Tänane keskeprogramm kannab pealkirja loomade ehituskunst. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Tihtilugu on nii, et mida vägevam või mida tähtsam on inimene seda suurem ja uhkem on tema elamine. Kuidas loomariigis need asjad käivad? Kui loomariigis oleks samas ilmselt kõige suuremaid ehitisi rajatisi, peaksid tegema vaalad jahile. Jobud, aga paraku neist mitte keegi mitte midagi ei ehita ja nemad siis järglaste eest hoolitsevad, nii et järglased on nendega kohe kaasas ja kõnnivad või, või siis on nad kusagil põõsa all, lõvide puhul, et imetavad seal seni järglased on võimelised kaasa tulema ja tegelikult ehitavad kõige meisterliku muid asju, palju väiksemad loomad, päris tillukesed loomad putukate hulgas on meisterehitajaid on ämblike hulgas põnevaid ehitajaid imet, et hulgast sipelgate hulgas nii et neid on erinevates rühmades ja kõige suuremaid asju ei tee mitte sugugi kõige suuremad, nii nagu inimestel, vaid võib-olla isegi kõige väiksemad olendid teevad kõige suuremaid ehitisi, näiteks nagu termiidid, näiteks nagu termiidid, jah, sest termiidid on tõesti meisterehitajad ja ja nende pesa võib-olla võib-olla isegi kolm meetrit kõrge, aga termiidid ise on valdavalt sellised tillukesed. Nojah, pimedad, kuna nad seal maa sees põhiliselt toimetavad maa-alustes, käikudes ja oma pesas, siis ega neil seda valgust ei ole vaja ja nad on selles mõttes kummalised ja neil on väga selge tööjaotus, seal on termiidikuninganna, kes on hoomatavasti suurem kui ükski teine termiidi osas. Siis on seal töölised, aga neil on ka siuke klass nagu sõdurid, neil on oma sõjavägi olemas ja need sõdurid on spetsiaalselt siis selleks välja arenenud, et kaitsta pesa kõikvõimalike kallaletungijate eest. Ja, ja siis nad on isegi juba nii spetsialiseerunud, näiteks nende põhiliseks sundrelvaks kaitseb relvaks on nende lõuad ja need lõuad on nii suured, et nendega nad iseseisvalt enam süüa ei saa, selleks, et nad süüa saaksid, peavad olema seal töölistermiidid, kes siis neid toidavad. Aga need lõuad on neil tõesti võimsad ja näiteks nende puremine on, on enamikele loomadele ääretult ebameeldiv ja valus. Nad jätavad termiidipesa rahule, aga pesal on tegelikult mitte sõdur ei ole võib-olla kõige tähtsam kui see pesa ise, sest ta ehitatakse savist ja liivast ja võiks öelda, et noh, nad on peaaegu tsemendi välja mõelnud, jutumärkides muidugi see pesa on nii kõva, et ega seda näiteks lahti raiuda, inimene või käega purustada või isegi ütleme käepäraste tööriistadega ära lõhkuda ei suuda, enamik loom ei suuda termiidipesal mitte midagi teha. On maailmas ainult mõned üksikud liigid, kes suudavad tsisternid nendele midagi teha, seal kasutavad mõned sihukest kavalust, et ronivad sisse, näevad välja nagu termiidid ja siis neid ei panda tähele. Aga ütleme suurematest loomadest, kes thermiitu söövad, varustatud meeletute küünistega. Aafrikas on selline loom nagu tehnik, noh, ta on selline hästi kummaline loom. Teda ma ei tea, Tallinna loomas ei ole kunagi olnud, aga Euroopa lähilinnades on mõningad eksemplarid aeg-ajalt olnud ja ja ta näeb välja siis nagu seda mitmest loomast kokku pandud. Tal on seakärss, selline ümmargune eesli kõrvad, imelik, kumer, ja siis känguru saba meenutab saba, nii et noh, tõesti sihuke lapitud loome, aga mis temale iseloomulik on, hästi tugevad jalad ja võimsad küünised ja nende küünistega, siis tema suudab selle termiidipesa laiali lammutada, ta lahkun, suhteliselt õrn, nii et kaua ühe pesa juures toimetada ei saa, sest need sõdurit hammustad valusasti, siis ta läheb jälle kuhugi mujale. Aga selleks, et neid limiite kätte saada, siis peab nendel sööjatel olema veel ja limane keel ja enamasti need kesteremiite söövad. Need on siis seesama tehnik näiteks, kellest ma juba rääkisin Lõuna-Ameerikas sipelgakarud või sipelgaõgijad võisi siis Aafrikas ringi jooksvad soomusloomad, kes näevad välja nagu elusat käbid, tegelikult aitan hiiglaslikud, suured noh, peaaegu meetri pikkused käbid, aga muidu sihuke käbi moodi loom kangesti ja mõnes keeles kutsutakse kohe käbiloomadeks. Ka neil on selline pikki kleepuv keel, mida saab siis sinna pessa sisse ajada, selle keelega suudetakse sealt siis välja limpsida. Nagu me räägime näiteks nendest Lõuna-Ameerikas termiidi söödavatest, loomadest, sipelga, Kiietest sipelga karudesse, suur sipelgakarusoo on jälle selline hästi pika torukujulise ninaga, võimsate küünistega ja tohutu paksu karvaga, aga noh, seal lõunas seda paksu karvkatet tegelikult nii väga vaja ei oleks. Aga üks asi, milleks see hea on, et sealt thermiit ei pääse tema naha juurde ja kui ta seda karva pureb, siis seedeloomale midagi. Sipelgaõgijad selles mõttes, kes on oma toidu eest hästi kaitstud, toit ei pääse neid