Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Nüüd ma tean, kus ja no ja kus peale ja naba suure külma Me taaga laialatund draama ka suure külma. Me taaga lai jala tundramaaga. Rastundrat leidsin paiga, kus on palju suuri metsi, öeldakse, et see on taiga ja et raa sinna eksi õelda kas see, et see on taiga ja et raa sinna eksi? Siis ma jõudsin kodumetsamaa tammekännu otsa, puhkasin ja teadsin mind, oota, ma son step. Puhkasin ja teadsin, et mind oota maas on. Tere jälle kõigile sai vist juba laulus selgeks, millest meil täna juttu tuleb. Ma loeksin ette pisi pisilõigu rännumehe Jaan Eilarti stepikirjadest ääretus, kus taevas ja maa pole kokku traageldatud metsaribaga pilgu viimasel piiril. See on step esimesel muljel. Kauguste taga on kaugused, lagendik lõppeb silmapiiril ja samas avardub uus see puudeta. Lagendik algab Ungari Panoolise häiluga, kitseneb Karpaatide metsa vahel ja ulatub siis vägevana Baikali taha. Mongoolia ja Hiinani. Võib-olla on neid, kes on seda raamatut, et merevaigurannikult vulkaanide maani lugenudki, aga tegelikult see nii ammu ilmunud 1965. aastal, et võib-olla ei ole ka lugenud, aga igatahes tasuks seda raamatut sirvida küll. See on ilmunud sarjas maailm ja mõnda. Ja siin on Stekist päris kenasti juttu. Jah, aga kui võtta nüüd natuke uuem raamat sisse ene kaardid pihku, siis sealt leiate taimkatte kaardi peal selle stepiala kindlasti üles ja kaardi peal on ta kollasega märgitud. Numbriks on seitse. Shanane number, noh, seda ma ei tea. Aga ta on märgitud ka Ameerikasse. Ameerika step kutsutakse natuke teise nimega preerialoomad, on seal teised taimed, teised nendest preerijatest, ma räägime järgmisel korral, aga täna siis piirdume sellega, mis seal Euraasias see tähendab Euroopas ja Aasias. Ja algabki nii nagu Jaan Eilart kirjutas Step Euroopast peale seal Ungari maal võib-olla isegi Ühe nurgaga vähe Austrias peale ja Ungaris kutsutakse seda stepiala Pustaks sellest ilmselt te olete nendes Ungari rahvalauludes kuulda mustlaslauludes teata sellist keerulist sõna ja edaspidi liikudes ida pool on ta siis stepi nime all. Teda ulatub tõesti peaaegu Vaikse ookeani rannikuni välja. Mina olen stepi ka kokku puutunud karakkumi piiri peal, kui ma suundusin ühele retkele karakkumi kõrbesse, ma siis ei teadnud, et ta step on, aga ma sain aru, aga ta ei ole veel Kõrbiale enam metsapiir Kaarli selline heinane ja nüüd ma tean, et see on stepp, kus ma siis liikusin ja mina mäletan sealt peamiselt suurt janum, sest meil ei olnud veel vett varutud. Ja nüüd seda saadet ette valmistades taipasin ka, et janu ongi see peamine, mis on seal taimedel ja loomadel ja mis nende elu juhib. Nii ta paistab olevat küll sellepärast, et kui seal seda vett oleks palju, siis ilmselt kasvaks seal ka puid ja kui oleks puid, siis ei oleks enam step otsis, oleks ilmselt juba mets ja siis müüdaks stepisaadet üldse teha, sest teda lihtsalt ei oleks. Ja nüüd mitte mina, tammekännu Jaan, vaid Jaan Eilart ütleb jälle sellesama asja kohta niimoodi. Puud ei kasva, siin niiskust on vähe. Sademeid peamiselt auru küllasel, suvel põhjavesi sügaval Step seon, lagendik on vaja näha steppi siis, kui õitsevad tulbid, krookused, õhumõõgad, Sindid, need taimed, mille elu möödub lühikese kevade jooksul. See on omapäraselt kohastunud rohttaimede maailm, step seal