Tänane keskeprogramm kannab pealkirja müüt või tegelikkus. Ja juttu tuleb loomadest. Stuudios on Georg Aheri ja Marjering. Miks jaanalind peidab pea liiva sisse, selleks ette muti televiisorist kirgede tormi vaadata? Selline on anekdoot ja see, et jaanalinde pea liiva sisse peidab, on ilmselt müüt. Tohib jah, sellepärast, et jaanalind pea paneks nüüd liiva sisse, siis ma ei kujuta ette, mis kasu ta sellest võiks saada, tähendab, seda on väga raske seletada, mida see jaanalind võidab. Senised inimeste selline müüt, et tahetakse näidata, et jaanalindu väga rumal. Et paneb pea liiva alla, siis ei näe mitte midagi. Aga noh, tegelikult ega looduses selliseid asju tavaliselt ei ole, et keegi on väga rumal ja siis Ta jääbki ellu kohe, kui ta tüüpilise trummar, sest kujutage ette, kui see jaanalind niimoodi kogu aeg liiva sisse pea peidaks, siis nad oleks ammu ära söödud kõik. Aga jaanalinnul on tegelikult hoopis teised meetodid, kui ta ei taha kellegagi kokku saada, siis ta jookseb minema, ta jookseb väga kiiresti oluliselt kiiremini kui enamik teisi elusolendeid siin maa peal ja, ja tal on väga tugevad jalad ja kui keegi endale väga lähedale tulnud ja ja jaanalind ikkagi ei taha temaga kokku saada, siis ta laseb nüüd jalad ka käiku. Nii et väga paljud ei ole, neidis tahaksid väga lähedalt tuttavaks saada selle jalahoobiga. Nii et seal ilmselt müüt, jah, see jaanalinnu pea liiva alla peitmine on tugev, suur lind ja jaanalindu selles mõttes huvitav lind veel seal kaugel Aafrikas, ta elab suhteliselt karmides tingimustes, noh, see on poolkõrbealad ja ja savannialad, kus ta siis elab, sööb ta siis kõike, mis tal seal kätte satub, umbes nii nagu meie toonekurgi, kes neelab alla kõik, kes on temast natuke väiksemad ja keda ta saab siis sealt niidu põllu pealt kätte. Ja, ja igatahes taimi ka ei põlga ja ja selleks, et toitis seal maos peeneks läheks, siis ta peab aeg-ajalt kivikese ka alla neelab, nii nagu enamik Lindagi teeb. Et neelatakse neid kivikesi ja kivid, siis hõõru otsele toidu peenemaks ja teevad ta siis kergemini seeritavaks. Enamikul lindudel peab seedimine, oleme hästi kiire, sellepärast et nad lendavad lennuks, on vaja kerge olla ja näiteks kui keegi on kokku puutunud part tite või hanedega, satun pesitsusperioodil sinna, kus nad siis elavad ja kogemata mõne pardipesa pealt lendu ehmatanud, siis see part enne lendu minekut tühjendab alati oma soolestiku ära. Ja see satub enamasti munade peale, muudate munad ka siis väga ebameeldivaks, need vaenlane ei taha ilmselt ka neid mune eriti torkida. Aga noh, alati ei pruugi sinna munade peale kasvatada. Ja seal need, kes lindude rõngastamisega tegelevad, ilmselt omavad päris huvitavaid kogemusi, kui, kui parti, siis ehmatatakse part järsku ülelennul näiteks oma laenud, kui ka neile peale suunab ka seda on vaja tal selleks, et kergem olla maksimaalselt kerge, siis on kergem lennata. Ja anna lind, lennuvõimetu linnu ei pea lendama, tema võib rahulikult seedida ja ja jooksmisel noh, see mõni 100 grammi sinna-tänna ei, ei mõjuta nagu mitte midagi ja kuna tegemist on ääretult suure linnuga veel nii nagu Janalin on, kui ta niimoodi kaela välja sirutada, Ta peab hea kõrgele ajab, siis ta on kusagil kahe meetri kõrgune ja vaatab enamiku peale meist ülevalt alla. Aga selline suurus tegelikult ja raskus annab talle tohutu eelise, nii et ta saab seal savanni rahulikult elada. Ega ta ennast kellelegi varjama seal nii väga ei pea. Jaanalinnud homsed linnud, see tähendab seda, et siis ühel isal on tavaliselt mitu emalindu ja jaanalind sinilind, kes kogub ema lindude munad kokku, haub pojad välja, et nii, et ta on džentelmen klindel, kui, kui nii võib öelda, sellepärast et tema haub seal kolme kuni nelja emalinnumunad ühes pesas, vahel võib pesas olla kuni viis 60 muna seal ja haub need siis välja ja tegeleb siis ka laste kasvatamisel, nii et selles mõttes isane jaanalind on väga, väga tore ja, ja minu meelest soliidne lind ja tal ei ole midagi häbeneda ja, ja ei ole ka mingit põhjust pead liiva alla peita. Inimene on lihtsalt talle oma arvamustega natukene liiga teinud. Kui vihmauss kogemata labida all pooleks läheb siis me saame kaks vihmaussi, mida öelda selle väite kohta? Vihmaussi puhul