hammustama ja nad saavad päris kaua maiustada, enne kui siis mõni sinna nahani välja jõuab ja teda siis ebamugavalt pureda. Suud. Kuidas termiidid siis oma majakest ehitavad, kas nad kannavad tera tera haaval need materjalid kokku? Jah, nad kasutavad seal ümbruskonna materjali ja põhimõtteliselt küll, et nad liimivad siis need liivaterad, savikillukesed kõik kokku ja see ehitusprotsess ikka kujutame ette, kui sul ei ole, ei plaani joonist, ei, mitte midagi. Sa teed kolme meetri kõrguse maja ilmasse kokku variseks, seal sees on veel tohutult käike üles alla ja kõrvale viivaid käike, seal on suurepärane ventilatsioonisüsteem. Nii et see temperatuur on seal normaalne ja lisaks sellele oskavad nad paigutada vähemalt osad liigid oskavad paigutada päikese suhtes selle pesa, niimoodi päikesekiired ka kuivenduse niidis langevad, seda pesa pidi nagu suure nurga all, nii et see pesa ei kuumene. Pesa on kogu aeg hea, jahe termiidid ei armasta kuuma, nemad tahad siukest jahedamat temperatuuri ja pesa sees on kusagil paarikümne kraadine temperatuur, kuigi väljas võib olla pluss 40 pluss 50 isliku seal päike otse peale paistab. Nende ühiskond on ju väga suur, keegi pole kunagi saanud kokku lugeda, palju neid seal täpselt on, aga neid on miljoneid ja see ühiskond kogu aeg kasvab ja areneb. Sellepärast kogu see asi põhineb sellel, et pesa kõige tähtsam isend on see ema. Noh, ta on teistest termiitidest, märkis veel suurem, tema muneb kogu aeg. Osades peredes on ka nii, et seal võib olla mitu ema ja nad munevad, aga enamikus on siiski nii, et on ainult üksainus ema ja tema muneb kogu aeg järglased, siis kasvatatakse üles tööliste poolt ja selleks, et oleks kogu aeg uusi mune kuhugi paigutada, rajatakse juurde uusi kambreid, kuhu neid siis paigutatakse ja tehakse uusi käike maa alla ja ehitatakse korruseid juurde. Rajatakse juurde ventilatsioonisüsteemi, nii et see kogu aeg kõik see pesa areneb. Nii et kui katus on peal, see ei tähenda sugugi seda, et töödasi käi. Töö käib kogu aeg edasi, sest kogu aeg see pere laieneb ja noh, kui on tegemist ikkagi miljonitega, see tähendab meie mõistes suurlinnaga siis suurlinnades ikkagi ka selleks, et seal normaalselt elada, peab kogu aeg midagi muutma, midagi ehitama, juurde tegema, midagi lammutama. Täpselt sama asi toimub ka termiidi ühiskonnas. Täpselt sama ehitused, lammutus, et kõik kogu aeg seal käivad sündivus on seal väga kõrge, nende iive ei ole nii madal nagu inimestel selle tõttu see ehitustöö peab seal käima ääretult kõrge tempoga. Ja kuigi need termiidid elavad erinevatel mandritel, neil on Aafrikas ja Austraalias ja neid on Lõuna-Ameerikas, siis ehituse oskuse poolest on nad kõik suurepäraselt. Võib-olla need Austraalias elavad termiidid ongi nagu kõige suuremad spetsialistid, kuna nemad oskavad ka seda väikese kaldenurka hästi arvestada ja seda jahutussüsteemi kõige paremini välja ehitada. Võib-olla see on tulnud ka sellest, et nad elavad kõige kuumemal alal täiesti kõrbealadel, nii et seal seal on seda oskust ka kõige rohkem vaja olnud. Mujal ei ole seda nii hädasti vaja olnud koolis käinud, kus nad oma oskused saanud. Kuna tänavu on Darwini juubeliaasta ja tarbimist räägitakse hästi palju siinselt peab siin mõne sõna ütlema evolutsiooniteooriast, et et eks looduses see asi kipub käima katse-eksituse meetodil, kui sa teed miskit asja õigesti, nii et sa oma keskkonnaga pahuksisse ei lähe siis ellu ja saadan ta järglasi, kui sa väga nihu oma käitumises lähed, siis sa lihtsalt tasapisi suured välja, sul ei ole järglasi ja ja tasapisi see liik maa pealt hääbub. Ilmselt see valikundermiite soosinud selles suunas, et need, kes on siis suutnud selle ehituse kunsti omandada paremini. Noh, see kõik see protsess on hästi pikk, see ei ole selline, et toimub nüüd aasta-paariga toimub tuhandete ja võib-olla kümnete tuhandete aastatega ja miljonite aastatega need termiidid on maakera elanud seal mitmeid kümneid miljoneid ja aastaid selle tõttu ei ole nagu imeks panna ka, et neil see ehituskunst on nii täiuseni välja areneb ja no eks see looduslik valik ikkagi see on, kuigi osa inimesi nagu kahtleb selle valiku võimaluses olemasolus, et noh, mida see pime loodus ikka suudab valida, aga aga tegelikkuses on ikka nii, et sel loodusel on omad võimalused organisme kontrollida ja juhtida. Ja oli meil lehtedest lugeda, et see kliima soojem, ütleme see protsess, et seatakse kahtluse alla, et see inimene ei mõjuta seda ja see kliimasoojenemine ole nagu tõsine probleem siis viima soojem, ikkagi on tõsine probleem vaatamata sellele, et 20000 aasta pärast tuleb ja aeg, aga praegusel hetkel on, on situatsioon selline, et see kliima soojenemise tempo, mis vanasti oli võib-olla tuhandeid ja kümneid tuhandeid