Ei iial jookseb alla mööda käimine, see on tõesti siililegi selge. Nüüd ma tean, kus nii ja naa, ma ja kus peale ja naba suure külma Me. Aga Lai jala? Tundra ma suure külma Me. Taaga lai la tun draama, aga. Ka kui ma tun traalaka, kaaren tuur, et takk ka, mis sealt paistab, mis hakkab uudishimu ei jää. No mis sealt paistab, mis seal hakkab, uudishimu ei, paka. Rastundratleid siin pai ka, kus on palju suurimaid siin öeldakse, et see on paiga ja et raadinna eksi, öeldakse, et on taiga ja raasin eksi. Tere, lapsed, täna me räägime paigast ja otsige oma kaardika välja. Tammekännu jaanilaulu lõpp oli päris hoiatavad, paigas võib ära eksida ja see sõna tegelikult tähistab ühte okasmetsavööndit, mis hõlmab väga laiapiirkonna. Näiteks Enekeses, mis peaks teile nüüd küll tuttav raamat olema, on taiga kohta kirjas, nii et see on põhjamaine okasmets kitsamas tähenduses siberi mets. Jah, just nii ta on ja huvitav ja kummaline on siinjuures see, et see taiga ise on Türgi päritoluga sõna tähendanud mäge, mõnedel rahvastel siis oligi alguses kasutusele näiteks näiteks tuvas ja hakkassis mägede tähenduses nägi väga huvitav, mõningad mäed näiteks Sorday gaasis sorri, mägi ja siis mongunday gaase oli siis kuni mägi aga hiljem siis teistel Siberi rahvastel levista juba metsatähendusse ja nüüd tuntakse teda nii laialt, et, et vot seda okasmetsa, eriti just siberi ala okasmetsa nimetatakse üle maailma igal poolpaigaks. No missugused puud seal kasvavad, sellest ajast räägid sina, Urmas. Tegelikult on lood nii, et Siberi ja Põhja-Ameerika aladel on need metsa moodustavad puud. Liigiliselt erinevad Siberi ladel peamiseks metsa moodustajaks siberi nulg ja Siberi seedermänd. Samuti lehis. Reisid on siiski mitut liiki ja samuti nende seas kasvab ka kuuske, siberi ladel ja kuuske. Nulgu eristatakse niiviisi nulu, käbid on püstised, aga kuusekäbid on rippuvad ja nulu, käbid lagunevad sügisel juba puu küljes ära, kõik käbisoomused kukuvad ükshaaval puu otsast alla, nii hetke pidelgi pilud puu külge püsti ja samuti nulu. Okas tuleb väga kergesti võrse küljest lahti. Talun okka alusel, ketas, aga kuuseokka külge jääb alati pisut ka puiduosa. Aga missugused puud on seal Põhja-Ameerika okasmetsas? Männi siberi seedermänni-nulu asemel on hoopiski suugad ja ebadžuugad. Ja ka kuuse ja männiliigid on seal hoopis teised. Ja seedermändi iseloomustab see, et nendel on viisukas kimbus. Paljudel liikidel on seemned söödavad. Suuga missugune suuga välja näeb ja kas tal käbisid, kaon. Seid suuga meenutab oma käbi poolest lehise käbi, aga erinevus on nendel. See, et lehis laseb talveks okkad maha katsuga, etab oma lüheldused okkad külge. Käbi on tal väikene ja ümarAga ebatsuga. Tema on kuusesarnane. Ent erinevalt kuusekäbisid ebatsuga käbide seemnesoomused on väga pikalt käbi, samu suhelt välja ulatub välja. Tammekännujaan, kuis oskasid juba nii vahva laulu teha, siis ilmselt oled sa ka seal sügavas paksus metsas käinud. Olen küll korra suusatanud seal Uurali kandis talvel ja see, kuidas mõjub, see mets mõjub vast inimese peale umbes samamoodi nagu meri, kõrgmäed ja ta on selline võimas, tihe, ürgne, läbipääsmatu näib