Täna kuulete teist osa saatest loomade ehituskunst, stuudios on Georg aher ja Marje Lenk. Novembrikuu eelviimasel nädalavahetusel tuli nii palju lund maha, et paljud inimesed ei saanud oma koduuksest või väravast väljagi. Huvitav, mis sel ajal metsas toimus, kuidas loomadest majaomanikud hakkama said? No need, kes majandus, vaid ma arvan, et ega neil suurt midagi häda ei olnud, sest lumi takistab ilmselt kõige rohkem neid loomi ja ja paneb piirangud liikumisele, kes on ilma maiadeta, kes endale maja üldse ei ehitagi. Majas ja eriti, kui tal on veel soetatud mingi talvevarud ka, siis ma arvan, et et see maja läks lihtsalt soojemaks, muud arvestatavate juhtunud nende loomakest elus midagi. Aga eks see talv ja lumi muidugi on loomade elus päris selline kummaline asi ja need loomad ilmsed, kes oma elu esimest talve näevad. Need ilmselt on, on kaunis, üllatunud ja hämmeldunud, ega nad ei oska päris hästi ka aru saada, mis need parajasti ümber toimub, kui see lumi tuleb nii suure tuisu ja tormiga, nagu ta seekord tulija teda tuleb, nii palju nagu ta seekord tuli siis tõenäoliselt sellistel loomadel nagu rebased ja metskitsed, tõenäoliselt neil oli liikumine ikka järgmistel päevadel päris raske. Ja selle tõttu läks päris hästi, et lumi suhteliselt kiiresti jälle ka paari päevaga ära kadus, kuigi teisest küljest jälle, eks see lumi 100. rohkem nagu lagedamate kohtade peale tuiskas teda sinna metsa alla, ilmselt jäi seda lund natukene vähemaks ja, ja teda seal nii palju ei olnud. Mitmed väikesed loomad, kelle pesad on maa peal või maa sees oskavad ju hästi lume ajal liikuda. Osa Hirekestest näiteks teevad endale ka sellised rohust, tunne olid sinna lume alla ja liiguvad neid tunnelit pidi sest seal on natukene veel soojem kui, kui lume sees, aga osa teeb lume sisse, isikud liiguvad lume sees ja osa tulevad siis lume seest välja ja liigud lumepühal, sest nad on nii kergekesed, et nad suudavad päris hästi joosta seal, kus meie sisse vajuma. Nii et ma arvan, et see lumi nendele pesaomanikele erilist katastroofi küll kaasa ei toonud. Kas kusagil elavad ka sellised loomad, kes teevad pesa ainult lumest ja jääst kuidas jääkaruga on? Tegelikult lumest jääst pesasid, päris ei tehta, lume ja jää peale toovad poeg ilmale erinevad liigid, näiteks hülged, aga jääkarudel on täheldatud, et neil on sellised koopad, kus siis lumi katab selle koopaümbruse ära, nad jäävad sinna lume alla ja, ja sealt siis toovad ka oma pojad ilmale, nii et jah, karudel tõesti võib öelda, et on lumega kaetud pesad või lumepesad olemas. Ja noh, tegelikult kui meie pruunkarud tihtipeale magab nii, et tema pesa on niisugune pool puutüve või üks puutüvi seal mahalangenud, seal mingid oksad peal ja, ja seal tema siis on ja kui sinna lumi peale sajab, siis, siis ongi tal praktiliselt lumealune pesa olemas. Lumi on ju tegelikult hea pesa, kate materjal. Ta on selles mõttes hea, et kihtide vahele või lume vahele jääb hästi palju õhku. Ja õhk on ju see, mis hoiab tegevust sooja, nii et tegelikult need talvepesad, mis lumega talla jäävad kus on palju lund peal, nii et tegelikult on hästi soojad ja, ja ilmselt on ka inimene sealt üht kui teist endale õppinud süstiski, muidu teevad ka lumeonne ja ma ise küll ei ole üheski linnud, aga räägitakse, et need päris soojad olemas eest. Kuigi on raske ette kujutada, et kui sul on ümberringi lumi ja jää seal sees, siis saaks päris soe olla. Kas mutid ja sipelgad, kes suvel on üsna tüütud loomakesed magavad nüüd talveund või tegutsevad maalse sedasi? Üldiselt on neil ehitused ehitatud ja nad on jah, kusagil maas vees sipelgat näiteks sellest kupli osast, mida meie tavalised maa peal näe, kolivad natuke sügavamale maa sisse, seal, kus on see mullast käikude süsteeme, seal nad siis seda talveund veedavad. Nad kogunevad kokku nii, et üksteise vastas olles nad seal siis nagu 11 ka soojendavad. Aga ikkagi kehatemperatuur langeb need alla ja aktiivne tegevus praktiliselt talveks sipelgapesas katkeb aga muttidega nüüd teine lugu, mutid kolivad talveks lihtsalt sügavamale, kui suvel nad toimetad kusagil 15 20 sentimeetri sügavusel ajavad oma käike ja ja teevad meile suhteliselt palju meelehärmi suve jooksul, kui nad end hunnikut me ju hästi hooldatud muru peale tõstavad, siis talvel nad kolivad veidi sügavamale, aga nemad valmistuvad praktiliselt terve suvi juba talveks. Noh, nii nagu Eesti vanarahvas, kes tegelikult jaotasid aasta kaheks perioodiks, oli suveperioodi ja talveperiood sügise kevadeks just üleminekuajad sellest nagu eriti ei peetud midagi. Ja tegelikult suvi oli siis valmistumine talveks, tegelikult ta suvised tööd oli selleks, et koguti talveks omad varud, talv läbi, valmistuti jälle suvetule üks ja samamoodi teeb ka mutt tema suvi läbi, siis ajab neid käike, otsib siis paremaid kohti seal ta peab ära pidama oma pulmad selleks isased teevad vahet päris pikki rännakuid, suvel kuni kilomeeter lähevad nad oma pesast välja ja otsivad kaaslast ja siis, kui me näeme vahel muti maa peal, siis vot need ongi, need