me võime rääkida sellisest asjast nagu regeneratsiooni võime ehk enesetaastamise võime ja, ja kui nüüd see vihmaussis labida õnnetult pooleks läheb, siis peapoolne ots on võimeline endale uuesti saba kasvatama. Kummaline muidugi see, et jah, sabapoolne ots tõenäoliselt kasvatab ka saba endale otsa. Aga see loom ei ole jälle eluvõimeline, sellepärast et ta ei suuda toituda. Kaks saba koos ilma suuta ei saa nagu toituda, aga vihmauss jah, on võimeline Ennast taastama ja see on näiteks muttidelega parajaks nuhtluseks, sellest me vist kunagi ka rääkisime, et kui mutid varuvad vihmauss endale, siis nad küll teevad nad liikumatuks, kuna tänu selle regeneratsioonivõimele vihmaussid on võimelised jällegi tasapisi taastuma, esin, nad kipuvad sealt muti panipaigast minema. No siis peab mutt neid pidevalt valvama või siis jõudumööda ära sööma, et need jõuaks ennast taastada ja uuesti terveks saada ja minema vingerdada. Nii et kui keegi aiatöid tehes vihmaussi katki teeb, siis ei maksa sellest eriti põdeda. Selle pärast, et vihmauss saab terveks ajapikku ja võimeline jälle oma eluga toime, tuleb. Ja vihmauss on väga kasulik loom. On sest vihmaussid ju transpordivad tohutul hulgal kuivanud, tehti maa sisse ja seedivad nad ära ja õhustavad mulda ja rikastavad mulda siis mitmesuguste toitainetega ja näiteks sügiseti või noh, ütleme praegu ka juba kui hakkavad lehed maa peale varisema ka hilissügisel, kui neid lehti rohkem varakevadel, kui maa peal on palju lehti kusagil lehed hästi viljaka pinnase peal, siis võite kuulda, kuidas vihmaussid lehtedega Grapistaadia lehti siis sisse sikutavad. On olemas kalameeste hulgas hästi kuulsad, sellised ussi tõesti suured, laia sabaga vihmaussid kusagil 10 sentimeetri pikad, hästi prisked ja jämedad. Need elavad hästi sellistes viljakates muldades ja, ja nende krabistamist ja lehtede tassimist on ka võimalik, kuuldes sürrealistlik kogemus. Ta alguses ei saa nagu aru, mis toimub, on suga sahin ja ja keegi krabistab, kahtlustad hiiri või kedagi teist. Aga siis, kui hakkad lähemalt vaatama, Andres, näed, kuidas leht niimoodi tasapisi maa sisse ära kaob. Vihmaussis sikutab seda sinna maal ja kui neid usse juhtub palju olema, siis seal paras müra. Nii et kui kellelgi juhtub olema kusagil rohkelt vihmausse, siis võiks sellisel vaiksel ööl või õhtul seda kuulama minna. Räägitakse, et kana võib mõnda aega ilma peata elada. Kas see on tõsi? Seda ei saa siis eluks nimetada, et kui ta ilma peata on mis elus ikka on, kui sul pead enam ei ole, kui keegi on kanna tapnud, siis tihtipeale käib nii, et lüüakse lihtsalt kirvega pea maha. Et siis, kui see kana lahti lasta, siis tema seljaajurefleksid on veel nii tugevad, et sa kanna, võib ära lennata, et selliseid juhuseid on olnud. Et see on lihtsalt sellised kesknärvisüsteemi, õieti seljaaju, reflektoorsed, liigutused, mis toimivad ja need impulsid, mis kanduvad siis lihastesse, lihased liiguvad. Aga ma ei nimetaks seda enam jah, mingil juhul eluks elus lind ikkagi sööb ja ja jälgib vaenlasi ja, ja peidab ennast vaenlase eest, aga siin on ainult sellised tiibadega rapsimisega jalgade liigutamised. Kusagil kirjanduses ma olen lugenud, et jah, et on isegi see kana pidanud vastu päris mitu aega ilma peatavaid, Need refleksid, säilivad päris pikka aega. Aga ma ei taha neid uskuda ja need ei ole nagu teaduslikud faktid. Ma kardan, et need on ikka pigem müüdid, et keegi on kuulnud oma vanaisalt ja vanaisa kuulnud oma vanaisalt ja, ja nii edasi ja siis ilmselt ka jutu käigus kogu aeg kipub see aeg ka pikenema, et kui vanaisa võib-olla rääkis seal paarist minutist, siis sellest said paar tundi ja paarist tunnist paar päeva ja, ja nii edasi, et et tegelikult ikkagi refleksid säilivad suhteliselt lühikest aega ja see kana lõpetab ikka elu sellel hetkel, kui see kirves tema kaela tabanud. Vahel öeldakse mõne inimese kohta, et tal on kanaaju. Milline on siis kanaaju? Noh, eks ta väike ole, kana pean ka suhteliselt väike, et ega sinna palju asju nagu sisse ilmselt ei mahu. Aga kui me näiteks mõtlemite kodukana peale, sest koduloomad tavaliselt on natukene juhmimad, kui on nende metsikud esivanemad ja põhjus on väga lihtne tegelikult koera võime praegu välja jätta Ta võib-olla