aastaid see muutusetempo, kus siis kliimamuutus paar kraadi siis praegusel hetkel on tegelikult niivõrd kõrged organismid ei suuda sellega enam loodusliku valiku piirides kaasa minna ja ja, ja nad kipuvad välja surema mees. Nii et noh, eks me peame siin ikkagi natuke oma tegevust kontrollima. Jaa, jaa. Kuigi meile meeldiks öelda, et me ei mõjuta seda loodustes, tundub siiski, et me mõjutamisest kogu see tants temperatuuri tõusu ümber algas siis, kui läks lahti aktiivne inimtegevus ja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine, meeldib see meile tunnistada või mitte, aga aga numbrid paraku näitavad seda. Kui veel putukatest rääkida, siis imelist tööd teevad juga herilased. Nende pesad on ju imetlusväärsed. Kuidas see töö käib ja milles nad seda teevad? Siinse imetlusväärsust sõltub sellest, kus see pesa on, kui ta on sinust kaugel, siis ta on tõesti imetlusväärne, ta sulle väga lähedal on, siis, siis kipub see imetlus nagu väga tagasihoidlikuks jääma, pigem asendub ta siukse ettevaatlikkus ja mõnel puhul isegi hirmuga kui seda pesa jälgida. Aga herilasepesad tehakse samast ainest, millest paberg tselluloosist. Ja kui te olete aeg-ajalt tulnud vaatama, siis herilased mingil perioodil armastavad käia kas aiapostide otsas või majaseinte peal, seal, kus on sellist veidi kõdunenud puitu juba. Ja kui kusagil on selline hallikasaed, kus on seal kõdunenud puid peal või palksein, mis on värvimata, siis sinna ilmuvad aegade valged salapärased triibud, nagu keegi sealt kraapinud, midagi kaapi on enamasti olnud herilane, herilased või vapsikud on käinud sealt siis endale pesaehitusmaterjali korjamas, nad toovad sealt siis tselluloosi, korjavad ära, mäluvad selle hoolikalt läbi ja neil on siis eriline, mida neil keha rinnaosas olevad näärmed eritavad ja siis mätsid, tehakse seeläbi näritud paberimassile nõre kokku ja siis sellest ehitataks sisse kärge. Kui see tahkestub, siis ongi selline pesa või paberitaoline materjal olemas, hästi imeõhukene, aga tal on väga tugev. Ja noh, kuna herilased on valdavalt ikkagi hästi kerged, siis nad suudavad sellises paberist majakeses edukalt elada. Kui praegu inimesed on ringi käinud, siis märkad, et herilasi nagu enam ei ole aga poolteist kuud tagasi oli neid veel üpris ohtralt. Kuhu nad nüüd jäid? Nad surid ära, suur osa nendest suri ära ja osa ilmselt söödi osalagundati seente või bakterite poolt. Ja neid tööherilasi ei ole praeguseks hetkeks ilmselt ühtegi enam elus. Küll aga on elus kuninganna või emaherilane. Tema on siis leidnud endale talvituspaiga, mõned talvituvad samas pesas, mõned leiavad ka mingi muu paiga olenevalt liigist. Ja siis kevadel, kui see päike on juba piisavalt kõrgel käima hakanud, siis hakkab herilase ema jällegi seda pesa ehitama, korjab ise ehitusmaterjali, esitab selle esimese kärje, riputab ta kuhugi üles ja muneb sinna. Munad. Toidetakse vastseid peeneks näritud putukatega. Herilased on ka röövloomad tegelikult. Herilasepesad on erineva suurusega, millest see oleneb? No see sõltub, kui palju on ümberringi toitu olnud, kui heades tingimustes pesakond on saanud areneda, sellepärast et pesa alguses tegutseb see emaherilane üksi. Aga kui juba esimesed töölised kooruvad mõne nädala pärast, siis hakkavad nemad juba selle ehitustööga tegelema, ema hakkab ainult munema. Ja kui seal ümbruskonnas on toitu palju, kui seal on materjali palju, siis terve suvilad ainult askeldavad selle nimel, et seda pesa lõputult suureks kasvatada. Mis on selle eesmärk? Ilmselt aeg-ajalt see pesa suudab toota rohkem emasid kui, kui see üks ja, ja siis niimoodi see liik kui selline suudab laiemale levida. Et selles mõttes on ta suurem pesa nagu efektiivsem, aga kui aasta on kehv, siis me oleme ka näinud selliseid viie, kuue sentimeetrisi pesasid ja, ja tihtipeale ka näiteks mingisugusel põhjusel, kas ema sureb ära sisse pesa jääbki kängu või, või lihtsalt ei ole seal ümbruskonnas piisavalt toitu või ehitusmaterjal, siis need pesad ongi sellised rusikasuurused ja ei kasvagi suuremaks suudavad ülal pidada ainult sellist ütleme, paarisaja isendit populatsiooni, aga suurtes pesades võib-olla neid tuhandeid ja herilastele sarnased on need kõige suuremad herilase moodi tegelased, vapsikud kes teevad tegelikult samasugused pesad nagu erilasedki andjad, nendega osad on märkimisväärselt suuremad, seal suured pesad on kusagil peaaegu meetrise läbimõõduga, isegi natuke alla meetri jäävad nemad ja need kärjekannud on siis kõikides pesades kuuenurksed. No miks nad kuuenurkset ilmselt sellepärast, et Kuusnurk on kõige suurema mahuga ja samas ka kõige tugevama konstruktsiooniga seal jälle evolutsiooni käigus välja kujunenud, sellepärast et herilasi palju liike nii Eestis kui maailmas ja selliseid