sellepärast, et kui muud maailmaosad on suuremalt osalt tsiviliseeritud ja läbi käidud, siis seal taigas on veel tänase päevani sadu ja sadu kilomeetreid täiesti puutumatult territooriume, kuhu veel võib-olla mõne üksiku hulkuri jalgu vaid sattunud, aga üldiselt ei ole seda veel niimoodi ära rüüstatud. Mida ei saa öelda küll suurema osa taiga kohta, kus ta on raudtee läbi ehitatud ja kuhu paaniliselt üksvahe ehitati linnasid järgust. Täiesti ilma peremehetundeta, veetakse välja metsa ja jäetakse kõik niimoodi ligadi-logadi ja kõik seal mädaneb ja saastub ja ja see on päris, Colemis tehakse. Mulle tundub, et. Et meil siin Eestimaal uga suured metsad aga võrreldes taiga Ja see oli üllatus, küllataks mets võib nii mets olla ja nende okaspuude olla eksib üpris vähe, lehtpõõsaid samuti lehtpuid on üpris vähe, mõned kaseliigid ja rohttaimestiku Sulemustada müko troosus, see tähendab, et nad on seentega sümbioosis, seened aitavad neil toituda sel vaesel pinnasel, kus On igikeltsa ja väga pikka aega. Ega see igikelts seal nendel taimedel nii väga paha ei ole, sest taigas sajab küll päris palju vett alla küll peena, küll lumena, aga sellistel suurtel puudel kulub seda vett ka palju seda vett saada siis see igikelts suve jooksul tasapisi sulab ja sealt siis kindlustab taimi niiskusega selle tõttu need suured puud seal elavad, saavad, muidu nad oleksid janus suve läbi ja ei saakski puud seal kasvada. Ja siis selle tõttu, et need puud nii suureks on kasvanud, seal all jälle on kaunikesti hämar. Ja samal ajal ka natukene niiske ja see täiesti omapärase sellise maailma, nendele taimedele, loomadele, kes seal metsas elavad, nad elavad nagu suure katuse all ja valgus nad õieti ei näe, sellepärast palju puid, kes valgust vajavad, seal kasvada ei saajaga. Rohttaimi seal kasvada hästi ei saa, sellepärast neil pole valgust, nad ei saa toituda ilmavalgust. Nagu Urmas juba ütles, siis tulevad seened appi, seened aitavad normaalsest seda toitu kätte saada paljudel taimedel, nii et kõik need kuused ja lehised on seentega. Sümbioosis on samal ajal ka seal puude all kasvavad taimed, just eriti meie kanarbiku sugulased, pohlad, mustikad ja kõik, mis seal all kasvavad. Võib öelda juba sõna taiga, siis mõjub ise suure suure metsana, võiks öelda niimoodi, et kui terve meie Eesti võtta ja see torgata kuskile sinna keset paigad, siis võib öelda, et see on nagu üks väike lagedam osa selles metsas, selline pisitillukene avarus, kus siis valgust võib näha. Aga igaüks võib ju oma kodus vaadata, kui suur see taiga. Mul on siin enekaardid ja 22. leheküljel on taimkattekaarte. Ma arvan, muidugi. Te olete selle juba üles leidnud. Ja siin roosa värviga on siis taiga kenasti üles joonistatud ja põhiteeäärsest Uuralist ida poole läheb vaikse ookeanini välja siia, mis lääne poole jääb siia siis see on ikkagi joonistatud, mis äsja. Meie elame ka taigas või kui me nüüd ümbervaatamisega ennast keset suurt ääretut metsa elavat, ei tunne veel seda lagedat paika siin küll ja küll aga just sinna ida poole Uuralid ja vala on siis klassikaline ja päris taiga. Nii et taigas meela vesi on hea muidu võiks ära eksida. Kaardi peal on