ka kassi, sest siin on teatud suundades aretustööd tehtud. Aga enamik koduloomi on ju aretatud selleks, et neid oleks võimalikult mugav pidada. Ühesõnaga elimineeritakse seal aretustöö käigus kõik sellised tegevused ja suunad mis siis võiksid inimesel nagu tülikaks osutuda. Ja noh, üks tülikas omadus on põgenemine inimese ees, noh tavaliselt vaadates, et oleks suure kaaluga hästi rahulik, et ta siis ei oleks agressiivne, hästi väikese agressiivsusega ja noh, ideaalne koduloom oleks see, kes seisaks ja sööks. Aga kui me nüüd tuleme tagasi selle kanaaju juurde, siis kui me oleme aretanud selliseks ta sööks ja muneks hästi palju siis siis ega me muid tunnuseid nagu temal arendanud ei ole. Ja selle tõttu kananatukesega Johnice välja näha küll, et ta midagi tee sööb ja kaagutab ja, ja munema, kui me vaatame nüüd kanalisi tervikuna, neid metsikuid kanalisi, kes metsas elab siis kui paljud inimesed saavad hoobelda, et nad on saanud näiteks vaadata rahulikult laanepüüd tre või metsist või ükskõik millist teist metsikute lindu siis enamasti kuna vilksamisi keegi on näinud, aga nähakse purdi ära lendavat lindu ja, ja kadunud ta ongi. Ja see ongi kõik, mis me temast näeme. Ja, ja see tähendab, et see lind on äärmiselt Ettevaatlik, tan kiire reaktsiooniga hea lennuvõimega ja oskab alati ohule adekvaatselt reageerida, ehk ehk ära lennata. See tähendab seda. Me ei saa neid rumalateks sugugi pidada, sellepärast et nad on elus olnud ilmselt oluliselt kauem aega, kui inimene siin maakeral elanud on. Ja mida siis rumalus siin tegelikult tähendab, meie jaoks tähendab seda, et ta võib-olla ei mõtle või kana suhteliselt näiteks tolgendabi alus seal hoovi peal kaagutab hommikul kell kuus või kell 54 hakkab juba kirevuse kokk ja nad küll rumalat ei lase inimesel magada. Aga tegelikult evolutsioonilises, kuidas need loomad on püsinud kaua elus ja see näitab, et nad on arukad ja hästi kohastunud selle maailmaga. Ja meie oma inimese siukseid kõrge vaatega lihtsalt kipume neid natukene alahindama. Nii et. Ma ei julge öelda, et kanalised oleksid oluliselt rumalamad, kui ükskõik missugune teine loom. Lihtsalt tema on oma keskkonnast teistmoodi kohastunud, tema reageerib teistele ärritajatel ja ongi kõik. Paljud inimesed arvavad, et kaameli küürus on vesi seal nüüd. Olen minagi kuulnud sellist arvamust. No see ei ole jälle päris õige, kaamel kannab seal küüru sees küll midagi, küüron on tal väga vajalik, aga see küüru sees on ta teinud ras organismi poolt toodetud rasv ja rasv on selles mõttes ja aine, et seal on tohutu palju energiat, kui see lõhustub, seal tekib ka teatud määral vett, mis rahuldab siis rakkude veevajadust. Aga muidugi tähtis on see, et see rasv olnud pikkadel matkadel täiendavaks energiaallikaks, need kaamel näiteks sellistel kõrberetkedel võib-olla ilma söömata, suhteliselt pikka aega ja ilma joomata, suhteliselt pikka aega räägitakse nädalast ja vanasti, kui oli see kuulus siiditee, mis Euroopast läks siis Hiinasse siis selle tee ääres olid sellised kaamelijaamad, mujal olid hobupostijaamad, kus hobuseid vahetada, seal ei, kaamelijaamad, kus sai kaameleid vahetada. Seal siis kaameli teile kasutati üles ja järgmine seltskond, kes sinna saabus, võttis oma kaameli, rändas selle täis söödetud ja joodetud kaameliga siis edasi. Ja tänu sellistele kaamelijaamadele siiditee põimis väga pikka aega ja oli võimalik siis kaubavahetus Hiina ja Euroopa vahel vaiba Ida-Euroopa vahel, nagu tol ajal nimetati. Aga kaamel on tegelikult selliseks kõrb eluks väga hästi. Jutumärkides konstrueeritud loo, et lisaks sellele, et tal Rasfer küüru sees on on tal see küür ka muidu väga vajalik selles piirkonnas, kus need kaamelid elavad, päike on enamasti Zeniidis, eks seal taevas kõrgelised pari, mis siis maa peale langeb. Et see on praktiliselt nii otsa alla kui päike pea kohal. Ja kui kaamel seal kõrbes käib, see küürud on, on tal sellise nagu veidi püramiidi kujuga. Aitavad hajutada seda päikesevalguse, päike tabab neid küürusid ja, ja nagu libiseb, siis külgi mööda maha, nii et aitab siis kaamelit mitte üle kuumeneda. Päike lihtsalt ei kuumenda rohkem kuseda küüru tippu, milles ei ole nagu mitte midagi erilist, seal on sellised karvatuustid selle küüru