jõe põhjas kinni hoidmine, siis kujutad ette, sellel päeval näevad kõik selle linna inimesed, kuidas. Nad vaatavad selle mehe poole, hüüavad kõik. Me tahame ka lennata, me tahame ka väga lennata. Kui sina lendad, siis saame ka meie lennata, palun õpeta meid ja mees neil, ainult et te lihtsalt laske lahti ja inimesed ütlevad, aga ei oska lahti lasta. Me teame lõputuid viise, kuidas kinni hoida ja kuidas täpselt see peaks käima. Aga me tõesti ei oska. Palun tule siia meie juurde, Me anname sulle kõik, mida sa soovid tulla ainult meie juurde, õpeta meid. Ja mees ütleb, et vaadake, mina, mina enam kinni ei võta. Lihtsalt laske lahti. Ja nii oligi, et need, kellel oli julgust, neljasid lahti, lendasid koos temaga, aga ülejäänud jäävad sinna maha.
