Tere, minu nimi on Tarmo Johannes ja te kuulate saadet sarjas kuulamiskool. Selle kuu lähemaks teemaks on, kuidas kuulata nüüdismuusikat. Aga kui võtta seda veidi laiemalt, siis ma tahaks juhtida tähelepanu ja võib-olla on ta natuke oskusi, kuidas kuulata helisid, et üldse või kuidas kuulata seda, mida me parajasti kuulen. Ning ühe teooria, no mis on meil parajasti käsil, olen ma valinud inglise helilooja Tennis Smuuli loodud rajatud teooria, mida nimetatakse spektromorfoloogia. See on iseenesest väga hea vahend kirjeldada erinevaid helilisi olukordi ja ta kasutab üldmõistetavaid sõnu ja mõisteid selleks et analüüsida ja kirjeldada algselt elektroonilist muusikat. Kuid see on ülekantav ka muu muusikale, eriti kaasaegsele muusikale, mis tegeleb pelgalt kõladega aga ka helidele laiemalt ja väga hästi ja ta on selle abil vaadeldav ja võib-olla omamoodi kuulatada sümfooniline muusika. Eelmises saates, kui me spektromorfoloogiaga alustasime, siis tutvusime Pierzofääri nelja erineva kuulamisviisiga ja muude tähtsate põhimõtetega nagu heliobjektid ja haakus, maatiline kuulamine. Vaatlesime, kuidas sünnib helispekter ja millest see sõltub. Ja kvartsani oluline punkt, et siis lühidalt väga kokkuvõtvalt ütleks, et helispekter on selle heli tämber ja tajutav kõrgus kokku, kui selgelt tajutav kõrgus üldse antud heli juures esineb. Ning asusime uurima spektromorfoloogia spektri poolt, mis tegeleb helide tämbriomadustega ning tutvusime, kuidas jahutada helisid teljel noot, müra. Kas helid on pigem selge kõrgusega ja annan sellest noodipoolses otsas või siis vastupidi ja mürapoolses see iseloomustab eelkõige ühte heliobjektiga ühte konkreetset heli. Täna lähme edasi ja vaatleme olukordi, kui kõlavad mitmed helid korraga. Ning üks tähtis mõiste selle juures, mida toob mängu, on spektriruum. Esimene põhimõte, mida seda spektri ruumi iseloomustamiseks ta kasutab, on spektri ruumi hõlmamine. Spekti ruum iseenesest on väga sarnane mistahes muu ruumi ka, et, et kus on lagi ja on põrand samamoodi spektri ruumi määratlevad kõige madalamad sagedused, mida me kuulame ja kõige kõrgemad. Nii et tavaliselt siis tekib kahe erineva heli vahel, kus üks on madalam, teine kõrgem loomulikult üks võib neist puududa ja siis tihtipeale muusikalises kontekstis, teine on kas aimatav või, või oodatav. Tänapäeval on väga levinud arvutiprogrammid, mis loovad niinimetatud spektrogramm. Et kui anda sisendiks heliga, siis helifailist või mikrofonist siis programm joonistab, millised sagedused hetkel kõlavad. Ning kõige tüüpilisem kujutamisviis on Y teljel. Vertikaalteljel on sagedused. Inimene kuuleb sagedusi enam-vähem alates 20-st hertsist kuni maksimaalselt 20000 hertsini. Ning x-teljel horisontaalteljel on aeg ja kujutame ette, et kõlab parajasti üks trombooninoot sagedusel 100 hertsi sinna spektrogrammile moodustub üks, üks jäme joon 100 hertsi juures ning siis veel rida natukene peenemaid jooni 200 300 400 500 ja nii edasi särtsi juures, mis vastavalt erinevatele ülemhelidele, mis selles tromboonispektris on. Ning kui samal ajal mängib ka näiteks Piccolo flööt, ütleme sagedusel 1000 hertsi siis tekib sinna 1000 hertsi juurde omakorda üks jutt ja sinna kohale siis 2000 3000 ja nii edasi hertsi juurde vastavad ülemhelid etet spektriruumi, siis naeravad see vahemik, mis on, on selle 100 ja antud juhul siis 1000 