pesa ehitajaid tegelikult nende hulgas on suhteliselt vähe, suur osa leiab mingi muu viisi, mõned munevad lihtsalt maa sisse. Mõned kasutavad sellist viisi, et munevad kellegi teise sisse, näiteks mõne rööviku sisse oma munad, aga mõned teevad näiteks hoopis kummalisi pesasid. Võib-olla te olete kunagi näinud näiteks taimekõrte peal ripuvad väiksed savi kannukesed, et need savi kannukesed on, on ka tegelikult herilaste pesad igas sihukses kannukas on üks muna sees ja seal sees kassožis herilase vastne. See on väga omapärane käsitöö, see on jällegi liivast kokku liimitud kannukene ja ja oma kujult on ta tegelikult väga sümmeetriline, väga ilus, aga mõned kaevud lihtsalt urumaa sisse, mõned herilaste liigid ja viivad sinna sisse mingid tõugu ja munevad tõugu sisse munad ja sellega nende hoolitsemine oma järglastest lõppenud, pannakse pesa ava kinni ja siis munast koorunud vastase tõugu ära siis nukuga, siis lendab sealt pesast välja mõningatele, kellel on see asi ka natuke keerulisem on näiteks nii, et ta ei saa selle ühe tõuga söönuks ja siis aeg-ajalt ema käib talle toitu juurde viimas, mõne tõugu topib sinna käiku sisse, siis on vastasel natuke rohkem toitu, nii et on ka niisugune täiendava toitmisega herilaseliike veel olemas. Aga muidugi jah, meile kõige rohkem peavalu valmistavad siis need herilased, kes teevad neid suuri pesi ja nad armastavad neid teha meie lähedal, meie ehitised, nagu loodud nende pesade kinnitamiseks, need pööningut, sarikad ja lautade ja, ja ütleme, kuuride seinad, need on kõik siuksed, ideaalsed kohad, kuhu pesa on hea kinnitada, ta tagab suhteliselt ühtlase temperatuuri, väliskeskkonna temperatuuri. Vihm ei, ei riku seda pesa. Algselt ehitasid nad ainult vesi ju väga tihti põsastesse. Seal vett tuleb päris palju peale, pesad ei püsi nii hästi, need maja sisseehitatavad pesad püsivad paremini ja herilased paremini turvatud kui näiteks põõsastes olevad. Ja mõned liigid erilistest teevad ka sellesamasuguse paberis pesa maa sisse. Maa sisse kaevatakse tasapisikoobas, pesa laiendatakse, viiakse koguaegselt maalsest liivale välja ja paberimassi aina juurde, tekib see pesa maa sisse ja vanasti oli selline pesa, on väga ebameeldiv neile inimestele, kes vikatiga heina niitsid, sest kui Sist kogemata vikatileid maa, siis vikati tabas herilasepesa, siis pid väga väledad jalad olema, et sealt minema saada, muidu nägu, käed kõik üleni paistes. Ma olen ise selle paar korda oma elus läbi elanud ja ta ei paista sealt üldse rohu seest välja või sealt maa seest. Ükskord oli isegi nii, et seal lihtsalt astusin kogemata pesa koha peale ja see juba ärritas neid herilasi nii palju ilmselt oli kaevanud selle maapinna sealt ülaltpoolt nii hõredaks, et minu raskus vajutas pesa peale, siis nad läksid väga kurjaks mu peale, siis ma jooksin pikamaa päris kiiresti. Kas nad esitavad igal aastal uue pesa? Igal aastal ehitavad uue pesa, seda vana nad enam kasutusele võtta, nii et kui keegi tahab endale teha erilist pesade kollektsiooni, mis tema pööningul või keldris on olnud, siis võib rahulikult võtta nad panna aastanumbri juurde, panna kuhugi riiuli peale. Muidugi nagu ma ütlesin, et aeg-ajalt nad jäävad talvituma vanasse pessa, et see pesa ära võtma, mida võib siis tähendada seda, et ka see ema sealt võib hukka saada. Aga põhimõtteliselt jah, iga aasta tehakse uus pesa. Väga usinad ehitajad on koprad. Kuidas teie nendesse ehitusmeistritest suhtute? Mingil hetkel ma olin hirmsas vaimustuses koobastest. Tõesti, nad on suurepärased ehitusmeistrid, aga viimastel aastastel võiks öelda, et minu vaimustus on muutunud suht mõõdukaks, et mitte öelda tagasihoidlikuks see suurepärane ehituskunst, mida nad valdavad ja see selline visadus seal, et tõesti aukartust äratav, aga, aga ääretult tülikas, kui sa juhtud nendega kõrvuti elama. Ja ma olen nüüd õige mitu aastat nendega päris kõrvuti elanud ja peab ütlema, et ma olen näinud paremaid naabreid oma elus. Te räägite Võrumaast? Ma räägin võru. Aga noh, tegelikult see ei ole enam Võrumaa probleem, see ei ole enam Põlvamas, on tegelikult peaaegu terve Eesti kreem, sest koprad on meil tõesti hirmus palju ja ehitavad väga intensiivselt. Meil igal pool. Aga noh, see selleks on niisugune isiklik suhtumine ja ja ega ma ühtegi kobrast pole oma elus maha löönud ega neile kurja teinud, aga ma ütlen, et natuke häirivaks nad aeg-ajalt muutuvad küll kõge seal suur jaam, ta on kusagil kuus 70 senti meetrit on tema pikkust prosse saba, mis näeb välja nagu soomustega kaetud labidas ja see saba on väga oluline tal sellepärast et sellega ta ühelt poolt tüürib, aga teiselt poolt on see hoiatusvahend, kuidas plaksu vastu vett lööb sabaga siis ehmatab päris tugevasti ennastki, aga see annab väga