rändavad isased. Aga ta rajab siis oma sihukse käikude süsteemi ja tal on see käikude süsteem keeruline, tal on tavaliselt üks sihuke pesakamber, kus ta siis elab ja magab ja siis on tal sahvrikesed seal pesakambri ümbruses ja siis on tal veel terve niuke jahikäikude süsteem, millega ta siis mutimullahunnikuid meile tekitab. Seal ta kaevab puuse käiku. Ta loodab leida vihmaussi ja mardikate vastseid ja, ja kõikvõimalikke muid liikuvaid olendeid, kelles tema jõud üle käib ja vihmaussid on siis üks rühkida tema siis talveks endale korjab ja sinna sahvrisse ta siis toob. Aga need sahvrikäigud ja, ja see talvitumine seal ta kolib natuke kogu aeg sügavamale maa sisse, talle jäävad tõhustus, käigud ikkagi lahti, maapinnale. On talvel ikka selles piirkonnas, kus lumi ei külmu, vanasti meil külmus kuni 70 sentimeetrit, viimastel aegadel ei kipu meie maapind enam nii sügavale külmuma, et kusagil neli 50 sentimeetrit on see külmumine ja mutt läheb siis natukesest külmumispiirist allapoole, aga ta on aktiivne ja, ja sööb neid elukaid, keda ta talveks on endale varunud. Ja kui tal avaneb võimalus, siis ta leiab sealt mullasest kedagi, kes talle ette satub ja kes samuti on ka talve peitu läinud ja sööb värsket toitu, aga nende talvevarudega on temal siis nii, et selleks talvevaruks on tal vihmaussid, hammustanud Läbimängud läbi, nii et nad muutud liikumatuks, aga muidu nad on elusad siukseid, elusat konservid ja muidu oleks kõik hästi, see oleks väga hea süsteem tal. Aga neil vihmaussidega on jälle selline võimed, nad suudavad regenereerida, noh näiteks kui meie lööme labidaga kogemata vihmaussi pooleks, siis kumbki pool taastab oma teise poole ja tegelikult me saame selle tulemusena kaks vihmaussi endale, mis iseenesest on hea, sest ta kobestab muld. Aga mutilisele genereerumis võime toob natuke pahandusi kaasa, sellepärast. Ta peab regulaarselt oma neid tahvleid üle vaatama. Kui seal keegi väga aktiivseks läheb, on ta jälle tekenereerunud, siis ta peab selle jälle uuesti liikumatuks muutma, nii et kui ta seda regulaarselt ei tee, siis ühel päeval on ta sahver tühises. Need vihmaussid on seal kõikjale laiali roomanud. Lindude maailmas on väga palju omapäraseid ehitusmeistreid. Hämmastavaid meistreid, noh, kõigepealt on Aafrikas elavad mitmed erinevad kangurlindude liigid, kes teevad selliseid suuri, pesasid, mõned teevad isikliku pesa, sellisi üksiku pesa, kus ta siis ainult üksipäini sees on oma perega praktiliselt sees on. Need teevad siis suuri pesa kolooniaid seal ühes koloonias võib elada kaks-kolmsada lindu korraga sees ja igalühel on oma pesakamber. Aga lisaks on siis selline koht, kuhu nad tulevad ööbimist öösel selles piirkonnas, kus kangurlinnud elavad, võib temperatuur langeda vahel isegi kusagil sinna nulli lähedale. Öösel on vaja soojas olla, sinna kogunevad kõik sinna pesakambrisse kokku, sest see hoiab neil hästi sooja. Seda ehitatakse siis nii, et praktiliselt kõik selle koloonia liikmed toovad oma kõrrekese suurde pessa ja seal ühe puu otsas võib-olla see pesapaiku või ma ei oska teisiti kirjeldada, et on tõesti nagu kuivama riputatud vaip seal puu otsas ja, ja see on siis märkimisväärselt raske see võib-olla kusagil paar-kolmsada kilogrammi oma kogu kaalult, nii et ta on tõeline meistriteos, aga need väiksemad kangurlinnud nemad siis punuvad selle pesa ja nad enamasti teevad ta siis sellise toru ja sissekäigu sinna ainult nemad sealt sisse mahuvad ja miks nad seda toru sinna nii hoolega teevad otsa? Põhjus selles, et sealkandis on päris palju neid pesaparasiit, no meil on Eestis üks kägu, aga seal on neid päris mitmeid liike ja, ja nad vaatavad ringi, kust kohast siis leida endale siukest sobivat lindu, kelle pessa muneda siis tihtipeale need kangurlindude pesad on just need, kuhu tahad oma mune sokutada, aafrika käod osa liike on suhteliselt väikesed, meie rästasuurused või natukene võib-olla suuremad ja kangurlinnud peavad olema nii osavad, et teevad selle pesa käigu väiksema ja, ja kui siis kägu üritab sinna sisse tungida, siis ta lihtsalt ei mahu puhtfüüsiliselt. Ta pressib küll, aga ta sinna sisse ei mahu. See on üks kaitse selle pesa parasiitidest, keda neil on päris palju. Üks teine kangurlindude liik on jälle selline, et tema teeb siukse augu küll, kuhu mahusse kägu sisse, aga pesaomanikud munevad nagu kolme värvi mune on, tähnilised on valged, on siuksed, sinakad ja väljastpoolt ei näe kägu, mis värvi see muna seal sees on? Seda me kõik teame, et käomunad võtavad oma peremees munavärvi ja see vaene kägu, kes seda pesa ei näe, ta ei näe, mis värvi munad seal sees on, kui ta sinna sisse pääsebki sinna muneb. Siis peremees vaatab iga kord, kui ta tagasi tuleb, perenaine, vaatame need munad üle, kui ta leiab seal valet värvi munast, ta viskab selle julmalt lihtsalt pesast välja ja selle tõttu need käod väga levida ei saa, sest noh, mõnikord läheb neil õnneks ka leides õiget värvimunadega pesa, aga enamasti ikkagi peremees tapab ära, et võõras on pesas ja, ja tegelikult see on liigi