või selle piirkonna vahel. Ning On väga võimalik, et ühes muusikalises teoses koos trombooni ja Pikkoloog mängiks veel mingi pill. Nii et kõik see kokku siis moodustabki Spectre ruumi hõlvamise. Tõnisson Smuuli kasutab spektri ruumi piiride määramiseks väga ilusaid sõnu. Nimelt see põhi või alampiir, seda nimetab ta juureks või juurdeks ja heli iseloomustamisel kasutata tihtipeale ka terminit juurdatud. Kas heli on juurdatud ehk siis, et kas sellel on selline madal pahas, mille vastu teised helid suhtestuvad, millele kogu üldisem spekter ruum üles esitab. Ilmselt juurdatus, kindel olek on, on midagi, mis on inimesele väga vajalik või väga omane ja see on midagi, mida peaaegu kõik muusikat ühel või teisel viisil otsivad. Kui me mõtleme kasvõi kõige igapäevasem alas võtmes popbändide peale siis vist ei ole sellist koosseisu, kes laseks oma passi mehe lahti lootuses, et siis nad võib-olla müüvad rohkem plaate. Või ütleks trummarile mängija ainult taldrikutel. Et pigem on see olukord vastupidi, et seda juurdatust keeratakse kogu aeg pigem tugevamaks. Ülemist piiri ülakihti nimetab Smuuli kupliks baldahhiniks. Nii et, et see on midagi, mis hõlmab seda, mis sinna alla jääb. Mingis mõttes võib selle kupli külge riputada helikangaid või helilisi tekstuur. Tihtipeale joonistub välja ka mingisugune keskjoon, mille kohta siis nimetus lihtsalt tsenter ei veekeskus. Et iseloomustada erinevaid olukordi, kuidas siis spektriruum on täidetud, toob ta abiks välja neli mõistepaari, mis tekitavad omamoodi telje skaalat kuhu vahele mingisugune olukord võib langeda. Esimene neist on mõistepaar, tühjus, paljusus. Näiteks sümfooniaorkestri puhul, kui mängivad kontrabassid mingit madalat nooti, liha keelpillid, mingisugust kõrget fooni ja sinna sisse astub oboesoolo siis on tegemist küllaltki tühja spektriruumiga. Kui aga sümfooniaorkester jõuab kulminatsioonini ja kõik pillid sagivad tihedalt ja valjusti, siis on spektriruum väga paljune on seal on nagu väga tihedalt täidetud ja seal on väga palju erinevaid heliobjekti ja helisündmusi. Teiseks võib kirjeldada spektri ruumi hõlmamist mõiste paari hajutatus kontsentreerituse abil. See on seotud sellega, kuidas erinevad helid langevad kõrguste poolest kokku ja ühtlasi ka sellega, et millised on nende helide spektrid, mis sektori ruumis parajasti asuvad. Et kui on tegemist väga hajusa või ebakorrapärase spektriga, pigem mürahelide või inharmooniliste helidega ja neid on palju, siis tekib igal juhul hajutatust hektar. Ja kui pillid mängivad samu kõrgusi või on mõningad üksikud kõrgused, mis langevad kokku, siis ilmselgelt on see spektriruum tuntavalt rohkem kontsentreeritud. Näiteks kui paljudes orkestriteostes on hetki, kus eripillid eri registritest jõuavad, justkui maanduvad kokku ühele kõrgusele ja see tekitab teatud kindla kohalejõudmise tunde, nii et, et siin on siis tegemist väga selge üleminekuga hajusalt spektri ruumilt kontsentreeritult. Kolmandaks võib spektri ruumi vaadelda, millise laiusega on need heliobjektid, mis seda täidavad, mis on nende omakorda spektri iseloom. Et kas need spektrid on pigem nagu vood või sellised laiad alad või on nad pigem kriipsud või kiired? See puudutab rohkem elektronmuusikat, kus kasutatakse tihti materjalina müra, millele rakendatud ribafiltreid. Et mis siis loovad väga selgete piirtega ka väga tihedalt