tipu peal. Ja see karv omakorda veel kaitseb teda ja kaamelil on veel üks omapärane omadus. Ta higistab ääretult vähe, tema hakkab higistama alles siis, kui tema kehatemperatuur tõuseb 40 kraadini. Meile on see palaviku seisund nomi higistama mu 36,8 kraadi juures juba kuumal päeval, nii et vähe pole särk seljas, märg, kui natukenegi ennast liigutada. Ka kaamel ei hakka sellise peratuuri üldsegi higistama, vaid tema võib rahulikult kuumeneda üles kuni 40 kraadini ja alles siis hakkab see higieritus sellel kaamelil peale. Ja ka meil veel huvitavaid omadusi. Kõigepealt see sülg, mis tal on ja sihuke küllalt paks ja tugev keel seal piirkonnas, kus ta jälle liigub, ega seal eriti taimedega. Ta ei ole, taimi on seal vähe. Ja enamasti need taimed on selliseid hästi kitsaste nahkjad lehtedega ja üpris sageli ogadega. Need ogad on kitsad, lehed on selleks, et liigset vee auramist jälle vältida, sest vett on seal vähe. Ja kui sa tahad neid süüa, siis sul peab olema tõeline, selline vastupidav keel ja suuvärk ja, ja see sülg, mis kaamelil on, mida ta aeg-ajalt näiteks loomaaedades on kasutanud ka inimeste märgistamiseks sisse sülg on väga hea, sihuke limane ja, ja, ja see siis teeb seest rohumassist neist okastest, sellise suhteliselt kena pudru ja kaamel saab siis teravamad lehed, okkad ja oksad alla neelata, ilmatuma suud ja ka söögitoru vigastaks ja see on väga väärtuslik omadustel seal kõrbetingimustes vastupidamiseks, sellepärast et kui tal seda ei oleks, siis ta võiks ka nälga surra seal lisaks janule, mis seal teda kogu aeg vaeva Kas kaamel sülitab siis, kui ta on pahane? Jah, tahan pahane, ta väljendab oma rahulolematust antud situatsiooniga, nii et ta ta sülitab ja ja kunagi omal ajal, kui ma loomaaias töötasin, siis, siis ma juhtisin õige mitu korda pahaste kodanike peale, kes ütlesid, et kaamel on nende peale sülitanud, riided ära rikkunud, aga kui siis lähemalt sai uuritud, et kuidas see juhtus, kus siis selgus, et et see kodanik oli suhteliselt agressiivselt käitunud sele kaameli suhtes, Stahli siis kas karjunud või hüppelnud, roninud sinna aia peale ja noh, tema Fauljad, kaamel liigutaks, kaamel seisis ja tema tahtis ka liiguks. Ja seal tekkis huvide konflikt, kui üks ei taha liikuda, teine tahab, et ta liiguks, siis siis lõpuks üks väljendab oma rahulolematust nii, nagu ta oskab ja kaamel oskab sülitada hästi täpselt. Ta tabab enamasti seda kohta, mida ta tahab, tabab ja enamasti on see nägu. Ja seal sülge ei ole tal mitte vähe. Võiks öelda isegi, et seda päris palju. Ja ta on niisugune roheline limane, nagu ma ütlesin, need need kodanikud nägid päris koledad välja, kui kaamel oli pihta saanud. Kuigi kaamel suudab väga kaua söömata ja joomata olla, ei ole rekord sugugi tema käes. Keiserpingviin suudab palju kauem söömata joomata olla. Noh, nende elukorraldus on, on selline natukene naljakas, kõigepealt nad elavad ääretult karmides tingimustes seal Antarktikas ja nende poegade ilmumine, aga ka siis munemine on ajastatud just nende kõige karmimate aegade peale, kui temperatuurid, langed kõige madalamale, kõige suuremat tuuled ja tormid ja siis emalind muneb muna, muna jääb isalinnu jalgade peale, tal on selline kummaline nagu nahast sulgedest muh, mille ta tõmbab selle muna ümber ja siis ta seisab seal tuule käes ja haub. Ja see seismine võib kesta ilma söömata ja joomata ja lihtsalt seal see muna natukene kusagil kuus nädalat ja haub selle muna siis välja ja siis seisab ta koos pojaga poega. Noh, ta oli, jalgade peal on soojem seistes, poeg seisab kada seal jalgade peal ja aeg-ajalt siis nihutatakse Dallase muhka peale. See nagu siis emalinnud tagasi tulevad emalinnud, munevad muna ära ja siis lähevad merre toituma ja siis hakkavad isalinnud sinna mere poole minema ja vahel võib see kesta ikkagi hulga hulga päevi, enne kui nad sinna mereni jõuavad, enne kui nad süüa saavad. Nii et jah, ja need pingviinid on tõesti ühed kõige suurema nälgimis võimega loomad maa peal ja see nälgimine neil tõesti kesta väga pikka aega, kuigi näiteks madude hulgas on teada veelgi võimsamaid jälgijaid. Mul on meelde jäänud Tallinna loomaaiast üks tiiger püüton, kes ei söönud tsirka aastaaeg ja siis ta ühel heal päeval Kukistes alla kaks