tähistatud roosa värviga siis okasmetsavöönd ja noh, kui nüüd päris aus olles, eks meie siin okasmetsavööndis olema sees küll okasmetsad meil Eestimaal on põhiliselt ju need on need männikud ja mänd on meie kõige levinum puuliik ja kuuske kabelis ohtrasti, seal, kus ta männi alt kasvam, on juba hakanud. Et selles mõttes küll, aga, aga noh, klassikalist taiga mõõtuma ikka veel välja ei anna. Kui lähete oma lähedasse metsa või kus te olete harjunud käima, siis näete, ikad kasvab kuusk ja kõrval on kask ja siis veel mõni muu puu on kõik koos, aga kui seal lähete metsa seal taigas, siis võib juhtuda näiteks selline lugu. Ma parem laulan selle loo. Olin ma ei ka, olin mitu päeva mata tallu ei tea kust leidsin sauna. Mata olin tai, Ma olin must, olin haiga, olin mus Mauna, kui kan on kuu taiga, olgu tundra korr, raali, puud sauna abita, et nad saunamõnu tunda olin taiga, olin must, olin taiga, olin mus. Aga no ma ei kohtan keeleteega puud. Saunas kurvalt ohkan. Tulemata jäävad luud, olin, ma olin mus. Tai Ma olin mu ei tea, ime likul paiga, olin sauna Tatu nuud. Hiljem pan oli taiga peal, on Doca uud. Olin tai, Ma olin, ma olin. Ma olin kus olin Laiga, olin. Aga kas sealt sa taigast siis üldse ühtegi kask ei ole võimalik leida, et kase vihta teha? Kujastu otsudeks võib siis leida, eks siis peab kaua käima. Aga seal meile tuntud taimi kasvab, selliseid, mis, mis meie metsadest. Näiteks tuntumatest toimudest, mis ka Eestis kasvavad, võib taigavööndis Leida Uiboleht, Jalak lehti meelgi kasvavad metsades on igihaljaste, tumeroheliste lehtedega. Mina tean, et paigas elab palju karusid ja siis ma tean, et karu armastab Marju järelikult on seal head marjametsad. Aga huvitav oleks teada, kas seal jänesekapsast kaol Paksumetsal on jänesekapsast. Siis on jäneseid ka kindlasti sobiv hetk rääkida. Üks muinasjutt jänesest. Sest ja muinasjutud mulle meeldivad. Metsas sündis jänku ning kartis kõike. Raksatas kuskil oksake, tõusis lind lendu või varises poolt lumekamakas. Jänkule langes kohe süda saapasäärde. Kartis päeva. Kartis, kaks, kartis nädala, kartis aasta. Siis aga oli ta suureks kasvanud ja äkki tüdines kartmisest. Mitte kedagi ma ei karda, hüüdis ta üle, terve metsamäe. Ei karda sugugi ja asi tahe kogunesid, vanad jänesed jooksid kokku, väikesed jänkupojad tulid jäneseemad, kõik kuulasid, kuidas hooples jänes, kõrv, kõõrdsilm, nudisaba kuulasid ega uskunud omaenda kõrvu polnud veel nähtud, et jänes kedagi ei kardaks. Kuule sina körsilm, kas sa isegi hunti ei karda? Ka hunti ei karda, ega rebast karu kedagi ei karda. See kõlas juba koguni veidralt, on aga kentsakas jänes. Oh kui kentsakas ja kõigil oli häkki lõbus. Hakati kukerpallitama pama, kepslema 11 taga ajama, justkui oleksid kõik arust ära. Mis siin pikalt rääkida, Karjus hoopis vahvaks muutunud jänes. Kui hunti näen, siis söön mada ise ära. Usk, naljakas, jänese oi kui rumaldan. Käratsedes hakkasid jänesed rääkima hundist. Aga hunt oligi sealsamas. Ta oli lonkinud ja luusinud oma hundi toimetustel ning nälga tundes parajasti mõtelnud, et tore oleks jänes suupisteks ära süüa, kui kuulis, et kuskil üsna lähedal kisavad jänkupoisid ja