Osooni 25. hooaja avastusretked väljaspool Eestit andsid  võimaluse näha looduse tohutuid kontraste  ja imekspandavat mitmekesisust. Tibatillukestest putukatest ölandi alvaritel maailma suurima  maismaaimetaja Aafrika elevandinikanas minu selja taga on  seitse tonni kaaluv selle karja juhtelevant. Virmaliste lummavat vaatemängu Põhja-Norras tumestab  keskkonda hävitav reostus Keenias. Läänemere suuruselt kolmandal saarel öölandil peibutab  tõsist loodushuvilist linee teaduskeskus  ja selle putukakogud. Sellise mastaabiga putukauuringuid ei tehta kusagil mujal maailmas. Keskus on nime saanud maailma botaanikakuningaks nimetatud  teadlase järgi, kes 1741. aastal ka ise siin saarel teadust  öid tegi. Eraomanduses olev teaduskeskus pakub tööd  ja koolitust paljude riikide üliõpilastele  ja teadlastele. Uurimisprojektides keskendutakse peamiselt taimedele,  putukatele ja ka nende vahelisele interaktii. Üks ambitsioonikamaid ja põhjalikumaid on Rootsi Malaisia  lõksu projekt. 2003.-st kuni 2006. aastani oli üle Rootsi väljas 75 putukalõksu,  kust koguti teaduse tarbeks tohutu kogus 80 miljonit putukat. Sa võid lukslaike. Ar nauti? Kogu seda 80 miljoni putukakollektsiooni peab  ka kuskil hoidma, suurem osa on sellest 22 kraadises külmas  suures merekonteineris kuid osa on toodud  ka tuppa. See selline tavaline külmkapp,  kus on siis putukanäidised sees. Võtame siit ühe purgi välja. Nagu näete, siin on putukaid suuri ja väikseid  ja siin võib olla ka maailmale seni avastamata liike. Nüüd tuleb need kõik putukad lihtsalt ära sorteerida. Putukate sorteerimine ja grupeerimine võib võtta aastaid  ja liikide määramiseks tehakse koostööd ekspertidega üle  kogu maailma. Saksa päritolu doktor Mati Jaofi uurimisalaks on pahksääsklased,  keda on maailmas siiani kirjeldatud umbes 6500 erinevat liiki. Avastamata liike võib nende kahetiivaliste hulgas olla  koguni ligi kaks miljonit. Põhitööriistaks liikide uurimisel on täpne mikroskoop,  kuid siin läheb vaja ka pliiatsit ning joonistamisoskust. Peale putukate süvitsi uurimise pööratakse linee  teaduskeskuses suurt tähelepanu ka taimedele. Siinne keskkond on selleks igati sobilik. Öölandi ulatuslikud loopealsed ehk alvarid meenutavad meile  vägagi Saaremaa kadakasi karjamaid. Maailmas leidub sellist unikaalset kooslus vaid Rootsis,  Eestis ja tinglikult ka mõnel pool Põhja-Ameerikas. Minu selja taga laiuv suur Alvar ehk tuure Alvar,  et on maailma kõige suurem alvar pikkusesse 40 kilomeetrit  ja laiusesse kõige laiemas kohas 10 kilomeetrit. Midagi sellist Eestis vastu pakkuda ei ole. Ölandi alvarid teevad unikaalseks väga erineva päritolu  ja pika ajalooga taimeliigid. Heaks elupaigaks on saar paljudele käpalistele,  kelle uurimisega siin igapäevaselt tegeletakse. Kõik õitsvad õied tuleb siis ära la. Käpaliste tolmeldajaputukatel on väga oluline roll taimede  levikul ja evolutsioonis. Kuna kahelehise käokeele ehk ööviiuli tolmeldajateks on ööliblikad,  siis tuleb uurimistööd ka öösel teha. Putukate ja taimede omavahelisi seoseid on line  teaduskeskuses juba aastakümneid põhjalikult uuritud. Ameerika Ühendriikidest pärit