küülikut ja hakkas jälle normaalselt sööma. Me olime juba murest murtud, et mis temast vaesekesed saab, et ta üldse ei söö. Siis ma lugesin kusagilt kirjandusest, et Saksamaal Frankfurdi loomaaias oli üks tiigerpüüton pidanud nälgima streiki, mis kestis peaaegu 407 juhendpäev. Nii et poolteist aastat piima söömata võib madu olla ja siis tuleb ja hakkab rahulikult sööma. Ja siis ta võib veel päris pikka aega ilma söömata olla. Nende kõigusoojaste loomade hulgast nälgimise rekordid on veelgi suuremad, aga püsisoojaste hulgas ilmselt on, on pingviinid ühed kõige pikema jälgimisvõimega loomad. On levinud selline arvamus, et kui karu ründab, siis ta tõuseb tagumistele käppadele. Oleme ju filmideski Karu sellises asendis näinud. Kas see väide peab paika? Noh, võib-olla alustan sellest, et miks karu siis tagumistele käppadele tõuseb karudel isa loomadel see võitlemine omavahel toimub selliselt, et nad püüavad nagu enne vere valamiseni jõudmist dist ähvardada ähvardamine on see, et sa püüad ennast näidata võimalikult suurena ja siis karu tõuseb tagajalgadele näiteks oma territooriumi märgistama karuga tihtipeale nii, et tõuseb kahele tagumisele jalale ja hõõrub siis selga vastu puude, sinna puu külge jäävad, näete mu karvad ja ja kui teine karu siis tuleb ja leiab siis selle märgi, mis sinna puu külge on jäänud, siis ta saab kohe võrrelda, kas kas tema on väiksem või suurem ja karu ka, kui ta tahab ähvardada sitta, tõuseb tagumistele jalgadele näidata, kui suur ta on. Aga kui ta ikkagi siis rünnata otsustab, siis laseb ta ennast nelja käpa peale tagasi. Ja siis ründab ikka neljakäpukil, mitte mitte kahel käpal kõndides, sest ta on ikkagi neljajalgne loom. Neljajalgne loom tunneb ennast kõige kindlamini neljal jalal, nii et. Ja see lugu, et, et karu nüüd ründaks tagumistel jalgadel, see ei ole päris õige, et kui ta tõsised kavatsused on, siis ta ikka laskub neljale jalale, aga aga ta jah, näitab ennast, demonstreerib ennast igakülgselt tagumistel käppadel, et võimalikult suur paista ja loodab selle peale, et asi lähe sihuksed füüsilise kokkupõrkeni, vaid teine ehmatab sellest tema suurusest ja põgeneb siis minema. Nii et see on selline viis, kuidas evolutsioon on kujundanud loomadele käitumismalli, mille tulemusena välditakse tarbetut verevalamist. Aga kui läheb tõsise kakluse linnu, siis ei ole midagi teha. Kummaline, näiteks sead kipuvad kaklema ja nemad veristavad 11 oluliselt rohkem. Võib-olla kui karud nende kihvadega. Ja isegi need kodustatud minisead, need isased oma kihvadega võtad kõigepealt kohe mõõta üksteisest ja kui te vaatate neid mini sigasid kusagil mõni loomaaedades, siis te näete, et need isa sead, kuldid on kõik suhteliselt haavu täis, näevad päris koledad välja. Emased muidugi hoiavad targu nendest võitlustest kõrval, nemad seal ei sekku ja nemad näevad ilusad ja siledad, aga isased on armilised ja haavades ja näevad päris koledad välja. On levinud arvamus, et nahkhiired näevad väga halvasti, et nad on peaaegu pimedad, kuidas tegelikult on? Inimene arvab, et kui loom on öösel tegutsevad, siis ta ei tohiks nagu midagi näha ja kuna avastati kajalokatsiooni ka, siis tehakse kohe automaatselt järeldused, suured kõrvad ja kajalokatsiooni, et ega ta ei näe tegelikult nahkhiired näevad päris hästi neil silmad olemas ja jälgijad silmadega seda maailma päris teraselt päeva ajal, kuigi päeval nad eriti ringi ei liigu ja päeval on nii, et enamasti nad magavad ja siis nad lasevad oma kehatemperatuuril suhteliselt alla, ripuvad kusagil, ripuvad kusagil ja, ja on olnud juhuseid, näiteks, et inimesed siis näevad nahkhiirt niimoodi maja seina peal kusagil rippumas ja ja vaata toimisse, vaeseke nüüd siin teeb, et on kindlasti eksinud ja tal on midagi viga. See nahkhiir on ennast alla jahud kusagil 18 20 kraadi peale, muidu tema kehatemperatuur on üle 35 ja, ja siis, kui ta kätte võetakse, tasapisi soojeneb üles. Aga kuna tegemist on loomaga, kes vajab tohutult palju toitu, nii nagu kõik need püsiloomal vajavad munade energiatarve on hästi kõrge siis selline lendamine keset päeva ja, ja kui ta ei ole võimeline siis toitu püüdma hakkama endale, siis võib lõppeda selle loomakese surmaga, nii et kui keegi näeb nahkhiiri kusagil