mainivad teda hallivatimeest. Sedamaid seisatas ta, nuusutas õhku ja hakkas juurde hiilima. Üsna lähedale tuli hunt mänguhoogu sattunud jänestel. Kuulis, kuidas nad tema üle naeravad, kõige rohkem hoopleja jänes, pikk-kõrv kõõrsil nudisabaoto, vennas, sinu maiust. Ärase. Mõtles hall hunt ja hakkas uurima, missugune jänes oma vahvusega hoopleb. Jah, ja seda ka ei näinud midagi. Lõbutsesid veel hullemini, kui enne. Lõppes, nii et hoopleja jänes hüppas kännu otsa, istus tagumistele jalgadele ja hakkas rääkima. Kuulge, käia argpüksid, kuulake ja vaadake minu poole. Mina näitan teile kohe ühe Fembu, ma. SiniEi hooplajal keel kurku kinni, jänes nägi hunti, kes teda silmitses. Teised ei näinud, temaga nägi ega julgenud hingatagi. Edasi juhtus hoopis ebatavaline lugu. Hoopleja jänes hüppas kõrgele nagu kummipalle, kukkus hirmu pärast otse hundi laiale Otsnikule veere super palli üle hundi selja ja tegi veel ühe ringi õhus ja andis jalgadele tuld. Kaua jooksis õnnetu jänes, kuni jõud otsa sai. Talle tundus kogu aeg, et hunt on tal kannul ja võib iga hetk oma lõugade vahele haarata. Viimaks nõrkes, vaeseke täiesti, pigistas silmad kinni ja vajus oimetuna põõsa alla maha. Hunt aga jooksis samal ajal teisele poole, kui jänes talle peale kukkus, näis talle, et keegi on teda tulistanud, hunt põgenes. Tükk aega ei suutnud teised jänesed toibuda, kes oli põgenenud põõsasse, kes peitnud end kännu taha, kes pugenud auku. Viimaks tüdinesid kõik peitmisest ja tragimad hakkasid tasapisi ringi vaatama. Osavalt hirmutas meie jänes hunti, otsustasid kõik. Kui teda poleks olnud, siis ei oleks meie eluga pääsenud. Aga kus ta siis ise on see meie kartmatu jänes? Hakati otsima, käidi läbi kõik kohad, kuid vahvad jänesest polnud kuskil. Kas viimaks mõni teine hunt teda pole ära söönud? Lõpuks ometi leiti ta üles, lamas teine põõsa all augus, hirmu pärast poolsurnud. Tubli poiss, kõrsilm hüüdsid kõik jänesed kui ühest suust, näe, kus ikka kõõrdsilm. Osavalt hirmutasid sa vana punti, aitäh, vennas. Meie arvasime, et sina hoopled. Vahva jänes sai kohe julgust. Ronis oma august välja, raputas end, pilgutas silmi ja lausus, aga mis teie mõtlete? Ah teie argpüksid küll. Sellest päevast peale hakkas Vahva jänes ise ka uskuma, et ta tõesti kedagi ei karda. Päris lõbus lugu. Nojah, lõbus lugu jänesest külla. Ma tahan küsida teie käest, mis te arvate, kas oli halljänes või valgejänes, kuda taigas elas, kellel on hea mälu, see jätku meelde, kellel on halb mälusa, kirjutage üles. Tänase saate küsimus, mis te arvate, millisest jänesest oli muinasjutus juttu, missugused jänesed elavad seal taigas, kas hallid või valged. Millised jänesed seal taigas on, kas valged jänesed või halljänesed? Kas taigas ikka ikka jätkub kõikidele loomadele toitu? Ja toiga vööndit iseloomustab see, et rohkesti on samblaid ja ka samblikke, mis kasvavad maapinnal, nii et loomad nälga, jää ja loomad nii nagu igas teiseski vööndis. Kõik need on seotud nende taimedega, mis seal kasvavatest taimtoidulised saavad just nendest taimedest ja nagu Urmas rääkis, okaspuid kole palju. Tähendab need okaspuud on tegelikult need, mis määravad loomade elu ära