kaugeleulatuva signaali kõikidel teistel kobrastele pereliikmetele, aga ka teistele, kes kaugemal olevat. Kui tulla nüüd tema ehituse juurde, siis kobras ehitab oma selle pesa kahel viisil. Oleneb sellest, milline on see ümbrus. Ta võib ehitada pesa maa sisse, kui veekogu kallas kõrge ja kaevab sinna lihtsalt urud, platserdab selle siis muda ja saviga kinni ja tekib sinna kurg. Ja siis sinna viivad maa-alused käigud ja mingit erilist sellist välist märg, kes sellest tema asukohast üldse tegelikult ei jäägi. Noh, ainult sel juhul, kui ta kavatseb sinna lähedale veel ka tammi ehitada. Aga siis, kui see veekogu on siukse lauge kaldaga, siis tal ei ole võimalik seda urgu sinna kalda sisse ehitada, siis ta kasutab testviisid, ta tassib kohale põhiliselt jälle muda savi ja teeb sellest sellise koopa ehitab valmis seal käigud sissepääsu, ava siis pesakamber ja, ja seal on võib-olla vahel ka mitu kambrit sees ja sinna peale kuhjata siis puuoksi, roikaid tekib selline kuhilpesa ja see on see, mida me siis tavaliselt veekogude ääres siin Eestimaa peal näeme. No mõned need pesad on jälle hästi muljetavaldavad, ikka hästi võimsad ja suured. Ja teised ei ole nii nii väga suured, sõltub sellest, kui suur see pere on ja kui palju seda ehitusmaterjali seal on aga tegelikult kõige muljet avaldama, selle kopraehituse juures on tema tammid, see tähendab, et ta paisutab vee üles, niiet Sissepääsu avapessa jääks vee alla. Ja teiselt poolt tekitab endale ülespaisutatud veekogu põhja, külmkapi. Talvel toitu nii palju ei ole. Suvel kobras sööb kõikvõimalikke rohttaimi, talvel neid rohttaimi lume alt võtta ei ole. Ja siis on vaja toitu varuda ja ta varuks seda siis suve läbi selle päästa neid puid maha võtabki, osa sööb ta siis ära, aga enamikku matab ta sinna vee alla, paneb veekogu põhja ja veekogud on talvel, nii et optimaalsel temperatuur on veekogu põhjas pluss neli kraadi madalamale ei lange kõrgemale ka ei tõuse temperatuur seal täpselt nii nagu meie külmkapis veel on, seal võib-olla pluss kuus, aga selle viiega pluss nelja peale ja seal säilivad need oksad. Need lehed, mis seal okste küljes on väga hästi ja terve tall läbi, on kopra sealt hea toitu võtta, nii et tal on nagu mittesahver vaid just külmik, kus ta käib siis toitu võtmas ja, ja seal pesas ta siis seda seda nosib. Ja selleks ta sinna tammid ehitab, tammid on ikkagi ääretult vastupidavad ja ka väga pikad olla, noh, nii palju, kui ma kirjandusest olen leidnud, siis maailma pikimad kopratammid võivad olla seal paar kilomeetrit pikad. Need ei ole meil, neid on Kanadas paar kilomeetrit kopratamm, mis on ikka täiesti aukartust äratav, uskumatu. Nii väiksed loomad, tegelikult sellise ehitusega saavad hakkama ja nad jälgivad neid tamme pidevalt, nii et nad suudavad reguleerida selle trammiga, aga see veetaseme kõrgust, kui vaja, siis natuke lastakse vett ära madalamaks. Kui esiliiga ära läheb, siis nad parandavad tammi ära, topivad sinna muda ja oksi vahele. Ma olen vaadanud mahajäetud tamme. Ühe lammutasin kohe päris laiali, lihtsalt huvi pärast, et vaadata, mis, mis seal siis on, kuidas ta tehtud on ja peab ütlema, et kangi ja kirve ja labidaga mässasin seal mitu tundi, et sinna saada sihuke väike augukene sisse, sest Need oksad, savi, see muda olid sinna ikka nii hoolega pandud. Vesi oli sealt juba alla langenud, aga see tamm oli nagu püsti ja proovisid, kui kerge või raske lõhkuda on ja peab ütlema, et see oli ikka mitu tundi ränka tööd selleks, et sinna mingisugunegi auk sisse tekitada ja kui kiiresti nad suudavad. Osavalt nad suudavad selle tammi ära parandada, see on ikka täielikult imetlusväärne. Nii et vaatamata sellele, et minu enda suhtumine neisse sihuke veidi kahtlustav või kõhklev peab au andma, et nad on ikkagi väga põnevad loomad. Veel tuleb öelda kopraehituste kohta nii nagu erilaste ja, ja termiitide ehituse kohta, ega nad ei mõtle, et ma teen seda, see on puhtalt instinktide varal toimiv tegevus, tõenäoliselt ikkagi võib olla ka mingisugune õppimine sealjuures toimub, aga noh, sellist plaani neil kindlasti Te ei ole ees olemas, mille järgi teha. Ja selle tõttu see on seda imetlusväärsem. Katsume endale ette kujutada, et me teeksime midagi puht vaistlikult. Asja valmis, ehitaksime see, see ei tule meil väga hästi välja. Me peame kõvasti harjutama ja õppima ja selleks, et kannetele andmed ka peab olema, noh, neid evolutsioon on vorminud aastamiljoneid selles suunas, et neil sellised omadused oleksid olemas. Kelle peside siin Eestimaal kõige rohkem imetlenud olete? Ma olen imetlenud linnupesi tegelikult erinevate väikeste lindude pesi sest need on minu meelest ühed kõige fantastilisemaid ehitusnäiteid üldse. Nende hulgas võib olla minu lemmik on olnud kukkurtihase