seina peal magamas, siis jätke nad rahule, ärge ärge torkige, nendega, midagi ei juhtu, kui nad seal on nad ise sinna ennast pannud. Nad pakivad enda kenasti sinna kokku ja kui keegi on näiteks juhtunud nägema, kuidas nahkhiir magama heidab, siis see on päris omaette tegevus, kohe. Meil on üks tavalisemaid nahkhiiri näiteks suur kõrval, tema kõrvad on märkimisväärselt kogukad peast, oluliselt suuremad on tema kõrval. Ja siis, kui ta on aktiivne, kõrvad kikkis, siis kui ta hakkab ennast magama sättima, siis nahkhiir riputab endale kõigepealt aga jalgupidi üles, siis laseb kõrvad lonti ja siis paneb küünarnukid lennunaha osad siis kõrvade peale. Niimoodi pakib need kõrvad sinna küünarnuki alla ja siis tõmbab enda niimoodi hästi poolkeraks sinna seina peale hakkab seda temperatuuri allapoole koeg kerima seni kuni ta siis maha jahtub, et see energiakulu magamise ajal oleks maksimaalselt väike. Ja siis, kui ta üles ärkab, siis käib kõik vastupidi, sirutab kõige Bratiiv ärkamine, kestab tal vahel kusagil tund aega, sirutab ele need lennused välja ja siis hakkab kõrvu kikki ajama. Suur kõrv on äärmiselt koomiline, sellise väljanägemisega ta on niimoodi, et noh, vahel kui mõni koer näiteks kõrval midagi viga on üks kõrv püsti ja teine lontis kõrvad on hästi suured, siis see suur kõrva kõrvad võivad olla ka niimoodi hästi-hästi naljakad. Et see on täiesti omapärane vaatepilte pole saanud jälgida, kuidas suurkõrv ennast magama sätib, üles ärkab ja see oli tõesti vaatamist väärt. Mul oli väga kahju, et mul ei olnud tol hetkel käepärast videokaamerat, et seda oleks kohe võinud videosse võtta, kuidas, kuidas ta seal Novoneid kõrvu pakib? Nahkhiirtele meeldib rippuda, jaga laiskloomadele meeldib rippuda. Miks nemad okstel ripuvad? See on tema jaoks kõige parem viis toime tulla kõige vähemat energiat kulutav ja selline rippumine. Selline eluviis on kujundanud suurepärased sihuksed konksud. Kui me vaatame laisklooma küüsi, siis need on erakordselt pikad ja nendega ei saa mitte midagi muud teha, kui rippuda. Nad on just sellised haagid nagu riidenagi konksud, millegi riputad enda oksa külge ja seal sa siis oled. Nende peale on väga ebamugav kõndida, jooksmisest rääkimata, aga rippuda nendega hea ja nendega on hea ka oma seda karvastiku natukene sukkide, nii et, et ilmselt see rippumine on talle energia kokkuhoiu mõttes kõige mõistlikum viis. Ja kuna tal on head riistad nende küünte näol olemas, siis siis seda ta teebki. Kas laiskloomad on tõesti laisad loomad? Ta magab küll palju, aga kas nüüd laiskusest ta magab, tal ei ole nagu põhjust rabeleda, sellepärast et ta elab keset toitu ja tal ei ole vaja kuhugi tormata, et seda toitu püüda, sest toit ripub okste küljes, mille peal tema ise ripub. Tema elab Lõuna-Ameerikas Amazonase vihmametsades, seal on tohutult palju puid, väga paljude lehti tema sööb. Kui ta seal puu otsas ripub toitud ümberringi, siis tema ainuke vajadus, mida ta peab rahuldama, seda, kui ta mingi koha paljaks söönud, siis ta peab natuke edasi nihkub selle koha peal, kus paljaks söödud ja ja seal ei ole nagu mõtet tormata, et see toit jookse tema eest kuhugi ja selle tõttu ta ääretult aeglane. Laisk ma ütlen, et on aeglane seal ei ole tal olulisi vaenlasi, välja arvatud need kotkad, kes sealt ülevalt teda võivad rünnata, kui ta puu otsas püsib. Ja nende eest on ta hästi varjatud, sest kuna ta nii aeglane ja elab niiskes keskkonnas ja tal on hästi pikad karvad sinna karvadesse, kasvavad sisse ka vetikad, noh, neid on palju, siis ta näeb sihuke roheline välja nagu ümbritsev puu ja ka neil kotkastele ahvikotkastele, kes teda näiteks püüda üritavad. Võiksid süüa, nendel on raske teda märgata. Ja kui sa oled seal lehtede keskel ja väga rabeled, siis sa muutud rohkem nähtavaks kui siis, kui sa oled seal vaikselt ja samasugune roheline müttakas, nagu need ülejäänud lehed seal ümber on. Nii et laiskloom ei ole lask, võit on aeglane, see aeglus on suurepärane kohastumus ja kui aeglane ta tegelikult on? Noh, selle kohta võib tuua konkreetse näite, tema liikumise kiiruseks on mõõdetud keskeltläbi kaks meetrit minutis. Kui laiskloom kiirustab, siis ta võib liikuda neli meetrit minutis. Noh, see on juba tema jooksis jooksmine neli meetrit