ja need, kes puudelt toitu leiavad, need siis seal taigas hästi elada saavadki. Kui nüüd edasi niimoodi aru, siis kindlasti kõige rohkemat tegelasi, kes söövad, käbisid ja, ja käbiseemneid, nendeks on kõik võimalikult väikesed hiire moodi tegeled hiirekesed, siis linnud, näiteks käbilind, meie metsades ka elav käbilind on taigas üpris tavaline ja tema on kangesti papa, kui mood oma kireva sulestikuga tegutseb ka niimoodi kaunis lärmakalt seal puu otsas ja tal on huvitav nokk noka pool mööda teineteise suhtes risti ja nendega on mõnus käbide vahel siis seemned välja urgitseda ja aeg-ajalt diskuse toitlustel taigas piisavalt ei ole käbi saada Kunikaldunud käppisid miskil põhjusel ei ole palju olnud. Siis need linnud rändavad ka siiapoole, nii et aeg-ajalt on täheldatud meie aladel Euroopas kepilindude invasioon ja neid on hästi palju. Ja teine lind, keda siis ka taigast meie aladel aeg-ajalt rändab ja kelle olemasolust me siin Eestimaal ka teada saame, tänu nendele invasioonidele on mänsakud. Need on ka linnud, kes on väga oluliselt sõltuvad just käbide, seedermännikäbide saagist, käbiseemnete saagist ja kui siis seemneid vähe nendelt käppidelondis nad rändavad jälle parematele toidumaadele, ka tulevad siia meie metsadesse siis vahetevahel, talvel võib kosta meie metsalt sellist kummalist kisa, mida teevad mänsakud isegi natuke hirmuäratav ja natuke õudne see hääl, mida nad teevad ja ja kui seda varem metsas kuulnud ei ole kaunikesti ära ehmatada, aga tegelikult, kui ta ära harjudes, on päris mõnus kuulata. Samamoodi käbidest elavad ära meilegi tuttavad oravad, oravaid on seal palju harilikud oravad, aga siis on seal ka need siberi vöötoravad purun, tukid, keda siis on väga palju ja kes toimetavad selle käbide kallal ja söövad neid hulgaliselt. Neid aeg-ajalt sigineb jällegi nii palju, et nad lähevad rändama, aga meie aladele nad muidugi siia välja tulevad, nad rändad seal Siberi aladel ringi edasi-tagasi. Selline suur lind, mis meie metsades on väga truu paiga lindia praktiliselt kuhugi oma pesapaigast ei liigu, metsis isegi metsised võivad taigaaladel rännata ja küllalt suuri rändeid ette võtta. Tema on siis lind, kelle põhitoiduks on okkad. Ta sööb just okaspuuokkaid. Vot Urmas aeg taigas on kahesuguseid puid, ühed on kuused ja seedermännid ja teised on siis lehised, jõuad, kui metsis satub elama lehis aladel talveks lehised heidavad okkad maha, siis ta jääb nälga, et mitte nälga surra, rändab ta sinna, kus on see niinimetatud tumetaiga, kus on okkad puude küljes alles ja läheb siis sinna okkaid sööma, sellepärast tema siis seal paigaaladel ka ringi rändama. Suur rännumees Jaan kassa seal mõnd suurt loomaga kohtasid. Ei näinud, kummaline. Mina olen kuulnud, et paigas on palju karusid kohe nii palju, et peaaegu iga puu taga on kalu. Ja kui karu ei ole, no siis on metssiga või vähemalt põder. Ja kõike tema tegutsemisjälgi oli küll, aga ju ta ikka ise on küllaltki ettevaatlikuks muutunud ja ei taha ennast näole. Hamburg. Mul on sõber Raivo, kes on taigas palju ringi rännanud ja tema jutu järgi ma saan küll nii aru, et karusid on seal hullem kui sääski söövad kõik ära, mis sul