täidetud spektrid. No nende väga niisugust erineva iseloomuga kohinal nagu. Need on siis pigem selle voogude või laiade ribade poolses otsas. Ning selle vastand on siis puhtalt siinushelid, kus ei ole mingisugust muud spektri infot, et need on siis maksimaalselt nende kitsaste kiirte poolelt. Neljandaks võib flektre ruumis vaadelda, kuidas erinevad kihid, erinevad helid liiguvad, kas seal esineb kattumusi, kas seal esineb üksteisest nii-öelda üle sõitmist, ristumist võib-olla aetud heliobjektid vahetavad spektriruumis kohta ja muusikalises kontekstis see on seotud tihtipeale klissandodega. Väga tihti esineb ka sümfoonilise muusika olukordi, kus näiteks tšellod teevadki Sando üles ja mingisugused puhkpillid võtavad hoopis selle spektri juureülesande üle. Esimese näitena kuulakski sümfoonilised muusikat ja kuulame alguse Richard Straussi sümfoonilised poeemist, alpisümfoonia esimene osa ö ja natukene ka teise osa päikesetõus algust. See on väga ere näide just väga tugeva juurdatuse tekitamisest. Pange tähele, kuidas teose alguses sammhaaval liiguvad instrumendid kõige madalamate nootide juurde ja kuidas rehastraus kasutab madalaid vaskpille. Selline tõeliselt Sügav tugev kandev vundament kogu teosele luu. Ja loomulikult tähelepanu on eelkõige nende madalamate pillide juures. Kuid kui kuulata tähelepanelikult, siis on selle kõrval täiesti olemas ka spektrikuppel nimelt vaikselt mängivat keelpillid, mis tekitavad omamoodi õrna kihi või fooni millel võib-olla tõesti võiks siinkohal Baltachiniga võrrelda. Ning mõne aja pärast, kui see spektori ruum on ennast kehtestanud ilmuvad tšellode kontrabassid, kes tekitavad tsentrijoone sellele spektrile ning hakkavad lisanduma erinevalt pillid, kes omakorda nii-öelda tõmbavad siis uusi jutte sellesse spektri ruumi. Spectre ruum järjest täitub, tiheneb, üldine kõrgus ronib ülespoole. Kuniks energia kasvamisel astuvad sisselöökpillid, Timponite taldrikud, mis oma müraspektriga täidavad spektriruumi väga tihedalt. Nii etet spektriruum on siis maksimaalselt lai, maksimaalselt täitunud, maksimaalselt energiat kandev. Kuulme Richard Strauss, alpisümfoonia algus. Esitajaks vaimarshatscapelle, dirigent Antonovit ja näide kestab umbes neli minutit. Teine näide on selle kohta, et muusika võib just vastupidi, lähtuda aga kuplist. Ning selleks ma olen valinud Austria-Saksa helilooja Georg Friedrich Haas keelpillikvartett number üks aastast 1997. Ja siin on märkimisväärne, kuidas Haas hoiab kinni just nimelt trikuplist ja kuidas kogu teose sisu on mingis mõttes just oma juurte leidmine selle põhjani välja jõudmine. Haasi on nimetatud ka spektraalheliloojaks või oma muusikas, tihtipeale on ta kasutanud ülemhelirida ja, ja tagateadlikult on ta mõelnud eri spektrite peale ning erinevalt akustiliste nähtuste peale, mida tekitavad helide kokkulangemised kuulama selle näit kolmes lõigus, et kogu see keelpillikvartett kestab umbes pool tundi ühes osas ning kuulame kõigepealt paar minutit selle kvarteti algusest kuidas väga kõrgete helidega, milleks on siis kõrged riiulite noodid, erinevad Flasoletid pannakse paika kupli joon. Mida on huvitav kuulata, selle juures on, et pange tähele, kui palju on selles heliruumis tegelikult ka nii-öelda kõrvalhelisid mis on poognat sahinat. Dremolust tekib omamoodi hoopis teise iseloomuga rütmingist. Nii et seda mürahelide