professor Haidi Topsoni  juhendamisel tehakse mikromaailma saladuste avastamiseks  erinevaid kate. Inimene on alati tahtnud looduse kohta rohkem teada saada. Karli nee aegsest algelisest süstematiseerimisest oleme tänu  teadlaste igapäevasele tööle meid ümbritseva mõistmisel  palju targemad kuid ka praegu võime öelda,  et me teame loodusest veel väga vähe. Ghana vabariik Lääne-Aafrikas on Eestist viis korda suurem  kuid ei kuulu Aafrika suuremate riikide hulka. Pindala on ta alles 32. aga rahvaarvult enam kui 27 miljoni  elanikuga 13.. Üllatav, et meist ligi 6000 kilomeetri kaugusel  Lääne-Aafrika väikeses asulas teatakse Eestit juba  üheksandat aastat, aitavad eestlased parandada siinse  kogukonna elujärge panustades laste haridusse,  naiste tervisesse ja ettevõtluse arengusse. See on päris päris raske, ma ütlen teile  ja mul on küll selline tunne, et sa. Ei olegi nii lihtne see kõndimine, aga no ma proovin Ütleme niimoodi, et praegu mõlemat kätt lahti ei taha lasta  kõndides eriti, aga see on miski, mis sellel rahval siin on  täiesti veres. Olin kanas ja üldse Aafrikas elus esimest korda  ning siinne Savani loodus pakkus võimsaid kogemusi. See on Mole rahvusBarkanas suuruselt peaaegu kaks Saaremaal. Siinsel Aafrika elevandi populatsioonil on viimastel  aastatel läinud hästi. Emased loomad on olnud viljakad ja praegu elab siin üle 400  elevandi ja proovime mõned elevandid üles leida. 100 meetrit ja me oleme elevantide juures. See on esmakordselt osooni ajaloos. Minu selja taga on seitse tonni kaaluv selle karja juhtelevant. Ma ütlen ausalt, hirm on nahas. Aga see Kuigi kana ei paista eriti rikas, on see Lääne-Aafrika riik  maailmas tuntud kulla ja kakao poolest. Seadustani minu tee seekord ei viinud, küll aga ühe  sõbraliku perekonnaga nende kakao istandusse. See kakao taim. On ühe aasta vanune, möödunud aastal umbes samal ajal pandi  ta kasvama kakao seemnest. Nüüd on vaja teda väetada, rohida ja kahe aasta pärast  kannab seesama taim juba oma esimest saaki. Ja kuidas teada saada, kas kakaa on valmis? Tuleb vaadata värvi. Vili peab olema kollane. Kuidas maitseb üks valminud kakaa uba? Mõnusalt magus. Kusjuures väga magus puuviljane Ma võrdleks isegi veidi sellise Pehme mangoga. Maitse on isegi põnevam. Siin on kakaoad, mida on metsa all kuivatatud kuus päeva  siis on nad siia küla vahele toodud. Kuivavad veel seitse päeva ja siis on nad valmis juba müümiseks. Kaugest Aafrikast jõuavad kakaod ka meie šokolaaditootjateni. Kanamajandusele ja elanikele on tähtsal kohal  ka kalandus, sest umbes 10 protsendi ehk 2,6 miljoni  kaanalase elatis sõltub otseselt kalapüügist. Kuigi Atlandi ookean võib tunduda ilmatu suur,  painab kohalikke rannakalureid tõsiasi, et kalavarud on  tugevalt üle püütud. Nii õnnestub korralikke saake saada vaid kolm kuud aastas. Lõuna-Kana ranniku meestel on ainult üks võimalus tegelikult kaks,  kas minna kooli või hakata kaluriks. Igal laulul on oma tähendus selleks, et kas hoida endal  mõistus selge või selleks, et meelitada kalad noota. Seitse tundi on möödas sellest kui me alustasime tõmbamist. Mina ei tea, mis puust need mehed tehtud