pesa, see on Niuke viltiast materjalist kokku tehtud nagu kotikene, kuhu läheb siis siis ilus ümmargune auk. Ja see auk ei ole mitte kotikese sisse tehtud, sealt kotikest tuleb siin nagu kerge torukene väljapoole, mis lõpeb siis selle augu, kust siis need tihased sisse käima. Ja, ja kui nüüd ette kujutada, linn on selle kõik teinud nokaga kasutades nokka, kasutades siis neid käepäraseid materjale, siis minu meelest see on üks, üks imetlusväärsemaid asju, mida, mida suudab üldse ette kujutada või võtame näiteks meie kõige tavalisema linnumetsvindi pesa, mille ehitamiseks kasutatakse hästi palju sammalt, aga kasutatakse kõikvõimalikke rohukõrsi, ja mis siis kaetakse pealtpoolt samblikega, niiet ta sulab sinna puutüvega praktiliselt täiesti ühte, nii et vaatad seda oksa, tükk aega, kui ükskord märg ka teda jäi, seal ongi see pesast mitu korda olen näinud, et ma näen, kuhu see lind läheb siis hakkab pesa otsima, siis ei leia, ta on, ta on nii hästi sinna puuoksa ühte sulatatud ja just tänu sellele Moskeerimisele nende samblikutükkidega. Kuidas see täpselt toimub, ega me tänapäeval ei oska päris hästi seletada, kuidas ta maskeeringu teeb. Aga mingisugused instinktid teda niimoodi juhivad, et ta teeb ääretult sarnaseks pesa välisküljele oksaga, mille pealselt pesa paikneb muidugi omaette vaatamisväärsusega kotkapesad, väga kurepesad, toonekurepesad on sellised võimsad, neid minagi olen imetlenud. Ja kindlasti on huvituvad ämblike pesad. Meie kõige tavalisem ämblikku, mida me näeme, on, on ristämblik. Suvel on meil hästi palju, tema teeb need suured muljetavaldavad võrgud taimede vahele ja, ja tegelikult seal võrgus ta ise ei ela, vaid tema on seal kusagil taime lehe all või seal võrgu kõrval, aga temale tuleb siis võrgu küljes niuke signaal niit. Ja kui keegi siis piisavalt õrnalt või tugevalt sinna kopsaks võrgu sisse seal raputab, siis ämblik saab signaali ja tuleb siis võrgu peale seda saaki vaatama, et kas ta suudab sellest jagu saada või mitte. Osa putukaid on näiteks nii suured, need lähed kopsti võrgust läbi lihtsalt aga need, kes sinna kinni jäävad, siis nendega juhtub üpris kole lugu, et nad saavad ämbliku poolt hammustada tatud nendesse süstitakse mürki, mis on ühtlasi ka seedemahl, siis mässitakse nad sellise võrgupakendisse, jäävad nad natukeseks sinna laagerduma ja siis mõne aja pärast ämblik imeb selle kesta tühjaks. Siis ta viskab ta lihtsalt lihtsalt minema. Kas ämblik kasutab võrgu punumise alati üht ja sama mustrit? Jah, raamniidid paneb paika, siis tõmbab sinna, et sellised tuginiidid ja siis veab need spiraalid sinna võrgu sisse ja ta teeb seda muuseas iga uuesti. See üks võrk, mis on, see kestab täpselt ühe päeva järgmiseks päevaks teeb ta uue võrgu selleks, et siis seda võrgumaterjali saada. Ta peab ise korralikult toituma, aga siis ta kasutab ära selle vana võrgude osa sellest võrgust vahel ka suure osa sööb ära ja siis toodab sellest uue võrguniidi ja koob selle uue võrgu asemel. Ja kui see ämbliku on kõik korras, sissevõrk väga ilus, korrapärane ja toimib väga hästi, aga ämblikke on tehtud ka minu meelest suhteliselt inetuid katseid on neile antud kõikvõimalikke aineid sisse vaadatud, mismoodi need mõjutats võrgu kudumist ja just katsetanud erinevaid narkootilisi aineid. Ja selle tulemuseks on siis olnud, et see vaene ämblik on oma võrgu kudumisega absoluutselt sassi läinud, et see võrk meenutab sellise joodiku õhtust kojuminekut plaaniliste kauplusest, et on seal kaaperdanud selle võrguraami peal täpselt nii, nagu juhtub, et mingit sümmeetriat või ei ole, et see, see võrk kaotab igasuguse püügivõime igasugu sümmeetria ja ja temast ei ole nagu enam palju kasu. Ämblikuvõrgu juures on minu meelest väga huvitav see, et see niit, millest seda tehakse, see on erakordne materjal. Näiteks kui oleks sama jämedune terasest sihuke traat siis terastraat on umbes neli korda nõrgem kui ämblikuvõrk ja oma materjali tugevuselt on ta sama tugev kui näiteks need plastmasside plastikud, millest tehakse neid modernseid kuulivest. Et põhimõtteliselt ämblikuniidist oleks võimalik teha ka kuuliveste, kui oskaksime sellist materjali ise toota. Ja see võrk, mis meile paistab siukse ilusa valgena, tegelikult on ka päris salakaval nimelt ämblikuniidid on erinev infrapunakiirguse peegeldusvõimega ja putukad suudavad ka seda infrapunakiirgust eristada kuigivõrd ja siis ämblikuvõrgud tihtipeale, kui nüüd vaadata infrapunavalguses, siis seal on nende võrkude peal kas te suurte lillede mustrid, mis on kootud sinna võrgu sisse erinevast niidist, salakiri, salakiri ja putukas lendab sinna võie peale, pahaaimamatult aga leiab enda otsa siis selles ämblikuvõrgus. Nii et selles mõttes ämblikuvõrk on hästi hästi põnev ehitusmaterjal