poole jäävad spektriosa on lisaks sellele selgelt välja joonistuvad Balthiinile veel väga palju, nii et see spektriruum on tegelikult juba küllaltki rikas. Teine asi, mis on tähelepanuväärne, et need kõrged helid on ühe madalama noodi väga kõrged, väga kauged ülemhelid ja nende koos kõlamisel tekib meil paratamatult tunne, et seal all peaks midagi olema. Tekib teatud aimdus või, või ootus madala heli kohta, kust need kõik need kõrged ülemhelid on välja kasvanud. Ning see põhiheli saabubki aga alles 20. minutil. Nii et Haas tekitab väga-väga pika ootuse, väga aeglase muutuste ahela ning teine näitekatke ongi umbes 20. minuti kandist kus siis järk-järgult pillid laskuvad allapoole ning laskuval helireale vastandub ka kõrgete nootide kooskõlade ahel, mis siis omakorda kahekaupa joonistuvad välja pidevalt muutuvad pidevalt uute piiridega spektriruumi ning ilmub sissepõhiselt. Kuid see ei ole veel püsiv, selle kõrgus hakkab muutuma. Väikeste intervallide ahel, tekivad tuiklemised, heliruum on küllaltki rikas ja ebapüsiv. Ning selle olukorra juurde tuleb Haas teose kulminatsioonis tagasi. Milleks on siis kolmas katke sellest näitest? Umbes 26. minuti paiku teoses kus Spectre ruum on nüüd väga laialt välja joonistatud ja Sa juur on tõesti tugev kohal olev ja kõik keelpillid mängivad tugevataksentidega erinevaid helisündmusi. Samas kõrgus on kogu aeg väikeste sammudega muutumises ja tekivad Tuitlemised. Üldine kõla on, on väga ebapüsiv ja Spectre ruum on kõikvõimalikke võnkumisi täisspektriruum maksimaalsel täidetud, ülimalt tihe, sinna toimuvad ka mitmed muutused ning näite lõpu poole. Pange tähele, kuidas ühel hetkel jõuavad pillid teatud punktid, kus spekter selle madala noodiülemhelispekter häälestub puhtaks. Kuidas toimub just ülimalt hajutatud Spectre ruumi koondumine ühte punkti. Niisiis Georg Friedrich Haas, keelpillikvartett number üks, esitajaks on ansambel Klang, foorum viin keelpillikvartett. Edasi lähme järgmise kategooria uurimise juurde, mis iseloomustab Spectre ruumi ja spekterilise olukordi. Ja seda nimetab Tõnis Smuuli spektraalne tihedus. See on tihedalt eelmise Spectre ruumi hõlmamisega seotud. Kuid siin on üks oluline erinevus. Kui spektriruum tegeles pigem nii-öelda heliruumi vertikaal sellega, et mis on kõrgemal, mis madalamal siis spektraalne tihedus on seotud pigem nii-öelda setelega sügavusega. Ehk siis see, et mis kostab, kui erinevad helid kõlavad samal ajal et seda võiks nimetada ka spektori ruumi läbipaistvus, eks. Ehk siis, et kui Spectre ruumi hõlmamine otsaku joonistab karkassi, mille raames helisündmused toimuvad siis spektraalne tihedus kirjeldab seda materjali, millega see karkass on täidetud. Ja seda võiks võrrelda, kas see on nagu udu või on ta nagu kardin või on ta nagu sein suuremate või väiksemate mõõtmetega, kust siis helilised sündmused pääsevad läbi või mitte. Spektraalne tihedus võib-olla siis kas selline, et helid ei kosta läbi nii et ta on nagu niivõrd tihe, mingisugused sündmused lämmatavad teised, nii et sealt tagant ei kosta midagi. Või siis vastandina tühi, kus mistahes heli kostab. Tõnis Smuuli toob välja kuus astet spektri tihedusest ja need on kõige tihedam spekter on täis või täidetud. Teiseks kokkupressitud see tähendab, et ühes spektri ruumi osas on väga palju sündmusi, aga aga võimalik, et mõnes teises osas oleks helid