minutis, 60, korrutame neljaga, seal on 240 meetrit tunnis. Tunni ajaga läbib ta kusagil umbes pool staadioniringi natuke üle poole staadioniringi. See on jällegi juba selline aeglused, seda isegi annab nagu ette kujutada. Kui keegi tahab, siis võib proovida näiteks liikuda laiskloomakiiruse kaks meetrit minutis on siis rohkem seismist kui liikumist. Aga kuidas selle magamisega on töötanud kauem kui laiskloom? Nad magavad tegelikult kõik päris palju laiskloomakohtadele päris täpselt teada, kui kaua ta magab, aga karta võib, et kui ta on ära söönud, siis ta magab võimalikult kaua, sest lehed on hea söök. Aga temas on väga vähe toitaineid, selleks peab neid palju sööma ja väga pikka aega seedivad need toitained sealt kõik kättesaadav. Nii et tõenäoliselt see laiskloom magab umbes poole oma päevast lihtsalt maha. Aga madudega on nagu raske öelda, millal magavad sellepärast et madu, näiteks kui tema sööb oma kõhu täis siis, siis ta võib olla liikumatult seal õige mitmeid päevi ühe koha peal, aga raske on öelda, kas ta magab või ta lihtsalt ei liiguta. Ja kuna noh, laisklooma puhul võib öelda, et tema magab, sest me teame, et ta paneb silmad kinni ja saame niimoodi väljapoolt vaadata, siis valude puhul nemad ei pane silmi ka kinni, sest tal ei ole silma laugusid. Ja ja selle tõttu on raske öelda, kas see madu nüüd magab seal, mõtiskleb, vaatab ümbrust, lihtsalt lebab seal ühe koha peal. Aga jah, laiskloom on suur magaja küll ja tegelikult kõik sellised lehtedest ja taimedest toituvad loomad peavad väga pikki lõõgastuspause või kus nad siis seedivad seda toitu ja see on just selleks, et see tselluloosi sisaldav taimne kiud on, on nendele väga raskesti seeditav. Seedimine võtab oluliselt kauem aega kui näiteks liha või või nektari seedimine või mingi muu sellise valgurikka toidu seedimine. Kassidele ja siilidele maitseb piim ning hiired armastavad juustu. Kas see on tõsi? Nii ja naa, kindlasti me teame kassi, kes joob väga hea meelega piima ja me teame ka, kas ja kes ei taha üldse piima. Ja, ja me teame ka siile, kes näiteks piimast üldse ei hooli. Aga me oleme näinud siile, kes seisad praktilised nelja jalaga piima kausis ja matsutavad nagu põrsad seal ja seovad väga hea meelega piim. Ja hiirtega on ilmselt ka nii, et, et nemad söövad seda juustu, aga nad söövad kõike muud ka sealjuures ja ja on suhteliselt kahtlane, kas see juustu nüüd Iidee lemmiktoit. Et nad nii pikka aega siin maakeral elanutena ei saa kindlasti olla kohastunud juustuga, mille valmistamise inimene õppis ära võib-olla alles ma täpselt ei teagi, millal juustu esimest korda tehti. Aga oletame, et siis mõni 1000 aastat tagasi. Kindlasti need hiired on kohastunud ja armastavad kõiki muid asju rohkem kui juustu ja näiteks need inimesed, kes tegelikult niite uurimisega, siis nemad ei kasuta kunagi juustu, eeskätt hiirelõksu panemuse tiir sinna läheks vaid kasutavad õlis praetud leiba. Se praetud leib on vastupandamatu asi, mis, mis iiri nagu sinna lõksu meelitab. Nii et. Ma ei taha nüüd selle hiire juustutegijatele midagi öelda, aga mulle siiski tundub, et hiired ei ole need, kes nii väga juustu armastavad ja, ja mida see siis tegelikult ka minule kui juustutarbijale ütleb, kui, kui mulle öeldakse, reklaamised, hiired armastavad juustu näiteks ja sööge hiire juustu, pigem semin tõrjuks nagu eemale või nii. Aga näiteks hiirtel kummaline, maitsev, meil elavad ühendhiired, no mitte kodus, aga talvel nad tulevad sauna elama siis, kui meid seal ei ole. Ja nemad armastavad seepi. Nemad söövad kõik sinna sauna, unustatud seebid nii kaunisti ümmarguseks või ovaalseks ja kõik on ühtlaselt ära näritud, et need on nagu kunstiteosed, kohened seebid aga see, mis on ju palju rasva, võiks öelda ka, et hiired armastavad siis seda seebirasva. Aga see on ilmselt pigem häda see, et meil ei ole neile nagu muud toitu sinna jäetud ja kuna nad sinna sattunud, siis ilmselt Nad on leidnud selle ainukese söömiskõlbuliku aine kogu selle sauna peale ja ja on seda ei söönud, aga ma ei julge küll väita, et kõik hiired armastavad seepi näiteks ja see on nende lemmiktoiduks. Ilmselt see sõltub loomast, sõltub sellest, mis ta ette satub ja sõltub ka tema toitumisharjumustest ja ja näiteks mul