sügava mustmullamaa. Küll on hea, et meil on täna siin Urmas ka olemas. Taimetark mustmullast on juttu ja siis peaks seal hästi palju taime kasvamas stepis. Kõrgkoolide botaanika õpiku kolmas osa räägib ka stepis diastepitaimedest ja seal defineeritakse steppi kui puudeta Rohtlat parasvöötme alal. Step iseloomustab suur kuumus, tohutu päiksekiirguse hulk, suvel vähe sademeid, sademed langevad peamiselt kevad ja sügisperioodil. Talv on külm, et taimed seal elada saaksid, peavad nad siis looduse üle kavaldama. Suuri puid seal kasvada ei saa, kuigi muld on väga rammus ja kohati muld ka üsna sooldunud. Enamus stepitaimed on puhmikulised, väga palju leidub seal kõrrelisi, mis meil on niitude pealt tuntud. Seal on palju selliseid taimi, mis kevadel niiskusega ruttu-ruttu kasvavad ja arenevad ja kui saabub kuiv periood, siis on juba nende viljad ka valmis saanud. Selliseid taimi nimetatakse siis lühiajalisteks taimedeks ehk effemmeerideks. Osa nendest on üheaastased, osan püsitaimed, näiteks paljud sibullilled siis paljudel taimedel on lehed rullunud või üldse lehed puuduvad. Näiteks nagu laukudel on hoopiski rullunud võsud sibulale ei olegi lehtivaid, sibul on seest õõnsad torujad võsud. Paljudes stepitaimed on ka tuntud aialillede, näiteks osad tulbiliike on stepialadelt pärit, siis kuldtähti, kasvab seal mõned pojengid, puju liike, koirohi kuulub näiteks pujud hulka. Siis vahel kasvatatakse aias lillat vägiheina. Paljud salvia liigid ja mõningaid kipslilli leidub seal. Stepis leidub ka ilusaid iiriseliike ja Eestimaal tuntud toimudest kasvab seal karukellaliike ja kadakaaeru. Näiteks palu-karukell, mis ka Eestimaal harva kasvab, on stepiliik. Siis, kui see suur õitsemise aeg on, sel ajal on seal väga ilus. Ja see on peamiselt kevadel. Aga suveks arenevad stepi rohtudel ühel kõige tüüpilisemad stepi, puhmikulised, kõrrelised, pikad ohetega viljad. Vahel meil Eestis ka müüakse, need natukene meenutavat pintslit või kanasulge on pikad ja peened ja narmastunud ja karvastanud väga dekoratiivsed ja seisavad kaua vaasis. Ja kui on õigel ajal ära korjatud, siis seisavad ja taimed veel kaitsevad ennast kuumuse ja kuivuse vastu tihedalt karvastusega. Nad on kaetud sageli viltjate paksude karvadega, siis on auramine takistatud ja päike ka ei pääse ligi. Või on neil vähe lehti või on osa lehti muutunud asteldaks. Ja suvel kuumaga stepis on tunda omapärast lõhna, kui seal lõõmava päikese käes taimed, kõik on pruunistumas. Seda tahaks küll tunda. Looduslikest õpilased on üsna vähe alles jäänud, peamiselt looduskaitsealadel enamus stepialasid, kuna nad on väga huumusrikkad ja väga viljakat mulda taga on enamus nad üles haritud ja seal laiuvad põllud kes tahab näha tõelist, puutumatu stepiala, siis kõige paremini näeb seda looduskaitsealadel. Need stepitaimed on kavalalt endale leidnud ka igasuguseid paljunemisviisid ju. Mõned liigid jah, paljunevad lisaks seemnelisele paljunemisele vegetatiivselt osa taimi moodustavad seal niinimetatud veere balle. Huvitav, see on nagu väike veerev pall tuulega jah, veereb näiteks mõned kipslilled on niisugused, tuul rebib maapealsed osad lahti ja linnad veerevad seal mööda steppi ja siis pidid sipelgad olemas ja need suured abimehed, aga ka Eestimaal ju osadel taimeliikidele aitavad sipelgad seemneid levitada. Näiteks