on,  aga see on hämmastav. Selline näeb välja selle töö tulemus, käed on mul täiesti katki. Soolane vesi ja liiv on selle köie peal käed katki teinud. Respekt nendele meestele, kes teevad seda päevast päeva. Norra põhjaossa tasub minna juba ainuüksi virmaliste pärast  ja sinna läksime koos Eesti noorte fotograafidega. Pärast kahepäevast autosõitu läbi lumiste väljade jõudsime  Lofootide saarestiku servale. Võtsime lahti kõikvõimalikud virmaliste ennustuslehed  ja jäime ootama. Seal see virmaline paistab. Kuulge, tundub, et virmalased on väljas. Tuleb kaela, seega. Nagu tuletõrjujad, läheme nüüd õue ja vaatame neid. Na virimalised üle. Praegu praegu on natukene õrnas, nagu tundub,  seal väga olevat selja taga tunduvad õrnad,  tulevad täpselt elari seal paremal pool ka. Kui te vaatate Kaks nuti üks on siin ka. Nii kõik võimaluste hullud on väljas. Lähme nüüd otsime ühe väga pimeda koha ja vaatame,  kas näeme midagi. Virmalised on optiline nähtus, mida põhjustavad päikeselt  lähtuvate laetud osakeste niinimetatud päikesetuule  kokkupõrked ma atmosfääri osakestega. Maani jõudes ergastavad päikesetuule osakesed maa atmosfääri aatomeid. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant,  mida inimesed näevadki virmalistena. Maa magnetkiht juhib päikesetuule voo pooluste poole  ja seetõttu on virmalised nähtavad just pooluste lähistel. Kui vaadata, siis kaar liigub, ilus, ilus kaera hakkab tekkima. Hakkab juba, oi oi oi, praegu läheb päris ilusaks. Oi, see on ilus juba. Assa vana, see on mõnus. Põhja-Norra lofootidele ülalt alla vaadates paistavad  saarekesed nagu väikesed paelale lükitud pärlid. Saarestiku nimi on moodustatud kahest sõnast. Esimene loo tähendab ilvest ja teine fot jalga. See tuleneb arvatavasti sellest, et mandril vaadates  meenutab saarestikujult ilvese jalga. Võiks arvata, et ka lovootidel on väga külm ilm,  sest me oleme samal laiuskraadil kui Kanada inuiitide ala  ja Gröönimaa, kuid siin on temperatuur kuskil null kraadi  juures ka süda talvel ja põhjuseks on soe golfi hoovus  ning see on maailma üks suurema positiivse temperatuur tuuri anomaalia,  kala. Lofootide saarestiku viimased külad asuvad justkui maailma lõpus. Ulguvas tuules on parimate fotode saamine tõeline katsumus. Ants Markus, sinu meelisala on maastikufotograafia. Kas Lofooter on niisugune hea koht selle jaoks või? Ja sest, et siin on sellised võimsad mäed  ja natuke inimkontakti Ka saab lisada piltidele. Praegu ma lähengi sinna, et sättida needsamad majad sättida  esiplaanile ja taustaks mäed. Mainima, et see on väga-väga ekstreemne olukord. Tuul on üliülikõva. Nagu sellist rahulikku pilti saada. Statiiv peab olema raske kotiga küljes. Muidu sa lihtsalt lendab minema. Ühte kohta passima jääda ei saa. Mitmekülgne maastik pakub aina uusi fotovõimalusi. Mis siin nüüd siin erilist on, mis sinu jaoks lummav on? Mulle meeldib hästi sellised kompositsioonipildid  ja ma teen tihti lainurga pilte kus on esiplaan olemas. Keskplaanis on see voolav jõgi ja taevaplaanis on mäed. Et sellised mitmetahulised pildid. Iga saabuv öö. Tähendas Norras uut võimalust virmaliste pildistamiseks. Kas