on endal olnud kogemus siiliga, kui me rääkisime, algused, siil armastab piimasiiliga, kes praktiliselt ei vaadanud piimapoolegi, sai talle pandud piima kaussi küll, nii, küll naa ei teinud sellest piimast väljagi ja siis ta avastas kassikrõbuskid ja hakkas neid ja himuga sööma ja, ja piim ei läinud absoluutselt kordad, nii et siit ei saa teha kuidagi järeldust, et et siilid armastavad kassi kuivtoitu, sest võib-olla oli see lihtsalt sihuke eraldik siil, kes millegipärast oli kiindunud kassi kuivtoidus. Nii et siukseid kaugeleulatuvaid järeldusi väga kergekäeliselt teha ei saa ja aga sellest jälle tore, kui sihuksed, legendid olemas ja, ja kellelegi meeldib rääkida selliseid legende või keegi kasutab neid reklaamides ja keegi usub seda, siis on kõik hästi. Piraajadest räägitakse õudusjutte nii kui inimene vette läheb, pistab piraaja ta nahka. Kas piirajad on tõesti halastamatult tapjad? No nad on väga efektiivselt happed küll ja nende selle tapmisinstinkti vallandub tegelikult veri. Kuna tunnen vere lõhna, siis, siis ikkagi tundub, et, et nad ründavad küll ja söövad ära ka selle objekti, kes neil on ja need elavad suhteliselt suurtes parvedes. Paar-kolmkümmend, kala ja erinevaid liike, neid teravate hammastega võivad nad olla kusagil 10 15 sentimeetrit pikad, aga paarikümne sentimeetri pikkuseid ka, noh ta on ikka sihuke väiksemat sorti kala, aga mitte ka väga väike kala, aga nad tulevad massiga tuled massiga, neid on palju. Jah, nad elavad suurtes parvedes ja. Ma ei ole tegelikult Piraiat niimoodi vee sees näinud vabas looduses. Ma olen neid näinud loomaaias ja ja, ja filmides ja seal see nende toitumise kiirusi aplusunud on muljetavaldav olnud. Tegelikult kui see veri ikkagi neile ninna tungib, nad tunnevad vere lõhna, siis siis nad seda objektiga ründavad ja, ja söövad küllalt kiiresti jäägitult ära, kus nemad elutsevad. Nemad elavad ka Lõuna-Ameerika jõgedes suurtes jõgedes, noh, Amazonase jõgikonnas päris palju. Nii et seal on nendega võimalus kohtuda. Kohalikud elanikud käivad ju seal suplemas ja pesu pesemas. Nemad ei karda. Ei karda sellepärast, et kui sul ei ole mingisuguseid vigastusi, spirajad ei ründa ja kui, kui näiteks nende ümber tekitada selline tugev loksumine, ma olen lugenud, et siis nad seda ka kardavad ja nad kipuvad isegi nagu uimaseks jääma, aga tundub, et põhiline asi, mis nende tapmise kire vallandab, on veri seal. Ja kui verd ei ole, siis võib nendega rahulikult koos olla. Midagi ei juhtu. Räägitakse, et ka haid ründavad siis, kui tunnevad vere lõhna. Aga võib arvata, et nad ründavad muidu ka. Veri on muidugi see, mis neid eriti juurde tõmbab, et kui juba see veri jookseb, siis räägivad uurijad ja need ohvrid tihtipeale siis haisid hakkab juurde tulema ja Hayden ime, terav haistmine, et nad suudavad haista tõesti päris pika maa pealt ja, ja võimalik, et nad tunnevad ka ka veel mingisuguseid muid muid võnkeid, näiteks elektrilisi võnkeid. Et me päris täpselt seda jällegi ei tea, aga tundub siiski, et veri, see, mis neid juurde tõmbab. Aga enamik loomi, keda nad söövad, ei ole algselt mitte verised. Et nad on täiesti terved ja verd ei ole ja ilmselt on ka mingid muud lõhnad, mis siis haisid juurde tõmbavad. Ja kui siis hai proovib rünnata seda objekti, siis enamasti on peri tagasest hai hambad või isegi kui ta nahaga riivab seda tempis ei hammusta, vaid riivab nahaga sai nahk on nagu liivapaber ja see võib siis noh, kas siis looma või inimese või maraskile tõmmata sealt haka Berdymitsema. See veri on siis see, mis nagu selle söögiisu üles äratab, nii et alati kindlasti ei ole veri, see, mis enda juurde kutsub, vaid seal on ka muud lõhnad, mida hai väga teravasti tunne. No täna me rääkisime igasugustest sellistest inimese poolt loomadele omistatud omadustest või kuidas ta kipub nägema looma elu. Ta nimetab ta laisaks näiteks kui loomuna aeglane või rumalaks. Kui see loom ei tee nii, nagu me tahame. Me päris ei saa inimese maailma loomariiki ümber kanda. Loomariik toimib oma seaduste alusel ja tegelikult iga loom on omamoodi põnev ja huvitav jaa. Ja väärt austust, kui me natuke temast rohkem teada saame, kui mööduda natukene rohkem tundma, õpib. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