sinilill on niisugune taimega osa Ülase liike, nende taimede seemnetel on spetsiaalne rasvarikas. Lise sipelgas sööb selle ära ja nii tassib seemne eemale. Küllap siis on osa taimi ka selliseid, mis kavalalt ennast loomade selga sokutavad. Ja paljudel on haakekarvad, kui vili on valmis, siis seemned hõlpsasti jäävad loomade kõrvadesse. Stepirohtu on ilmselt palju, aga no aga mida seal veel hästi palju on? Mõningaid teisi kõrrelisi nagu stepi-aruheina stepirohud on suur perekond, seal on palju palju liike perekonnas ja mõningaid liike kasvatatakse ka meil, dekoratiivtaimena. Sa Urmas olid ju stepis käinud? Ma olen korra käinud, üks ääretu rohuväli, ei otsa ega äärt, põnev tunne ja sest tekib kohe tahe ikka pikali visata ja uurida, mis seal täpselt kasvab. Ja, ja iga samobelikke on midagi uut ka. Väga huvitav, kui seal kasvavad ainult madalad Loomadel ja nendel, kes seal elavad kuskile peitu, Minnad, kes seal üldse elavad? Põhiliselt elavad rohusööjad, sest roht on seal tõesti palju ja seal rohu sees on mida süüa. Aga muidugi, kus on rohusööjad, sinna tulevad kiskjad ka ja seal vastastikku käib üks ülekavaldamine, kes peale jääb või kes alla jääb. Aga ma mõtlen, et enne kui Georg hakkab meile rääkima neist loomadest, kes seal elavad, räägib tammekännujaan ühe loo. See lugu juhtus siis, kui loomad veel rääkida oskasid. Üks madu leidis keset põldu kraabitud augu. No mis ei võinud olla midagi muud kui sissepääs mingi väikese looma urgu. Maol oli kange nälg kuid ta oli liiga laisk, et endale lõunaainet jahtima minna. Ahhaa, ma keeran ennast ringi ümber augu ja kui loo murust välja tuleb, tõmban enda kokku ja söön ta ära. Mõne aja pärast distiski hüpikhiir nina urust välja. Oot, mis sa siin teed? Kui siis ta mao käest ootan, vastas too. Mul on kange nälg ja ma arvan, et sinust saanud korraliku lõunaeine. Kui paljuga hiir ei nutnud ega palunud, et tal jäävad lapsed ja naine maha, kes peavad nälga surema, ei liigutanud see mao südant mitte kõige vähematki. Luba mul vähemalt oma perega jumalaga jätta. Anu siir mõrtsukalt. Hea küll, eks sa mine, aga ega sa minu käest niikuinii ei pääse, ütles madu. Kaval hüpikhiir läks oma urgu tagasi ja kraapis endale teisele poole uue käigu, kust välja pääses. Kas sa ootad ikka veel oma lõunat, kus siis ta äkitselt. Madu oli teda väljas nähes kangesti imestunud. Ootardad, kus sa välja said, küsis ta. Ma ei ole august eemale läinud ega ka silma kinni lasknud. Näed sa nüüd, naeris hüpikhiir Allafon, vägev ja teab hästi, mida teeb. Ta andis sulle kange isu ja suure kõhu, et hiiri seedida. Kuid meile, hiirtele on ta andnud kavaluse ja käpad, millega saame maad kraapida ning end sinusuguste vaenlaste eest päästa. Said nüüd. See madu on seal selline igavene jahimees, kes pidevalt üritanud kõhtu täis saada ja ega neil madudel seal suurt midagi süüa ei ole, seda näitab see, et need maod on natukese tillukesed seal. Ega nad väga suureks ei kasva, näiteks üks väiksemaid madusid, keda ma üldse tean, stepirästik meie rästikust tunduvalt väiksem ja ta tihtipeale hiirte peale jahti jõuagi pidada, ta piirdub oma söögis ainult putukatega, neid putukaid seal stepis jätkub ja tema siis sööb põhiliselt putukaid. Need seal kaunikesti kummaline madu, aga seal on mõned teised maod ka, kes söövad suuremaid loomi, aga seal elab üks tore ilma