te näete, kui tugevaks mäng läks täpselt siin mu selja  taga ja see on üle terve pea. Ja väljas on selline rohekas kuma, üliüliilus,  mõnus rohekas kuma, aga nüüd ma asun ruttu pildistama. Selline on igapäevane Nairobi Keenia pealinn inimesed,  autod, saastatud õhk ja prügi. Terviseraportid väidavad, et elukeskkonnareostus on  inimkonna suurim hävitaja. Võitlemaks ühiselt kasvavate keskkonnaprobleemidega  kogunesid ligi 200 riigi esindajad 2000 seitsmeteistkümnenda  aasta detsembris ÜRO Aafrika peakorteris Nairobis. Siin toimus ÜRO keskkonnaassamblee kolmas tippkohtumine. Õhusaaste elurikkuse vähenemine ja mereprügi on osalejate  ühine mure. Reostuse käes ei jäga ainult merealad, vaid kogu loodus,  puudulike puhastus ja sanitaartingimuste tõttu on ohus  eluallikas vesi. Keskkonnaprobleemide lahendamine on kahtlemata kogukonna  kaasamise ja harimise küsimus. Kohtusin noore loodusuurija Alberto Borgesega,  kes tunneb tõsist muret Keenia mageveekogude seisundi pärast. Noormees kutsus kokku rühma teadlasi ja üliõpilasi,  et läbida 390 kilomeetri pikkune Ati jõgi Lättest suudmeni  ning uurida, kuidas jõe praegune olukord mõjutab kohalikke elanikke. Elanikkonna piiramatust kasvust tingitud reostusprobleemide  kõrval kannatab Keenia ka metsade kadumise tõttu. Kui metsad raiutakse jõgede valgaladelt,  on tulemuseks jõgede kuivamine ja magevee puudus. Keeniat tuntakse Aafrika uhke loomastiku poolest,  mis on paraku üha tugevama surve all. Inimtegevuse laienemine lõikab läbi loomade liikumisteid  ja kaotab sobivaid elupaiku. Lisaks on mitmed liigid salaküttide huviorbiidis. Pole olbeeta looduskaitsealal siin säästetakse loomi inimeste,  eelkõige salatide eest. Teiste ohustatute seas elab olbe eta kaitsealal mitu liiki ninasarvikuid,  kes kõik on salaküttide poolt ihaldatud. Kui te mõtlete, miks ümbritseb neid selline tara? Põhjus on lihtne. Siia kipuvad salakütid, kes tahavad ninasarvikut tappa nende  sarvede pärast. Mustal turul võib ninasarvikute sarv maksta võta üle 60000  nael Sterlingi kilogrammi kohta. Meie üks soov oli filmida äärmiselt haruldasi,  põhjavalge ninasarvikuid. See on liik, kes on vabas looduses juba aastaid tagasi  salaküttimise tõttu välja surnud. Olbeetasse toodi viimased isendid Tšehhi Tur ralove  loomaaiast lootuses, et hea kliima ja loomulik elukeskkond  aitab loomadel sigida. Me oleme tegelikult tunnistajaks äärmiselt kurvale loole. Kui me saabusime siia kaitsealale, siis oli teada,  et siin elab kolm põhjavalget ninasarvikut. Aga meie viibimise ajal on üks ja ainus isane isend. Vana loom pandi magama, sest tema tervislik seisund oli  lootusetult halvenenud. 45 aastane ninasarvik on võrreldav umbes 100 aastase  inimesega ja surm nii hilises eas on looduse loomulik käik. Siiski on ühe loomaliigi viimase isaslooma hääbumine meie  silme all emotsionaalselt raske. Nendest ainulaadsetest loomadest on alles vaid tema kaks  emast liigikaaslast Sudani tütar ja tütre tütar Fatu. Nii et nagu me aru saame, on võimalus, et põhja-valge  ninasarvik jääb üldse meil elavate liikide hulka väga väike,  nii et peab lootma teaduse ja tehnika õnnele.
