Meil on stuudios kaks külalist kumu kunstimuuseumist, kunstnik Kristi kongi ja kuraator Kati Ilves, tere tulemast. Tere. Tere. Täna avatakse kumu sisehoovis näitus Kristi kongi logis Kasper Bosmansiga algeemikut, kunstnikud, puhastajad ja teised. Kuidas seda näituse, pealkirja või seda tiitlit siis hakata nüüd vaikselt selgitama? Ma arvan, et võiks alustada sellest esimesest sõnast keemikud alkeemia ja võtta seda kui sellise huvitava huvitava mõtteeksperimendina. Et nagu me teame, siis seal keemia on selline eelteaduslik praktika, mis ikkagi kõvasti, kuigi, ütleme üldiselt on niisugune negatiivne konnotatsioon, aga et siiski arendas teadust või sellist nagu päris teadust edasi ehk seal keemia üks põhiasju, millega keemikud tegelesid, nad üritasid siis kulda ja hõbedat väärismetalle sünteesida materjalidest teistest materjalidest ja noh, nagu me teame, siis ei ole, see ei ole keemiliselt võimalik. Aga, aga et sellesse sellesse pandi siis ometigi päris palju aega ja ressurssi ja need teadmised tegelikult tulid nagu otseselt tagasi saime teada, miks see võimalik ei ole. Et me me siis võtsime. Et kuna tülikaks kunstniku Kristi kongi Kaspiroposmons kumusse. Me hakkasime vaatama muuseumi kogusid ja võtsime ka sellise lähtepositsiooni võib-olla vaataks seda materjali, mis ei ole nii-öelda kunstiteos või ole vähemalt nagu selline kunstiajaloolises hierarhias sellise nagu päris kulla väärtusega, et kuidagi hakkasime nagu sellega mängima ja, ja vaatasime ka seda, et kas siis objektid, mis on siis võib-olla saanud kannatada, kahjustada nendest on ainult fragmendid. Kas nendest see annaks sünteesida, siis uued teosed välja? Ja puhastussee on, see on selles mõttes tore märksõna. Et, et see on ka selline, nagu läheb ka nagu alkeemia kokku, aga tegelikult keda see näitus toimub hoovis. Välinäitus toimub kevadel, et meie enda jaoks oli selline kevadine suurpuhastus ka oluliseks märksõnaks. Kuidas üldse need kaks kunstnikku siis Kristiga ongi ja Kaspar Bosmons madi dialoogi sattusid omavahel? Kristi tahad ise vastata, vaidlen alguses, tegelikult see idee tuli Kristi kongi huvist kumu sisehoovi kumu, kui arhitektuurse linna ruumilise mu sealse keskkonna vastu. Minu kolleeg Eha Komissarov kutsuski risti hoovi hobiga töötama paludes tal teha midagi installatiivsete. See projekt natuke arenes, mingi mingil hetkel hakkasin sellega tegelema, võtsin selle alt ära ja siis mõtlesime Kristiga Brendsternima ja tekkis tunne. Ta võiks leida veel ühe dialoogipartneri, et see võiks olla mõni kunstnik. Kes siis keda huvitavad. Justkui needsamad märksõnad. Värv, vorm, pilt, pildikeel, selline sümbolite, kasutatav, mine. Ja meile mõlemale mõtlesime Kaspari peale, et ta on ühe korra varem ka Eestis kogu muus kumu hoovis olnud. Ja ta tundus nagu hea sisuliselt hea vestluspartner. Ja siis niimoodi see projekt areneski ja noh, minu meelest väga, väga nagu orgaaniliselt kasvas või et kuidagi hästi selline loomulik. Koosta. Eesti, ja ei, ma, ma siin mõtlen ka kaaslasi, noh öeldi, et jutule, et et mul on nagu hästi hea meel, et tuli mõte või noh, et kui me hakkasime mõtlema, kuidas seda näitust üles ehitada. Kaspari mõte tundus mulle kohe kõige ideaalsem mõte, sest et ma tean teda kunstnikuna, ma ei teadnud teda isiklikult nii hästi, aga natukene ja ma olin kursis tema töödega ja mulle tundus, et see on nagu