jalgadeta sisalik, teda vanasti kutsuti stepivaskbussiks, aga nüüd on talle antud kole nimi Šolto, puusik ja tema on siis mõnikord meeter 20 meetrit, 30 sentimeetrit pikk, jämeda maksavorsti moodi ja ka värvi ja tema on siis see, kes sööb, tikkusid ja, ja putukaid üritab nende arvukust tagasi tõmmates neid putukaid sinna jätkub. Otse Stepan, imelik paik, kus, nagu sa enne juba ütlesid ei ole loobudel kuhugi varju minna. Kui loomal ei ole varju minna, siis tal on oht, et keegi sind lihtsalt ärased ja stepiloomad on lahendanud selle küsimuse väga lihtsalt nad kolivad maal, nad elavad seal keldris kõik metsas me rääkisime, et on esimene, teine, kolmas korrus stepielu kulgeb keldris ja kuna seal keldris keegi neid auke ei tee, siis suur osa nendest loomadest oskab imehästi kaevata, nad ajavad endale maailmatuma uhked käigud ja tõstavad siis selle mullamaa peale ja kuna step on tasane, siis noh, tasasel maal on raske jälle ringi vaadata siis selleks, et seal oleks ringi vaadata, aetakse selliseid künkaid. Sest lustlikud näiteks, kes on stepi kõige tuntumad loomad, need elavad sadu aastaid samas paigas ja siis nende kaeva, töö tulemusena tekivad suured susliku mäed, mille otsastatis ümbrust jälgivad ja ja vaatavad, kas vaenlast silmapiiril ei ole. Nad on siis kaevur, loomad või siis tunneliehitajad ja suslikud ja paljud teised loomad on ka kaevajad, aga tegelikult ega need suslikud kõige paremad kaevajad ei ole seal maa all elavad muttide sugulased, Pive mutid, kellel on väga suured lõikehambad, nemad on tõesti tõelised kaevurid, nad töötavad nii nagu inimeste söekombainid suurte terashammastega, millega siis seda kaevandatakse, niimoodi närivad need pime mutid seal maal mulda ja taimejuuri ja kuna neil sinna maa peal enam midagi asja ole, kukk, söök ja elu kulgeb maal siis nemad on selleks eluks nagu kõige paremini kohastunud hiiglasuurte küünistega, käpad on nelja, silmad peaaegu ära kadunud ja nina on ka neil selline nagu nahaga üle löödud või kuidas seda öelda, nende nimi on ka pimerott ja on ka veel muid nimesid neile antud, kuna nad on sellise imeliku väljanägemisega, nad nagu mutid ja nagu rotid. Kui te kohtate ühte või teist nime, siis teadke, et see ikka kõlab sellesama ühe ja sama looma kohta. Aga Sustlikud hamstrid, uruhiired näiteks ka Nemad kaevavad palju, sest see on ainuke viis ennast ära peita ja see on nende stepiloomade põhitunnus. Näiteks teadlased, kes neil stepi loomudki kokku lugenud arvavad, et seal Euraasia steppides elab imetajaid loomi 92 liiki, nendest 92-st liigist 72 elab maa sees siis nii et ainult 20 liike on selliseid, kes siis ennast maa sisse ära ei peida. Teine eluviis seal stepis ongi selline, et seal sa pead palju ringi käima, palju jooksma elamu suurtes karjades, kus sa tahad toime tulla stepis või vihmausside elu, raske olla. Nii palju naabreid sigineda saginat kunagi ei tea, kuhu auku urgu sisse kukkuda, see on tõesti nii ja need vihmaussid seal stepis on palju ka. Urmas rääkis stepi rohttaimi ja kõrrelised ja need kõrvalised taimed kõdunevad tänu vihmausside le teiste mullaelukatele suuremas osas kõik ära ja sellepärast ongi neil vihmausside palju tööd kobestatud, seda muldon, huumusekiht, mida nemad teevad stepimaailma kõige paksem. Mõnedes steppides räägitakse Se huumusekiht, see musta mullakiht