kostuvad. Kolmandaks läbipaistmatu, neljandaks läbikumav. Esiplaanil on mingisugune foon, aga me kuuleme sellest siiski läbi ja suudame võib-olla mitte kõiki detaile välja kuulata, aga siiski küllaltki palju infot tuleb läbi. Viiendaks läbipaistev. Ja kuuendaks siis maksimaalselt hõre start, ruum ongi tühi, seal ei olegi midagi. Ja väga tähtis on taktiruumi tiheduse loomise juures ka see punkt, mis kõlab justkui lähemal ja mis kaugemal see on seotud ühelt poolt heli valjusega ja nii-öelda balansiga helisündmuste vahel, aga ka väga tugevalt nende spektriomadustega, niiet helisündmusi, millel on vähem kõrgeid sagedusi. Me tajume kaugematena ja, ja vastupidi. Spektri ruumi tihedus on üks mõiste, millega tegelevad heliloojad väga palju, eelkõige orkestrimuusikat, aga muudele suurtele koos seisundile kirjutades. Ja samuti tegelevad sellega näiteks bändide helirežissöörid, kelle jaoks sagedusala nii-öelda paikakeeramine on väga oluline teema. Nii et, et see on väga lähedalt spektraalse mõtlemisega seotud. Näiteks olen ma valinud ühe pala avangardrokiansambli kassiber albumilt kõõls selle ansambli üks loojaid ja esitajaid selles ansamblis on kuulus saksa helilooja Hainer kövels kes on tuntud eelkõige väga eriliste muusikateatri projektidega ning see osa kannab pealkirja kruusos ländingi, kruuso maabumine. Tekst ongi võetud Daniel defo Robinson Crusoe mis kirjeldab, et mida ta siis tegi, kui ta maale jõudis saksakeelne ning siin võitlevad tähelepanu esiplaani eest. Kõigepealt loetud tekst. Ja teiselt poolt sümfooniaorkestrikatked ja mõlemad on sellised, mida me oleme koolitatud püüdma kuulata väga tähelepanelikult. Orkestri katketel on kasutatud erinevaid filtreid, mis omakorda muudab kogu aeg selle orkestrikihi läbipaistvust. Ja samamoodi asetab teda justkui lähemale-kaugemale. Mingil hetkel selle osa jooksul astuvad sisse mürahelid nagu näiteks merekohin antud teemast lähtuvalt mida on omakorda töödeldud ning ka bänd tervikuna ja otsekui ujutavad selle teksti üle ning järgneb omamoodi võitlus siis selle üle, mis on parajasti kuulda ning käib pidev liikumine läbipaistmatu läbi kuumava läbipaistva, kokku pressitud spektri vahel. Nii et, et see on üks olulisemaid parameetreid, missid osast läbi jooksevad. Kuuleme siis Heinar kõrbes ja ansambel kassiber kruusomaabumine aastast 1992 ja see osa kestab umbes neli ja pool minutit. Järgmise näitena kuulasime muusikat Jaaniskusenaagiselt ning see näide on väga tihedalt seotud ka eelmise punkti spektri ruumi hõlmamise ja, ja heliobjektidele istumisega kattumistega. Fenokkis on kahtlemata üks meistreid tiheda spektri ruumi loomisega ja teos, millest ma olen väikse näite valinud, on tema vindungen originaalis 12-le tšellole. Siin seade kaheksale tšellole. Pange tähele, kuidas tekib väga intensiivse tšello mängimisega tihe spektriruum, kus helikõrgused pidevalt muutuvat, kus erinevad tšellod justkui vahetavad kohti või sõidavad üksteisest üle, käib selline pidevspektri ruumi piiride muutumine. Kuigi tundub, et spektraalne tihedus on väga suur ja kokku pressitud. Ometigi suudab tõsta Xenaakis veel mingisugused partiid esiplaanile, nii et nad väga jõuliselt kehtestavad ennast selles tihedas heliruumis. Xenakis loob omamoodi väga huvitava esiplaanil tagaplaani sügavuse mõõtme. Ta tekitab selle helilise olukorra peaaegu et kolme mõõtmelisena mis