säilimise seisukohalt äärmiselt oluline, sellepärast et käopoja käitumine on jälle selline pärast koormust viskab ta need teised pojad sealt välja, nii et keegi peab sind hukka saama ja ja nendel kangurlindudele on siis selline omapärane käitumine välja kujunenud oma selle kuppel pesa juures. Mõned linnud ehitavad kogunisti eksitavaid, pesasid vaenlaste tõrjumiseks. Need pesad jäetakse tühjaks. Ja siis see vaene kägu ei tea, kuhu muneda ja näiteks üks austraalia liik ehitab selle pesa sõna otseses mõttes kahekordse. Et ta teeb sinna peale siukse tõesti ilusa kausitaolise pesa, kuhu on väga hea geol muneda, aga tegelik pesa on selle kausipesa all ja sinna sisse siis saab see õige lind või pesaomanik. See auk on nii väike, saab sinna ise minna, nii et tal on tegelikult hoopis nagu palli sees pesaga ülemine pesa. See on siis nagu tõesti kägude ära petmiseks tehtud ja ta on tühi ja ei olnud mitte keegi kunagi ühtegi muna hauduma, ka sinna ka peale käo, ilmselt mitte keegi mune. Tegelikult on lindude hulgas tõesti väga meisterlik ehitajaid. Ja ühed meisterlikumad on meie lehelindude sugulased, kauged sugulased, kes suudavad siis tegelikult sõna otseses mõttes pesa kokku õmmelda. Nad õmblevad niimoodi, et nad teevad nokaga lehe sisse augu, võtavad ämblikuvõrguniiti, ajavad sealt august läbi ja tõmbavad siis selle lehe, kas siis pool kaareks või kaareks sinna ümber. Ta teeb nagu endale siukse ämblikuvõrguga kokku õmmeldud kate pesa kohale, nii et see pesa seal oma asukohast siis üldse silma ei paistaks. Ja see õmblemine on tõesti väga meisterlik, kujutage ise ette, kui teil ei ole üldse käsi ja te peate näiteks ninaga siis kuhugi augu, paneme sealt siis niidi läbi ajama sedasama ninaga ja siis ta veel tagasi tõmbama. Aga tal on veel vaja teatud täiendavat oskust, ta peab leidma selle õige tugevusega ämblikuvõrgu üles, sellepärast et iga võrk ei pea seda. Ja, ja siis, kui ta selle võrgu on, on leidnud, peatasele kohale, toomata, kinnitama niimoodi, et ta peaks ja õmblemistöö on, on väga vaevarikas, aga nad saavad sellega hakkama ja see tulemus on täiesti fantastiline, kusagil meetri pealt enam seda pesa praktiliselt näha ei olegi. Lugesin, et Austraalias elavad ühed kanalised, kes ehitavad liiva majakesi, mis on ühe meetri kõrgused ja mitme meetri laiused. Kui esimesed eurooplased Austraaliasse tulid, siis nad ei uskunud aborigeene, kes rääkisid, et nendes majakestes elavad linnud. Eurooplased mõtlesid, et seal hoiavad pärismaalased oma aardeid. Seal ei saa linnud elada. Tegelikult on lõunamaades erinevaid kanalisi ja erinevalt käituvad kanalis näiteks tõesti, need on rõhukanad ja need Rihu kanad ehitavad tohutuid pesasid sinna pesahunniku sisse, siis nad munevad praktiliselt ainult ühe ainsa muna ja, ja see pesaehitus ja noh, ega ta mingi kaunis ehitus ei ole, ta lihtsalt hunnik liiva kokku aetud, aga see on siuke kuum liiv ja see pesaehitus on nii, et sinna sisse siis pannakse see üks muna, aetakse liiv peale ja sissekana käib seal regulaarselt kontrollimas oma nokaga, kas see temperatuur on selle muna ümber õige, kui on, seal läheb liiga kuumaks, siis ta natukene kas paneb kihte juurde külma liiva juurde või kui liiga külm ta toob jälle teda niimoodi, et päike paistaks paremini peale, liiv soojenes paremini, nii et ta kogu aeg reguleerib oma nokaga temperatuur ja see regulatsioon on tegelikult praktiliselt poole kraadi täpsusega, suudab tema seda temperatuuri reguleerida oma seal pesas ja see tundub olevat väga edukas strateegia. Nii et, et sa ei ehita mingitest okstest pesa, vaid kuhjad hunniku liiva kokku, mis on soe ja mis haub sul munad välja ka, sest tavaliselt see haudumine äärmiselt riskantne tegevus. Sa pead istuma vaikselt ühe koha peal ei tohi ennast liigutada ja, ja selle tulemus on siis see, et, et näiteks kõikvõimalikud kiskjad pääset sulle ääretult lähedal ja kui sa sealt ära lähed, siis satuvad jälle munad ohtu, aga noh, nii sügavalt tegelikult ühte muna kaevata on suhteliselt vähe tõenäoline, et keegi selle üles leiaks, nii et selles mõttes hea taktika krokodillid läheduses, nemad ehitab pesa, kuhu nad matavad siis kusagil neli 50 muna ja jätavad saatuse hooleks, aga noh, sellist pesa tasub otsida, sellepärast et munade hulk, mis süüa on, on väga suur, aga selle ühe muna pärast ei tasu tegelikult kiskjatele eriti kaevama hakates, seal võib olla palju suurem energiakadu kaevamise tõttu, kui sellest ühest munast saadav energia, need väga kaval leiutis nendelt ihu kanadelt Indoneesias on ka veel üks väga põnev kanaline. Tema elab sellistel vulkaanilistel saartel, kus on palju seda vulkaanilist, tuhka ja vulkaanilist, liiva ja sealse vulkaanide protsessil kestab nendel saartel. Ja siis on sihuke vasarakujulise peaga, et teda kutsutaks ka vasarpea kanaks ja temal on hästi tugevad jalad ja tema vaatab samuti seal ühe muna, mis ta siis muneb liiva sisse. Aga tema ei ole nii kaugele arenenud nagu Rihukana, kes käib seda nokka kontrollimas ja vaatamas, et kas see on õige temperatuur, tal jääb