poolteist meetrit, isegi üle pooleteise meetri. Siin Põhja-Eestis paepinnasel on ju paarkümmend sentimeetrit üldse seda mulda, huumust imeõhuke, kihikene seal peal. Aga vot jah, seal stepis on seda lausa meetritega mõõta. Ja vot see mulla kobestamine nende vihmausside abil teebki selle mullani viljakaks. Ja lisaks vihmausside kobestavad need arvukad uru elanikud ka kõik, sest nemad kaevuvad seal maasse mulda välja ja üks suslik aasta jooksul pidi umbes kaks kuupmeetrit mulda välja viskama. Sellise koguse mulda tõstab see väike nelja-viiesaja grammine suslik aasta jooksul siis sealt maa seest välja, aga need suslikuid on seal ühe hektari peal mitusada tükki. Ja siis maa peal on ainult putukad, nemad on väiksed ja saavad siis kõrte vahele peitu minna, ainult siis harva orgudest upsavad suslikud välja. Nojah, ega need putukad ka maa peal nii väga ei püsika, nemad tükivad maa alla ja suur osa putukatest on ka maa alla ära kolinud, noh, sipelgad on sulle teada, tahavad loomad. Need elad metsaski suure osa ajast maal, pesad on jumaal iga stepis ja kõik võimalikult jooksiklased, kes metsades steppides on kolinud, ka nemad elavad hea meelega hoopis maa all ja kasutavad mõned enda kaevatud urge. Suur osa kasutab nende teiste kaevurite poolt kaevatud urge jalutavad seal ringist, seal on see elu ikkagi tunduvalt ohutum. Aga maa peal muidugi tuleb ka käia, sest muidu võid nälga jääda, suslikud ju söövad rohtu, nemad käivad maa peal söömas. Aga suured loomad kelledest praegu on järgi jäänud põhiliselt Saiga anti loobid. Nemad elavad siis kogu aeg seal maa peal, et vaenlase käest pääseda, siis päästab nüüd ainult kiire jooks ja need paigad on lausa fantastilised jooksjad, nad võivad päris pikka aega joosta 80 kilomeetrise tunnikiirusega ja vaevalt leidub kiskjat, kes sellisele tempole pikka aega vastu peab ja lähevad nad suurtes karjades. Suur kari on ka selline, et seab sellel kiskel pildi silmade ees kirjuks, ta ei tea, keda valida, rabelemine, rüselemisi, seal karjas käib. Ja valiku jõuate loom juba kuhugi teiste hulka ära kadunud ja niimoodi endale kindlama koha leidnud ja kiskja segadusse ajanud, aga kes need kiskjad siis on, Maallansuslikud, hamstrid, vihmaussid, maa peal on putukad, Saiga andi loobid, kas siis rästikud ajavad neid taga kohutava kiirusega rästikud neid kohutava kiirusega taga jõe, seal hunte ja, ja siis on ka rebaseid, stepi, kõrberebased, korsakid, kes samuti suuremaid loomi püüavad küttida, eriti just poegi. Aga hundil on ka seal stepis raske elu, sellepärast et nagu ma ütlesin, Saigad elavad suurtes karjades, hundid moodustavad suuri grupp selleks, et jahti pidada. Seal võib ühes grupis olla paar-kolmkümmend looma ja siis neil on ka väga osav taktika, kuidas loomi, et üksteisest laiali ajada, et tekiksid üksikud väiksemad loomagrupid ja siis sealt veel mõni haigem või nõrgem loom välja valida ja see ümber piirata, lõpuks maha murda ja ära süüa. Nii et hundi elu ega seal stepis kerge ei ole ja tihtipeale anud kõmbivad ära metsa tagasi, sest seal on tunduvalt lihtsam saaki varitseda ja, ja kätte saada. Pakuksin omalt poolt vahelduseks Päikeselaulu. Deppi suurel rohumaal elas väike punt tukka, hüppa ringi, näärirohtu oma Baby Sykes kõhtu hüppas ringi, näe riis, rohtu oma abi. Kõhtu näksid siit ja näksis seal viis on. Ta vaatas pealt