mingis mõttes peades eksenaakis töötas ka arhitektina on väga ilus näide, kuidas muusikat näha. Ruumina Janiskusenakis katkend teosest vindungen kaheksale tšellole ja esitajaks tšello oktaid konfounto ibeeriku. Sellega me oleme spektromorfoloogia spektri poole ammendanud ja võime liikuda edasi morfoloogia poole peal. Morfoloogia all mõeldakse keeles vormiõpetust, ehk siis kuidas sõnad muutuvad. Bioloogias uurib morfoloogia organismide kuju ja selle seost organismi funktsioonidega ja need mõlemad väga ilusti sobivad ka muusikaliste objektide kohta, nii et morfoloogia pool siis spektormorfoloogias uurib, kuidas helid suhtestuvad, kuidas nad käituvad ja milline on nende kuju. Esimene punkt selles loetelus, mis on võib-olla kõige lihtsamini mõistetav, mida me täna jõuame vaadelda, on heliobjektide kuju või kontuur. Nii nagu igal sündmusel, niga igal helil on oma algus, kestus ja lõpp. Et helide puhul seda nimetatakse puhkemiseks, püsiosaks ja hääbumiseks. See on üks tehnika või üks vältimatu tegevusala, mis on väga oluline ka elektronmuusikast, nimelt helikontuuride, Veli nimetatud mähis joonte välja joonistamine. See kultuur kehtib ja on tajutav eelkõige läbi amplituudi ehk helivaljus, et alguses ei ole heli, siis ta muutub tugevamaks, siis kestaabubla hääbub ja siis kaob. Nii et me saaksime tõmmata jutti helivaljuse kohta. Nii et see oleks kõige otsesem seos helikuju juures. Kuid iga nende faasi juures on väga oluline ka tämbri muutus, mis toimub helispektris. Nimelt enamuse muusikainstrumentide puhul. Helipuhkemine ataki, osa on väga mürarikas. Ja see on ka loogiline, sest akustiliselt selleks helilaine ehitatakse üles, et tekiks seisulaine selle pillikeeles või õhusambas. Selleks on vaja natukene aega. Ja alguses on võnkumine, mis selles hulkumas kehas tekib korrapäratu ja korra tarata võnkumine tekitab korrapäratu heli mis on tegelikult müra. Milline see müra täpselt on, sõltub siis mänguviisist igast konkreetsest pillist ja tihtipeale just selle helipuhkemise tämber on, on see, mille järgi me suudame näiteks erinevaid pille eristada, nii et, et see on väga oluline osa heli tajutava spektrist tämbrist tervikuna. Ja samamoodi helide hääbumisel vaibuvad erinevad ülemhelid erineva kiirusega. Tennis Smuuli toob välja erinevaid põhitüüpe, mis iseloomustavad kõige levinumaid kontuurjoone. Esimene neist on attack, impulss, see on siis tegemist väga lühikese heliga, kus põhimõtteliselt ongi nagu üks klõps. Näiteks kui peaks kokku kahte pulka tekib selge järsk helipuhkemine ja kohene sumbumine. Teiseks toob ta välja Attack hääbumine. Helil on järsk puhkemine ja lühike resonants ning seejärel sumbumine näiteks trummilöök või keelpilli petsikaatanud. Sellega on väga tihedalt seotud atakk, kestvus, hääbumine. Et kui helile on selge algus samas tema püsi, osan pikem, selle sees võivad toimuda ka mingisugused muudatused ning seejärel järgneb hääbumine näiteks klaver, helinootide kuju, võib-olla ka pigem siduv, ehk siis noodipuhkemine on sujuv samuti hääbumine ning kõige olulisem osa sellest elutsüklist on püsiosa, kus me saame vaadelda seda heli, kus võib toimuda ka mitmeid muutusi. See on siis tüüpiline pillide puhul Legado mänguviisis, kus noodid peavad omavahel võimalikul seostuma. Välditakse, et helialgusele oleks liigselt tähelepanu. Ja nendele põhilistele arhetüüpi telelisanduvad