siis loota, temperatuur seal ei tõuse, nii ta jätabki selle muna siis sinna teatud sügavusele paika, katab ta kinni ja, ja lootus on, et see temperatuur on püsiv, seal just see sobiv temperatuur, nii et see muna 30 päeva, paljud seal liiva sees siis on, et selle aja jooksul see temperatuur oluliselt ei tõuse ega lange ja on sobilik selle poja väljahaudumiseks, aga selliste ütleme järelvaatust ta enam ei tee ja siis ta võib muneda. Need on tegelikult kolm, neli muna erinevatesse kohtadesse, suur tõenäosus, et keegi ikkagi ellu jääb, poeg välja tuleb, on, on olemas ja, ja see on ilmselt evolutsiooniliselt natuke varasem samm kui see Rihukana, nii et et siit võib nagu nende kanade evolutsiooniga veidikene jälgida, kuidas see selline muna, peitmise või munamatmise või maasoojus ärakasutamine haudumisel on nagu arenenud. Mida kujutavad endast kotkapesad? Kotkapesad on niuksed, suured risuhunnikud, oksahunnikut tegelikult, et ega seal mingit erilist komforti ei ole, oksad on risti-rästi pandud ja nad näevad muidugi võimsad ja muljetavaldavad välja, aga mingit erilist ehituskunsti mina seal näha ei oska. Nii nagu kurepesas kurepesal võib-olla isegi natukene korrapärase ilusam kui, kui seda kotkapesa. Aga kaasukestest ta suht jämedast okstest on ta tehtud ja noh, väga paljud kotkad on tegelikult ju pärit sellistelt aladelt, kus on kaljud või mäed ja pesitsevad mäekülgedel ja osa nendest ei tee mingeid tellispesa, vaid muneb muna sinna kalju endil ja võib-olla mõne oksa paneb sinna kaitseks ette. Aga sellega seoses näiteks ongi see see pesa ehitamise evolutsiooniliselt kulgenud niimoodi, et algselt munetigi puuoksa peale või boksute hargnemiskoha peale ja praegu ka Austraalias on mõned tiirude sugulased, kes munevad just täpselt nii, et ta muneb selle muna vertikaalse oksa peal lihtsalt suhteliselt ümmarguse muna. Tema haub seal aeg-ajalt, kui ta ära käib, siis käivad ka need, kes tahavad muna süüa, seda ukse kõigutada, samas ja aeg-ajalt õnnestubki muna sealt alla kõigutada. Siis on Skinkidel ja siis kõikvõimalikel teistel munasööjatel suur pidu, kui nad selle oksa pealt on alla saanud, kõiguta nii et selline pesa ehitamine ilmselt ei ole kõikidel puhkudel olnud otstarbekas, vaid ongi jäänud selliseks oksa Õnarustavaid kumeruse konarused ärakasutamiseks. Selleks et siis seal muna hiljem ära haududa. Aga minu jaoks on huvitavad linnud, need, kes teevad oma pesa millegi sisse, näiteks liivakivi sisse, meil Eestis on kaldapääsukesed. Kaldapääsukesed on ju selles mõttes väga huvitavad linnud, et nad vajaduseks pehmet liivakivi. Tavaliselt värsked käärid on head kohad nende pesitsemiseks ja siis nad oma väikeste jalgadega pääsukese jalgel kujutame kõik ette, milline see on nende väikeste jalgadega, nemad siis kaevavad selle pesakäigu ja see võib olla kusagil pool meetrit pikk. Nii et kui seda töömahtu nüüd ette kujutada, siis see on ikkagi päris aukartust äratav. No Eestis on teine huvitav lind veel, kes teeb liivakivi sisse pesa või kalda sisse, kaeva puru, aga tema kasutab nokka seal kaevamisel ka jäälind, ilus sinaka läikega, meie siukest kiire vooluste jõgedel elav linnuke, kes suvel on hästi näha näiteks Ahja jõe ümbruses või siis ta on seda lindu kindlasti näinud. Ja tema kaevab siis nokaga kusagil ka kuni poole meetri pikkuse käigu ja teeb sinna pesakambri ja samamoodi teevad enamik pealindudest ümber maailma, neid on erinevates maailma paikades väga palju erinevaid liike. Aga pesa ehitamise viis on neil enamasti kõigil üpris sarnane. Aga näiteks Lõuna-Ameerikas elab meie piiritaja sugulane. Meie piiritaja pesitseb sellistes õõnsustes, tema kasutab ka kaljuõõnsusi, aga ta tahab veel selleks, et, et asi kindel oleks, et keegi tema poegade juurde pääseks. Siis ta tahab sinna ette ka veel v kaardinat. Pesa teeb ta tavaliselt sihukeste suurte koskede taha niimoodi ta peab pessa lendamiseks lendava läbi kose ja läheb siis sinna Kose tagaseina peale, mis on enamasti liiva kivistunud mingist pehmest kivistasinnades uuristab selle selle pesa käigu, kus siis pojad on, et sel ajal, kui ta ise käib toitu hankimas poegadele on poegadel turvaline, sest läbi v ei taha eriti nagu keegi lennata. Tema on siis üks väheseid, kes niimoodi läbi v kaardina lendab oma pesa juurde ja see on muidugi väga ohtlik, sest vesi enamasti langeb väga suure jõuga sealt läbi need, see kiirus, millega sa saad kaartidest läbi lendab, peab olema ääretult suur. Et sa ise selle veega pihta ei saaks, nii tugevasti, et lendad sinna alla möllavasse kuristikku, kuhu see vesi siis kukub, lõppkokkuvõttes? Räägime nendest pääsukeste pesadest ka, mida süüakse. Need on Salangaanid ehk Hiinas elavad pääsukesed ja ja tegelikult see pesamaterjal midagi hämmastavat on sülg põhimõtteliselt seal siis hüljest tehtud pesa, mis tardub ja mis moodustab siis sellise õhukese kausikese ja miks neid süüakse, vot mina seda nüüd päris hästi ei oska öelda, et mis peaks, ahvatleb ma näiteks siukest sülje tompu sööma minu jaoks nagu on põhimõtteliselt vastuvõetamatu