ja ehitisi üldse. Ja kui rääkida näiteks, kui suured ämblikuvõrgud võivad olla siis ühe ämblikuvõrk troopilise liigivõrk, sellel diameeter kusagil meeter või natuke üle meetri, see on üks Lõuna-Ameerika elava ämblikuliik ja ämblike puhul on olemas ka sotsiaalset liike, nii et nad teevad koosvõrke need võrgud siis katad ka päris märkimisväärseid pindalasid. Noh, on näiteks teada, et need sotsiaalsed ämblikud teevad kuri, 200 ruutmeetri suuruseid põrke. Et üks suur puu võib olla ühe ämblikuvõrguga kaetud ja kujutage ette, kui palju sealt siis on võimalik putukaid kinni püüda. Troopika putukate hulk on ikka hoopis teistsugune kui meie oma. Ja ämblikud on selles mõttes huvitavad, et me praegu nendest teame ääretult vähe, neid ämblike uurijaid ei ole nii Eestis kui ka maailmas eriti palju, aga mida rohkem neist nüüd hakkame teada saama, seda põnevamaks need loomad lähevad. Inimene sihuke praktiline tegelane, tema tahab kõigest kasu saada ja kuidas ämblikud võiks kasu saada kui õpiksime võrku kasutama ja, ja sellist materjali tootma nagu ämblikuvõrk on, aga teine on see, et ämbliku mürk on väga selline spetsiifiline ämbliku, mürgi keemilise koostise baasil on on siis esitatud samasuguseid mürke nüüd ka juba inimese poolt ja need on sellised hästi liigispetsiifilised putukamürgid. Need mõjuvad näiteks kas ainult plussakatele ainult kanidele tapavad need ära, aga näiteks kui linnuke seda seda mürgitatud prussakat tarakane sööb, siis temale see mürki ei tee, mitte midagi. Et me saaksime kahjurputukate tõrjeks kasutada ämblikute mürki. Räägime nendest meistritest ka, kelle ehitised just kõige paremad välja ei näe. Vahel öeldakse sassis soengu kohta, et pea nagu varesepesa. No varesepesa tegelikult on sihuke risti-rästi suhteliselt ebakorrapäraselt asetatud okaste kogumik ja ega temas erilist vooderdust ka ei ole, ta ongi need peenikesed oksad ja kui te olete näinud, kuidas varesed pesa teevad vahel siis see on selline päris jõhker maadlemine nende okstega, sest ma mitu korda näinud näiteks vares haarab oksa kinni, püüab seal ära murda niimoodi, et ta ripub nokaga seal oksa küljes tiibadega, lehvitab ja püüab siis lookesed puudest ära kakkuda. Ja vot sellised suhteliselt ebakorrapärased oksad püüad siis noh, mingisuguses ümmarguseks pesaks vormida. Aga see ei õnnestu neil neil väga hästi. Need, need pesad on tõesti sellised varalised ja väljastpoolt vaadates väga-väga segamini, nii et sellest võib-olla tuleb ka see see mõistlejat varesepesa. Aga tegelikult mina olen hästi palju kuulnud niisugust mõistet nagu tuba on nagu seapesa ja tegelikult seal on ka pesa olemas, põhimõtteliselt siga teeb selle pesa kuhugi puu lähedale või metsa alla, teeb seda siis noh, enam-vähem samamoodi vareski korjab oksi kokku. Need oksad võivad olla vahel kusagil poole meetri kõrguses hunnikus, kus tema siis selle pesa metsa alla teinud. Ta on päris kole monstrum ja kus see tuba on tõesti väga hirmus, siis ta tõesti meenutab seda seapesa pida metsa all vahel leida võib. Kes aias varastamas käivad kilekotte ja konservipurkides harakad, varesed. Tundub, et kõik kõik liigid, kes teevad sust suuremaid pesija ja üldiselt ega linnud ei tundu olevat väga valivad selle pesamaterjali suhtes. No näiteks üks tihane möödunud aastal tegi oma pesa ainult sellest kivivillast. Ta tassis seda kohale igavese, noh, ma ütleksin seljatäie kohe sellepärast, et seal oli minu meelest kolme tema pesa jagu küll seda materjali kokku pandud, aga ta tõi selle kohusetundlikult seinasest kakkus väljast seda seal hästi palju oli parajasti kasutada ja tegi siukse 10 sentimeetri kõrguse vooderdis endale siis ühte elektrikilbi karpi ja kasutas seda ja sinna ta vedas ka mingisuguseid plastikutükikesi ja niisugused ehitusmaterjali jäänuseid aga on kasutatud ka igasuguseid elektrijuhtmeid, näiteks vaskjuhtmeid, veetud pesadesse ja purgikesi õieti purgi gaasia, kork, kõike, midagi, mida siis püütud sobitada selleks pesa. Kindlam oleks, nii et linnud-loomad tegelikult väga meistreid, kõiki uusi materjale ära kasutama. Aga näiteks tuvid need, kes kodutuvid on, nemad teevad meiega katuse alla pööningule pesa ja kasutad siukest tavalist aluspinda, kus pojad nagu ära kaduda ei saa, aga näiteks metsas elutsevad kaelustuvid nende pesaehituskunst on küll ausalt öeldes alla igasugust arvestust sest nad kannavad sinna pessa siis mõne üksiku rao pesa on tihtipeale nii hõre, et kas siis munad pudenevad sealt läbi pesa põhja välja või kukuvad pojad sealt pesast välja. Et see on nüüd see imed on siiamaani elus, on püsinud sellise pesaehituskunstiga, aga tõenäoliselt nende sigivus on päris hea ja selle tõttu nad alles on jäänud või mõnel ikka trehvab niga. Poeg kuni täiskasvanuks saamiseni püsib