midagi sellist, mis mind võiks mõtteliselt väga palju edasi viia ja et kui me koos mõtleme selle koha peale, et me nagu tegelikult meie lähtepunktid mingis mõttes, see on hästi erinevad, aga nüüd kui me eile ka sest avamine oli tegelikult eile, et näitus on avatud ametlikult täna hommikust. Et siis, kui ma eile õhtul vaatasime näituste, mõtlesime, et me oleme ikka päris sarnased ikk mingis mõttes, et see on nagu uskumatu, et me saime teineteiselt nii palju mingeid uusi külgi või samas me saime ka rohkem teadlikuks nagu endast, et läbi selle, et me nagu olime sellises dialoogis ja mõtlesime mingisuguste uute vahendite, samas. Me mõtlesime läbi nende vahendite, millega me tegelikult igapäevaselt oma loomingus tegelema. Et selles mõttes mulle tundub, et see oli ka minu jaoks väga-väga oluline, Kasper selles näituses osaline oli ja noh, tegelikult kolmas dialoogipartner kõige olulisem oli khati. Tegelikult sinna tuleb veel juurde kasehoov, kes oli, tegelikult andiski kätte need noh, kui ma mõtlen enda tööülesehitusele, et see andiski kätte selle mida ma seal näitusel ette võtsin või mida ma nagu tegin. Kuidas kumu hoov, mis on täiesti nagu kunstiteos omaette, kuidas üldse kõnelema hakkas millest seal esialgu lähtuda sai? Ja kui eelmine aasta tegelikult samal ajal ma hakkasin seda kohta enda jaoks nagu dokumenteerima ja noh, tõsiselt mõtlema just selle koha peale selle muuseumi kui kohapeale, selle hoovi peale, et ma käisin seal erinevatel hetkedel pildistamas või mingeid mõtteid üles kirjutama, sest see töö on läbi selleaastane väga palju tegelikult muutunud minu jaoks. Aga see oligi päris hea punkt, et noh, muidugi muuseum on olnud minu jaoks alati nagu niivõrd eriline, niivõrd nagu huvitav koht ja ta tegelikult Ta ongi kõigepealt suurim teos ise nii oma sisult olemuselt kui ka arhitektuurselt vormilt, aga sinna juurde tuleb ka juurde kogu see ruum veel suuremalt, et poolt Kadriorg, teiselt poolt Lasnamäenõlv ja et see ruum läheb niivõrd suureks, aga tegelikult kumuse endas on juba nagu seda nagu sügavust ja seda hinge nii palju olemas. Teosed on seal juba kõik sees ja mingi aeg hiljem, kui ma olin nagu alustanud seda hoovi ja valguse, valguse, valguse varju värvi vaatlemist siis mõni aeg hiljem ma hakkasin ka näitustel mõtisklema, et mida nagu sealt seest olete tegelikult mina võtsingi selle koha palju suuremalt enda jaoks, et kuidas ma enda tööd hakkasin mõtlema, kuidas seda üles ehitada. Et valisin välja mingid värvid, mis olid siis kogu selle muuseumi peal, et üles korjatud. Muidugi need olid minu valikud, mida ma sealt nagu noppisin, et kas siis olid näitustelt või kohast endast, et et see oli jah, see läks nagu ja samas nagu kuna see teos on niivõrd võimas ja nagu tegelikult ei vaja otseselt muutmist, sest ta on lihtsalt nii ilus ise juba, kui ma mõtlen selle hoovi peale, kui ma seal jalutan, tahtsin siis tegelikult see koht andis ka kätte selle, kuidas valida materjalid, kuidas võib-olla võimendada seda ruumi, kuidas võib-olla kogeda seda ruumi natuke teisiti või vaadata mingeid detaile või mingeid kohti kas läbi värvi või või siis nagu mingit varjuliikumiste või, või siis kuidas lihtsalt vaadelda mingit kohta, et sellest hakkasidki detailid juurde tulema, sinna tööle. Aga teil mõlematel kunstnikuna olid ikkagi mingisugused lähtepunktid või mingisugused suunad, kust