kes sihukesest asjast söögitegemine, aga, aga noh, erinevad rahvad, erinevad kultuurid ja see piirkond on olnud ka selline, kus ilmast ilma söögist ka päris palju puudus olnud. Et seal on rahvas olnud äärmiselt leidlik söögitegemisel. Noh, seda hiina kööki vaadates võime ju ise ka veenduda, et mida kõike seal seal süüakse. Enne oli juttu kurgedest, miks kurgedele meeldib pesa ehitada inimeste lähedusse või maanteede äärde. Tähendab osariike on lihtsalt inimkaaslejad, näiteks varblane, miks tema on inimese lähedased, sealt saab toitu, kurg võib-olla sellepärast, et ega tal ei ole nagu inimese poolt mingit ohtu, nagu karta, inimene ei tee talle nagu midagi. Tõenäoliselt on enne ka olnud rohkem metsas pesitseja lind, kurge vaadata siin Euroopas meil Eestis seda üldse jõudnud suhteliselt hilisel ajal. Aga kui mujal Euroopas vaadata, Euroopa oli kaetud ikkagi algselt paksude metsadega, siis tõenäoliselt ta pesitses ikkagi metsas inimesed on selle Euroopa ja metsades puhtaks raiunud ja selle tõttu siis kurel oli valikas ära kolida või leppida inimese lähedusega ja, ja tõenäoliselt need inimesega suhted kujunesid kurel välja sellised, et inimene ei kujutavad tema jaoks nagu mingit erilist ohtu. Inimene oli suhteliselt selline noh, neutraalne kaasa endal. No inimene tegi näiteks heina. Seal heinamaal oli tavaliselt konni ja sisalikke ja, ja kõiki väikesi imetajaid palju õiguse eilset maha niideti läks toidu otsimine kurel palju lihtsamaks. Noh, tänapäeval, kui me vaatame, kus kured liiguvad, kui lõigatakse vilja kured jalutad kombainide järel või kui keegi niidab maakodus muru, siis on kurg tema lahutamatu saatja, tema tuleb, kohe vaatab, leiab kõik suured, rohutirtsud ja konnapojad ja kõik sealt maa pealt üles. Nii et tegelikult see kurgede hulk mõjutab väga oluliselt meie teiste loomaliikide elu. On küll ilus vaadata, suured toonekured meil ümberringi, aga aga kui neid liiga palju saab, siis ma kardan, et et väga paljud liigid muutuvad meil väga haruldaseks selleni, et igal asjal on nagu kaks külge, mida, mida me peame vaatama. Ja tõenäoliselt jah, et inimesest on tal olnud kasu ja sellepärast ta on inimese lähedal hoidnud inimesi lähedusse hoides on ta kogu aeg liikunud tasapisi ikka põhja poole tänu sellele, et kliima Euroopas on läinud ka tasapisi soojemaks kogu aeg ja selle tõttu on saanud ta siia levida. Eesti on nagu praegu selline koht, kus ta edasi liigub ka Soome poole Lõuna-Soomes on ka juba kured olemas ja ikka samamoodi nendes piirkondades, kus on põllumajandusega iga ta linna nagu väga ei taha tulla, ta ikka hoiab sinna maale põllumajanduspiirkondade lähedusse. Krokodillide pesad on ka omaette vaatamisväärsused, seal hoitakse ju väga täpset temperatuuri temperatuurist, oleneb, kas sünnivad emasloomad või isasloomad. Ja et see on tõesti nii, et see sõltub sellest, milline on pesa temperatuur natuke kõrgema temperatuuriga sünnivad emased ja madalama temperatuuriga sünnivad isased. Noh, ega see nii väga täpselt reguleeritud jällegi ei ole, et üks-ühele ta ühest pesakonnast tulevad ainult isased ja teisest ainult emased, aga aga ütleme, see suhe on paigast ära, mis muidu oleks nagu enam-vähem pooleks, siis siis see võib kalduda kusagil 70 30 selliseks. Aga milles ta seda pesa teeb rämpsust vä? Jah, kõikvõimalikust prahist, mudast taimejäänustest just siukest kõdunevate taimejäänustest, mis peavad kõduneb sooja andma, sest munad tahavad ja sooja krokodill, kuda seal munade peal kõhutaks, siis ega temast palju sooja ilmselt ei oleks neile munadele, nii et ta peab kasutama väliseid abivahendeid ja need on need kõdunevad taimed. Ja ta kannab kokku päris aukartust pesakuhila, see võib-olla kusagil niisugune poole meetri kõrgune ja kusagil poolteist meetrit läbimõõdus, nii et see päris suur hunnik taimi tuleb tal kokku kanda, et seda pesa ehitada, sinna ta paneb vahele muda kaeta laiali vajuks taimekuhil ja see pesa siis need munad peidab, aga aga nagu ma ütlesin, neid on seal palju ja selle tõttu on nad väga heaks ahvatluseks kõikvõimalikele müüjatele. Ja need sööjad on, on näiteks sellised natuke väiksemad krokodillid, keda me kutsume siis varaanideks. Paraan ei ole tegelikult krokodillid, on suur sisalik aga inimesed on hakanud neid millegipärast kõrbekrokodillid, eks või, või maismaa krokodillid, eks kutsuma. Neil on väga hea haistmine oma pika kaheharulise keelega tunnevad pesas olevate munade lõhna päris hästi ära ja siis nad kaevavad hea meelega pesa laiali ja maiustas seal krokodilli munadega. Muidugi krokodilli ema valvab seda pesaga, aeg-ajalt peab ta minema sööma või kuhugi kaugemale ära ja, ja seda aega siis need varaanid, varitsevadki ja koraan on see pesa üles leidnud, siis tulevad sinna ka haigrutway või kured või kes iganes. Nii et ega krokodillipoja elu ei ole ka väga lihtne, väga ohutu siis, kui ta on juba suur krokodill, siis ta on enamasti väljaspool ohtu, aga, aga seni, kui ta on pisikene, kas siis muna sees alles munas koorunud, siis on neid, kes teda süüa tahavad ääretult palju