seal hõredast pesasi sees. Aga, aga nemad on jah, ühed viletsamad ehitajad. Aga tegelikult on üks tüüprajatisi veel, mida ei kasutatud pesana ja need on ka väga huvitavad, need on troopikas elutsevat lehtlalindude rajatised ja need rajatised tehakse siis mitte selleks, et seal pesitseda, vaid selleks, et emast lindu kohale meelitada. Ja siis need lehtlalinnud ehitavad sellised väiksed nagu onnikesed, noh, mõni on kuni meetri kõrgune, panevad oksad püsti, seal väike püstkoda ja nad mitte ainult ei ehita seda püstkoda, vaid siis kannavad sinna kokku ka igasuguseid värvilisi asju. Erinevad liigid, erinevat värvi, üks liiki armastab sinist värvi asju, kannab sinna juurde siis kõikvõimalikke siniseid, kollast, punast värvi, armastavaid linde ja siis kui suudetakse piisavalt palju ilusaid siniseid asju kokku kanda, siis emalind hakkab asja vastu huvi tundma, et mis seal siis toimub. Seal lehtla ümber esitatakse tõeline niisugune meister, tants, selleks et emasele muljet avaldada ja muidugi erinevad isased ei kasuta mitte ühte ja seda kestvad igaüks teeb ise majakese ja, ja neil on veel selline komme ka, et nad käivad, varastavad teise käest asju aeg-ajalt, kui kellelgi on väga ilus asi õnnestud saades seda, nihveldatakse kogu aeg pesas pessa. Et nad peavad muretsema selle eest, et nende see parandus alles oleks ja samal ajal valvama kogu aeg, seda emalind tuleks ja, ja nende pesast vastava mulje saaks, tantsust innustust saaks. Ja kui siis lõpuks kõik on hästi läinud, siis paaritutakse selle emalinnu, siis emalind läheb ise, ehitab pesa ja kasvatab pojad ja rohkem isanedele enam appi ei tule, enamasti nii, et siis jääks ema oma pead ja teeb suhteliselt tagasihoidliku ja mitte midagi ütleva pesaga, aga see suurrajatis tehakse siis selleks, et lihtsalt muljet avaldada ja see on suhteliselt sihuke inimese moodi asi ka tihtipeale püüame väga muljet avaldada, kas suure autoga veel suurem majaga. Aga siis, kui asi nagu juba edasi tähendab, siis see suur auto suur maja ei pruugi eriti palju midagi tähendada. Jah, see ehitamine ja see pesamaterjali kogumine ja üleüldse see töö, kõik, see on hästi keeruline tegelikult ja nõuab tegelikult väga palju oskusi ja korraks tagasi tulla nende meie sõprade kobraste juurde, kes on osavad ehitajad. Siis mul oli aasta tagasi üks väga mitu kogemus, ma käisin ühe väikese järve kaldal mitu korda järjest ja seal järve kaldal oli üks kobras alustanud suure kase mahavõtmist. Ja kuna see oli päris jäme, üle 30 sentimeetrilise kasejämedust, siis ta seda korraga maha võtta. Ta ei saanud ja ma käisin mitmel õhtul kulus kolm ööd, enne kui ta suutis selle kase maha langetada, üksi no ilmselt üksinda, sest ega ma muidugi näinud, aga taas üksi nad seda teevad. Ja väikest puud võtab kobras maha seal mõne minutiga viie sentimeetri jämedusega puukse. Siis ütleme juba juba 10 sentimeetrist närib ta praktiliselt terve öö ja suuremad, mitu õed inimeste hulgas on levinud müüt, et kobras täpselt teab, kuhu ta puu langetab, alati langetab ta selle puu siis vette. Siis see vaene kobras, kes seda kaske kolm ööd päevasel saagis või näris õieti siis temal läks asi täiesti untsu ja see puu langes täpselt vastassuunas veega. Mäe külje peale ka veel püsti jäi. Siis ma kujutasin, et kui ta nüüd kolmandal ööl sinna koju läks ja kui siis tema naine seal nägijat jälle tühjade kätega tuleb koju ja kuidas, kuidas ta võis arvata, et sina ütleme, et kopranimi oli Juhan, sina, Juhan, oled tõeline Juhan ikka küll, kui teised käivad, toovad õhtu jooksul mitu puud meile koju, siis sina käid kolm ööd ja mitte midagi ei ole tulnud, kuidas mina küla niukse, Juhani otsa sattunud ja ja ma kujutasin elavalt ette, kuidas perekonnatüli seal võis olla. Seekord läks seal koppel täiesti nihu, sest ta ei saanud toksi mitte ühtegi seal Suurkask, ta oli näinud kõvasti vaeva ja oleks kukkunud õigele poole seostel poole talvevarud, seal kindel käes olnud. Aga kuna see puu kukkus teistpidi, siis ta oli proovinud sealt mõnda oksa võtta, aga, aga see liiga kauge vedada ja mäe külje peal kaldus ka tasand enamik oksiga kätte. Noh, see müüt, et koprad täpselt teavad, kuidas puid langetada. See ei ole päris see, kui praegu Eestimaal ringi käia, siis te näete tegelikult päris palju neid puid, mis on langetatud täiesti vales kohas ja on ka püsti jäänud, et on läbi näritud puu najale kukkunud, püsti jäänud. Nii et nad ei ole nii targad ja osavad mitte nagu vahel raamatutes kirjutatakse, et nad täpselt teavad, kuhu puu langeb. Ja neil on vaja ainult lehtpuid. Teil on vaja ainult lehtpuid ja noh, meie oludes nad eelistavad haaba ja leppa ja paju natukene ka. Tõhusite keskeprogrammi loomade ehituskunst stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk.