nõnda praalik, kus elasid, nad ei naa meres. Nõnda sõbralikus err, elasid nad heina. Doktor stepi põlluks kündis traktor siia rukis ja nisu, inimloomal suur on nisu ja rukki ja nisu inimloomal suur isu. Tukas sai vill ja kahjurbi, son pannile ja ahju. Nüüd on step bee suu tajad, kõrbenud muld ja linna maa ja nüüd on stepisuu. Kui ta ja kõrbenud muld ja linna maa ja Kas tõesti kõik piisonid on ära söödud? Metsadesse mõned looduskaitsealadel on veel jäänud, eelmine kord ma rääkisin lehtmetsades, need on aga stepi piisonid ära söödud ja terve rida teisi loomi ka on seal steppides ära söödud või ära aetud, sest tõesti see traktor hobusele stepi täiesti ära muutunud, nii et see step, millest me siin praegu räägime step, nagu ta kunagi oli. Ja sellist steppi näeb praegu väga vähestus paikades, nii et on loodud juba stepikaitsealad, kus siis step sellisena nagu ta tegelikult looduses olema peab. Ja kui see inimene nüüd seal stepis on põlde rajama hakanud, siis ta on teinud ühe väga olulise muutuse stepi ellu. Nimelt seal, kus enne kasvas palju-palju erinevaid taimeliike, siis need oma kooseluga moodustasid koosluse, mis toitis seda stepimulda, muutis seda iseenda jaoks oma kasvuks, viljakamaks. Aga nüüd inimene kasvatab seal ainult kõrrelisi ja sellega ta teeb stepi tegelikult vaesemaks, ta võtab sealt kogu aeg midagi ära, aga asemele ei anna ta sinna suurt, mitte midagi. Tähendab need väetised, mis inimene annab, need ei ole ikka need, mida loodus ise toodab. Ja ühe õnnetuse tõi ta iseendale veel kaasa. Need putukad, kes kogu aeg stepi seal erinevatel taimedel rahulikult elasid, olid täitsa normaalsed selle koosluse koostisosadel, igaüks toitlus oma taimedel. Aga nüüd, kui inimene tahab ühte taimi kasvatad, ütleme nisu, siis kõik need putukad kolivad ära, elamud nisu peale ja sealt muidugi need väga paljusid kolib, siis nad on seal kahjurid ja niimoodi inimene on ise endale loonud ka kahjurid, kes on lihtsalt oma loomulikku elu juurest ära tõmmatud. Ja muidugi inimene on veel ühe pahanduse teinud, küntakse suured maalapid üles ja siis jääb see tuulele kõik avatuks ja tuul kannab seda viljakat mullakihti igal aastal tuhandete tonnide lihtsalt minema. Ja niimoodi jääb samuti pinnas vaesemaks ja siis, kui jõgede kallastel sealt voolavad jugajõed läbi. Kui ta jõe kallastel valesti künnab, hakkavad vihmaveed seda pinnast ära kandma, see uhutakse vett tekkivat sügav tuhtu Orudobraagi ja niimoodi jällegi muudab ta oma elu raskemaks, nii et see sekkumine teeb selle stepiloomadele palju kahju. Lõpptulemus on, ta teeb kui ikkagi selle inimesele endale väga palju pahandust, pahanduse põhjuseks ikka seesama ehe lollus. Nüüd ma loen Jälle Jaan Eilarti stepikirjadest väikese katkendi. Ma asendan kogu aeg ühe sõna. Kui ma ütlen tuul, siis siin kirjades on selle tuule kohta teine sõna, mida selle stepi-tuule kohta kasutatakse. Proovi uurida, kuidas seda kuuma põua tuult teisiti nimetatakse. Kalmõki maa stepi, ilus aeg on läbi. Kui ühesuunaline kõrbelikult hõõguv tuul, tuul kagust, tuul liivadelt, tuul karakkumist, tuul puhub. Kuskil urus piiksub noor suslik, tal on hea seal allpool maapinda. Tolm matab, vist on kuskil nireke kollast Jääraku vettuules heitleb stepikotkas lõuna rohustute uhke lind. Aina puhub. Tuul palun kirjutage meile, kuidas nimetatakse sti