ja, ja neid saab tegelikult väga palju hukaga. Kui kilpkonnadest rääkida, siis nemad ei ehita midagi, nemad vaid kaevavad. No ehituseks seda nimetada ei saa kaevamiseks küll, jah. Noh, näiteks on, on mõned saared maailmas Vahemeres näiteks on Korfu saare lähedal üks väike saarekene, kuhu kilpkonnad Vahemerest tulevad munema ja see on praegu kaitse alla võetud, näiteks shelli saartel on kilpkonnade pesitsemisalad ja terve rida selliseid väikesi saari veel ümber maailma ookeanis on sellised, kuhu kilpkonnad tulevad munema ja nad tulevad tihtipeale munemise ajal sinna sinna saarele, nii et ta valivad sellise aja kus on kas siis täiskuu või siis on noore kuu algus, sest sellel ajal on tõusu-mõõna lainet selline vahekord kõige nõrgem tõus on kõige väiksem mõõn ka kõige väiksem seal selleks, et kui tema oma munad sinna liiva sisse matab, siis alati noh, ta ei tea väga täpselt, kui sügavale neid matta tuleb, jällegi. Ja kui siis ta väga madalale jätab, siis tõusu-mõõnalainetus kaevab need munad välja, siis on jälle kõikvõimalikke tegelasi sinna sööma tulemas küll ja küll. Nii et ta peab silmas pidama kuufaasi ja tõusu ja mõõna selle kuufaasiga seoses ja siis ka õiget sügavust, ta liiga madalale, neid munemata, mõnel see õnnestub, mõnel mitte, ütleme nii, et see üks niisugune õnnemäng on nende munade sinna liiva sisse jätmine. Aga kilpkonni seni veel maailmameres on päris palju, nii et tundub, et enamikul neil läheb ikka õnneks. See munand matmise aeg on ka hästi võimas, sellepärast et siis tulebki sinna saartele tavaliselt sadu ja sadu kilpkonni on näiteks mõningatel saartel nähtud, et ühes tunnis tuleb merest välja umbes 500 kilpkonna ja vahel on nende tihedus suur, et enam ei ole munemise kohta, siis ta muneb lihtsalt teisele pähe ja see auk, mille nad teevad, on kusagil kolm, 40 sentimeetrit sügav. Noh, mõni on, lohakam, teeb natuke väiksema augu, selle munad siis sealt ka välja, uhutakse nende tõusu-mõõnalainetega. Nii et kilpkonnad oskavad algelise Tehita vundamendiaugu, nad on juba selgeks õppinud, aga sinna maja peale ehitada, et nad ikkagi ei oska. Kas on ka konnade seas pesa ehitajaid? Midagi pesa taolist on mõningat seal Lõuna-Ameerikas Elotsevatel lehekonnadel, kes siis sel ajal, kui emane kudu heidab isane ja viljastab seda, siis mõlemad nad siputab tagajalgadega sel ajal nad löövad terad ümber või kuduterad ümber oleva valkaine löövad vahtu ja see päikese kuivab ära. Tekib niisugune nagu beseekook, kus sees on siis niiskust ja kus on suhteliselt turvaline ka nendel kullastel areneda. Ma nüüd ei oska öelda, kas pesa või see ei ole pesades, tegelikult on see kudu, mis on ära kuivanud väljapoolt, aga seal sees siis need pojakesed arenevad ja neil on seal suhteliselt turvaline, sest keegi ei oska neid siukseid pallisest otsida. Noh, samamoodi võime rääkida nendest sülg lastest, kes meil suurel tekitavad rohukõrte peale sülje, pläraka, ühesõnaga põhimõtteliselt sihuke vaht, neid nimetatakse ka ohustaja näiteks ja seal sees siis elavad nende vastsed, see on ka nagu pesa või tammede peal. Me võime leida selliseid ümmargusi, munakesi, mille sees elavad ka erinevate putukate vastsed ja me võime seda nimetada pesaks, kuigi selle tootjaks on hoopis tammeleht ise, kes on saanud süsti ja, ja selle tulemusena siis ta hakkab vohama rakkude kasv ja tekib selline omapärane moodustis, mida me näeme nihukeste väikeste uute näolisel tammelehe peal. Kobras peetakse väga suureks ehitusmeistriks. Nendest loomadest rääkisime eelmises saates. Aga kas saarmas on ka usin ehitaja? Ei, no sellist ehitusmeistrid teist maailmas ei ole kobras armas, tema teeb oma Urukese ja ja see ei ole mingi eriline ehituskunsti. Aga kobras tõesti, tema ju ehitab pesa ja lisaks sellele kujundab ta ümber ka kogu see pesaümbruse looduse, ta ehitab sinna ümbriga tammi ju, ja tammiga tõstatav millega varjab ära pesa sissepääsuava ja, ja niimoodi ta siis toimetab, nii et tema, see ehituskunst on väga kõrgele veel ja ja ta suudab tegelikult väga hästi tunnetada seda veevoolutaseme kõikumist ja kõike seda nii et kui näiteks teha kopratammi sisse auk siis ja pärast on kohe näha, kuidas nad kohale tulevad, uurivad järgi ja kui see veetase hakkab liiga madalaks minema, parandavad seda Mõmmi välgukiirusel ära. Nii et kobras on selles mõttes väga, väga oma loom, et ta oskab seda loodust ümber kujundada. Iseasi nüüd see, kas see meile väga meeldib, kui ta meie metsades ja meie niitudel ikka suuri pahandusi teeb seal kandis, kus minu endale uue kodu on, seal nad nüüd suutsid sellel sügisel tekitada sellise tammi ja sellise üleujutused. Et üks teelõik umbes kuue 70 meetri ulatuses oli umbes viie-kuuekümne sentimeetri paksuse veekihi all, nii et see vesi uhtus juba ära pool teetammi. Need asfaldi all on hiiglasuur auk ja praegu on ta nüüd natuke kasutamiskõlblik juba peaaegu kolm nädalat oli täiesti kasutuskõlbmatu, seni kuni siis vallavalitsused otsustasid selle kopratammi ära lõhkuda ja veetaseme alla lasta, sest see pani kogu kahe küla vahelise