on kuhugi maha unustatud ja trambivad telgid ära ja üleüldse nende karudega on suur tegemine seal, nii et noh, ma ei tea, võib-olla see on kohati ühes kohas on neid palju ja teises hõredalt, aga karu on tõesti seda iseloomulik loom. Aga tegelikult kõige tähtsam taiga loom ilmselt, kes peab ennast üleval oravate püüdmisega, sööb kõiki neid marju ja pähkleid ja, ja taimi ja ka väikesi Iirekesi, mis seal metsa all ringi jooksevad, soobel sooblist ilmselt kõik olete kuulnud teda, inimesed on väga armastama hakanud, tähendab, ma ei ütleks, et sooblitega tema nahka seljas. Ja sellepärast nad selle sajandi alguses küttisid ta peaaegu täiesti ära, nii et ei jäänud üldse neid sooblesime taigasse na siis õnneks enne kui päris kõik viimseni maha jõuti tappa, tuli aru pähe ja hakati looduskaitsealal neid paljundama ja praegusel ajal on need soov oli, et seal metsade selle päris palju, nii et kütitakse nüüd juba enam-vähem mõistlikkuse piirides, niiet see asurkond suudab ennast taastuda ja see on üks kallimaid nahku üldse, mida maailmas karusnahkade turul müüakse. Sooblitega koos elavad seal nugised, nemad on mõlemad sarnase toitumisega tegelased aga sättinud oma elu nii, et soo peal hoiab nagu rohkem maapinna lähedal, aga nugis elab puude ladvaosas ja püüab oma saagi siis sealt leida. Nii et erilist toidukonkurentsi Neil kahel loomal ei ole. Suurematest kihketest võib seal siis näha ka veel Ilveseid. Me oleme rääkinud kõikide nendest loomadest, kes elavad Siberi taigas, aga Põhja-Ameerikas on tegelikult sealses okaspuumetsas ka väga põnevaid loomi. Ja nendest kõigist rääkida ei jõua, kahest loomast ma tahaks natuke rääkida küll, üks nendest on suur kass kelle nimeks on puuma ja tema on tore, kas selle poolest, et nendest väikestest kassidest, noh, kassid jaotatakse suurteks kassidekse spantritakse väikesteks kassideks, vot nendest väikestest kassidest siis puuma on kõige suurem ja ta on noh, enam-vähem leopardi ühes mõõdus, eriti need Kanadas just seal okaspuumetsades elavad Puman suur ja tore kassi, need, kes temaga kokku puutunud on, mina olen teda loomaaias näinud, ütlevad, et ta on kummalise käitumisega nimelt on temast säilinud väga palju sellist mängulisust ja väga kütid kirjeldavad kohtumisi kuumaga, nii et lagendikul väsis raiesmikel, kus puuma nendele juurde tulnud siis ta tuleb ja kui inimene ainult üksi, siis ta hakkab inimestega kohe mängima, veeretab ennast selle inimese juures ja, ja nügib teda peaga ja ei avalda mingisuguseid ärasöömise tunnuseid või ärasvõimelise tahtmist, vaid vastupidi, kutsuksid inimest mängima ja on väga sellise seltsiv mängulise loomuga, aga inimesed on kahtlustavad oma loomult ja ja nemad ei usu, et puuma nendega mängida tahab, enne kui buumosele õige hoo sisse saab, kipoodmata seal ikka maha laskma ja ja selle tõttu nende buumud arvukus on tugevasti tagasi läinud, aga noh, niipalju sellest Pummast loodame, et nad ikka veel mõnda aega vastu peavad ja ära elavad. Aga sealsamas elavdaks, teine põnev tegelane veel, kellel on huvitav nimi Urson, see on puuokassiga. No ta on selle maa peal elav okassea sugulane, tükib ronima puu otsa, tal on kaunikesti