kõikvõimalikud vahevormid ja ka töödeldud kujud, mida on võimalik luua elektrooniliselt. Näiteks kõige lihtsam vahend, mis tekkis kohe suure rõõmuga makkide ajajärgul, kui oli võimalik salvestatud kliente tagurpidi mängida mis on väga armastatud vahend tänapäevani. Kui tekib väga imelik pööratud kujuga kontuur, mis füüsiliste helide puhul sellisel moel ei ole võimalik. Et heli algab väga sujuvalt, kestab ja siis järsku ei tea, kust ilmub juurde suur hulk energiat, mis tekitab väga järsu lõpu, et päris selliseid helisid tekitada ei saa. Ning see pööratud helide mingisugune väga kummaline, imelik iseloom on omamoodi tugev väljendusvahend. Ja samamoodi annab luua looduses mitte esinevaid kontuure elektrooniliste vahendite abil veelgi. Selliseid kontuurjoone võib vaadelda ka hoopis suuremate üksuste puhul mitte ainult ühe heli juures vaid ka makrotasandil, nagu mingisuguse žesti või vormi osa või faktuuri puhul. Sel juhul on pigem tegemist erinevate funktsioonidega, kuidas mingisugune suurem heliobjekt algab, kestab ja lõppeb. Smuuli on nimetanud terve hulga erinevaid funktsioone, mida me lähemalt teha ka vaagima ja lahkama, aga lihtsalt mainida, et mis on see sõnavara, mille abil Smuuli muusikas erinevaid olukordi kirjeldada. Alustamiseks toob ta välja erinevate variantidega näiteks lahkumine, väljakasvamine, anakruus, tähendab siis algamine, rõhutu, silbiga, atakk, eellöök, põhilöök ja püsiosa kohta nimetata see võib olla kas läbiviimine, transformeerimine, pikendamine, hoidmine, kehtestamine ning lõpetamine võib omakorda olla nagu kohale jõudmine, hajumine või haistumine, sulgumine või lõpetamine, lahti laskmine, lahendamine, maandumine. Nüüd, kui ma kiiruga neid sõnu ette lugesin, ma usun, et teil tekkis vähemalt mõne kohta mingisugune kujutluse, neid tõesti tuleb erinevas muusikas hätta. Ja saate lõpetuseks jäämegi kuulama Tõnis Smuuli enda teost mis on loodud helidest elektroonilise töötlemise abil mund Tšaims, õigupoolest katkest sellest tuulekellad aastast 1987. Siin on materjaliks mõningad üksikud tuulekellade helid, millest edasi töödeldes Smuuli üles ehitanud terve teose. Siin on tähelepanu väärne just see, kuidas helikontuur on üks olulisemaid muusikalisi parameetreid, millega Smuuli on töötanud et väga napist materjalist luua muusikaline arendus. Ning pange siis tähele erineva kujuga helilised, mis on atakk, hääbumist, tüüti, mis on ataki, impulsid, hüüti. Siin esineb pööratud vorme, on pikki sujuva kontuuriga sidusaid helisid. Ning üldine teose arendus ongi üles ehitatud väga konkreetse algusega. Ataki impuls tüüpeia atakk, hääbumine tüüpi helid kehtestavad selle loo alguse ning õige pea hakkavad ilmuma kalka pikendatud püsiosaga helid, mis siis teose keskel lähevad üle pikkadeks ilusateks helideks, mis tekitavad omamoodi helikanga või teose tekstuur, saab tähtsamaks kui üksikud sündmused. Omaette. Teost tervikuna kuulates võib öelda, et koguteos algab samamoodi, atakk funktsiooniga. Ning teose püsiosa funktsiooniks on transformatsioon või üleminek lõpuosa funktsiooniks on vast hääbumine või hajumine. Smuuli Undžaims elektroonilisele helidele aastast 1987. Aitäh kuulamast ja viimases saates minuga kohtume nädala pärast. Kuulsite neljandat kuulamiskooli Saadet nüüdismuusikast. Stuudios oli Tarmo Johannes. Kuulamiskuul. Sarja valmimist. Et aga Eesti Kultuurkapital