liikluse peaaegu seisma. Saarmas elab ka veekogude ääres, põhiliselt jõgede kallastel ja, ja tema ei kujunduse loodust ümber, vaid tema elab kooskõlas loodusega. Miks tema ei kujunda sellepärast, et tema toit on hoopis teistsugune? Kobras peab oma toitu, mida ta siis talvel sööb, ta peab seda varuma, tema teeb selle tiigiga selleks, et tal oleks looduslik külmkapp. Saarmas toitub kaladest, tema saab seda kala püüda ka jää all, et kuni jääaugud olemas või lahtised kohad veekogus, siis ta pääseb seda kala püüdma ja, ja selle tõttu temal ei ole vaja selliste tammide süsteemi ehitada ja talle piisab tõesti sellest urust, kus magada ja kus pojad ilmale tuua. See urg on tal tavalist kuskil jõekalda sees, siis. Mida kujutab endast mägramaja? No kui me seda luuletust oleme lugenud, teab ja, aga mägramaja tegelikult noh, me võib-olla ei saagi mägra majast rääkida, me saame rääkida mägralinnast. Sest mäger teeb väga võimsa urgude süsteemi ja tegelikult ta valib siis selle urgude süsteemi tegemiseks endale sellise liivakünka hästi liivase ala ja sinna sisse ta siis kaevab käikude süsteemi, seal on siis pesakambrid ja on oma WC seal lähedal, siis on olemas seal mõned sihuksed, tupikkäigud veel, mis kuhugi ei vii. Eksitus, kambrid ja seal on väga keeruline käikude võrgustik ja seal tema siis mõnes kambris elab ja mõnes kohas ta näiteks magab, mõnes kohas magab mõni teine tema pereliige ja vahel kolib sinna elama ka mõni selline tegelane, kes, kes nagu ei peaks seal elama, kolivad sinna tema juurde, noh näiteks rebased tihtipeale armastavad mägra kõrval oma pesasid teha. Viskasin ta välja ka. Viska jah, jahimehed räägivad seda, et, et kui keegi väga tüütuks muutub, et siis mäger, meelitab ta mingisse sellisesse tupikusse ja ja müüritasin ta kinni lihtsalt, aga kui palju selles tõtt on ja kui palju see jahimehe jutt on? Muidugi iseküsimus. Aga jah, see linnasüsteem on, on väga põnev. Päeval magab seal sees, aga öösel, kui nad lähevad siis toitu otsima, siis sealt tulevad terved siuksed, pikad rajad koheselt linnast välja, nii et neil on omad kindlad teed. Ja kuna mägral nägemine ei ole suurt asja, tal on, põhiliselt on hea haistmine siis öösel haistmismeelega ka orienteeruv ja näiteks kui kui demonse tataval teelgi midagi ees on, siis ta võib niimoodi mõtlikult tatsates ka ninaga praktiliselt vastu jalgu joosta. Aga muidugi ei soovita kellelgi mägra niimoodi jalgu jääda, sest tal on väga võimsad küünised ja ja väga tugev, et hambad karjelda, Pureku päris valusasti. Mägraga ei maksani silm silma vastu seisma hakata, lihtsalt et las tema ikka käib oma teid ja jätame meie temal tegutsemisruumi vabaks. Ja kui tema siis käib seal toitu otsimas, siis noh, toiduks on tal kõikvõimalikud pisikesed tegelased, konnad, sisalikud, maod, hiired, ta sihuke marju ja, ja kõikvõimalikke muid tegelasi. Kui tublid ehitajad on meie lähedased sugulased, inimahvid? Nemad on väga tublid ehitajad, tegelikult vähemalt gorillad, Orangutanid on väga head ehitajad ja nemad ehitavad siis puu otsa pesad ja need pesad enamasti on sellised magamispesad iga õhtu nad teevad siis need pesad uuesti ühes pesas tavaliselt kaks korda ei, ei maga. Väga võimalik, et see on seotud näiteks parasiitidega, et inimahvidel ja meil inimestel ka ju on terve rida parasiite, kes meid siis närivad ja teevad meie elu päris ebameeldivaks, Need parasiidid armastavad eriti selliseid peremehi, kellel on oma pesa, seal pesas on hea näiteks järglasi ilmale tuua tuleb peremehe seljast maha ja muned sinna pessa munad. Need munad jäävad siis sinna pessa alles. Tõenäoliselt üks võimalus parasiitide hulka vähendada on see, et sa jätad selle pesa maha ja järgmine päev teed uue pesa, kus neid parasiite ei ole, noh, kindlasti seljas on need veel piisavalt ja ja mingis satikad on seal seal olemas ka jälle uuesti selga võivad ronida, aga tegelikult ilmselt selline pesa vahetamine, üks seletus sellele näib olevat see, et, et parasiidid selga ei tuleks võib-olla ka, et see materjal lihtsalt ei pea vastu mitmekordset kasutamist. Tavaliselt noh, orangutangi, nemad teevad kõrgele puu otsa, nad painutad, puuoksad teevad siukseid nagu hälli moodi pesa endale sinna. Ja siis mõned suuremad lehed panevad sinna külje, murravad painutavad need lehed ka sinna ja ja ma mäletan ühest Geographic, kus oli üks paarkümmend aastat tagasi on mulle silma jäänud pilt troopilist vihmametsast Kagu-Aasias kus siis üks väike Rangi poeg istub sellest Vihma sajab hirmsasti ja siis ta ei ole leidnud mingit muud viisi kui ühe monstada lehekese monster taolise taimelehekese, millel on ka neid auke, nii nagu monsterlehes on, ega seal palju tervet kohta ei ole. Seal auk augus kinni kogu aeg ja siis istub õnnetud seal vihma käes. Leht on tal niimoodi pea kohale pandud nagu vihmavari, aga sealt tuli rohkem vihma veel läbi, sest sa nagu koondas seda vihmadele selga. Asjast abi nagu ei olnud, aga pilt oli väga-väga muljetavaldav. Mis viga, ahvidel pesa teha, neil on ju käed? Ja loomulikult kätega on palju lihtsam kui