ta ikkagi oma materjali või temaatika sinna valisite. Lavastan sellele ise ka, et see oli see lähte lähtepunkt, tegelikult oligi see muuseumikeskkond nii kitsamas kui laiemas plaanis. Et üks osa, millega me siis ka tegelesime, mis on ka võib-olla selline, et ei ole pahased nagu selgelt uuesti välja öeldi, et kumu on siis üks Eesti kunstimuuseumi filiaalide rest. Ja, ja noh, tegelikult on tegemist sama tutsioonigamistiks Niguliste, Niguliste muuseum, ehk siis meid huvitas ka mitte siis ainult need konkreetsed teosed, mis on kumu püsiekspositsioonis väljas või siis konkreetselt nagu nendes kogudes, mis asub füüsilisel, et maja all vaid vaid ka nagu laiemalt ja näiteks noh, käisime Kaspariga põhjalikult, Niguliste muuseumis, tutvusime, tutvusime materjalidega, seal, sealt tulevad näiteks need joonistused kriidiguaši joonistused kumu hoovis, mis on siis oode, altari, naispühakute atribuudid. Naispühakul on siis oma oma oma atribuut võib-olla munk võib-olla raamat ja et need siis kandis Kaspar sellises natukene folkardilikus võtmes kumu hoovi üle ja, ja nagu väga et ühesõnaga, see on nagu mingi asi, mida kuidagi materjaliga te ütlete, et me ei teadnud, et me sinna jõuame, aga, aga oli nagu mingi intuitsioon või mingi suund. Ja siis, kui me neid nägime, me olime mõlemad ikkagi täiesti lummatud. Väga, väga nagu mitmel põhjusel, aga, aga et peamiselt nagu võlutud siis sellest, et, et kui sa Rode altar lahti võtta, need skulptuurid sealt no kui eemaldada ühesõnaga, skulptuuride taganed, joonistused tehtud omas ajas, sellepärast et inimesed, kes altarit kokku paneksid, saaksid aru, kuhu, mis pühak läheb. Ehk siis on selline sügavalt nagu keeleeelne või ütleme, mitte keeleeelne, aga et selles mõttes, et et me räägime ajast, kus kirjaoskus on, on väga väikse eliidi pärusmaa, samas pilti suudavad lugeda ja meile tundus selles mõttes nagu paeluv. Et tänapäeval on pildilugemine muutunud nagu väga komplitseerituks. Ja noh, mulle kunstiteadlasena Mul on see endale ka nagu väga suur väljakutse ja, aga, aga ma näen nagu ka ütleme, visuaalkultuurist näiteks reklaamikeelest, kuidas pildilugemisoskus on väga väga ütleme problemaatiline või et, et sellega jah, ja sega, kuidas, nagu üldiselt ikka pikka aega nagu meie kultuuris sõna on rohkem usaldatud. Et sellised asjad nagu sellised märksõnad, et ka niisugune nagu teise suse või kuidas on mingite seda ajas teisenenud nagu nende nende märksõnadega. Me tegelesime. Ja noh, ma arvan, et et kunstnikud nõustuvad või kuidagi ikkagi väga et see materjal, mis nagu muuseumis on nendes kogudes nendes teistes filiaalides et see on nagunii mitmekihiline või nii rikka ike, et noh, mind muuseumitöötajana oli väga-väga silmiavav või väga-väga huvitav ja noh, kunstnikel siis ka nagu mulle tundus, oli see ikkagi väga suureks käivitajaks Näitus ise on avatud kumu sisehoovis sügiseni, nii et kogu suve saab seal valguseid ja varje käima, noppimas aga põhjalikult, kes tahab end kurssi viia, siis toimub ka kuraatorituur juba järgmisel nädalal. Järgmisel neljapäeval kell neli. Niiet kui kell kuus kell kuus kell kuus, siis järgmisel neljapäeval kumu sisehoovis, Kati Ilves viib tuuri läbi, nii et kõigil huvilistel tuleb siis kohale tulla. Suur tänu teile kunstnik Kristi kongi ja kuraator Kati Ilves täna siia tulemast. Ja nautigem siis näitust. Aitäh, aitäh.