pidult stepituulel, seal on ju veel teine nimi ka. Aga üks küsimus on veel kunagi erasteppides, metsik hobune kes nüüd tänapäevaks loodusest on täiesti ära kadunud loomaaedades teda veel leiame. Mis hobune see selline on? Kuidas seda hobust nimetataks? Pisikestest stepiloomadest suslikutest Jahamstritest ja neil on see stepis elamiseks väga huvitavat kohastumisega. Peaaegu kusagil mujal ei kohta sellist huvitavat käitumist väikeloomadel nagu stepis nimelt seal sambana seisma jäämine inimese kohta öeldes tardus, soolas hambus, stepiloomad tihtipeale tardunud soolasambaks. Kui mingi oht läheneb ja seal on kaks tähendust tuleb tihtipeale õhust. Ja kui ta niimoodi soola sambla seisab, siis päike, mis on ka tihtipeale otse peale paistev viib õhust vaatajale, Kotkale või Kullile sele loomakese varju lausa minimaalseks, nii et jäta varju. Aga kui ta ei jäta varjus, on teda raske seal rohuses märgata. Kui ta ei liiguta ka siis võib teda pidada mingiks maa kühmuksu millekski muuks. Ja selle tõttu see loomake pääseb selle õhurünnaku eest ja teine viis ennast kaitsta on, siis surub ennast lapikuks vastu maad. Kui hamster enda jaoks ehmatava situatsiooni satub, siis ta surub enda nagu naha vastu maad, siis ta sulab selle maapinnaga nii ühte, et ülevalt, kus need rünnakut justel stepialadel põhiliselt tulevad, muutub ta märkamatuks. Nii et osa kiskjaid on õhus ja sellest me ei olegi veel rääkinud, mis linnud stepis elavad. Mõned linnud on päris meie lindude moodi, näiteks lõokese sugulasi, lõhki, sendid on seal stepialadel päris palju. Tähendab, seal saavad pesitseda ja elada sellised linnud, kes ei vaja pesad, puid ega väljaulatuvaid paiku, vaid saad pesa teha maapinnale, nii et maapinnal pesitsevad linnud on seal. Ja siis loomulikult sellised linnud, kellele jooksul palju toitunud, näiteks röövlinnud vareseid on seal päris palju. Stepiline iseloomulikult huvitavad linnud nagu trapid, suur trapid, väga Maiesteetlikud ja veidi jaanalindu meenutada ka jaanalinnust tublisti väiksemad ja oma kehakaalult ja väljanägemiselt tunduvad nii kohmakad. Esimesel vaatlusel peaks nüüd lausa lennuvõimetuteks lindudeks, aga siiski, kui, kui ta kõvasti hoogu võtab ja suurt pikka stardirada kasutab, stepis jookseb pikamaa, et lõpuks need tiibuga rasked lehvitab. Ta ikka tõuseb lendu ka ja lendab päris osavalt siis kui ta põlenud on saanud, aga selleks, et seda hoogu, et ta kulutab päris palju aeg mööda maad jooksmisel. Meie poolt on selleks korraks stepist kõik need aga, kes tahab, see võib raamatut abil või kaardi abil ise edasi rännata. Muidugi ei, rääkimata veel väga palju asju. Ja kui teil jääb midagi segaseks selle stepikohta või tahate mingist asjast veel teadlaste, kirjutage meile, küsige küll me siis räägime teile juurde. Aga järgmises rännusaates me jõuame Ameerika stepimoodi aladele. Jah, ja neid kutsutakse seal Ameerikas preerijateks. Preerias on ehk raske pääseda ka praegu, kui meil Eestimaa ja Venemaa vahel ei ole veel vaja piiri ületades erilist viisat, siis tegelikult ei ole sinna steppi üldse raske minna. Istud rongile, sõidadki stepi, need, kes tahab oma silmaga näha, siis see võimalus on veel igalühel olemas. Kui vähegi võimalik, siis võiks sinna sõita kevadel. Jah, sest siis on seal kõige ilusam. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