näiteks lindudel nokaga või paljalt jalgadega papagoid ju teevad samamoodi nokaga kaevavad liivakivi sisse pesa, need, kes pesitses puuetes, mõned liigid pesitsevad kaljude sees, nendel on võimas Lokesele nokaga. Nad nagu kõplaga näiteks teevad siis selle selle augu sinna pesa sisse või liivakivi sisse. Ja, ja seal sellise riistaga on muidugi väga raske teha, aga saab ikka kuidagimoodi hakkama. Aga noh, käed, seal pole midagi, näe. Kass ahvid kasutavad ka mingeid töövahendeid. Pesa ehitamisel kindlasti mitte, aga muidu küll jah, mida rohkem me näiteks inimahvidest teada saame, seda, seda muljetavaldava makse pilt kujuneb nendest, et neil on tegelikult väga organiseeritud ühiskond. Ja see, et inimene hakkas tööriist kasutama. Tundub, et see on, on juba ammu minema rikku maetud väljend sellepärast et ahvid kasutavad tööriistu, näiteks selleks, et tõukepuu seest välja urgitseda sipelgapesast sipelgaid kätte saada puhastavad kepikese ära ja teevad vastava pikkusega ja noh, seda teadmad linnudki isegi. Aga lisaks sellele, näiteks šimpansid on, on kasutanud tööriistu ka selleks, et teha endale jahinuiad, millega nad siis käivad näiteks püüdmas väiksemaid ahve ja keda nad siis söövad. Ja nad kasutavad tihtipeale ka tegelikult neid nuiasid juba omavahel arvete klaarimiseks. Šimpans puhul me võime rääkida sõdadest tegelikult noh, ja seda, et eesmärk on tegelikult, et võtta teiselt grupilt ära emased ehk see algne sõjapidamise viis, et võtta sealt siis endale naised ja orjad, mis inimesel oli nii sea nahvidel juba praktiliselt naiste röövimine või emast röövimine on samal tasemel. Nii et inimahvidel jah, on tööriistad täiesti olemas ja nad kasutanud neid riistu ka näiteks selleks, et, et purustada kõvemaid pähkleid, taovad neid kiviga või siis nuiaga puruks. Nii et ta üldse selline, nagu me räägime, kiviaja inimeste puhul. Ei mingit erilist vahet. Kas on veel teisi loomi, kes teevad pesa ainult üheks õhtuks? Ta võib-olla kusagil tõesti mõni loom on, aga ma ei julge nüüd praegu öelda, et selliseid väga palju oleks, kes niimoodi üheks õhtuks teevad pesa. Me võime rääkida ka seda, et näiteks Hirblased teevad pesa üheks õhtuks, sest nad teevad siukse. Mugava magamislohud on metskitsede puhul näinud magamislohku või põtrade puhul ja ja need on igal õhtul uued. Samamoodi teevad jänesed, küülikud, küülikud küll teevad uru ja see on pikaks ajaks neil kasutusel, aga, aga jänesed näiteks teevad sellise ühekordse magamisaseme. Aga no ma arvan, et see ei ole mitte klassikaline pesa ehitamine, vaid see lohh, mis jääb nendest siis, kui ta kuhugi maha heitnud ja magama jäänud, nüüdseks klassikaliseks pesaks me seda siiski nimetada ei saa. Kas mereelukate hulgas on ka pesaehitajaid? Ma ei ole küll näinud kusagil lugenud kusagil, et nad teeksid midagi, no kui me ei räägi neid korallidest, kes, kes teevad siis omale selle lubjakivist koja ümber või võikarpidest, kellel on seal lubjakivist koda ümber või pärmutrist koda ümber, aga me väga sellist pesa moodi asja nüüd seal merest ilmselt ei leia, seal ei ole nagu vajadust, pole teda õieti kuhugi ehitada, mõned kasutajad küll varjepaiku, aga nad võtad juba mingi valmis ehitise, näiteks erakvähid, näpivad merepõhja jäänud mõne teokarbi, poevad sinna sisse, tassivad endaga kaasa, nii et neil nagu on Devari olemas, neil endal koda ei ole, kas nad saavad surnud teo koja ja võtavad siis selle kasutusele. Aga selliste ehitust ei ole, no mõned kalad teevad midagi pesa taolist nagu meie ogalik, aga ega see ka klassikalised ehitus ei ole, noh, ta meenutab siukest painutatud taimekõrsi seal vee sees, nii et hea tahtmise juures me võime seda ka ukkaliku pesaks nimetada, sellepärast et tema on sinna selle marja heidab, isane, sõidab kas seal ujub siis pesast läbi, heidab sellele seemnevedeliku peale, nii et selline pesaehitus on olemas. Kui loomaaialoomadest rääkida, siis eks neilgi on võimalus pesa teha. Noh, näiteks väiksed kärplased saavad omasugused, kastikesed, mille sisse nad vooderdavad, pesad, rotid teevad endale seal, pesad kasutavad seal pesamaterjal, pealegi kui neile antakse kõik teised loomad, ka, kes seal saavad kuhugi selle pesakoha maha panna. Et ega loomaaias nad seal asfaldi peal või kivide peal nüüd ei ole, neile antakse sihukest pehme materjali, mille nad saavad endale pesas kujundada küll ja, ja kui me vaatame inimahv või siis ka neile antakse sellist materjali, mida nad pesades kujundavad. Nii et päris silma jäetud pesadest, aga, aga neile luuakse siis need pesad nagu kunstlikult ja kui me vaatame linde näiteks, siis neile pannakse ju kõikidele pesamaterjali pessa, millest nad ikka ise ehitavad, neile võib see pesaalus ainult paigaldatud olla, aga aga see pesa lõplik formeerimine jääb ikkagi lindudele endale teha. Iseasi on see, et kas me alati täpselt oskame neile pakkuda sellist materjali, nagu nad tahaksid vajaksid. Aga vähemalt me püüame seda teha kogu aeg. Tegusid teist osa saatest, loomade ehituskunst stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk.