pikk saba ja sööb ta siis seal puukoort, nina, kõik närilised oksi ja tihtipeale võivad nad mõne puu täitsa paljaks närida, kui sealt midagi enam võtta ei anna. Puu sureb maha ja tema on küllalt jultunud ja nahaalne tegelane, sellepärast et ta tunneb ennast täiesti kaitstuna kõigi vastu keegi eriti teda puutuda ei julge. Sest ta on nii okkaid täis ja sandi loomuga, ta hakkab kõigile vastu ja kipub okastega torkima, sest ta jäetakse ruttu rahule. Saba otsas olevad okkad on tillukesed ja neid nagu keegi ei oska õieti kartagi, aga räägitakse, et kui ta selle okkalise sabaga näiteks löönud okas dub naha sisse, sind okkad hakkavad seal naha sees liikuma satuvad veresoontesse, satun südamesse ja see loom, kellesse need okkad on sattunud on, on kohe surmale määratud, nii et need pisikesed, paari-kolme millimeetri pikkused okkad, mis näevad nii süütud välja, tegelikult võivad loomadele palju kannatusi põhjustada. Ilmselt sellepärast loomad nendest Ursonitest ehk puu okassigadest kaugel eemal hoiavad. Selge parem karta kui kahetseda. Ja loomulikult on neid loomi, seal veel on sarnaseid ka, näiteks karusid on seal ja hunte on seal ja, ja ka põdrad on peaaegu samasugused nagu Siberselt palju suuremate võimsamate. Ma arvan, et ega keegi ei oska päris täpselt seletada, miks Ameerika põtradele nii võimsad ja uhked sarved on ja neil on natuke teistsugused toitumisharjumused, ka käivad nad tihtipeale vees söömas ja söövad hea meelega kõikvõimalikke veetaimi ise kõhust saadik vees seistes ja siis sealt neid taimi välja noppidest. No siis on seal kõikvõimalikke kakke öökulle, sest neid närilisi on palju ja siis neid peab keegi sööma ka, muidu nad sööksid need puud vorsti paljaks. Kakema dial meie metsades, okei, me oleme nende hääli kuulanud. Jah, nii nagu meie metsades neid kakke on, need loomi on seal päris palju ja poole tunnise saatega jõua nendest kõigist rääkida. Ja küllap Burmas jäi sul paljudest huvitavatest taimedest rääkimata. Ja ma arvan, et paljud on meie eestimaisele kuulajale üpris võõrad aga edaspidi, kui meie botaanikateadmised kasvavad, siis võib nendest rääkida. Madal lastele veel ühe küsimuse esitada. Küsimus on niisugune, mis vahe on tume ja heleda, igal, mis vahe on tume ja hele, paigal, palun kirjutage meile aadressil on ikka. Tallinn 200 100 Lomonossovi 21, lasteraadio esilile. Ja kes nüüd kaarti viitsib uurida, kindlasti paneb tähele, et läbi selle siberi taiga voolavad suured jõed ja seal on üks hiiglasuur järv ka veel ja tegelikult need nii jõed kui see järv mõjutavad seda ikka elu oluliselt, samuti taiga nende elu. Ja sellepärast ma arvan, võiks nendest veekogudest päris oma. Veel rääkida ja kindlasti järgmises rännusaates kuulmiseni. Nüüd ma tean, kus ja naba ja kus peale ja naba suure külma Me. Aga Lai jala? Tundra ma suure külma Me. Taaga lai ja la tun draama, aga. Ka kui naa, tun raamat Kapi kaaren tuur, et takka, mis sealt paistab, mis seal hakkab, uudishimu, ei noh, mis sealt paistab, mis seal hakkab, uudishimu ei, paka. Rastundratleid siin pai ka, kus on palju su uurime, et öeldakse, et see on taiga ja Ta ära sinna eksi, öeldakse, et on paiga ja et raatsin, eks.
